Eestil tasub Indiat paremini tunda
2021. aasta on Eesti ja India suhetes tähtis mitmel põhjusel. 2020. aasta lõpus teatas India valitsus, et avab Tallinnas 2021. aastal saatkonna, mis saab olema esimene India saatkond Balti riikides.
Nii Eesti kui ka India on 2021. aastal ÜRO julgeolekunõukogu liikmed. 9. septembril täitub 30 aastat diplomaatiliste suhete sõlmimisest. India Briti dominioonina tunnustas Eesti iseseisvust 100 aastat tagasi, 22. septembril 1921.
India on aastate jooksul Eestile muutunud aina tähtsamaks välispoliitiliseks partneriks. Maailmapoliitika mõõtmes on ta Eestist kaugel, kuid Euroopa Liidu liikmesriigina kiitsime 2018. aasta lõpus heaks liidu India strateegia ja 2021. aastal India ja Vaikse ookeani piirkonna koostöö strateegia. Tulenevalt Hiina mõju kasvust on India ja Vaikse ookeani piirkond muutunud lääneriikidele huvipakkuvamaks ja India on selle regiooni üks mõjukamaid riike.
India kui maailma üks suurima ja kiiresti kasvava majandusega riik on Eesti ettevõtetele kasvavat huvi pakkunud ka pärast COVID-19 pandeemia lahvatamist. Eesti ettevõtjad on huvitatud inglise keelt kõnelevast kvalifitseeritud tööjõust, mida Indias jagub, kuid Eestis võib nappida. Eesti ülikoolidele on India olnud Aasia suurim turg, kust saabuvad kraadiõppe välisüliõpilased. Ometi on India meile kultuuriliselt võrdlemisi võõras, mistõttu on suhete tihenedes kasulik seda riiki paremini mõista.
Teistmoodi riik
Indiaga läbikäimises viitavad lääneriigid sageli ühistele demokraatlikele väärtustele. See tekitab segadust. India ei ole nagu Lääne demokraatia, India on teistmoodi riik. Võrreldes näiteks USA või Ühendkuningriigiga on tal lühem iseseisva demokraatia kogemus: 74 aastat, mille jooksul on India pidanud mitu sõda ja üle elanud ühe maailma suurima rändekriisi kohe pärast iseseisvuse väljakuulutamist.
Erinevalt Lääne demokraatiatest on India arengumaa. Tal on üks maailma suurimaid majandusi ja tohutu rahvaarv: üle 1,3 miljardi inimese. See on peaaegu kaks korda rohkem kui USAs ja ELis kokku. Indial on olnud vaese riigi ja harimata rahva kuvand, kuid täielikus vaesuses elab ainult umbes kuus protsenti rahvastikust ja kirjaoskuse tase on umbes 74 protsenti. Suur hulk indialasi ei ela vaesuses ega ole kirjaoskamatud.
India tunneb ennast paremini, olles poliitiliselt ja majanduslikult sõltumatu, mis kaubandussuhetes võib paista protektsionismina.
India on religioosselt ja demograafiliselt mitmekesine. Selle eri piirkondade elanikke ei seo keel, kombed ega religioon. Valdav usund on hinduism (umbes 78 protsenti), kuid Indias elab umbes 200 miljonit islamiusulist, 25 miljonit kristlast, 20 miljonit sikhi ja kaheksa miljonit budisti. Ka India inimesed näevad riigi eri paigus hoopis erinevad välja. India põhiseadus tunnustab 22 ametlikku keelt, millel on sageli oma tähestik. Hindi keeles kõnelev indialane ei pruugi aru saada näiteks tamili, kannada, telugu või assami keeles rääkivast indialasest. India ühiskond ei ole ei homogeenne ega egalitaarne.
Sotsiaalmajanduslik olukord, demograafia, aga ka ajalugu on kujundanud India demokraatiat ja see erineb Lääne omast. Samas peab India lugu demokraatlikest väärtustest ja indialased on huvitatud nende tagamisest. Indias lähtutakse võimude lahususe ja seaduste ülimuslikkuse printsiipidest. Samuti on India valimised vabad, mis ei ole ilmtingimata nõnda teistes Lõuna-Aasia riikides. Sõnavabadus kehtib, ajakirjandus kajastab ka võime viletsas valguses näitavaid lugusid ja päevalehed avaldavad arvamusartikleid, mis võimulolijaid kritiseerivad.
Suurest majandusest hoolimata on India inimarengult riikide edetabeli tagumises otsas. Riigi arenguks ja eduks on hädasti tarvis kasvatada jõukust. Seetõttu on õitseng ja majanduslikud huvid riigi poliitiliste ja välispoliitiliste otsuste tegemisel suunaseadjateks. India on traditsiooniliselt olnud kauplejariik nii ida kui ka lääne suunal.
India ühiskonnale iseloomulik struktuuriüksus sõltumata sissetulekust on perekond, milles elavad koos mitu põlvkonda. Kuna riik ja selle haldusüksused ei paku heaoluriikidega sarnaseid sotsiaalseid tagatisi kõikidele abivajajatele, on perekonnal vastutav roll heaolu tagamisel ühiskonnas.
