Elutähtsa taristu kaitsmine muutuvas julgeolekukeskkonnas Norra ja Balti riikide näitel
Keerulisi kaitsesüsteeme ei arendata kunagi välja korraga ja lõplikult, need on alati väljatöötamisel ja peavad kohanema muutuvate sise- ja välisoludega.
Eesti, Läti, Leedu ja Norra elutähtsa taristu nagu elektri-, vee-, kütte- ja transpordisüsteemide kaitsmine on paljuski sarnane, aga ka ajaloo ja mitmete teiste põhjuste tõttu erinev.
Võrreldes Balti riikidega on Norra viis kaitsa oma elutähtsat taristut erinev pikema iseseisvusaja, geograafia ja loodusvarade poolest. Kui välja arvata okupatsioon Teises maailmasõjas, on riik saanud julgeoleku- ja kaitsepoliitikat nagu ka ühiskonna sidusust üldjoontes järjepidevalt arendada. Seejuures on Norra fookust kahtlemata mõjutanud maa suur geograafiline ulatus, elanike hajusus, hüdroenergiast sõltumine ning nafta- ja maagaasivarud.
Külma sõja lõpp jättis Norrale oma jälje ning sillutas teed Balti riikide, Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamisele 1990. aastate alguses. Sõltuvalt ametkondade toimivusest, ehitasid kõik kolm Balti riiki oma riigiasutused nullist üles või kujundasid Nõukogude süsteemilt päranduseks saadud asutused ümber. Erandiks ei olnud ka elutähtsa taristu kaitsmine.
Uued mõjutajad
Aastatuhande vahetuse paiku hakkas kõigi nelja riigi elutähtsa taristu süsteemile sünkroniseerivat mõju avaldama rohkem tegureid ja osalisi. Üks neist oli rahvusvahelise terrorismi oht üleilmse terrorismivastase sõja kiiluvees. Terroriohu kasvule reageeriti kõigis riikides erinevalt, Läti elutähtsa taristu süsteem keskendus nüüd aga eelkõige terroriohule. Ehkki ükski kõnealustest riikidest ei ole langenud rahvusvahelise terrorismi ohvriks, koges Norra 2011. aastal oma ajaloo üht hirmsaimat tragöödiat – massitulistamist, mille korraldas riigi enda kodanik –, mis mõjutas ka Norra arusaamu elutähtsa taristu kaitsest.
Teine peamine, veel ulatuslikuma mõjuga tegur oli digiteerimine. Siinkohal oli kõigile neljale – eriti aga Eestile – teada-tuntud häirekellaks koordineeritud küberrünnak 2007. aastal, mis järgnes nn pronksiööle. Hiljemalt sellest ajast on Eestist digiteerimise ja küberkaitse edendamisel saanud rahvusvaheline tempomääraja. 2010. aastate alguses järgis Läti Eesti eeskuju, laiendades oma elutähtsa taristu kaitse süsteemi küberruumi. Leedu tegi sama mõni aasta hiljem ja temagi elutähtsa taristu kaitse süsteem hakkas arenema kübervaldkonna ümber.
Sõda Gruusias 2008, eriti aga Ukrainas alates 2014. aastast on mõjutanud nelja riigi kaitse- ja julgeolekumõtlemise aluseid ning selle rakendamist. Balti elutähtsa taristu süsteemid ei ole siin olnud erand.
Kolmas märkimisväärne tegur on olnud rahvusvaheliste organisatsioonide mõju, iseäranis Euroopa Liidu ja NATO oma. ELi elutähtsa taristu õigusaktid on lähendanud kõigi nelja riigi arusaamu. ELi võrgu- ja infoturbe õigusaktid avaldasid Balti riikidele sügavat mõju, eriti Lätile ja
Leedule, kelle küberkäsitlused kaldusid pigem teenuste poole.
