Euroopa Liidu ärkamine geopoliitiliseks jõuks

Sõda Ukrainas on pööraselt kiirendanud ELi välispoliitika arengut. 2021–2027 eelarvest on esimest korda ELi ajaloos võimalus rahastada relvade ostu ja relvaabi meie partnerriikidele – miski, mis sai eelarveläbirääkimistel suurt kriitikat äärmusgruppidelt, kes väitsid, et sellega ei peaks „rahuorganisatsioon“ tegelema. Ajalugu näitas peagi, kui vajalikuks osutub just sõjaline abi Ukrainale: ELi rahurahastust on alates Vene rünnaku algusest eraldatud 2,5 miljardit eurot Ukraina abistamiseks. Võrreldes eelmise aasta detsembriga, kui Ukraina sai rahurahastust esimese 33-miljonilise rahasüsti oma kaitseväe arenguks (ja sedagi mitte relvadeks), on toetus tõusnud poole aasta jooksul 75 korda!

Ukraina põgenike vastuvõtmisel on ELi riigid üles näidanud suurt üksmeelt. Alates veebruarist on Euroopasse tulnud üle 7,5 miljoni Ukraina sõjapõgeniku, kes said kohe esimestel nädalatel siin seadusliku kaitse: neil on õigus tervisekindlustusele, haridusele, elupaigale, elamis- ja tööloale. See solidaarsus maksab palju, aga ei ole kutsunud esile pingeid, mis oleksid võrreldavad 2015. aasta põgenikekriisiga, kui ELi saabus miljon põgenikku. 

Sanktsioonid Venemaale toimivad

Jaanilaupäeval võttis EL vastu pretsedenditu poliitilise otsuse ja andis sõdivale Ukrainale ELi kandidaatriigi staatuse, mis on tohutult suur moraalne toetus meie kõigi vabaduse eest seisvatele ukrainlastele. Veel veebruaris, sõja esimesel päeval, ei olnud Brüsselis kohtunud riigipeadel kokkulepet öelda Euroopa Ülemkoguga üle videosilla liitunud Ukraina presidendile isegi seda, et Ukrainal võiks kunagi olla ELiga liitumise perspektiiv.

Varasema mantra „sõjaline lahendus pole lahendus“ asemele on tulnud ühene seisukoht „aitame Ukrainal sõda võita!“.

Selle lühikese aja jooksul on Ukrainast sisuliselt saanud ka Euroopa tolliliidu osa: juunis avati Ukraina impordile täielikult (ilma ainsagi erandita) Euroopa turg ning kaotati vähemalt aastaks kõiksugu kaubanduspiirangud ja tollitariifid. Jällegi on tegemist märkimisväärse sammuga, kui mõelda sellele, et kaubanduslepingute sõlmimisele eelnevad tavaliselt aastaid kestvad läbirääkimised, kus hinnatakse detailselt kaubarühmade kaupa, mida turule lasta ja mida mitte.

Sanktsioonid Venemaa vastu on ulatuslikemad ja tugevaimad, mida Lääs on kunagi ühe riigi vastu kehtestanud. Siiani on kokku lepitud seitse paketti, millele on oodata lisa. Sanktsioonid toimivad: sõjaeelne eksport Venemaale on vähenenud kolmandiku võrra, tehnoloogiaekspordi ja rahastamisvõimaluste äralõikamine strateegilistes tööstusharudes mõjub nii kogu Vene majandusele kui ka otseselt Vene suutlikkusele sõda rahastada. Neis valdkondades, kus ei ole üksmeelt, näiteks gaas, on leitud muid võimalusi, kuidas Venemaast ümber saada. Ka ilma formaalsete sanktsioonideta on otsustatud osta gaasi mujalt, tõhustada energiakasutust ja kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu. Sellega nõrgestame Venemaad ja vähendame enda haavatavust.