India ühiskond hindab rahumeelsust. Indial ei paista parajasti olevat ambitsiooni olla maailma kõige tugevam riik. Sõjaline rünnak territooriumi võitmise eesmärgil kutsuks rahva seas esile halvakspanu. Samas on India ja indialased uhke riik ja rahvas. Au on hinnatud ja kaitsmist väärt väärtus. Kui seda rünnatakse, tuleb rünnakule vastata.
Oluline suurjõud
India mure julgeoleku või vabaduse pärast on teistsugune kui Eestil. India territoorium on suur ja selle piiriks on valdavalt ookean ning põhjas ulatuslik ja raskete ilmastikuoludega Himaalaja mäestik, kus aasta läbi sõda pidada ei saa. Samas on maailma ühe suurima armeega Indial tuumarelvad ning erimeelsused naabritega. Nii Pakistan kui ka Hiina on Indiaga alates India ja Pakistani eraldamisest ja riikide iseseisvumisest 1947. aastal pidanud mitu sõda. Tõsiseks sise- ja välise julgeoleku probleemiks on terrorism ja ekstremism.
Lisaks eelnevale on India tänapäevast välispoliitikat kujundanud regiooni koloniaalminevik ja külma sõja aeg. Riik tunneb ennast paremini, olles poliitiliselt ja majanduslikult sõltumatu, mis kaubandussuhetes võib paista protektsionismina. Välispoliitikas on India pigem pragmaatiline. Ta ei kipu tegema hukkamõistvaid avaldusi olukordades, mis Indiat otseselt ei puuduta. Rahvusvahelises suhtluses propageerib India multipolaarset maailmakorda, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel ning kõikide riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamisel. See on Eestile sümpaatne.
India on oma väiksematele naabritele regiooni suurjõud ja doonor, mis teeb temast tähtsa partneri ka lääneriikidele.
India on küll huvitatud headest suhetest kõikide riikidega, kuid suhetes Pakistaniga valitseb usaldamatus ja Hiinat tajutakse kui strateegilist ohtu. Kuna maailmapoliitika raskuspunkt on nihkumas või juba nihkunud India ja Vaikse ookeani piirkonda, on India välispoliitikas üha aktiivsem. India on oma väiksematele naabritele regiooni suurjõud ja doonor, mis teeb temast tähtsa partneri ka lääneriikidele.
Kuigi India lähiajalugu, väärtused ja välispoliitilised prioriteedid on Eestist erinevad ja kultuuriliselt on ta meile võõras, tasub Eestil Indiat paremini tunda ja suhteid edendada.
Seotud artiklid
Tobias Nurmsalu: Eesti-Jaapani suhted ja potentsiaal nende arendamiseks
Väikeriikidel, näiteks Eestil, on rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse saavutamiseks harva võimalust kasutada „kõva jõu” ehk otsese poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu vahendeid. Seetõttu on tähtis olla globaalsel plaanil esilekerkiv, silmapaistev – omandada mõjuvõimu „pehmet jõudu“ kasutades ehk arendada võimekamate riikidega diplomaatilisi suhteid.
Riina Kuusik-Rajasaar: Afganistani kodanikuühiskond on häireseisundis
USA ja liitlaste otsus väed Afganistanist ära tuua, jättes hapra riigi Talibani meelevalda, on toonud murepilved lääneriikide abiorganisatsioonide viimase 20 aasta edulugude kohale. „Afgaanid on üldiselt optimistlikud, kuid tunnetan ärevust ja teadmatust nüüd ka nende seas,“ tõdeb Riina Kuusik-Rajasaar, MTÜ Mondo arengukoostöö suuna juht.
Hiina ja idealismi piirid
Realistlik Hiina-poliitika teenib Eesti huve paremini kui liigne väärtuste rõhutamine.
Eesti arengukoostöö kombineerib globaalseid ambitsioone ja kohalikke võimekusi
Nüüdseks on veerandsada aastat möödunud sellest, kui Eestist sai arenguabi saajast arenguabi andja. Toona alustati Lääne-Ukrainale toiduabi andmise projektiga, mis on tänaseks arenenud süsteemseks arengukoostööks. Sellega käib kaasas vajadus järjepidavateks ja tõhusateks kommunikatsioonitegevusteks.
Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Hiina mõju Gruusias – uus strateegiline partnerlus Kaukaasias
Gruusia ja Hiina kahepoolsed suhted jõudsid 31. juulil 2023 uuele tasemele – strateegilise partnerluseni. Peaminister Irakli Garibašvili andis sellest uudisest teada Pekingi ärifoorumil peetud kõnes, milles ta rõhutas, kui tähtis on tugevdada majandus-, kultuuri- ja poliitilisi suhteid Hiina Rahvavabariigiga. Paljusid teeb aga murelikuks juba ainuüksi mõte strateegilisest partnerlusest.