Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega

Eesti välispoliitikat on 1990. aastatest alates iseloomustanud tugev järjepidevus. Toona seatud eesmärk lõimuda võimalikult tihedalt lääne organisatsioonidega ning selle kaudu tagada, et Eesti on kaitstud Vene ohu vastu, on Eesti huve hästi teeninud. Meil ei olnud vaja teha välispoliitikas kannapööret ei 2014. ega 2022. aastal. Eesti Zeitenwende sai tehtud 1991. aastal ja osutus jätkusuutlikuks.

Nüüd aga seisame küsimuse ees, millises ulatuses senine poliitika endiselt kehtib ja kuidas maailmas toimuvate süsteemsete muutustega kohaneda. Mõned olulised Eesti välis- ja julgeolekupoliitika alustalad on endiselt paigas: Venemaa on eksistentsiaalne oht, mille vastu pakub kaitset NATO ja viimast üha tugevamalt täiendav EL. NATO heidutus ei ole usutav ilma USA panuseta. USA on endiselt NATOs, kusjuures ameeriklaste lahkumine alliansist on täna vähem tõenäoline kui 2018. aastal (kui lähedal see toona oli, kirjeldab detailselt oma värskes raamatus endine NATO peasekretär Jens Stoltenberg). Samuti pole USA oma kohalolekut Euroopas seni olulisel määral vähendanud. Sellest kõigest võime järeldada, et Eesti julgeolek on kaitstud; seda muidugi ka tänu meie enda pingutustele, ilma milleta ei oleks liitlaste toetust.

Selleks, et muutustega hakkama saada, peame neid tunnistama, mõistma ja oma järeldused tegema.

Ent mitmes olulises osas on meie välispoliitika vundament lagunemas. Selleks, et muutustega hakkama saada, peame neid tunnistama, mõistma ja oma järeldused tegema. Pea põõsasse pistmine ja lootmine, et kõik läheb vanamoodi edasi, ei oleks mitte ainult rumal, vaid eluohtlik.

Idealismist taganemine

Esiteks ei hoia liitlassuhet enam koos ühised väärtused ja ühine arusaam maailmakorrast. USA tugev toetus Balti riikidele 1990ndatel, mil paljud Lääne-Euroopa riigid suhtusid meie püüdlustesse palju suurema skepsisega kui ameeriklased, tugines väärtuspõhisel visioonil vabast, demokraatlikust Euroopast. Demokraatlike väärtuste kaitsmine ja edendamine maailmas on olnud aastakümneid USA välispoliitikas olulisel kohal nii demokraatide kui vabariiklaste juhtimisel. Samuti on USA lähtunud arusaamast, et ühiste reeglite ja normide kehtestamine maailmas on USA enda julgeoleku ja heaolu huvides.

Demokraatlike väärtuste ja maailmakorra reeglite kaitsmisega on põhjendatud ka USA toetust Ukrainale sõjas Venemaa vastu. Need põhjendused enam ei päde. USA uus julgeolekustrateegia mitte ainult ei hülga taolist idealismi, vaid annab sellele hävitava hinnangu ja näeb selles juurpõhjust USA probleemidele. Uus „paindlik realism“ näib pakkuvat täiuslikku raamistikku uueks sõpruseks ja kaubandussuhete elavdamiseks Venemaaga.

USA uus julgeolekustrateegia mitte ainult ei hülga väärtuspõhist idealismi, vaid annab sellele hävitava hinnangu ja näeb selles juurpõhjust USA probleemidele.

Siit jõuame teise suure muutuseni. USA ja Euroopa ohuhinnangud on üksteisest kaugenenud. USA ei pea enam Venemaad ohuks, vaid seab eesmärgiks „strateegilise tasakaalu“ taastamise Venemaaga. See mõiste on USA ja Venemaa suhetes varemgi kasutusel olnud ja kätkenud endas alati ohtu riikidele, kes on kunagi kuulunud Venemaa mõjusfääri ja kelle suhtes Venemaal on nõudmisi (sh NATO kohaloleku taandamine), mille täitmist Kreml peab eelduseks „tasakaalu“ saavutamisele. Teadagi ei ole Venemaa nendest nõudmistest loobunud ja püüab veenda USAd nõustuma oma nägemusega strateegilisest tasakaalust.

