Euroopa Liidu inimõiguspoliitika Valgevenes

Valgevene autoritaarne riigikord Euroopa Liidu vahetus naabruses on liidu huvivaldkonnas juba mõnda aega. Nii nagu eelnevad valimised, näitasid viimasedki režiimi soovimatust liikuda õigusriigi põhimõtetele tugineva riigikorra poole. Euroopa Liit peab Valgevenega suhete paranemise aluseks Valgevene-poolset ELi mõistes positiivset sammu inimõiguste austamise ja demokraatlike väärtuste suunas. Lukašenka peab aga oluliseks ELi-poolset sammu, nimetades ELi-Valgevene suhete edenemist võimatuks, kui Euroopa Liit ei lõpeta sanktsioonipoliitikat režiimi võtmeisikute suhtes.

Euroopa Liit, olles rajatud õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste ning põhivabaduste austamise põhimõtetele, peab neid elemente oluliseks ka välissuhtluses. Euroopa Liidul on seetõttu välja kujunenud inimõiguspoliitika, mis on küll alles suhteliselt noor, kuid mida EL peamiselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning naabruspoliitika raames aktiivselt teostab. Inimõiguspoliitika näol on tegemist keerulise ning laiaulatusliku kontseptsiooniga, mis on üheaegselt osa kõikidest Euroopa Liidu välispoliitika valdkondadest, kuid eksisteerib ka iseseisva poliitikana. Samas võib inimõiguspoliitika alla liigitada inimõiguste retoorika kasutamise ka muude välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Inimõiguspoliitika kujunemist ja toimimist on peamiselt käsitletud kahel suunal: ELi siseselt, suunatuna liikmesriikidele, ning välissuhtluses. Käesolev artikkel keskendub viimasele, analüüsides ELi Valgevene-suunalist inimõiguspoliitikat.

Inimõiguspoliitika on tänaseks saanud ELile ka mingis mõttes juriidiliseks välispoliitikaks. Juriidilise välispoliitika kui teoreetilise kontseptsiooni põhimõte seisneb üldjoontes selles, et riigid kasutavad rahvusvahelist õigust oma välispoliitiliste huvide ja eesmärkide saavutamiseks, tuginedes omakorda rahvuslikele huvidele ja väärtustele. ¹ Teisisõnu, iga riigi käitumine rahvusvahelistes suhetes on seotud rahvusvahelise õigusega (õiguse järgimisega või selle rikkumisega). Samuti otsivad riigid (jt rahvusvahelised toimijad) oma käitumisele õigustust rahvusvahelisest õigusest,² seega ka inimõigustest kui rahvusvahelise õiguse ühest osast. Inimõiguste näol on tegu just nimelt vahetult inimestele õiguse ja õiglase elu tagamisega, mistõttu annavad inimõigused ja nende tagamise retoorika moraalselt hea ettekäände teostamaks mõnd pragmaatilisema eesmärgiga poliitikat, mis võib-olla mõnel teisel esitlusviisil ei oleks valdavale üldsusele aktsepteeritav.³ Valgevene puhul eelistab EL oma tegevuse põhjendusena inimõiguste retoorikat kasutades viidata ELi-siseste dokumentide asemel pigem rahvusvahelistele dokumentidele ja lepingutele, et tagada laiem toetus rahvusvaheliselt üldsuselt.

Valgevene režiim ei paista ELi inimõiguste „keelt” siiani mõistvat ning käitub järjepidevalt ELile vastuvõetamatul viisil.

Euroopa Liidu Valgevene-suunaline poliitika on tingitud Valgevene režiimi autoritaarsest inimõigusi rikkuvast olemusest, mistõttu võib laias plaanis peaaegu kogu Eli-poolset tegevust Valgevenes nimetada inimõiguspoliitikaks, sest just inimõigused on need, mida Euroopa Liit peamiselt rõhutab ning mis on liidu tegevuse keskseks mõtteks ja eesmärgiks. Valgevene-suunalises inimõiguspoliitikas on Euroopa Liit toetanud eelkõige kohalikke inimõiguste aktiviste, peamiselt sõltumatu meedia ja vabaühenduste rahastamise kaudu. Samal ajal peab Euroopa Liit poliitilist dialoogi ka valitsusega, et julgustada neid astuma samme demokraatlikuma riigi suunas, mis austaks inimõigusi ja põhivabadusi.⁴ Režiimiga suhtlus on Euroopa Liidu Valgevene-suunalises inimõiguspoliitika diskursuses aga tihti negatiivse hoiakuga, kus kritiseeritakse režiimi tegevust, taunitakse inimõiguste olukorda ning rõhutakse piiravate meetmete kasutamise vajadust. Vabaühenduste, opositsiooni ja kodanikuühenduste suhtes ollakse häälestatud pigem positiivselt, pidades oluliseks inimõiguste ja põhivabaduste eest seisjate tingimusteta toetust. Sellist lähenemist on EL praktiseerinud järjepidevalt ning sihikindlalt, tehes režiimi suhtes järeleandmisi vaid positiivsete muutuste korral (näiteks kui on vabastatud poliitvange), mis on ELi ja laiemalt ka läänemaailma kui terviku põhimõtteid arvestades igati mõistetav käitumine. Samuti on ELi tegevuse õiguspärasusega valdavalt päri ka liidu liikmesriigid, mis omakorda võimaldab ELil seesugust tegevust legitiimselt teostada.

