Eliminatsionism: kuidas muuta rahvusvahelist õigust?

Lugesin mai Diplomaatiast kaitseväelase Rene Toomse kirjutist “Rahvas sõjas. Väikeriigi võimalus olla suurem suurriigist”, kus ta kirjutab, et tänapäevane sissisõda suurema riigi vastu võib olla vägagi edukas.

“Praktika näitab, et tappes ühe sissi, tekib tema suguvõsast ja hõimust kümme asemele, kes kõik ihkavad kättemaksu, ning me toome järjest rohkem oma sõdureid kirstudes koju. Vaja on midagi muud, midagi sellist, mis ei sunniks neid haarama relva või paigaldama isevalmistatud lõhkekeha tee äärde,” kirjutab Toomse.

Sellekohased näited pärinevad reeglina USA või laiemalt lääneliitlaste kogemusest Iraagis ja Afganistanis ning varasemast koloniaalajastust, mil põliselanikke oli väga raske alistada. Ent kui liikuda läänemaailma humanitaarsest lähenemisest eemale, kaotavad USA ja teiste liitlaste sõjandusteoreetilised seisukohad minu arvates igasuguse tähenduse.

See saab seda selgemaks, kui lugeda kõmuraamatu “Hitler’s Willing Executioners” autori Daniel Johan Goldhageni uut raamatut. Mis siis, kui ei tapeta mitte üks siss, vaid… kõik. Ja mitte ainult võitlejad, vaid terve rahvas. Kui Iraagis oleksid näiteks NKVD või natside väed, ei räägiks me ilmselt sissivõitlusest.

Goldhagen kirjeldab sadadel lehekülgedel, kuidas tekib eliminatsionism – katse likvideerida täielikult mingi osa ühiskonnast, olgu selleks siis rahvus või sotsiaalne rühm. Ja miks eliminatsionism on halvem kui sõda? Sellepärast, et Goldhageni sõnul on massimõrvades hukkunud tervelt 175 miljonit inimest ehk rohkem kui kahes maailmasõjas 20. sajandil.

Massimõrv on Goldhageni väitel teadlik poliitiline akt, mis tekib ratsionaalse arvestuse tulemusena. Kuid mitte majandusliku, vaid ideoloogilise ratsionaalsuse põhjal. Eliminatsionism aitab luua uut, puhast ühiskonda, olgu selleks siis rassipuhas Saksamaa, klassideta Nõukogude Liit, nullriik Kambodža, tutsivaba Rwanda jne. Goldhagen ei anna armu ka USA presidendile Harry Trumanile, kelle käsul visati Hiroshimale ja Nagasakile aatomipomm: ka tema on massimõrvarite nimekirjas.

Goldhagen pühendab palju teksti sellele, kuidas algab massimõrv, juhtides ka tähelepanu asjaolule, et mitte alati ei ole eliminatsionistid võidule pääsenud. Näitena Lõuna-Aafrika Vabariik, kus pärast apartheidi lõppemist võinuks valla pääseda eliminatsionistlik laine valgete vastu.

Holokaust tõuseb Goldhageni käsitluses siiski ka massimõrvade kontekstis eraldi kategooriasse. Selle põhjuseks on selle intensiivsus (lühikese ajaga tapsid natsid miljoneid inimesi), absoluutsus juutide suhtes (keegi ei pääsenud, sõltumata sellest, kas ta oli mees, naine või laps, ja seda vaatamata oma sotsiaalsele positsioonile) ja ka julmus. Viimane on nähtus, mis Goldhageni tõlgenduses kaasneb massimõrvaga, kuid seda erinevatel põhjustel.

Vahemärkusena mainitagu, et Eesti pääseb holokausti otseste süüdlaste nimekirjast, kuid Läti ja Leedu mitte. Läti ja Leedu osalus holokaustis leiab mainimist mitu korda, ehkki Goldhagen mõistab, et selle taga olid eelnenud Nõukogude repressioonid.

Üks asjaolusid, mis vajaks praeguse aja kontekstis äramärkimist, on eliminatsionismiks vajalik vaenlase dehumaniseerimine ja demoniseerimine. Natsidele ei olnud juudid inimesed, vaid ohtlik katk. Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaag” algab Lenini tsitaadiga, kus ta nimetas vastaseid putukateks. Seega ei ole tegemist inimese, vaid kellegi teise elimineerimisega. Ja nüüd mõelgem ühele hiljutisele suvelaagrile, kus teatud inimeste portreed aeti teibasse.

