Euroopa halbade valikute aasta

Enne kui maailma tippu tõusevad uued juhid, kes soovivad reegleid taaskehtestada ja kaosesse uut tasakaalu luua, püüavad kõik võtta, mis võtta annab. Suurriigid, kellel on piisavalt sõjalist jõudu ja poliitilist tahet seda kasutada – ehk USA, Hiina ja Venemaa – on võtnud selge suuna oma mõjusfääride tugevdamisele. USA juhindub eelkõige oma julgeolekustrateegia esmasest prioriteedist: kehtestada end läänepoolkeral. Hiinal on omad regionaalsed ambitsioonid eesotsas Taiwani allutamisega.

See, et ka USA on näidanud valmisolekut jõhkralt ja üllatuslikult jõudu kasutada ja teeb seda oskuslikumalt kui Venemaa, ei tugevda viimase positsiooni.

Venemaa tunneb selles olukorras teatavat võidurõõmu reeglitel põhineva korra hävingu üle, mis on viimastel aastakümnetel olnud oluliseks takistuseks tema püüdlustele oma impeeriumi taastada. Kuid Venemaad ei ole reeglid ennegi peatanud, vaid tema ambitsioonidele on piirid seadnud ikka vastaspoole jõud ja enda ressursside piiratus. See, et ka USA on näidanud valmisolekut jõhkralt ja üllatuslikult jõudu kasutada ja teeb seda oskuslikumalt kui Venemaa, ei tugevda viimase positsiooni.

Kremlil ei ole täna lihtsam Ukrainat oma tahtele allutada kui mõned aastad tagasi, rääkimata ülejäänud Euroopast. Euroopa ei ole küll kolme eelmainitud suurriigiga võrdväärne geopoliitiline tegija, olles selleks liiga killustatud ja sõltuv USA julgeolekugarantiidest. Ent see sõltuvus on vähenemas ja jõudude tasakaal Euroopas muutumas Venemaale kahjulikus suunas, kui vaid Euroopa oma sõjalise võimekuse tugevdamisega kiirelt edasi liigub. Ukraina ja kogu Euroopa peavad suutma omalt poolt piisava jõuga vastata, et Venemaa edasiliikumist takistada, isegi kui USA panus peaks täielikult lõppema. Seda on võimalik saavutada, kui vaid eurooplastel piisab poliitilist tahet ja eneseusku.

Euroopas kasvab soov Venemaaga suhelda

Ühtsuse hoidmine Venemaa suunal ei ole lihtne ja pigem muutub see alanud aastal raskemaks. Võimalik, et Ukrainas jõutakse aasta jooksul hapra vaherahuni tingimustel, mis ei ole Ukraina jaoks ideaalsed. Euroopa julgeolekuolukord ei muutu sellisel juhul mitte paremaks, vaid ohtlikumaks. Suure tõenäosusega saavad tuult tiibadesse need poliitilised jõud, kes juba tagatubades vaikselt arutlevad suhete normaliseerimise üle Moskvaga.

Niikuinii juba käivad Lääne-Euroopa pealinnades jutud Balti riikidest ja Poolast kui tülikatest pistrikest, kes ei lase täiskasvanutel tasakaalukaid otsuseid teha, näiteks asuda Venemaaga läbirääkimistesse kompromisside saavutamiseks. See hetk pärast Venemaa täiemahulise rünnaku algust, mil Euroopas oli moes rääkida vajadusest kuulata Balti riike, on möödas. Taas on esile kerkinud mustvalge pilt dialoogist Venemaaga, mis paljude lääne-eurooplaste vaatest on igal juhul hea ja vajalik – Putin ju niikuinii ei ole rahvusvahelises isolatsioonis, USA ka suhtleb Venemaaga ja üleüldse ei ole dialoogi katkestamine rahu lähemale toonud ja mõnede (mh Angela Merkeli) arvates suisa aitas kaasa sõja puhkemisele.

Kui sõjast Ukrainas üldse midagi on õpitud, siis kindlasti ei tohi suhtluse taastamine vähendada panustamist kaitsevõimekusse ega püüdlusi piirata Venemaa sõjalist võimekust.

Eesti peaks sellistes aruteludes vältima jäigalt vastupidist hoiakut, et suhtlemine Moskvaga on igal juhul halb ja ohtlik – see ei aita meil Euroopa edasist Vene-poliitikat mõjutada. Pigem tuleb rõhutada, et eurooplased peavad endale selgeks tegema, mida nad Venemaa suhtes soovivad saavutada ning millistel tingimustel ja milliselt positsioonilt ollakse valmis mingil hetkel suhtlust taastama. Oluline on säilitada arusaama, et Venemaa on Euroopa julgeoleku jaoks peamine oht ka peale sõjategevuse lõppu Ukrainas. Euroopa ei tohi käest anda hoobasid Venemaa mõjutamiseks, nagu Vene riigi külmutatud varad ja muud sanktsioonid. Kui sõjast Ukrainas üldse midagi on õpitud, siis kindlasti ei tohi suhtluse taastamine (mis varem või hiljem niikuinii tuleb) vähendada panustamist kaitsevõimekusse ega püüdlusi piirata Venemaa sõjalist võimekust.