Valgevene suunal teostatavat poliitikat õigustatakse peamiselt sooviga toetada valgevenelaste püüdlusi õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste austamise poole, tagamaks neile parem elu ning, nagu Poola kodanikust endine Euroopa Parlamendi liige BogusÅ‚aw Rogalski on öelnud, „aidata Valgevene ühiskonnal pääseda diktatuuri ikkest“.⁵ Euroopa Liidu siseselt on seesugune seisukoht üldiselt aktsepteeritud, kuid Valgevene režiim ei paista ELi inimõiguste „keelt“ siiani mõistvat ning käitub järjepidevalt ELile vastuvõetamatul viisil, pidamata kinni kokkulepetest ja inimõiguste üldistest põhimõtetest. Ehkki Valgevene viimastest presidendivalimistest oodati mõningaid samme demokraatlikumate valimiste suunas, andsid 19. detsembril 2010 toimunud valimised ning nendele järgnenud meeleavalduste jõhker mahasurumine võimude poolt ELile aluse uute ja võimalusel veelgi karmimate sanktsioonide kehtestamiseks.

Täna oleme endiselt olukorras, kus märgatavaid edusamme pole võimalik näha. Lukašenka on endiselt võimul, riigis on poliitvange, vaba meedia on peaaegu olematu, opositsioon killustunud ning seega ka võimetu valitsevale režiimile alternatiivi pakkuma. Üheks positiivseks sammuks võib siiski pidada Valgevene kodanikele ELi reisimise viisa saamise lihtsustamist, mille tulemusena peaksid valgevenelased ideaalis saama lihtsamalt ELi sõita. Seni on üks meetod, millega Lukašenka on rahva poolehoidu kindlustanud, olnud nimelt ELi näitamine mustas valguses, nimetades režiimi suhtes teostatavat sanktsioonipoliitikat ELi sooviks Valgevenet ja Valgevene rahvast ülejäänud maailmast isoleerida. Seetõttu on valgevenelaste senisest parem võimalus ELis ringi liikuda ja siinset elu oma silmaga näha igati teretulnud.

Üldjoontes on ELi inimõiguste tagamist nõudev poliitika olnud aga edutu. Põhjuseid võib siinkohal loetleda mitmeid, millest üks oluline on tõenäoliselt Venemaa veel suhteliselt mõjuvõimas roll Valgevenes. Ühe põhjusena võib välja tuua ka ajafaktori, mille järgi pole inimõiguspoliitika teostamise aeg olnud märgatavate tulemuste saavutamiseks piisav. Täna tundub üheks peamiseks põhjuseks siiski olevat Valgevene soovimatus Euroopa Liidu tahte järgi areneda, mistõttu ei saa ELi poliitikal olla ka ülemäära suurt edu. ELi tingimuslik „piitsa ja prääniku“ poliitika sõltub mitte ainult tingimustest endist, vaid ka vastukajast esitatud tingimustele kõnealuses riigis.⁶ Seni kui demokratiseeritaval jätkub võimu ja tahet demokratiseerijale vastu seista, ei saa märgatavaid tulemusi ka oodata. Seetõttu on tingimuslik poliitika edukas vaid riikides, kus ELi suhtes ollakse pigem positiivselt häälestatud, soovitakse suhete paranemist ja ollakse omalt poolt valmis vajalike sammude astumiseks. Valgevene puhul võib selliseid samme märgata harva ning sedagi tihti tõsisemate kavatsusteta.

Täna oleme endiselt olukorras, kus märgatavaid edusamme pole võimalik näha.