EL kui geopoliitiline jõud

Alates sõja algusest on EL toiminud geopoliitilise jõuna, võttes väga selge positsiooni Ukraina toetuseks, koordineerides tegevust teiste samameelsete partneritega ning kasutades kõiki liidu käsutuses olevaid vahendeid uuenduslikult. Varasema mantra „sõjaline lahendus pole lahendus“ asemele on tulnud ühene seisukoht „aitame Ukrainal sõda võita!“. Millega sellist muutust seletada?

Ühelt poolt oli šokk Vene agressiivsusest nii suur – ja seda hoolimata Ameerika luure täpsest eelinfost juba möödunud sügisest ja idapoolsete ELi liikmesriikide aastaid kõlanud hoiatustest. Teisalt on Euroopa riigijuhtide otsustavust tagant tõuganud ka rahva arvamuse muutus. Avaliku arvamuse küsitlused ELi liikmesriikides näitavad inimeste ülekaalukat toetust nii Ukraina põgenikele kui ka riigile. Seejuures ei ole olnud suurt erinevust Ida- ja Lääne-Euroopa vahel: toetus Ukrainale on olnud väga tugev üle Euroopa. 

Kuigi sõjalised võimekused on liikmesriikide pädevuses, peab EL suutma tagada, et väed liiguksid ühest riigist teise sama lihtsalt kui kaubad ühisel siseturul.

Kindlasti mängivad tähtsat rolli ka kogemused, mille saime koroonakriisi lahendamisel: pärast esmast peataolekut suutis EL taastada vaba liikumise, tagada vaktsiinid nii kõigile eurooplastele kui ka suurele osale muust maailmast. See oli tugev õppetund näitamaks, et olles silmitsi niivõrd fundamentaalsete ohtudega, on koostegutsemise jõud tunduvalt suurem kui üksi nokitsemisel.

Nii on ELi geopoliitilise toimimise algus tehtud. Selle peamised pidepunktid on ühene seisukohavõtt Ukraina toetuseks, ülitihe koostöö-koordinatsioon liitlastega ja kõigi ELi käsutuses olevate vahendite uuenduslik kasutamine. Kas sellest piisab aga geopoliitilise rolli väljamängimiseks?

Ühise välispoliitika keerukus

EL on oma välispoliitika kujundamises erinevas olukorras kui USA või tegelikult ükskõik milline rahvusriik, mis ühtse riigina viib ellu valitsuse välispoliitikat. ELi puhul on välispoliitika ühelt poolt 27 liikmesriigi valitsuse tahte peegeldus ja teisalt Euroopa institutsioonide algatuste elluviimine ühes või teises küsimuses. Sõda Ukrainas on näidanud, et EL suudab anda kõige kiirema ja tugevama vastuse neis poliitikavaldkondades, kus on ELi enda otsustusõigus (kaubandus, siseturg, eelarve, ränne). Seal teeb Euroopa Komisjon ettepaneku, liikmesriigid ELi Nõukogus ja Euroopa Parlament arutavad ning lõpuks võetakse ettepanek vastu. 

Sanktsioonide üle on arutelud olnud viimasel poolaastal teravamad, aga selleks on oma põhjused. Sanktsioonid võetakse vastu ühehäälselt, kõik liikmesriigid peavad ettepanekuga nõus olema. Samas on riikide lähtekohad nii erinevad, see, millise omapoolse majandusliku kahjuga ollakse nõus, on iga valitsuse puhul erinev. See, et lõpuks on siiski kokkuleppele jõutud niivõrd fundamentaalsetes küsimustes nagu Venemaa keskpanga varade külmutamine, lennunduse ja rongitranspordi sulgemine, ekspordipiirangud Vene tööstusele ja kõige tähtsamana ka energiasanktsioonid, näitab lisaks ühesele hinnangule sõjale sedagi, kui harjunud on Euroopa riigid praeguseks omavahel läbi rääkima ja lahendusi otsima.

ELi senised vastused Vene sõjale näitavad, et tegelikult on Euroopal olemas nii mõjukad poliitilised hoovad kui ka tugev tegutsemistahe.

