Eestist Soomele hingamisruum?

Soome sõltuvus Venemaast äratab Soomes taas arutelu. Kodanikud märkavad võimukoridorides kokku lepitud uut orienteerumist Venemaale, kuid eriti poliitiline vasaktiib tundub olevat jäänud soometumise stampi. Kaaluka sõnavõtuga sel teemal esineb tuntud meediauurija professor Esko Salminen oma äsja ilmunud raamatus „Suomettumisen uusin aalto” („Soometumise uusim laine”), mis analüüsib Soome, Venemaa ja Eesti vahelisi vastuolulisi suhteid 1980. aastatest tänase päevani.

Soometumise aeg oli omal ajal paratamatu, sest Lääs oli (ka) Soome Nõukogude Liidu meelevalda üksi jätnud. Kuid kui sõpruse liturgiat hakati tõsiselt võtma, kujunes Venemaa suhtes välja tabusid, millest ei ole ikka veel lahti saadud. Nagu tõdes üks suurimaid Soome kirjanikke Paavo Haavikko, kahjustas see soomlaste psüühikat ja moraali püsivalt: „Soome viis näidelda sõprust N Liiduga oli kahesuunaliselt petlik ja kahjustav tegevus. See hoidis küll rahva kuidagi elus, kuid jätkudes muutus see ohtlikuks, sest valelikkus imbus soomlaste selgrooüdisse.”¹

Tänu sõpruspoliitika näilisele edule ei ole Soome poliitilisel eliidil olnud vajadust meie minevikku käsitleda. Idakaubanduse sisse toodud raha ja „Moskva kaart” on hästi meeles ja avaldavad senini survet. See põhjustab professor Salmise sõnul veel tänagi liigset püüdu Venemaad meelitada. Ehkki olukord on nüüd täielikult muutunud, vaevab nõukogudejärgne trauma nii poliitikuid kui ka teadlasi, takistades neid tänapäevas orienteerumast.

Nabanöör Moskvaga ohustas Soome Lääne-suhete tugevdamist 1980. aastatel, kuid Soome pääses siiski 1995. aastal Euroopa Liitu. Financial Times tõdes tollal, et ida vari on selle põhjamaise riigi kohalt kadunud. Samas hoiatas The Economist, et „ida võib endiselt Soome tulevikku ohustada”.

Tänaseks on mõistlik kaalutlemine suhetes naabrist suurvõimuga taandunud naiivseks usuks, et tõeline julgeolek võib rajaneda vaid Kremli soosingul. Nii on Venemaale antud õigus huvipiirkonnale, millesse ka Soome tihti kipub kalduma. Jälle viidatakse legitiimseks peetud „ida ohule”. Salminen tsiteerib paljusid asjatundjaid, kelle sõnul on Soome taas uussoometumise teel.

Soometumise aeg oli omal ajal paratamatu, sest Lääs oli (ka) Soome Nõukogude Liidu armule üksi jätnud.

Ajakiri Suomen Kuvalehti tõdes äsja uue enesetsensuuri olemasolu: „Soome avaliku sõna reaktsioon Soome ja Venemaa vahelisele sõnavahetusele on olnud kohati ebaasjalik, arg, selgrootu ja asjatundmatu.” Ajakirja sõnul on Venemaa peaminister Vladimir Putin tõstetud soometumise parimate reeglite kohaselt igasugusest kriitikast kõrgemale. Näiteks erinesid Soome presidendi ja peaministri kommentaarid võltsidest duumavalimistest aastal 2007 oma mittemidagiütlevuses järsult teiste lääneriikide juhtide kommentaaridest. Ometi ei ole sõprus Putiniga ja nüüd hiljem president Dmitri Medvedeviga, mille üle Soome president Tarja Halonen nii uhke on, lahendanud mitmeid hästi tuntud probleeme: rekkajärjekordi idapiiril, investeeringute kaitset, puidutolle, vaidlusi toiduainete impordi üle, tülisid lastekaitse teemal. Ainsa tänuna oma sõbralikkuse eest on Soome saanud endale kaela kurikuulsa dotsendi desinformatsioonikampaania, mida Venemaa riiklik meedia meeleldi levitab. Ka arutelu idakaubanduse ebaõnnestumise üle on Salmise sõnul maha vaigistatud. Elektrifirma Fortum on jäänud oma miljardi-investeeringuga Gazpromi pantvangiks. Kui Soome tegi otsuse Nord Streami gaasijuhtme kohta, kuulutati kogu teema ainuüksi keskkonnaküsimuseks. Nüüd on Wikileaks paljastanud, et Venemaa avaldas Soomele 2008. aastal jõhkralt survet, et otsus oleks positiivne. Kodanike eest aga seda varjati, et meie riik oli tugeva surve all. Salminen viitab Euroopa analüütikutele, kelle hinnangul gaasitoru lisab sõltuvust Venemaast, mistõttu seda võib pidada oluliseks julgeolekuküsimuseks. Seda valitseb siloviki’de valduses olev Gazprom, mida ei tunta just tasakaalustatud ja õiglase partnerina.