Inimõiguste küsimused on tulenevalt ELi põhimõtetest ja väärtustest liidu jaoks olulised nõudmised, milles kergesti järeleandmisi ei tehta. Kuid järgi ei paista andvat ka Lukašenka, kes tundub täna hoidvat pigem oma „suure venna“ ehk Venemaa poolele, olles samas vahelduva eduga valmis tegema koostööd ka ELiga, kui olukord seda nõuab. Samas on Valgevene lubadused ELile tihti ajendatud mõnest ebakõlast Venemaaga, näidates Venemaale seeläbi ka teiste koostööpartnerite võimalikku olemasolu.

Inimõiguspoliitika „diktatuur“ Valgevenes

ELi inimõiguste tagamise retoorika on paljulubav, kuid praktikas suhteliselt hambutu, tundudes kohati naiivne ning mingis mõttes autoritaarne. EL toetab neid, kes seisavad inimõiguste eest, kuid siinkohal ei saa unustada, et nn läänelikke väärtusi pooldavad valgevenelased ei ole riigis enamuses, vaid pigem vähemuses. (Viimaste sündmuste põhjal võib siiski loota seesuguseid väärtusi pooldavate valgevenelaste arvu suurenemist.) Siiski tegutsevad paljud valgevenelased Lukašenka režiimi kukutamise ja Valgevene demokraatliku arengu tagamise eesmärkidel ka ELi liikmesriikides, kuid kui EL väidab oma peamiseks eesmärgiks olevat kodanikele parema elu tagamise, siis Lukašenkat pooldavate valgevenelaste suhtes on seesugune käitumine paratamatult n-ö oma tahte pealesurumine, isegi kui seda tehakse heasoovlikult. Mõnevõrra naiivne oleks ka arvata, et ELi inimõiguspoliitika eesmärk Valgevenes ongi üksnes ja ainult kodanikele parema elu tagamine, nagu ametlik diskursus seda esitleb.

Euroopa Liidu arusaamine inimõigustest, mille universaalsetes omadustes ollakse liidus kummatigi täiesti veendunud, jätab kõrvale enesekriitilise vaate enda tegevusele, eirates fakti, et Valgevene režiimi pooldajad võivad inimõigustest ning inimõiguste universaalsetest omadustest ELi peavoolust mõnevõrra erinevalt aru saada. Pigem on ELi-poolseks lähtepositsiooniks „meie teame, mis on teile hea“. Ent seesugune lähenemine ei ole kõigile valgevenelastele tingimata vastuvõetav. Kodanikel puudub tihti ka adekvaatne teave ELi kohta, mistõttu tõlgendatakse ELi ja selle tegevusi nii, kuidas valitsus ELi näitab olevat.⁷ Samas ei paista isegi kõige ELi-meelsemad valgevenelased neile parema elu võimaldamise retoorika tõsidusega täielikult päri olevat, nimetades ELi tegevuse eesmärkideks eelkõige energiaküsimusi, kuna Valgevene on oma asukoha tõttu oluline transiitriik.

Ka Eesti ajakirjandusest on mitmel korral läbi käinud ELi ametlikku diskursust toetav retoorika, kiites mõnda vastuvõetud määrust režiimi võtmeisikutele sanktsioonide kehtestamiseks. ELi põhimõtteid ja ametlikke eesmärke arvestades on sanktsioonid kindlasti õige samm ning võib loota, et ehk veelgi järjepidevam tegevus viib ka ühel hetkel sihini. Samas on ELi inimõiguspoliitika Valgevene suhtes püsinud peaaegu muutumatu ning sihikindlus pole siiani tulemusi andnud, mis näitab, et vaid ühepoolselt ei ole võimalik tulemusi saavutada. Kui Valgevene režiim ei taha, et teda n-ö euroopastatakse, ei saa ka kõige paremalt poliitikalt märgatavat edu oodata.

Valgevene suunal teostatavat poliitikat õigustatakse peamiselt sooviga toetada valgevenelaste püüdlusi õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste austamise poole.