Neljas mõjukas tegur ja osaline on Venemaa, kes on nii Baltimaade kui ka Norra naaber. Sõda Gruusias 2008, eriti aga Ukrainas alates 2014. aastast on mõjutanud nelja riigi kaitse- ja julgeolekumõtlemise aluseid ning selle rakendamist. Balti elutähtsa taristu süsteemid ei ole siin olnud erand, eelkõige riigipõhiste arusaamade ja samavõrra NATO liitlaste arusaamade turbulentside tõttu. Nii küber- kui ka füüsilise taristu kaitset, samuti elutähtsate teenuste kättesaadavuse kindlustamist on üha rohkem vaadeldud läbi Venemaa pahatahtliku tegevuse prisma. Venemaalt ja Valgevenest tulenevad ohud on eriti mõjutanud Leedu elutähtsa taristu kaitse süsteemi arengut.
Aina enam (nii tulevikus kui praegugi) kujuneb teguriks ja osaliseks Hiina Rahvavabariik. Geograafilises mõttes küll kauge, ent küberohud, spionaaž ja võimalik kahjulik mõju uute tehnoloogiate ja investeeringute kaudu on toonud Hiina Balti riikide ja Norra kaitse- ja julgeolekumõtlemisse, jätmata puudutamata ka elutähtsa taristu kaitset. Vahepeal on kõigi nelja riigi esmatähtsa taristu kaitsele oma jälje juba jätnud COVID-19.
Sarnasused ja erinevused
Kõigi riikide elutähtsa taristu kaitse süsteemid on sarnased: nad tunnistavad nii teatud füüsilisi kui ka küberobjekte ja -süsteeme ühe kaitsekategooriana, teenuseid aga teise kategooriana, mida kaitsta (kindlustada). Ometi erinevad rõhuasetused riigiti väga tugevasti.
Kuigi asju on raske paigutada rangelt määratletud lahtritesse, võib neli riiki laias laastus jagada kahte kategooriasse – esiteks kõikehõlmavad funktsioonipõhised süsteemid (Norra ja Eesti) ning teiseks objektid ja küberpõhised objektid ja teenusesüsteemid (Läti ja Leedu). Läti kaldub nüüd osaliselt teenusepõhisema süsteemi poole.
Kõige mitmekülgsem ja integreeritum süsteem näib olevat Norral. See põhineb Norra ühiskonna igakülgsete vajaduste üldisel ja läbipaistval kindlakstegemisel, millele ehitatakse üles nii objektide kui ka teenuste alamkategooriad. Eesti rakendab üsna samalaadset lähenemisviisi, milles seatakse esikohale konkreetsed elutähtsad teenused, seda täiendab süsteem, mis tagab konkreetsete füüsiliste objektide kaitse.
Usaldus riigi ja riigiasutuste vastu on Eestis suhteliselt suur, Lätis-Leedus on olukord teistsugune. Umbusaldus on seal paljudes poliitikavaldkondades nii probleemide põhjus kui ka näitaja.
Eestist ja eriti Norrast kaugemale jäävad Läti ja Leedu, kus näib süsteemide ülesehituse aluseks olevat eeskätt konkreetsete füüsiliste objektide kaitse, mida täiendavad elutähtsa taristu üha areneva küberkaitsesüsteemi elemendid. Nagu mainitud, kaldub Läti praegu rohkem teenustele rõhku asetama.
Elutähtsa taristu kaitse süsteemid on osa laiemast võrgustikust ega pruugi (ja vahest polegi vaja) olla täielikult eraldatud näiteks sõjalisest kaitsest, küberkaitsest, elanikkonnakaitsest, kriisiohjest, rahandusest, tervishoiust jms.
Samuti on institutsioonilise järelevalve mõttes kõnealuste riikide vahel nii sarnasusi kui ka erinevusi. Samal ajal kui Leedus on 2018. aasta reformist saati peamine koordineerija kaitseministeerium ja selle allasutused, vastutab Norras ja Lätis koordineerimispoliitika eest peamiselt siseministeerium, Eestis aga riigikantselei. Ehkki julgeolekuasutustel on kõigis kolmes Balti riigis märkimisväärne roll, tunduvad need Lätis mängivat eriti tähtsat osa.
Ühiskonna tagasiside
Nagu tõendavad mitmed varasemad ja praeguse projekti raames läbi viidud avaliku arvamuse küsitlused, võib suurimat usaldust ühiskonna ja riigiasutuste vahel täheldada Norras. Usaldus riigi ja riigiasutuste vastu on Eestis suhteliselt suur, Lätis-Leedus on olukord teistsugune. Umbusaldus on seal paljudes poliitikavaldkondades nii probleemide põhjus kui ka näitaja. Uurimuse osana korraldatud avalik küsitlus kinnitas seda. Norralased ilmutavad igal ajal suurt usaldust riiklike objektide ja teenuste kättesaadavuse suhtes, ehkki mitte palju suuremat kui Eestis. Samas Läti ja Leedu järgnevad märksa madalama usaldustasemega.
Kõigi nelja riigi andmed näitavad, et ühiskonna liikmed sooviksid rohkem teada, kuidas on tagatud elutähtsate objektide ja teenuste toimimine ja mil viisil neid rahastatakse. Lõpuks märkisid küsitlusele vastanud, et kõige piisavam suhtlus riiklike objektide ja teenuste teemal on Norras, olles Eestist jällegi pisut eespool. Kõige vähem rahul olid vastajad Lätis ja Leedus.
Avaliku arvamuse küsitluse analüüs võimaldab teha veel mõningaid järeldusi. Tõhusaimad suhtlusviisid on kasutusele võtnud Norra ja Eesti, aga vähem tõhusad Läti ja Leedu. Huvitaval kombel on aga kõigis neljas riigis elutähtsa taristu eest vastutavad asutused seadnud kübervaldkonna kommunikatsiooni keskmesse. Seda tõenäoliselt seetõttu, et iga ühiskonnaliige ja ühiskond laiemas mõttes, sealhulgas elutähtsa taristu elemendid, võivad kõige kergemini langeda pahatahtliku kübertegevuse ohvriks. Ulatuslik ja edukas küberrünnak võib kahjustada ka riigi üldist küberkaitsevõimet.
Soovitusi riikidele
Ükski süsteem pole aga täiuslik ja samuti on raske otsustada, kas neid süsteeme on reaalsetes olukordades piisavalt kontrollitud või mitte. Edasi liikumiseks on tähtis meeles pidada, et ühtegi süsteemi ei arendata ühekorraga ja lõplikult välja, sealhulgas kõnealuste riikide elutähtsa taristu kaitsesüsteeme. Eriti keerulisi süsteeme arendatakse pidevalt edasi, kuna need peavad kohanema muutuvate sise- ja välisoludega.
Ühtegi süsteemi ei arendata ühekorraga ja lõplikult välja, sealhulgas kõnealuste riikide elutähtsa taristu kaitsesüsteeme.
Paljuski kooskõlas ELi kavandatud palju julgema lähenemisega elutähtsa taristu küsimustele tulenevad järgmised ulatuslikud põhisoovitused selle uurimuse riikidele:
- järgida suundumusi, et olla ohtudeks valmis või vähemasti suhteliselt valmis enne nende riikidesse jõudmist, samal ajal mitte kunagi kõrvale lükata näiliselt aegunud ohtusid,
- seada süsteemi keskmesse esma- või elutähtsad funktsioonid, täiendatuna loeteluga objektidest ja süsteemidest, mida tuleks ehitada ja kaitsta, aga mitte vastupidi,
- jaotada koormus elutähtsa taristusüsteemi subjektide vahel ühtlaselt, et vältida ebaühtlast koormust ja seega süsteemide tõhususe ebaühtlust sõltuvalt subjekti, st asutuse või ettevõtte rahalisest seisust,
- korrastada keerukate õigusaktide võrgustik, et vältida võimalikku dubleerimist ja topeltkoormust süsteemide subjektidele, ning suurendada selle läbipaistvust,
- muuta elutähtsa taristu kaitsesüsteemid läbipaistvamaks seal, kus selleks on arenguruumi. See mitte ainult ei kajasta paremini demokraatlike ühiskondade aluspõhimõtteid, vaid võib suuremast vastutusest tulenevalt kaasa tuua ka tõhususe kasvu,
- rohkem suhelda ühiskonnaga otse või kaudselt teiste poliitikavaldkondade kaudu, näiteks püüeldes küberkirjaoskuse poole samamoodi, nagu kodanikke julgustatakse omandama finantskirjaoskust, arvestades, et teadlik ja ärgas ühiskond võib olla tõhusa ja vastupidava riikliku süsteemi alus.