Salminen tõdebki, et kartus Venemaa ees ohustab koguni demokraatiat – gaasijuhtme üle otsustades painutas see meie valitsuse ebademokraatlikke tagatoaotsuseid tegema, mis on meie iseseisvusele kahjulik.

Eesti president Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et Eesti oleks võinud valida neutraalse, pooliku iseseisvuse ja “nordstreamlusele” rajatud väikeriigi tee, mida teatud äriringkonnad ongi alati soovitanud. Eesti aga valis pühendumise Euroopa lõimumisele ja Euroopa väärtustele. Seevastu Soome tundub olevat pöördunud Ilvese poolt kirjeldatud oportunismi poole – ja mitte ilma idakaubanduse võimumeeste mõjujõuta. Soome praegune sõprusleping Venemaaga annab Venemaale õiguse kaitsta Soomes elavate venelaste huve. Venemaa duuma poolt sätestatud seadus tagab etnilistele venelastele Venemaa relvajõudude kaitse ka välismaal. Salminen hoiatab, et teatud olukorras võib Soome venekeelset vähemust kasutada sarnase surve avaldamiseks nagu Balti riikideski – kuid ka see teema on Soomes tabu.

Ehkki Venemaa on Soome julgeolekupoliitika jaoks võtmeküsimus, vaevab avalikku arutelu aususe puudumine. Venemaa sõjalisest ohust pole lubatud avalikult rääkida. Politoloog Tuomas Forsberg kutsus Soome uusimat julgeolekupoliitilist raportit aastast 2009 „poliitiliselt turvaliseks ebaraportiks”. Tema sõnul on arutelu liturgiline, olulisimatest asjadest vaikiti, raportis pakutud „põhjamaised” koostööplaanid jäid illusoorseteks. Ka Gruusia sõja kaudu paljastunud  uued julgeolekuohud on maha vaikitud. Venemeelne lobby süüdistab Soome teisitimõtlejaid russofoobias. Seda „venevastasust” kasutatakse propagandasõjas samasuguses imperialistlikus funktsioonis ja samadel eesmärkidel kui varem „nõukogudevastasust”. Nagu George Orwell kirjutas „see, kes valitseb minevikku, valitseb olevikku”, selles vaimus õigustab ka Venemaa oma tänast diktaadi- ja jõupoliitikat Nõukogude ajaloo ilustamisega. Teise maailmasõja võidust on tehtud nii surve avaldamise vahend kui ka Venemaa rahvuslik ideoloogia. Mingit valgustatud tulevikuvisiooni Kremlil välja pakkuda pole.

Tänu sõpruspoliitika näilisele edule ei ole Soome poliitilisel eliidil olnud vajadust meie minevikku käsitleda.

Venemaa käib oma ajaloosõda ka Soome vastu. Jälle korratakse, et Soome alustas Talvesõja ja oli Teises maailmasõjas „Saksa satelliit”. Selline tõlgendus Soomest, kes võitles ellujäämise eest, Molotovi ja Ribbentropi nuga kõril, tundub sügavalt ebaõiglane. Medvedevi ajalookomisjoni toonid kõlavad vastu ka Soomes. Vasakpoolsed debateerijad revideerivad meie mineviku kuvandit taas nõukoguliku ajalookäsitluse suunas. Ja Soome pole ka vastanud uue nõukoguliku ajaloopropaganda lainele.