Liitlassuhte murenemine

Tulles tagasi USA juurde, Euroopa ühtsuse tõeline proovikivi saab olema transatlantiline suhe. Eestit ja teisi USA julgeolekugarantiidest enim sõltuvaid riike ei peaks kuidagi lohutama see, et USA on ka varem sõjalist jõudu oma huvide kaitseks rakendanud ja külma sõja järgne periood on olnud maailma ajaloos erandlik aeg rahvusvahelise üldsuse suhtumises jõukasutusse. See periood oli Eesti jaoks erakordselt soodne, andes meile võimaluse oma riik uuesti üles ehitada ja läänemaailmaga tihedalt kokku siduda. Ja nüüd on see läbi.

Külma sõja ajal elas NATO üle mitmeid kriise, kuid kunagi ei olnud kahtlust selles, et USA toetas oma Euroopa liitlaste vabadust ja territoriaalset terviklikkust. Nüüd aga ihaldab Trump endale Gröönimaad, osa lojaalse liitlasriigi territooriumist. Pole põhjust arvata, et ta ei püüaks edasi liikuda oma sooviga Gröönimaa ühel või teisel moel USA kontrolli alla saada. Muidugi on tegemist Venezuelast väga erineva juhtumiga ja ka USA lähenemine on teistsugune, kuid Euroopal on põhjust Trumpi püüdlustesse tõsiselt suhtuda. Maduro kukutamise puhul võis Euroopa lubada endale kõrvaltvaataja rolli ja niikuinii oli tegu Euroopa väärtuste seisukohast vastuolulise juhtumiga, kuid Gröönimaa puhul see ei kehti. Juba on Euroopas kuulda üleskutseid viia ELi väed Gröönimaale, kuid need võib pigem liigitada ulme valdkonda kuuluvateks. USA vaevalt hakkab Gröönimaal teostama Venezuelaga sarnast sõjalist operatsiooni. Ent Euroopa julgeoleku vaatest tekitab Gröönimaa küsimus ainult halbu valikuid.

Üha enam kerkib küsimus, millal liitlassuhte säilitamine iga hinna eest muutub kahjulikumaks kui sellest eemaldumine.

Venezuela kogemus võib tugevdada Trumpi administratsioonis hoiakut, et USAl ei ole Euroopat vaja ja pole põhjust Euroopa seisukohtadega arvestada. Ukraina küsimuses on Euroopal seni mõningane mõju olnud. Nüüd otsitakse hoobasid USA seisukohtade mõjutamiseks ja halvimate stsenaariumite ära hoidmiseks Gröönimaal. Võib-olla oleks abi NATO kohaloleku tugevdamisest Gröönimaal, et vastata USA iseenesest mitte alusetule murele Gröönimaa julgeoleku ning Hiina ja Venemaa mõju pärast Arktikas.

Igal juhul on Euroopa sunnitud tegema üha enam keerulisi valikuid oma huvide kaitsmiseks olukordades, kus suurima liitlase seisukohad ja tegevus kahjustavad Euroopa julgeolekut. Üha enam kerkib küsimus, millal liitlassuhte säilitamine iga hinna eest muutub kahjulikumaks kui sellest eemaldumine. Juba see, et USA ähvardab kasutada sõjalist jõudu liitlase vastu, nõrgestab igal juhul liitlassuhteid ja kogu Euroopa julgeolekut. Pole mõeldav, et NATO ja EL tegutseksid vanamoodi edasi, kui üks NATO riik peaks rikkuma liitlasriigi (ja ühtlasi ELi liikmesriigi) suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.

Kaosest sünnib lõpuks uus kord

Paraku ei tugevda meie julgeolekut hetkel jutt rahvusvahelisest õigusest, kuigi ka seda tuleb edasi rääkida ja mitte kaotada usku, et ükskord saabub aeg reeglite taaskehtestamiseks. Piiramatu suurriikide jõukasutus ei too kellegi julgeolekuprobleemidele kestlikke lahendusi ja muutub aja jooksul liiga kalliks ja kurnavaks. Pärast suuri segadusi ja konflikte tuleb uue korra kujundamise aeg. See võib olla rohkem regioonidepõhine kui peale teist maailmasõda tekkinud kahe superriigi vahel jagatud maailm või külmale sõjale järgnenud USA hegemoonia. Euroopa lähituleviku valikutest sõltub see, kas Euroopa ja selle osana Eesti suudab tulevast uut maailmakorda mõjutada.