EL ja Venemaa: erinevad vaated, sügav sõltuvus

Venemaa ja Euroopa Liidu suhteid nimetatakse ametlikult endiselt «strateegiliseks partnerluseks» ning nende sihiks on «lõimumine». Aga praktikas Moskva ja Brüssel isegi ei varja oma rahulolematust teineteisega.

Illusioon, nagu liiguks Venemaa Euroopa mudeli suunas, hakkas hajuma juba Boriss Jeltsini ajal. Vladimir Putini ajal sai selgeks, et liikumise suund on lausa vastupidine sellele, mida peab õigeks tänapäeva Euroopa.

Selle juures tuleb arvestada, et Euroopa mudel tugineb enda vaieldamatu õigsuse tunnetamisele, mis on seotud nii tegelikult lõimumises saavutatud silmapaistvate edusammudega kui ka Vanale Maailmale omase kõlbelise ja kultuurilise üleolekutundega. Seepärast on EL-i seisukohalt normaalne poliitiline ja diplomaatiline protsess võimalik ainult juhul, kui partner tunnistab a priori Euroopa õigsust.

Samas ületab Euroopa Liidu praegune enesehinnang tunduvalt poliitilise konsolideerumise tegelikku taset. Loobumine Euroopa põhiseaduslikust leppest ja selle asendamine reformileppega näitab, et ühinenud Euroopa muutmine ühtseks ja iseseisvaks teguriks maailmaareenil ei ole õnnestunud.

Euroopa Liit on küll majandushiiglane, aga poliitilises mõttes on ta jäänud vähetähtsaks ning üleeuroopaline identiteet kujuneb väga vaevaliselt. Riiklik suveräänsus võib ühinenud Euroopas üle elada isegi teatud taassünni. Igal juhul domineerivad riiklikud huvid selgelt üleeuroopaliste huvide ees.

Venemaa ja ELi suhted on vahest parim „peegel”, milles võib kõige selgemalt näha nõukogudejärgse Venemaa muudatusi.

Euroopa siseprobleemide ja ebakindluse süvenemine, mida eurooplased ei taha küll mitte mingil juhul tunnistada, langes ajaliselt kokku Venemaa suurriikliku staatuse kiire taastamisega. See, et Venemaa ei suuda pöörata selga ajaloole ja psühholoogiale ning muutuda «tavaliseks maaks», oli õieti selge juba enne naftabuumi. Nafta- ja gaasituru muutused võimaldasid täita Kremli ambitsioonid reaalse sisuga. Ettevaatlik usk oma võimalustesse asendus ruttu enesekindluse ja uutest perspektiividest tekkinud eufooriaga. Soovimatus arvestada oma huvide teostamiseks ette võetud uljaste sammude võimalike tagajärgedega on kujunenud Kremli «firmastiiliks».

Uus Venemaa keeldub igasugustest järeleandmistest – mis ajab eurooplased segadusse. Ühelt poolt on kompromisside sõlmimine kogu Euroopa Liidu alus. Teiselt poolt ei ole siiski ka EL ise suhetes välispartneritega alati aldis kompromisse tegema. Aga kui üks pool keeldub üldse järeleandmistest, tekib ummikseis.

Huvitav on seejuures tõik, et alles hiljaaegu, umbes 2005. aasta suvest 2006. aasta sügiseni, võtsid Venemaa ja Euroopa Liit ette huvitava eksperimendi: nad püüdsid unustada väärtused, mille üle oli eriliste tulemusteta aru peetud juba pikka aega, ning rajada suhted ainult huvidele. On ju selge, et majanduses sõltuvad pooled teineteisest ning täiendavad teineteist.

Põhimõtteliselt püüdis Venemaa anda mõistele «lõimumine» uut tähendust. Varasema asemel, mis tähendas seaduste ühtlustamist ning majandusliku, poliitilise ja õigusliku praktika lähendamist, pidi see hakkama tähendama aktivate vahetamist: Gazprom ostab Euroopas kokku jaotusvõrke, Euroopa ettevõtted aga saavad ligipääsu Venemaa maardlatele.