Salmise sõnul oli kõige saatuslikum unarussejätmine see, et Soome ei taotlenud 1990ndatel NATO liikmestaatust – sobiv hetk läks mööda ja Soome sattus ebamäärasuse sohu. Nobeli rahupreemia laureaat president Martti Ahtisaari küsis: „Kas me jääme lõpuks Ukraina ja Valgevenega samasse kategooriasse?” Analüütikutel jäi märkamata sõnas „lõpuks” sisalduv vihje: täna on Euroopa dünaamilises seisus, kuid varsti võime jõuda lõpptulemuseni, mida iseloomustab uus geopoliitiline tardumus ja Euroopat jagav piir – ning Soome võib jääda autoritaarse suurvõimu poolele. Ahtisaari tõdebki, et soometumise aja poliitikutel oleks juba aeg siirduda pensionile – unustamata mitmeidki vanakestena sündinud noori. Soome mängis teatavasti Eesti vabanemise juures oma osa: Soome televisioon ja laialdased kontaktid kahe riigi kodanike vahel tähendasid Eestile hingamisruumi. Vastavalt avas tutvumine eestlastega nii mõnegi soomlase silmad Nõukogude süsteemi olemusest. Isegi kommunistlikus Kultuuritöötajate Liidus hakkas usk tänu eesti kirjanikele ja kunstnikele kõikuma. Liidu ajakiri Kulttuurivihkot tegi aastal 1987 suurepärase Eesti-teemalise teemanumbri, mispeale dogmaatikud alustasid mustamiskampaaniat selle peatoimetaja Anssi Sinnemäki vastu.

Kuid, nagu Salminen meenutab, Eesti iseseisvumisprotsessi käivitumisel jäi ametlik Soome rongist maha. Toimetaja Antti Blí¥field kirjutas sellest paradoksist nii: „On saatuse iroonia, et kui lõpuks juhtub see, mida iga soomlane on täiest südamest lootnud, siis näeb Soome välja nagu lausa brežnevlik igand.” Kartlik Soome peitis end ettevaatlike ametlike avalduste taha, kui mujal tehti sangaritegusid. Nende ekslike otsuste põhjuseks oli osalt Nõukogude informatsioon, mille vangiks meie otsustajad olid jäänud.

Eestlased tundsidki juba okupatsiooniajal Venemaad väga palju paremini kui soomlased. Nad võtsid olukorra tõhusalt kontrolli alla. Tänaseks on Eesti Põhja-Euroopa kõige sügavamalt integreerunud maa. See on ajaloo paradoks, et Soome aitas Eestil kindlustada Euroopa ühtsust ja jäi siis ise sellest osaliselt välja. Helsingin Sanomat nentis, et Euroopa julgeolekupoliitika suured liinid kujundatakse just Euroopa Liidu ja NATO keskmes – kus Soome on ainult pooleldi osaline. Toimetaja Matti Laitinen kommenteeris Venemaa varju jäänud Soomet: „Eestist on saanud suure vennaskonna liige ja Soome on jäänud oma sõjamänge mängima.”

Analüütikute sõnul on Eestist saanud Soome välispoliitika proovikivi. Kui Soome ühines Euroopa arenguga enne Eestit, siis nüüd on olukord pea peale pööranud: dünaamiline Eesti pakub hingamisruumi seiskunud Soomele. Salminen peab Eesti pääsemist okupatsiooni võimu alt Euroopasse Euroopa ajaloo üheks imelisemaks edulooks – Eesti areng õigusriigi ja kaasaegsete demokraatlike institutsioonide loomise ning isegi IT-tehnoloogia kasutamise näol on hämmastav. Samuti on Eestil vedanud eliidiga: maad juhtima on leitud selgelt läänelikule teele suundunud kogenud kosmopoliite.

Ka tuntud Venemaa tundja, Helsingi ülikooli lektor Arto Luukkanen väidab oma raamatus „Soome Venemaa taskus”, et arutelu Venemaa ja meie Venemaa-suhte teemal kannatab ikka veel soometumise trauma all. Soometumisega harjunud vanad erakonnad ei märka maailma muutumist ja Venemaa meelitamine istub neil liigselt sees. Vaimselt on meie siirdumine Euroopasse uue põlvkonnaga alles algamas. Meie eliit oli nii läbinisti soometunud, et kui ajalooline muutus perestroikaga algas, ei leidunud Soomes alternatiivsetele võimalustele teostajat. Venemaa lobby kadumine 1990. aastatel ja selle tõus tuhast Putini võimuletuleku tulemusel kõneleb Luukkaneni sõnul argipäeva oportunismist.