Alates Lissaboni leppest, mis jõustus 2010. aastal ja mis lõi Euroopa välispoliitika kõrge esindaja ametikoha ja Euroopa ühtse välisteenistuse, on kõlanud üleskutsed muuta otsustusmehhanisme, liikuda seniselt ühehäälsuse nõudelt kvalifitseeritud häälteenamusele, nii nagu tehakse otsuseid peaaegu kõigis muudes ELi valdkondades. Lävend mingi ettepaneku blokeerimiseks on kõrge, see nõuab vähemalt nelja liikmesriiki, kes esindaksid vähemalt 35 protsenti ELi elanikkonnast. On väga raske näha, miks väiksemad riigid peaksid andma käest võimaluse endale tähtsates küsimustes poliitikat jõulisemalt kujundada. Samuti on ELi välispoliitikas otsused ennekõike väärtustepõhised, ja kui kõik on nõustunud, kannab see otsus endas kindlasti rohkem poliitilist ja moraalset jõudu. See, mida teha riigiga, kes järjekindlalt blokeerib ühiseid otsuseid, viidates enda otsekui teistsugustele väärtustele või välispoliitilistele veendumustele, on juba põhimõttelisem küsimus, mille lahendamiseks peavad omakorda ülejäänud 26 riiki üksmeelel olema.

Euroopa mõjujõudu tugevdaks ka eri poliitikavaldkondade parem koordineerimine. Nii on erinevate ELi institutsioonide hallata olevate poliitikate (nagu energia- ja kliimapoliitika, justiits- ja sisevaldkond, transport) välispoliitiline mõõde Euroopa Komisjoni juhtida. Samas korraldab Euroopa ühine välisteenistus ELi välispoliitilist suhtlust läbi ELi delegatsioonide kolmandates riikides. Parem ühenduvus nende vahel tooks kindlasti kaasa sihituma tegevuse ja väldiks olukordi nagu 2020 augustis, kui Aljaksandr Lukašenka oli presidendivalimiste järel maha surunud meeleavaldused Valgevenes ja komisjonil oli endiselt käigus koostööprojekt Valgevene piirivalvega, mis seejärel kohe lõpetati. 

Sarnase näite võiks tuua Euroopa arenguabi kohta: kui Euroopa Komisjon on pannud paika arenguabi suunad ja suuruse ning vormistanud need (pikaajalisteks) kokkulepeteks partnerriikidega, on neid üsna keeruline tagantjärele muuta. See omakorda kitsendab Euroopa välisteenistuse võimalusi paindlikult oma poliitikat kujundada. Näiteks oleme Ukraina sõja kontekstis näinud, et mitmed riigid, kes Euroopalt suurt arenguabi saavad, ei toeta ELi prioriteete ÜROs ja mujal – ilma et meil oleks võimalik sellele paindlikult reageerida. Seega aitaks eri poliitikavaldkondade parem ühilduvus tugevdada Euroopa välispoliitilist profiili. Sellest väljakutsest on hästi aru saadud ja sisse seatud uus poliitika Global Gateway, mille eesmärk on just siduda omavahel paremini arenguabi ja muud poliitilised kaalutlused.

Euroopa julgeoleku tagamine

Julgeoleku peamine tagaja Euroopas on Põhja-Atlandi alliansi kaudu endiselt Ameerika Ühendriigid. Selle viimane praktiline tõestus on Soome ja Rootsi otsus liituda NATOga. Samas on äratussignaal, mille andis president Donald Trumpi ametiaeg ja mida on süvendanud Venemaa alustatud sõda, viinud ka Euroopas asjad nii kaugele, et terava pilguga vaadatakse üle, mida EL saab teha enda julgeoleku tagamiseks. 

Digitaalses maailmas ellu jäämiseks on vaja tagada, et Euroopas toodetaks pooljuhte, et oleks digitaalseid oskusi ning et Euroopa ei sõltuks tehnoloogiliselt Hiinast. Energeetika küsimustes on juba mitu aastat tagasi käima lükatud rohepööre nüüd saanud ka väga selge julgeolekupoliitilise mõõtme. Euroopa saab saavutada energeetilise sõltumatuse Venemaast (aga ka teistest naftariikidest) vaid siis, kui suudab oma süsteemid ümber ehitada kohapeal toodetavale taastuvenergiale, mille tehnoloogia on samuti arendatud siin või koos liitlastega. 