Üldiselt samasugune lähenemine pani kunagi aluse ka Euroopa lõimumisele, sest Euroopa Söe- ja Teraseühendus kujutas endast samuti teatud aktivate vahetamist. Kuid 1950. aastate Euroopa riikide lähenemise mudeli kordamiseks puudub ELi ja Venemaa suhetes üks võtmetähtsusega element. Nimelt enne strateegilist sfääri puudutavate lepete sõlmimist (teras ja süsi olid toona sama tähendusega nagu tänapäeval nafta ja gaas), leppisid osapooled (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Beneluxi riigid) kokku selles, mida üldse tähendab riik ja kuidas see peaks toimima. Just sellel alusel kujunesidki ühised väärtused.

Venemaa ja ELi vahel selline üksteisemõistmine puudub. See tähendab, et kokku leppida ei saa ka mingites huvides, sest pooled kõnelevad lihtsalt erinevat keelt. Isegi kui nad kasutavad samu sõnu, annavad nad neile erineva tähenduse – näiteks võib olla seesama «lõimumine».

Euroopaga peetava dialoogi uues voorus tõotab kesksele kohale kerkida mõiste «vastastikkus». Veidi lihtsustatult võib öelda, et varasematel aastatel on mõlemad pooled püüdnud oma sihte saavutada «ratsarünnakutega». Algul üritas Euroopa Liit «siduda» Venemaad tavapärasel viisil, see tähendab laiendades talle omaenda õigusvälja. See kutsus esile «töödeldava materjali» aina suurema vastupanu ning «luukide» sulgumise ka Euroopa investoritele.

Seejärel leidis tugevnenud Venemaa, et võib lihtsalt Vanas Maailmas ära osta kõik, mis talle meeldib, ja sel moel ise ühtse Euroopa endaga siduda. See sundis ELi tõsiselt tegelema strateegiliste harude kaitsega, mis leidis väljenduse möödunud aastal Euroopa Komisjoni esitatud ettepanekute paketis.

Illusioon, nagu liiguks Venemaa Euroopa mudeli suunas, hakkas hajuma juba Boriss Jeltsini ajal.

Uuel etapil tuleb kõnelusi alustada otsast peale, aga seekord just vastastikkuse põhimõttest lähtudes. Euroopa Liidu institutsionaalse struktuuri tugevnemine uue lepingu jõustumisel ning samaaegne Venemaa uue võimustruktuuri paikapanek lubab mõlemal keskenduda märksa konstruktiivsemale vastastikuste suhete protsessile.

Venemaa ja ELi suhted on vahest parim «peegel», milles võib kõige selgemalt näha nõukogudejärgse Venemaa muudatusi. 1990. aastate alguse illusioonidest jõuti 2000. aastate alguseks pettumiseni ning 2007.–2008. aastaks eufooriani. Mõlemad pooled on keerulises üleminekuajastus, mida kumbki ei ole veel lõpetanud. Ja mis kõige olulisem – kumbki ei tea ka sihtpunkti. Tavapärasest erinevalt ei ole täna Venemaa ainus ennustamatu partner. Ka Euroopa Liidu tulevik on ähmane, nagu õigupoolest küll ka kogu maailma tulevik.

Praegune sügav vastastikune sõltuvus energeetikas ei ole niivõrd eduka arengu tagatis, kuivõrd mõlema poole ärevuse ja hirmude allikas. Kuid majanduslik tegelikkus ja maailma sündmuste areng tõukavad Venemaa ja Euroopa Liidu taas vältimatult teineteise suunas. Uue lähenemise vundament kujuneb juba palju tõsisemaks kui eelmise kümnendi helged, aga üsna alusetud lootused.

Läbirääkimised, mis ametlikult algavad juuni lõpul Hantõ-Mansiiskis, tõotavad tulla pikad ja väga keerulised. Venemaal ja ELil on täiesti vastupidised arusaamad tulevase dokumendi sisust. Sealjuures ei ole kummalgi selge, mida ta õieti teisest tahab, seda just strateegilises, tulevikuarusaamade plaanis, mitte konkreetse koostöö vallas. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liit peavad mõistma, et tulevases maailmas ei ole kummalgi eraldi seistes võimalust midagi mõjutada. Selle tõsiasja tunnistamine suudaks meie suhted ümber kujundada.

Vene keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane