Ekspansionistliku demokratiseerimise ohtudest

11. septembri järgses maailmas on keskseks rahvusvaheliseks küsimuseks kujunenud demokraatia levitamine. Režiimimuutused Afganistanis ja Iraagis on tuginenud nägemusele, mille kohaselt saab sõjalise sekkumise tulemusena levitada demokraatiat. Samal ajal on demokraatia eksportimine Somaaliasse ning Haitisse loonud ebastabiilse ühiskonna, kus valitseb vägivald ning vaesus. Mis siis tagaks eduka demokratiseerimise ning väldiks riikide läbikukkumist?

Pärast 2001. aasta 11. septembrit sai George W. Bushist kiiresti vabaduse levitamise eestkõneleja, tema lähenemine tõi kaasa vastakaid arvamusi. Ühed nägid temas kauboid, kes ei suuda teha rahvusvahelise üldsusega koostööd, teised seevastu innukat vabaduse eest võitlejat, kes ei kohku oma poliitiliste arusaamade ellurakendamisel tagasi millegi eest.

Vabaduse levitamine väljendub demokratiseerimises, mis on ajalooliselt toimunud kahel viisil: ülevalt alla ning alt üles. Alt üles suunatud demokratiseerimise keskmeks on autoritaarsele režiimile avaldatud rahva surve. Rohujuure tasandil sündiva demokraatia keskmeks on aktiivne kodanikeühiskond, mis tõi 1980. aastate lõpus Ida-Euroopas ning hiljem Gruusias ja Ukrainas kaasa võimu vahetumise. Ülalt alla suunatud demokratiseerimise keskmeks on võimuvahetus poliitilises eliidis. Selle tulemusena astuvad ametisse demokratiseerimist pooldavad poliitilised jõud. Demokratiseerimist juhib siin poliitiline eliit, kelle juhtimisel rajatakse demokraatia funktsioneerimiseks vajalikud institutsioonid. Klassikalised sellekohased näited on Hispaanias, Kreekas ja Portugalis toimunud režiimimuutus.

Ekspansionistlik demokratiseerimine

Vabaduse levitamine sõjaliste vahenditega on toonud kaasa aga ekspansionistliku demokratiseerimise, mis toetub usule demokraatia universaalsusse. Poliitiliste institutsioonide importimist on saatnud autoritaarsete režiimide kukutamine Afganistanis ning Iraagis. Võõrvõimu egiidi all toimunud vabad valimised on loonud esinduskogud, kelle ülesandeks on demokraatliku režiimi rajamine. Samas valitseb mõlemas riigis endiselt poliitiline ebastabiilsus. Miks nii – millised on sõjalisel teel levitatava demokraatia peamised ohud?

Esiteks, ekspansionistlik demokratiseerimine loob demokraatia toimimiseks vajalikud institutsioonid, kuid ei suuda tagada nende töökindlust. Kuigi sõjalisel teel imporditud demokraatia tingimustes võidakse luua kõik vajalikud institutsioonid, puuduvad kohalikel elanikel selle ülesehitamise kogemused. Etniliselt kirevates ühiskondades, nagu seda on Afganistan ja Iraak, peaks tekkima etnilis-religioossete gruppide konsensus, mis tagaks uuele režiimile piisava toetuse. Demokraatia saab põhineda ainult erinevate gruppide omavahelisel koostööl, mitte aga enamuse diktaadil vähemuste üle.

Teiseks saadab vabaduse levitamist ühiskondliku stabiilsuse kadumine. Autoritaarseid režiime asendavad eliidigrupid, kellel puudub huvi edendada demokraatiat. Etnilis-religioossete gruppide vastuolud hävitavad kiirelt nõrga institutsionaalse raamistiku. Nii Iraagist kui ka Afganistanist võib kujuneda “läbikukkunud” riik, kus valitsevad korrumpeerunud ning töövõimetud institutsioonid.

Kolmandaks ei suuda ekspansionistlik demokratiseerimine luua demokraatia funktsioneerimiseks vajalikku sotsiaalset turvalisust, kuna see ei ole olnud eesmärk. Ekspansionisti roll lõpeb vabade valimiste läbiviimisega, see aga ei loo sotsiaalset turvalisust pakkuvaid institutsioone. Inimesed on surutud vaesusesse ning ühiskonnas valitseb üleüldine sotsiaalne tõrjutus, mis loob tingimused radikaalsete poliitiliste jõudude võimuletõusmiseks.

Rahvusvaheline üldsus ei saa ise luua demokraatiat, kuid ta saab kaasa aidata selle tekkele.