Elutähtis taristu Balti riikides ja Norras
Analüüsi aluseks on Māris Andžānsi, Andris Sprūdsi ja Ulf Sverdrupi toimetatud raamat „Critical infrastructure in the Baltic states and Norway: strategies and practices of protection and communication“ („Elutähtis taristu Balti riikides ja Norras: kaitse ja kommunikatsiooni strateegiad ja praktikad“), mille andis hiljuti välja Läti Rahvusvaheliste Suhete Instituut koostöös Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse, Norra Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja Vilniuse Ülikooli rahvusvaheliste suhete ja poliitika instituudiga. Raamatu autorid on Māris Andžāns, Evija Djatkoviča, Jakub M. Godzimirski, Ivo Juurvee, Ramon Loik ja Ramūnas Vilpišauskas.
Autorid vaatlevad elutähtsa taristu kaitset ja sellega seotud kommunikatsiooni Eestis, Lätis, Leedus ja Norras, otsides vastust küsimusele, milliseid õppetunde saab iga riigi kogemustest teha ja kuidas kaasata paremini ühiskondi elutähtsa taristu kaitse ja teenuste tagamisse.
Seotud artiklid
Maka Kevlishvili: Rootsi ja Türgi okkaline tee vastastikuse mõistmiseni
Nüüd, kui Ankaras on pärast valimisi meeleolud rahunenud ja Vilniuses toimub NATO tippkohtumine, peetakse taas läbirääkimisi Rootsi astumise üle Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni. Eile õhtul teataski peasekretär Jens Stoltenberg, et Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on valmis andma Rootsi liitumistaotlusele rohelise tule. Lahtisi küsimusi aga on veel mitmeid.
Vadim Štepa: Kas Venemaa valmistub uueks „Talvesõjaks“?
Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teatas jaanuaris plaanitavast sõjaväe arvkoosseisu suurendamisest lähiaastatel, sealhulgas uue armeekorpuse loomisest Karjala Vabariigis. Naabermaal Soomes kutsus see esile erinevaid tundeid – ärevusest skepsiseni –, kuid igal juhul tõi see taas esile ajaloomälu kurvad leheküljed. Kas nüüdsest Venemaa Karjalast võib saada uus sõjaline eelpost Euroopa vastu, nii nagu Kaliningradi oblastist?
Soome välkkiire pööre NATO poole
Kui Venemaa tungis jõhkralt Ukrainale kallale, võeti Soomes omaks arusaam, et julgeolekukeskkond on üleöö kardinaalselt muutunud. Avalik arvamus pakkus kindlat vundamenti poliitilisele arengule, mille käigus on Soome oma julgeolekupoliitika kiiresti ümber hinnanud.
Isolatsionismist ja neutraliteedist liidusolidaarsuseni – Rootsi tee NATO liikmeks
Kui Rootsi peaministri Magdalena Anderssoni valitsus esitas 18. mail Brüsselis NATO peakorteris Rootsi avalduse NATOga liituda, peeti seda mitmel pool õigusega ajalooliseks sündmuseks. Aga miks see juhtus? Ja miks pealtnäha nii kiiresti? Arusaamiseks on vaja arvesse võtta nii Rootsi julgeolekupoliitika minevikku kui ka hiljutisi arenguid.
Läänemeri on taas esimene kaitsejoon
Venemaa sõda Ukrainas, Saksamaa paradigmavahetus (Zeitenwende), Soome ja Rootsi NATO liikmesuse taotlemine ning Taani ühinemine Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga tähendavad Läänemere piirkonnas põhimõttelist murrangut. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tony Lawrence vestles sõjaajaloolase, Hamburgi ülikooli emeriitprofessori dr Michael Epkenhansiga piirkonna julgeolekust ning Läänemere tähendusest minevikus ja tänapäeval.
Soome ja Rootsi NATOs: mare nostrum’i teostumine
Lähikuudel saavad Soomest ja Rootsist tõenäoliselt NATO 31. ja 32. liige. Millised liitlased nad oleksid ja mida tähendab nende liitumine alliansiga Põhja-Balti piirkonna julgeolekule?