Euroala kriis lõõmab edasi

Viisteist aastat finantsturgude keskel muudab inimest selliselt, et ta ei üllatu enam kuigi kergesti. Siiski pean tunnistama, et viimase paari aasta suurim üllatus on olnud tingitud üha sagenevatest signaalidest ja avaldustest, mis viitavad kindlas kõneviisis euroala kriisi lõppemisele. Tõepoolest – isegi probleemsemates piirkondades on tööstustoodang tasapisi kasvama hakanud ning sisemajanduse kogutoodangu (SKT) muutumist indikeerivate numbrite ees ei ole aeg-ajalt isegi harjumuspärast miinusmärki.

Samas, strukturaalselt ei ole sisulist paranemist toimunud. Tasub kasvõi heita pilk Lõuna-Euroopa noorte tööpuuduse määrale, milleks on 40–60 protsenti – selliste numbrite juures tundub jutt justkui alanud normaalsusest kohatu. Lisaks sellele on euroalal problemaatiline veel ka raha ringlemiskiiruse jätkuv aeglustumine, mis viitab selgelt deflatsioonilisele survele. Viimane aga ei saa pikemas perspektiivis olla poliitiliselt vastuvõetav, sest see tähendaks valijate rahulolematuse pidevat kasvu. Patsiendi (euroala) olukord on stabiliseerunud, kuid olgem ausad, patsienti hoiab elus keskpanga selgelt mittekonventsionaalne (monetaar-) poliitika.

Võimalikest valikutest halvim

Esimeseks tõsiseks probleemiks on tihedama integratsiooni suunas liikumise sisuline peatumine; varasemast suurem integratsiooniaste on sellises kriisis aga objektiivselt vajalik. On võimalik olla emotsionaalselt poolt ja vastu sellele, kuivõrd föderaalne peaks Euroopa Liit olema. Samas on aga selge ka see, et ühisraha kasutavad, kuid erinevate tootlikkustasemega riigid ei saa eksisteerida ühes-samas rahaliidus ilma, et oleksid olemas erinevad tasandusmehhanismid. Vähemalt ilma vägisi tasakaalustavate šokkideta. Seega, kriisi lahendamine eeldaks, et probleemne võlg oleks oluliselt ühisem probleem, kui see seda senini on olnud.

Patsiendi (euroala) olukord on stabiliseerunud, kuid olgem ausad, patsienti hoiab elus keskpanga selgelt mittekonventsionaalne (monetaar-)poliitika.

Hetkel tundub see aga olevat poliitiliselt täiesti vastuvõetamatu ning senisest suurema tsentraliseerituse esimene pääsuke – ühine turvamehhanism pankadele – jäi lihtsalt sündimata. Ei saa seega eeldada, et lähiajal astutaks mingeid täiendavaid samme suurema integratsiooni suunas. Sisuliselt on probleemsed euroala riigid seega jäetud oma suurimate muredega  omaette ning võlakoorma vähendamine ei saa toimuma läbi võlgade andestamise ja lahjendamise n-ö suures katlas – isegi mitte läbi inflatsiooni. Selgelt ülejõu käiva võlakoorma likvideerimisel loodetakse deflatsioonile ning vaikimisi eeldatakse, et kõik võlad saavad makstud. Ja seda olukorras, kus puudub intresside maksmiseks vajalik majanduskasv ning rahvastiku vananemise tõttu maksutulud vähenevad, kulud aga samal ajal kasvavad. Tore oleks leida majandusajaloost näiteid, kus selline valik (deflatsiooniline tasakaalustumine) oleks niivõrd fundamentaalse kriisi kontekstis tõepoolest toiminud ilma, et sellega oleksid kaasnenud väga tõsised sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud šokid. Selliseid näiteid minu teada ei ole. Seega on tõenäoline, et olukorra pingestudes ollakse sunnitud praeguseid valikuid revideerima ning ühel hetkel asutakse kriisi lahendama läbi inflatsiooni.

Patsienti hoiab elus keskpank

Kui eelnev pilt tundus väga sünge, siis üks süsteemi püsti hoidev institutsioon on siiski mingil määral tegus – Euroopa Keskpank. Viimane on nimelt läbi OMT-nimelise skeemi (ingl k: Outright Monetary Transactions) ostmas probleemsete riikide võlakirju ning hoidmas sellega ära nende laenukulude kriitilistele tasemetele jõudmise, mis tooks kaasa ettenägematud (kuid selgelt ebameeldivad) tagajärjed euroalale tervikuna. Teine kolmetäheline lühend on ESM ehk Euroopa stabiilsusmehhanism. Ei tasu unustada, et Euroopa Keskpank on läbi nende meetmete tegutsemas territooriumil, mis kriisi varasemas faasis väideti olevat väljaspool tema mandaati.

See on esile kutsunud ka sakslaste pahameele ning Saksamaa konstitutsioonikohus peab juba käesoleva aasta esimeses kvartalis (tõenäoliselt) otsustama, kas keskpanga poolt vajaduse korral piiramatus koguses (!) kokku ostetav riigivõlg on Saksamaa õigusraamistikuga kooskõlas. Selle taustal võib näha sakslastele omast, ajaloolisest mälust tingitud tõsist inflatsioonihirmu. Ja tõepoolest – inflatsioon oleks ilmselgelt suuremale osale euroalast täna mugavam suunavalik. Kuigi Saksamaa konstitutsioonikohtul ei ole pädevust Euroopa Keskpanka kuidagi otseselt suunata, võib tema otsus koosmõjus Saksa parlamendi ja valitsuse edasise tegevusega piirata Euroopa Keskpanga tegevusvabadust. See aga seaks OMT usaldusväärsuse küsimärgi alla. Viimane aga omakorda tähendaks küsimärki selles osas, kas koomas patsiendil peaksid, võiksid või tohiksid küljes olla elutagamisaparaatide voolikud.

Poliitiline kriis

Praegu võib öelda, et poliitilised pinged on vaatamata kõrgele tööpuudusele ja teatud elustiili jätkumise osas küsimärkide tekkimisele püsinud suhteliselt talitsetuna. Tõenäoliselt aga kerkivad üles teatud pinged seoses europarlamendi valimistega ning  sellega, et praeguse problemaatika lahenemist nähakse europrojekti mõningases lammutamises. Mais toimuvatel europarlamendi valimistel võivad euroskeptilised jõud saavutada ajaloo parima tulemuse. Enamus jääb neil siiski saavutamata, kuid taas on raske hinnata, kuidas hakkab kõlama orkester, mis koosneb ühelt poolt tõsiusklikest eurokraatidest, kes on mitme põlvkonna vältel sellesse projekti investeerinud kogu oma poliitilise kapitali, ning euroskeptikutest, kes ei suuda välja pakkuda selget alternatiivi edasisele integratsioonile. Seda enam, et praeguses faasis oleks kokkuehitatu laialilammutamine ilmselt objektiivselt oluliselt kallim kui integratsiooni jätkumine. Ka on inflatsioon oluliselt mugavam viis pingete ja tasakaalustamatuse eemaldamiseks süsteemist – kuigi resultaat on sama: elustandardi ja ostujõu vähenemine, kuid konkurentsivõime kasv. See tasakaalustumisprotsess on aga alles alguses.

Praeguses faasis oleks kokkuehitatu laialilammutamine ilmselt objektiivselt oluliselt kallim kui integratsiooni jätkumine.

Seega kuskilt ei paista, et kriis oleks läbi. Optimistlikumatest nootidest oleks võimalik rääkida siis, kui olukord tööhõivega hakkaks tasapisi paranema ning euroala tööpuudus ei oleks jätkuvalt (!) ajaloo kõrgeim. Kui kriisi kulgu otseselt ja tõsiselt mõjutanud erilisi sündmusi ei toonud enesega 2013. aasta, siis on paraku tõenäoline, et neid ei saabu ka käesoleval aastal. Kriis lõõmab edasi ning seda üpris heleda leegiga. Seda, milliseks kujuneb maailm, kus keskpangad on süsteemi püstihoidmiseks kasutanud juba pikema aja jooksul kohati vägagi kaootilisi improvisatsioone, ei tea paraku keegi. Finantsturgude juurde naastes peab mainima, et sellelaadset teadmatust väljendatakse sõnaga „risk“.