Eespool loetletud ohte illustreerivad RANDi instituudi andmed: nende arvestuse kohaselt on Ameerika Ühendriikidel õnnestunud demokraatiat sõjaliselt levitada siiani ainult Saksamaal ja Jaapanis. Erinevalt Afganistanist ja Iraagist oli nimetatud riikides olemas stabiilne ühiskond, mille olemasolust Iraagis ja Afganistanis rääkida ei saa. USA ebaõnnestunud sõjalise sekkumise näiteks võib tuua Panama, kus 95% populatsioonist elab alla vaesuse piiri.

Vabaduse levitamiseks üle maailma on vaja leida uusi teid ja vahendeid. Ajalooliselt on kõige edukam vabaduse levimise viis rohujuuretasandil tekkiv demokraatia, mis naudib rahvusvahelise üldsuse toetust. Režiimimuutused Ukrainas ja Gruusias toimusid rahva juhtimisel ning USA ja Euroopa Liidu aktiivsel toetusel. Rahvusvaheline üldsus ei saa ise luua demokraatiat, kuid ta saab kaasa aidata selle tekkele.

Iraani juhtum

Ekspansionistliku demokratiseerimise ohud ootavad ka Iraani, mida on peetud kõige tõenäolisemaks järgmiseks demokraatia importimise ohvriks. Pealtnäha autoritaarses riigis on viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud sotsiaalsete liikumiste aktiivsuse kasv. Poliitiliselt aktiviseerinud on üliõpilaskond, kes moodustab režiimivastase liikumise tuumiku. Just noored on need, kes võtavad omaks läänelikke väärtusi ning seovad ennast üha vähem autoritaarse ideoloogiaga. Isikuvabadust rõhutavate postmaterialistlike väärtuste omaksvõtt on toonud kaasa ka suuremate poliitiliste vabaduste nõudmise, mis viib pikemas plaanis suure tõenäosusega ka Iraani ühiskonna demokratiseerumiseni.

Ekspansionistlik demokratiseerimine Iraanis demokraatia levitamise lipu all oleks aga paratamatult määratud läbikukkumisele, kuna sõjaline ekspansioon tooks endaga kaasa suure tõenäosusega radikaalsete islamistlike jõudude tugevnemise ning poliitilise ebastabiilsuse terves Lähis-Idas. Vabaduse eksportimine Iraani teeks lõpu ka demokraatia järkjärgulisele kujunemisele, mille tunnistajaks oleme praegu Egiptuses ja Liibanonis.

Kuidas demokratiseeruda?

Freedomhouse’i ning ÜRO andmete kohaselt toob demokratiseerumine kaasa inimarengu edenemise ning vaesuse vähenemise. Demokraatia tingimustes valitseb kõrgem usaldus ning koostöö vaim. Autoritaarsed režiimid soodustavad terroristlike liikumiste tegevust ning pärsivad inimõigusi. Poliitilise ebastabiilsuse allikana kujutavad autoritaarsed režiimid ohtu tervele maailmale. Demokraatlikud režiimid seevastu toodavad ühishüvesid, millest võidab kogu rahvusvaheline üldsus.

Sellele vaatamata on rahvusvaheline üldsus senini pööranud demokratiseerumise toetamisele vähe tähelepanu. 1990. aastatel ei suudetud – või suudeti vaid väga visalt ning vigadega – lahendada konflikte endises Jugoslaavias, Haitil, Somaalias, Kongos, Darfuris ja Rwandas. Institutsionaalse tegevusetuse tulemiks on olnud sadade tuhandete inimeste hukkumine ning miljonite langemine vaesusesse.

Teise maailmasõja järel loodud ÜRO keskne maailmasüsteem ei ole suutnud aga kaitsta edukalt inimvabadusi ning levitada demokraatiat. Vabaduse levitamine nõuab rahvusvahelise konsensuse saavutamist demokratiseerumise osas. Haitil ja Somaalias, kus puudus režiimisiirdeks rahvusvahelise üldsuse toetus, toimus pärast USA vägede lahkumist kiire pööre autoritaarsuse poolde. Selle asemel, et osaleda demokraatia ülesehitamisel, eelistas enamik riike hoida passiivset joont, mille tulemuseks oli ka riikide läbikukkumine.

Demokraatia tekke eelduseks on kodanikuühiskonna aktiviseerumine ning autoritaarse režiimi survestamine. Ekspansionistliku demokratiseerimise püüe eksportida demokraatia institutsioone ühest riigist teise on määratud läbi kukkuma, kuna institutsioonide loomine iseenesest ei garanteeri režiimi püsimist. Demokratiseerumisega kaasnevad riigi sees toimuvad muudatused, mida võimendab rahvusvahelise üldsuse püsiv toetus. Ainult nii saame vältida läbikukkumisi, mida võime täheldada Haitil ja Somaalias.