Goldhageni sõnul on massimõrvades hukkunud tervelt 175 miljonit inimest ehk rohkem kui kahes maailmasõjas 20. sajandil.

Kuid loomulikult jääb eelmises lõigus nimetatust väheks. Vaja on ka juhti ja toimivat repressiooniaparaati. Ning vastavat kampaaniat. Ja enamiku toetust.

See viimane on oluline ka Nõukogude, mitte ainult Saksamaa mineviku mõistmisel. Tavaline käsitlus on ju selline, et Stalin pidas sõda omaenda rahva vastu. Aga kelle või millega ta seda pidas? Pidi olema ju ikkagi ka segment ühiskonnast, kes uskus võitlust kulakute ja endiste vastu.

Seda seisukohta aitab tugevdada Orlando Figesi eesti keeles ilmunud “Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal”, milles tuuakse vägagi selgelt välja, kuidas vormus nõukogude inimese identiteet. See põhines usul, et luuakse uut maailma ja isegi omaenda sattumine repressiivaparaadi keerisesse ei pruukinud seda usku kahandada.

Goldhagen on hea senikaua, kui ta piirdub eliminatsionismi väljajoonistamise ja tüpologiseerimisega. Ta on ses osas ära teinud suure töö – käinud muu hulgas Aafrikas ja Bosnias.

Vajakajäämised ilmnevad aga raamatu ülesehituses ja Goldhageni püüdes sobitada anti-eliminatsionism tänapäeva rahvusvahelistesse suhetesse.

Raamatut on raske lugeda. Goldhagen kordab ennast, eriti siis, kui kirjutab massimõrva tekkest. Tõenäoliselt saanuks paarisaja lehekülje võrra lühema raamatu, mis olnuks kokkuvõtvam ja selgem.

Rahvusvahelistes suhetes aga tuleks Goldhageni järgi võitluseks sõjaga inimsuse (mitte kuritegudega) vastu moodustada demokraatlikest riikidest allianss ja kuulutada massimõrvaritest riigijuhid lindpriideks, pannes nende pea eest välja ka vaevatasu. Ning too allianss sekkuks, kus iganes massimõrv toimub või selle märgid ilmnevad.

Goldhagen saab ka ise aru, et säärane arusaam muudaks kõvasti Vestfaali suveräänsuse põhimõtet, nentides, et sellesama põhimõtte pärast on surnud miljonid inimesed, sest mittevahelesegamise põhimõte ei lubanud massimõrvareid karistada.

Ta üritab küll pareerida ilmselget vastuväidet, mille järgi saaksid agressiivsed riigid alustada invasiooni just massimõrva preventsiooni ettekäändel, sellega, et invasioon leiaks aset niikuinii, kuid tema mööndus, nagu võiks Hiina ja vajadusel ka Venemaa suhtes teha erandi, kutsudes ka need riigid demokraatlikku allianssi, teeb selle ettepaneku naeruväärseks.

Võib vaid ette kujutada, kui Goldhageni kavatsused teostunuks 2008. aasta Gruusia sõja ajal. Venemaa ründas Gruusiat just genotsiidi vältimise ettekäändel. Siis olnuks Venemaal uue, goldhagenliku rahvusvahelise õiguse alusel õigus ka Gruusia president Mihheil Saakašvili tappa ja terve Gruusia okupeerida. Meenutagem veel Venemaa uut doktriini kaasmaalaste kaitsmisest.

Goldhageni ettepanekud aga suveräänsuse ja suurema vahelesegamise vajalikkuse kohta võivad anda just vastupidise efekti. Oht muutuda rahvusvahelise üldsuse sõjaliseks sihtmärgiks kannustaks diktaatoreid arendama tuumarelva ja seega suureneks üleüldine sõjaoht.

Küll aga tuleb nõustuda sellega, et maailma üldsus ja meedia peaks eliminatsionismile rohkem tähelepanu pöörama. Ning suure tõenäosusega muutub ka 21. sajandi rahvusvaheline õigus, sh suveräänsuse printsiip, eliminatsionismi silmas pidades. Kuid kas nii radikaalselt, kui Goldhagen seda ette kujutab, on iseküsimus.

Selles artiklis väljendab Erkki Bahovski isiklikke seisukohti