Ellujäämiskursus omadel või võõrastel tingimustel?

Ajaloolase Arto Luukkase raamat „Suomi Venäjän taskussa“ ongi viimane võiks öelda et sarjast, mida Luukkanen eelnevail aastail Venemaa kohta avaldanud. Ent tuleb kohe öelda, et „Suomi Venäjän taskussa“ on pamflett, mistõttu ei saa sellelt eeldada akadeemilist sügavust või erapooletust.

Üks põhjusi, miks Luukkanen valis pamfletivormi, võib peituda ka asjaolus, et ta soovis pakkuda tasakaalu Soomes ilmunud Kremli-meelsetele pamflettidele, näidates, et teinegi pool võib kirjutada selgelt suunitletud teoseid. Igal juhul ei ole Luukkase eesmärgiks süvakäsitlus, vaid peamiselt paari viimase aasta arengutel põhinev kokkuvõte Soome-Vene suhetest.

Luukkast lugedes saab samas selgeks, kui erinev on Eesti ajalugu Soome omast. See nending tundub muidugi enesestmõistetavana, ent Luukkase pamfleti valguses omandab mõni aktsent iseäranis tugeva värvingu.

Mis need siis on? Luukkanen toob Soome-Vene suhete peaaegu muutumatu, Nõukogude ajast pärit iseloomu ühe peamise põhjusena välja, et erinevalt Ida-Euroopast Soomes eliit ei vahetunud ja seega jäi soometumise põhiolemus alles. Siin on peidus kaks suhteliselt küsitavat väidet.

Esmalt, kui soometunud oli Soome. Luukkase järgi oleks Soome olnud justkui üks idabloki rahvavabariikidest, kust võeti käsulaudu Moskvast vastu ilma igasuguse kriitikameeleta ja kus idanaabrist teravalt kõnelemine võis osutuda tervisele kahjulikuks. Kardetavasti ei olnud see siiski nii ühemõtteline.

Just Eesti kogemus seab Luukkase sellekohased väited kahtluse alla. Väide Soome täielikust kontrollist Moskva poolt võib „töötada“ ehk kuskil sügavas Läänes, kuid mitte Soome lahe lõunapoolel. Kui olnuks Moskva kontroll ja laussoometumine samaväärne idabloki riikidega, siis tuleks ümber kirjutada terve külma sõja ajalugu. Just eriti kohas, mis räägib Soome televisiooni kui vaba akna olemasolust Põhja-Eesti vaatajaile. Jääks täiesti arusaamatuks, miks Eesti kommunistlik partei (iseäranis Karl Vaino ajal) püüdis Soome televisiooni vaatamist takistada. Jaak Kilmi ja Kiur Aarma film „Disko ja tuumasõda“ oleks sel juhul ilus väljamõeldis.

Järelikult Soomes ikka oli midagi sellist, mida mujal idablokis polnud. Soome suhted Moskvaga olidki ainulaadsed ja soometumise eripära on raske panna kuhugi teise konteksti.

Teiseks möönab ka Luukkanen ise, et Soomes ei olnud idabloki riikidega  võrreldavat vägivalda. Kui ehk lubada sellist meelevaldset võrdlust, siis Soome võis enim sarnaneda Poolaga 1981. aastal, mil sealset valitsust sunniti jõu ähvardusel kehtestama eriolukorda, kuid erinevalt Ungarist 1956. ja Tšehhoslovakkiast 1968. aastal jäid Nõukogude väed piiri taha.

Olen juba varem kirjutanud (Diplomaatia, september 2008), kuidas soometumine sellisel kujul nagu külma sõja ajal ei ole vaba Eesti puhul enam võimalik. Liiga lihtsalt käivitab Luukkanen soometumise vana mudeli suhetes Venemaaga (ja ilmselt võivad mõned Moskvas sama arvata – et Soome kasutab säärast mudelit), kuid vastuseta küsimusi tekib sel juhul liiga palju.

„Suomi Venäjän taskussa” on pamflett, mistõttu ei saa sellelt eeldada akadeemilist sügavust või erapooletust.