EL vajab tõhusat naabruspoliitikat

Kuigi sõjalised võimekused on liikmesriikide pädevuses, peab EL suutma tagada, et väed liiguksid ühest riigist teise sama lihtsalt kui kaubad ühisel siseturul. Selleks tuleb tagada, et ELi ühtekuuluvuspoliitika vahenditest rahastatud taristu oleks sobilik ka sõjaliseks kasutamiseks (parim näide on siin meie oma Rail Baltic) ning riikidevaheline koordinatsioon sujuks tõrgeteta. 

Geopoliitiliselt tegus EL vajab ka oma kohalikku kaitsetööstust. Arvestades valdkonna investeeringute mahukusega, on ka siin kasulikum teha koostööd, arendades seejuures edasi ELi liikmesriikide sõjatööstuste edulugusid. Euroopa Liidu eelarves on kaitsetööstuse arendamiseks raha ette nähtud ning uus geopoliitiline reaalsus lõi tingimused selle kiireks ja läbimõtestatud kasutuseks. 

Et olla maailmas geopoliitiline tegija, tuleb ELil kõigepealt seada sisse tõhus naabruspoliitika.

Et olla maailmas geopoliitiline tegija, tuleb ELil kõigepealt seada sisse tõhus naabruspoliitika. Ukraina, teised idapartnerluse riigid, Lääne-Balkani riigid, Ühendkuningriik, kellega kujundada uus suhe, aga ka Põhja-Aafrika riigid ja Türgi – kõik need riigid ELi piiridel soovivad tegelikult suhtest ELiga enamat, kui seda iga päev Brüsselis nähakse. EL on sellest teadlik ja juba mõnda aega on olnud küsimus, kuidas kaasata neid riike konstruktiivselt ja mõlemale poolele tulutoovalt. 

Selle aasta kevadel käis Prantsuse president Emmanuel Macron välja laiema Euroopa poliitilise kogukonna idee. See tooks kokku riigid, kes on huvitatud koostööst ELiga ning oleks laiendatud Euroopa julgeolekupoliitiliste arutelude ja otsuste kohaks. Idee on alles kujunemisjärgus ja leidnud erinevat vastukaja. Siiski plaanib ELi Nõukogu praegune eesistujariik Tšehhi teemat arutada mitteametlikul peaministrite kohtumisel oktoobris. 

Ukraina võit Venemaa üle ja võimalik ELiga liitumine, isegi kui see toimub alles kaugemas tulevikus, tugevdaks ELi geopoliitilist toimimist.

Euroopa suurem kaasatus naabruses tõstaks nii ELi liikmesriikide turvalisust kui oleks ka majanduslikult kasulik. Ideel võib olla tulevikku juhul, kui seda ei nähta asendusena ELi laienemispoliitikale, sest kõigil Euroopa riikidel, kes seda soovivad, peab jääma võimalus Euroopa kriteeriumite täitmise korral ELiga liituda.

ELi senised vastused Vene sõjale näitavad, et tegelikult on Euroopal olemas nii mõjukad poliitilised hoovad kui ka tugev tegutsemistahe. ELi liikmesriikide poliitiline tahe ja otsustavus määravad, kui tugev on Euroopa välispoliitiline haare. Edaspidi saab otsustavaks, kas ELi ühtsus peab ning kas suudame vastu panna Vene mõjutustegevusele, kasvavale inflatsioonile ja energiahindade jätkuvale tõusule. 

Eestis me usume, et selle sõja lõpetamiseks ei piisa relvade vaikimisest. Vaja on, et Ukraina võidaks – sest muidu sõda Euroopast ei taandu. Meie peamine eesmärk peab nüüd olema veenda selles kõiki oma liitlasi ja suunata ELi vastavalt tegutsema. Ukraina võit Venemaa üle ja võimalik ELiga liitumine, isegi kui see toimub alles kaugemas tulevikus, tugevdaks ELi geopoliitilist toimimist. 

Autor väljendab isiklikke vaateid