Luukkanen kommenteerib julgelt Venemaa poolt 2008. aastal alustatud „nõelatorkepoliitikat“ ja meediasõda Soome vastu. Näib, et Venemaa proovib, kui sügavale läbi Soome suveräänsuse kesta ta võib nõelaga torgata. Vene kaart on võetud Luukkase sõnul ka Soome sisepoliitikas jälle kasutusele. Mõni aeg tagasi korraldati ministrite Jyrki Kataineni ja Jyri Häkämiesi vastu ajujaht, sest nad käsitlesid Venemaad „sobimatult”.² Välisvaatlejad ei märganud nende ütlustes midagi vastuolulist, kuid võimukoridoride bütsantslikud jõud läksid kohe ründele ja tekitasid suure meediakära.

Tänaseks on mõistlik kaalutlemine suhetes naabrist suurvõimuga taandunud naiivseks usuks, et tõeline julgeolek võib rajaneda vaid Kremli soosingul.

Soome rahvusringhäälingu Yle Moskva korrespondent, kommunistist rahvaesindaja Jaakko Laakso endine assistent Antero Eerola katsus panna Venemaa duuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatševi suhu Kataineni hukkamõistvaid sõnu. Kossatšev andis siiski järgmisel päeval Katainenile “puhtad paberid”. Ehkki provokatsioon ei õnnestunud, oleks huvitav teada, mida kõike selle bütsantsliku etenduse käigus räägiti ja kokku lepiti. Vähemalt pääses Moskva vahendajaks: Koonderakonna (Kokoomus) esimees Katainen lendas Moskvasse olukorda lahendama nagu Kekkonen Novosibirskisse noodikriisi aegu³. Kirjanik, Soome PEN-klubi esimees Jarkko Tontti on oma raamatus „Koti, uskonto ja isänmaa” („Kodu, usk ja isamaa”) mõtisklenud Soome alamatraditsiooni üle, mis on sündinud suhetest Venemaaga. Tontti vaatleb tsaar Aleksander II kuju keset Senati väljakut Helsingis ja näeb Soome tugevas presidendiinstitutsioonis monarhia varju. Huvitaval kombel hoiavad just parlamentaarsesse demokraatiasse tõrksalt suhtuvad vasakjõud sellest tsarismi igandist endises suurvürstiriigis kõige kõvemini kinni.

Tänase Venemaa valitsuse kohta kirjutab Tontti otsesõnu, et see on „pättide käes”. Ta viibis koosolekusaalis Hantõ-Mansiiskis suvel 2008, kui Konstantin Kossatšev ründas provokatiivselt president Ilvest ja viimane lahkus saalist. Tontti nägi Kossatševi rünnaku põhjusena Ilvese eelmisel õhtul peetud „kõige elegantsemat poliitilist kõnet, mida olen kunagi kuulnud. See oli julge sõnavõtt avatud ühiskonna poolt ja samal ajal retooriline meistriteos, täis stiilseid kirjanduslikke viiteid”.

Tontti kirjutab, et Ilvest kuulates oli tal häbi olla soomlane. Soome presidendi Tarja Halose kõne samal üritusel tõi talle nimelt meelde „Kekkoslovakkia” süngeimad aastad – Soomes kutsutakse YYA (Soome-Nõukogude Liidu sõpruse ja koostöö lepingu) aega Kekkoslovakkiaks, viidates samaaegselt president Urho Kekkoneni pikalt kestnud võimule ja Tšehhoslovakkia okupatsioonile 1968. aastal. Soome president kordas vaid kremloloogilisi fraase sõprusest ja usaldusest, kuid vaikis soomeugrilaste probleemidest ja eriti Venemaa inimõiguste olukorrast. Tontti reageeris sellele nõnda: „Vastuvõtul küsisin Ilveselt, kas ma võiksin taotleda Eesti kodakondsust.”

