Euroopa julgeoleku tagamine Venemaa vastu – Eesti seisukoht
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, 2022
Lähiaastatel peavad Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid tugevdama oma võimet kaitsta end nõrgenenud, kuid mitte vähem ohtliku Venemaa eest. On vaja selgeid strateegilisi valikuid, Atlandi-ülese ja Euroopa ühtekuuluvuse säilitamist ning arvestatavaid investeeringuid Euroopa kaitsevõimesse.
Loe lähemalt siit.
Seotud artiklid
NB8: meisterlikud kohanejad rahutus maailmas
Järgmisel aastal on Põhjala ja Balti riikide koostöö ehk NB8 rühma eesistujaks Eesti. Julgeolekukeskkonna ebastabiilsuse tõttu on koostöö piirkonna riikide vahel tihedam kui eales varem. Sünged trendid Euroopa ja terve maailma julgeolekus nõuavad, et siinsed väikesed riigid leiaksid realismi ja idealismi vahel uue tasakaalu ning astuksid oma huvide ja väärtuste eest üheskoos välja.
Sellest, miks Venemaa poolt sõtta kistud ukrainlaste sõnumeid kuulda võetakse
Ukraina sõnumid kõnetavad publikut, kelle väärtuste, tõekspidamiste ja ajaloolise kogemusega need sobivad. Veenvus ei tulene üksnes president Zelenskõi suhtlusoskusest, sotsiaalmeedia valdamisest ja emotsionaalsest köitvusest, vaid ka põhimõtetest – õiglusest, suveräänsusest ja õigusriigist –, millel sõnumid rajanevad. Need liberaaldemokraatlikud väärtused annavadki olemuse sellele, mida me kaitsta tahame.
USA-India ja Venemaa-Aserbaidžaani suhete külmenemine – võimalus Euroopa Liidu jaoks?
Viimased aastad on toonud maailmale kamaluga konflikte – alustades Vene-Ukraina täiemahulisest sõjast ning lõpetades USA ja EL-i vahelise majandus-diplomaatilise kismaga. Maailmas pole ühtegi riiki, kes poleks ühel või teisel viisil nende vastasseisude negatiivset mõju tundnud, kuid säärased ajalooetapid toovad reeglina peale kannatuste kaasa ka unikaalseid võimalusi. Eriti muidugi nende jaoks, kes on valmis neist kinni haarama.
Põhja-Küpros seisab ristteel: isolatsioon või ühinemiskõnelused
Põhja-Küprose Türgi vabariik on rahvusvahelise tunnustuseta riik, mida tunnustab vaid Türgi vabariik. Ometi on see de facto eksisteeriv riik, millel oma territoorium ja juhtorganid. 19. oktoobril, mil Eestis valitakse kohalikke omavalitsusi, langetavad põhjaküproslased otsuse oma tulevase presidendi isikus. Eelseisvad valimised on otsustuskohaks: kas Põhja-Küpros liigub edasi kahe eraldiseisva riigi teed või püütakse saavutada kokkulepet Küprose vabariigiga föderatsiooni loomiseks, mis annab põhjale autonoomia.
Ulmeraamatuist lahinguväljale: tehisaru sõdade tulevikku vormimas
XXI sajandi sõjandusele spetsialiseerunud poliitikateadlase Peter Warren Singeri sõnul tuleb ette, et kõige parem lahendus millestki aimu anda on jutustada lugu. Singer on kirjutanud sõjanduse uuenemisest menukaid teadus- ja aimeraamatuid, aga ka teinud koostööd NATO, USA relvajõudude ja liitlasriikide ametnikega, et esitada keerukaid tehnoloogia- ja julgeolekualaseid väljakutseid „tarbeilukirjandusena” (useful fiction), nagu ta seda kutsub: hoolikal ettevalmistusel rajanevate lugudena, mille abil oleks poliitikutel, ametnikel, sõjaväelastel ja avalikkusel hõlpsam aduda tulevaste sõdade olemust.
Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni
Donald Trump oma hiljutises kinnisidees võita Nobeli rahupreemia on pööranud pilgu Lõuna-Kaukaasiasse. Ameerika presidendi, Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ja Aserbaidžaani presidendi Ilham Älijevi kolmepoolsel kohtumisel Valges Majas allkirjastati 10. augustil leping, mille eesmärk on lahendada üks peamisi lahendamata küsimusi kahe vastase vahel: Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani enklaavi ühendatus Armeenia territooriumi kaudu.
Sõrmkübaramäng tehnoloogiaga: AI, regulatsioonid, vastutus ja väärtused
Professor Ryan Calo, õigusteadlane ning Washingtoni Ülikooli autoriteetse tehnoloogiapoliitika labori (Tech Policy Lab) kaasasutaja, vaidleb vastu valitsevale narratiivile, et tehisaru on tulemuslikuks reguleerimiseks liiga kiiresti arenev ja keerukas. Tema kinnitusel leidub teisigi mudeleid peale selle, et tehnoloogia muutumist paratamatuks pidada ja tagajärgedega kohaneda.
Süüria mitmed kriisid võivad olukorra tagasi algusesse viia
Möödunud aasta novembris ja detsembris toimus Süürias justkui ime – aastaid Idlibis ja selle ümbruses piirderõngas olnud Ahmed al-Sharaa juhitud Hay’at Tahrir al-Shami (HTS) sõjalised jõud asusid pealetungile. Esmalt langes Aleppo pärast paaripäevast lahingut, millele Bashar al-Assadi juhitud valitsus ja selle armee ei suutnud vastata millegagi peale Venemaa relvajõudude korraldatud õhulöökide. Al-Assadi armee taganes järgmisest linnast teisse ja rindejoonel tekkis justkui kombits, mis hakkas läbi Hama ja Homsi sirutama lõuna poole.
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?
Miks peab Eesti tegema arengukoostööd? Tundub ehk esmapilgul pisut kummaline küsimus 27 aastat peale seda, kui Eesti oma esimesed arengukoostöö vahendid Ukrainale eraldas. Teistpidi pole ehk seda küsimust küsitud hoopis piisavalt – miks muidu on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu „punane latern“ oma kodanike arengukoostöö teadlikkuse ja toetuse osas.
Kaupo Rosin: Ressursipuudus ja sõda kägistavad Venemaa majandust
Sõjaliste kulutuste järsk tõstmine võimaldas Venemaal luua mõneks ajaks illusiooni majanduse ning heaolu kasvust, mis on tänaseks läbi saamas. Venemaa majandusvaldkonna otsustajad on lähiaastatel keerulise dilemma ees – ühelt pool ei ole lõputu sõjaliste kulutuste kasv riigile jõukohane, teisalt on riigi majanduse struktuur ebaproportsionaalselt suure riikliku sõjalise nõudluse tõttu tasakaalust välja viidud ning selle stabiliseerimine – st tsiviilmajanduse mõistliku osakaalu taastamine – kujuneks sisepoliitiliselt väga valusaks protsessiks.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Benjamin Hilgenstock: Sanktsioonide killustunud jõustamine
Pärast 2022. aastal alanud täiemahulist sissetungi Ukrainasse ei ole Venemaa suhtes kehtestatud üleüldisi sanktsioone, vaid pigem on neid vastu võtnud ja jõustanud nn tahtekoalitsioon. See tõsiasi mõjutab olulisel määral nii sanktsioonide rakendamist kui ka tõhusust, sest koalitsioonist väljapoole jäävad riigid löövad aktiivselt kaasa sanktsioonidest kõrvalehoidmises.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Mart Kuldkepp: Julgeolekupoliitilised õppetunnid sajandi tagant
Väikeriikide ja -rahvaste ellujäämisväljavaated maailmas, kus poliitiline mäng käib kõrge kaarega üle nende pea, pole kunagi olnud hiilgavad. Ka Eesti lähiajaloo peamised traumad on otseselt seotud episoodidega, milles suurriigid on eelistanud üksteisega läbi rääkida suletud uste taga ning vedanud mõjusfääride piirjooni maakaardile küsimata nende inimeste arvamust, kelle saatust need kõige otsesemalt mõjutasid.
Constanze Stelzenmüller: Euroopa väga eriline probleemne suhe
Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.