Euroopa Liidu Valgevene-suunal teostatavas inimõiguspoliitikas on üheks probleemiks ka liidu dilemma pragmaatiliste huvide ja abstraktsete väärtuste vahel. Ühelt poolt rõhutatakse inimõiguste universaalsust ja nende tagamise kohustust ning valgevenelastele parema elu tagamise eesmärke, teiselt poolt ei saa aga mööda minna ka reaalsetest huvidest. Euroopa Liidu huvid Valgevenes on rohkemal või vähemal määral seotud nii majanduse kui ka julgeolekuga, sest diktaatorlik režiim koos organiseeritud kuritegevuse ja illegaalse migratsiooniga ei ole see, mida Euroopa Liit oma piiri taga näha soovib. Demokraatlik ja inimõigusi austav riik on kindlasti ka majanduslikult usaldusväärsem partner.⁸ Samas on Valgevene puhul väärtuspõhise poliitika vs. pragmaatiliste eesmärkidega poliitika dilemma mõnevõrra vähem märgatav kui mõne teise diktatuuri suhtes, kus mõnelgi korral on inimõiguste küsimused pigem teisejärgulised. Seega võib öelda, et ELile on enda kui inimõigusi austava rahvusvahelise toimija defineerimiseks Lukašenka Valgevene näol seesugust „teist“, kes inimõigusi ei austa, mingis mõttes võrdluseks justkui vaja, võimaldades seeläbi ELi kui heaoluühiskonna ja indiviidi elu väärtustavat rahvusvahelist toimijat veelgi esile tõsta ning vastavalt enese positiivset kuvandit kinnistada. Mõne teise diktatuuri näitel sellise imago kinnitamine tõenäoliselt nii lihtne ei oleks.

Inimõigused ÜVJPs

ELi inimõiguspoliitika on suurel määral osa ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP), mille ühtsuse puudumist on tihti kritiseeritud. Ehkki Lissaboni leping peaks ideaalis kõnealuse poliitika muutma ühtsemaks, pole täna oluliselt suuri muutusi veel toimunud. Inimõiguspoliitika ühtsus on seetõttu samuti kaheldav, mida võib Valgevene juhtumi puhulgi täheldada. Ehkki parlamendi resolutsioonidele toetuvad nõukogu otsused ja määrused on valdavalt ühtsed ning aastate lõikes samasisulise sõnumiga, leidub liidusiseselt eriarvamusi, kuidas peaks Valgevenega suhtlema. Peale viimaseid valimisi pidasid ka näiteks varasemalt Valgevene suhtes suhteliselt leebet poliitikat pooldavad riigid nagu Saksamaa ja Rootsi vajalikuks kehtestada karmimaid sanktsioone, samas pole Itaalia ja Läti pärast valimisi viisakeeldu otseselt pooldanud. Ehkki ametlikud otsused on valdavalt ühtsed, on kõnealust teemat käsitlevad parlamendiarutelud paljugi värvikamad, mis viitab ametlike otsuste kompromissipõhisusele. Kompromiss on aga alati järeleandmiste summa, mistõttu ei pruugi tulemus praktikas poliitika teostamisel olla edukas.

Inimõiguste küsimused on tulenevalt ELi põhimõtetest ja väärtustest Liidu jaoks olulised nõudmised, milles kergesti järeleandmisi ei tehta.

ÜVJP üheks eesmärgiks on muuhulgas nimetatud julgeoleku tagamist igal võimalikul viisil, mis on pigem pragmaatiline kui ideoloogiline eesmärk. Inimõiguspoliitika retoorika viitab aga valdavalt väärtuspõhisusele. Samas võib eeldada ELi inimõiguspoliitikas ka pragmaatilisemaid eesmärke, mis ei ole aga alati selgelt tunnistatavad. Üldine diskursus inimõiguspoliitikast eirab huvidest lähtuvat keelekasutust aga täielikult, nimetades peamiseks ja ainsaks eesmärgiks vaid Valgevene kodanikele ELi silmis parema elu võimaldamist. Pragmaatilisemad eesmärgid, näiteks piiritagusest diktatuurist, illegaalsest migratsioonist ja kuritegevusest tingitud julgeolekuoht ELile või Valgevene transiidiriigi rollist tulenevad majanduslikud huvid, on siinkohal justkui tabuteema, millest julgevad rääkida valdavalt vaid akadeemilise ringkonna inimesed, kes peavad ELi julgeoleku seisukohalt vajalikuks ka piiritaguses riigis õigluse, vabaduse ja stabiilse demokraatia olemasolu, mis on iseenesest ka üks ÜVJP põhimõtetest,⁹ kuid mida inimõiguspoliitika keelekasutuses ei leidu. EL peab siinkohal olulisemaks oma õigusriigi põhimõtetel ja inimõiguste austamisel tugineva imago säilitamist rahvusvahelisel areenil, mida nimelt Valgevene näitel on hea ja mugav teha.