Soome rahvusluuletaja Eino Leino oli esimene, kes Soome kitsarinnalisuse eest üle Soome lahe põgenes – kuid ilmselt mitte viimane. Ka tuntud teravkeelne arutleja Panu Petteri Höglund tõdes oma ajaveebis plaza.fi, et Soome vasakpoolsete Ameerika-vastasus on Venemaa-orientatsiooni tulemus. Äärmusvasakpoolsete ideoloogiline sõltuvus Nõukogude Liidust toetus omal ajal idast tulevale rahale ja poliitilisele seljatoele. Nõukogude-kriitiline vasakpoolsus hakkas tekkima alles 1980. aastatel, kui läänemeelsete patsifistide ajakiri Ydin julges avaldada Nõukogude teisitimõtlejate kirjutisi. Kuid ka see leht ei nõustunud parempoolse N Liidu kriitikaga.

Soome vasakpoolsed tunnistasid küll tihti, et N Liit oli oma kodanike suhtes julm riik, kuid reaalpoliitiliselt pidasid nad seda  Ühendriikide teretulnud tasakaalustajaks, mis tegi põhjamaise heaoluriigi olemasolu võimalikuks. Höglund peab seda argumenti moraalituks: miks pidid poolakad, eestlased ja teised kannatama diktatuuri all, et soomlased ja rootslased saaksid elada külluses ja õigluses?

Tänaseks on mõistlik kaalutlemine suhetes naabrist suurvõimuga taandunud naiivseks usuks, et tõeline julgeolek võib rajaneda vaid Kremli soosingul.

Höglund täheldab, et vasakpoolsed tunnevad endiselt Venemaa poliitika vastu arusaamatut sümpaatiat, millele ei leidu mingeid väärtuspõhiseid põhjendusi. Seda võib selgitada vaid sellega, et soometumist ei ole kriitiliselt analüüsitud ega seega selle traumadest ja kinnisideedest vabanetud. Tuntud radikaalne kirjanik Jani Saxell kirjutab artiklikogus „Ilman Lenin-setää, huom.” („Ilma onu Leninita. NB!”) vasakpoolsete Nõukogude-sõltuvusest. Ta meenutab, et 1968. aastal oli SKDL⁴ ehk „rahvarinne”, kommunistide variorganisatsioon, ainus erakond Soomes, mis mõistis Tšehhoslovakkia okupeerimise hukka. Samamoodi julges lisaks rohelistele vaid SKDLi järglane Vasakliit mõista hukka Vilniuse veresauna jaanuaris 1991. Muud vasakjõud allusid Nõukogude Liidu kontrollitud konformismile. Riikliku vasakpoolsuse kiiluvees avaldasid radikaalsed kirjanikud solidaarsust Kuubale, Nicaraguale ja Vietnamile. Kirjanike pöördumine Poola sõjaseisukorra vastu aastal 1980 sai aga „tervelt” viis allkirja. Saxell imestab, et dogmaatiline vasaktiib on taas Venemaaga seotud. Seda on raske seletada, sest tänane Venemaa pole ju isegi teoorias mingi tööliste paradiis. Saxelli sõnul kordub jälle jagunemine „antiautoritaarse vasakpoolsuse ja totalitarismi heakskiitjate” vahel. Vasakpoolseid vaevab lõputu kurtmine USA, Iisraeli ja Euroopa Liidu kurjusest ja valmidus mõista, õigustada ja heaks kiita inimõiguste rikkumisi ida suunal. Venemaad, Valgevenet, Hiinat, Kuubat ja nüüd ka Liibüat kaitstakse ja õigustatakse Lääne-vastasuse nimel, tõdeb Saxell. Kõige hullemini paistab mineviku labürintidesse eksimine välja siis, kui vasakäärmuslased kutsuvad Sofi Oksaneni fašistiks.

Saxell nõuab eetilist vasakpoolsust ja tasemel eetilist mõtlemist, mis suudaks võtta seisukoha ka Venemaa autoritaarsuse suhtes – kuid tänane, mineviku kaevikutesse kinni jäänud vasakpoliitika seda ei näi suutvat. Ka president Halose sõnad tunduvad jäävat ilusateks, aga tühjadeks. Saxell tõdeb, et president on toetanud vähemusi ja rõhutanud globaalset vastutust, kuid Venemaa ja SRÜ inimõiguste küsimuses on ta „masendav pettumus”, peites ebamugavad küsimused punase vaiba alla. Nii saavad Venemaad analüüsivatest intellektuaalidest  Soomes taas teisitimõtlejad. Kui jutt on Venemaast, toob olukord meelde soometumise aja – rahvas teab küll, aga eliit vaikib siiski.

Soome keelest tõlkinud Iivi Anna Masso.