Ukraina vaatest võib pidada positiivseks seda, et USA defineerib oma huvina mitte ainult rahu saavutamist, vaid ka Ukraina ülesehitust ja säilimist elujõulise riigina. Samas on selge, et Ukraina julgeoleku tagamine ja ülesehituse kinni maksmine jääb eurooplaste kanda. USA näeb enda ülesandena saavutada võimalikult kiiresti rahu – millistel tingimustel, on kõrvalise tähtsusega.

USA strateegia ütleb selgelt välja, et Euroopa peab võtma esmase vastutuse enda kaitse eest. Selles ei ole midagi üllatavat ja paljud riigid, eelkõige Põhja-Euroopas, on juba asunud tõsiselt oma kaitsevõimekust tugevdama. Washington näeb liitlasi Euroopas kasulikena, kuid ainult juhul, kui need tegutsevad vastavalt USA majanduslikele, kaubanduslikele ja poliitilistele huvidele. Ka sellisel juhul on Euroopa tähtsus USA jaoks kolmandajärguline, järgnedes maailma läänepoolkerale ning India ja Vaikse ookeani regioonile. Sellest kõigest tuleb järeldada, et USA sõjalise kohaloleku oluline vähenemine Euroopas on vaid aja küsimus.

Washington Brüsseli vastu

Kolmas suur muutus, mis paneb Eesti keeruliste valikute ette, on USA üheselt negatiivne hoiak ELi suhtes. USA praegune administratsioon ei varja oma toetust nendele poliitilistele jõududele Euroopas, kes on „patriootlikud“ ja kaitsevad „tõelist“ demokraatiat ja sõnavabadust – ehk siis parempoolsetele populistidele, kes paiknevad Euroopa poliitilisel maastikul kõige lähemal Trumpi MAGA ideoloogiale ja on ELi suhtes skeptiliselt meelestatud. USA sekkumine Euroopa riikide sisepoliitikasse viisil, mis õõnestab olemuslikult ELi ja lõhub Euroopa ühtsust, on enneolematu. See ei ole ka kuidagi kooskõlas demokraatiaga, kui USA administratsioon väidab endale meelepäraseid erakondi rohkem demokraatlikeks kui neid, kes toetavad tugevat ELi lähtudes oma valijate mandaadist.

Eesti kohanemine muutunud liitlassuhtega peab lähtuma ausast hinnangust olukorrale. Kadunud on nii väärtustel põhinev allianss kui ka USA loodud reeglitel põhinev maailmakord, mis on olnud Eesti välispoliitika nurgakivid. Liitlassuhteid hoiavad endiselt koos ühised huvid, kuid ka siin on USA ja Euroopa ühisosa vähenenud. Seda eriti Eesti jaoks kõige olulisemas küsimuses ehk suhtumises Venemaasse.

USA sekkumine Euroopa riikide sisepoliitikasse viisil, mis õõnestab olemuslikult ELi ja lõhub Euroopa ühtsust, on enneolematu.

Paraku on uutmoodi transatlantilise suhtega kaasnenud külma sõja järgsel ajastul enneolematu enesetsentsuuri tase mitte ainult Eestis, vaid Euroopas laiemalt. Poliitikute ja diplomaatide arusaadav soov suurt liitlast mitte avalikult kritiseerida pärsib avatud arutelu.

Kiiret väljapääsu praegusest sõltuvussuhtest ei ole, kuid ainus võimalik väljapääs on see, et Euroopa riigid tegutsevad ühiselt oma kaitsevõime tugevdamise ja julgeolekuhuvide eest seismise nimel. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika on juba asunud tugevamalt panustama Euroopale, eriti meie lähiregiooni riikidele, kelle ohutaju ja kaitsehoiak on kõige enam meiega sarnane. Põhjala-Balti, laiemalt Läänemere ja Põhja-Euroopa riikide omavaheline koostöö on tugevam kui kunagi varem. Kõigi ärevust tekitavate muutuste juures annab see kindlust, et Eesti ei jää enam kunagi üksi.