Mauno Koivistot on kritiseeritud palju selle eest, et 1991. aasta jaanuaris pidas ta veresauna Leedus ja Lätis Nõukogude Liidu siseasjaks ja venitas Eesti toetamisega. Ometi olid samal ajal käimas ka paralleelsed protsessid: Soome toetas Eesti valitsust ja aitas välisministeeriumi nullist üles ehitada.

Kõige eredamalt lükkab ehk taassoometumise väite ümber Soome käitumine 2007. aasta pronksikriisi ajal, mil Soome toonane välisminister Ilkka Kanerva ja tegelikult ka peaminister Matti Vanhanen toetasid ühemõtteliselt Eestit.

Samas ei tee säärane tõdemus olematuks Luukkase muid väiteid: et Soomes leidub poliitilisi jõude, kes ei soovi Venemaad ärritada, et teatud raamatuid, filme jms ei ole Soomes just väga lihtne esitleda-näidata. Soome kaitseministri Jyri Häkämiehe 2007. aasta kõne USAs leidis Soomes jaheda vastuvõtu, kuid mitte ainult seda – oli ka teistsuguseid arvamusi (ääremärkusena mainitagu, et küsisin toona Postimehes töötades Soome kaitseministeeriumist eraldi loa kõne tervikteksti avaldamiseks ja sellisena see ka ilmus).

Kuid üldiselt pole soometumise skeem enam must-valge: need, kes tahavad üldistada, peavad pettuma.

Küll aga annab Luukkase raamat suurepärase ülevaate sellest, missugused võivad olla suhted postimperiaalse riigiga, kes tegelikult sooviks olla impeerium. Impeeriumi naaberriikidel ei saa olla keskusega kunagi häid suhteid, mis põhineksid pariteedil. Head suhted saavad olla vaid juhul, kui naaber on vasall. Luukkase väide ongi, et Soome on vasall või vähemalt selleks saamas.

Seda väidet illustreerib kujukalt nn lasteröövi juhtum. Soome – ja läänemaailma meedia laiemalt – toimimine põhineb ikkagi eeldusel, et konfliktis kuulatakse ära mõlemad pooled ja lähtutakse faktidest. On muidugi subjektiivseid eelistusi ja stereotüüpe (nt endine Nõukogude liiduvabariik Eesti), kuid Lääne meediale on põhimõtteliselt haavav olla valitsusvõimu teenistuses. Millegipärast ootasid soomlased seda ka Vene meedialt, kui jutt käis Soome tagasi viidud lapsest. Seda vaatamata asjaolule, et Vene meedia valetas – ma ei räägi enam pooltõdedest – nii pronksikriisi kui ka Gruusia sõja ajal. Jääb siinkohal ka imestada, miks Eesti meedia lapsejuhtumit suhteliselt vähe kajastas.

Luukkase raamatu ehk väärtuslikem osa – ja ta tunnistab, et tema seda välja ei uurinud – seisneb Vene maaomanduste kaardistamises Soomes. Tõepoolest, arvud räägivad enda eest ja jääb küsida, kas Soomele kujutab mõni Vene maaomandus julgeolekuohtu. Muud probleemid on „klassikalised“ – energia, tollid, järjekorrad piiridel jne.

Raamat annab suurepärase ülevaate sellest, missugused võivad olla suhted postimperiaalse riigiga, kes tegelikult sooviks olla impeerium.

Probleemiks näib olevat ka strukturaalne erinevus põhiseaduses, mis 2000. aastal muutus, võttes presidendilt vähemaks välispoliitilisi volitusi. Kuid välispoliitiline tööjaotus presidendi ja valitsuse vahel ei paista olevat veel paika loksunud, sestap ka erinevused Venemaa käsitlemisel. Võib-olla ei tulekski suhetes teiste riikidega need erinevused välja, kuid just Venemaa suurus ja külma sõja traditsioonid ei ole toonud Soome välispoliitikasse – vähemalt Luukkase järgi – veel selgust.

Kuid nagu öeldud: Luukkanen on kirjutanud pamfleti ja sellisena tuleb seda ka võtta. See on ilus kokkuvõte paari viimase aasta jooksul meedias kajastatud sündmustest, suhete põhjalikumaks analüüsiks peab lugema akadeemilisi raporteid ja ajalooraamatuid.