Eesti riik ja ülemaailmne küla

Eestile on globaliseerumine soodne, võimaldab kompenseerida meie väiksust ja rasket geopoliitilist positsiooni. Kuid Eestile ei ole vähem oluline, kuidas mõjutab globaliseerumine teisi maailma riike, nii lähemal kui kaugemal. Ainult siis, kui rahvad globaliseeruvas maailmas osalevad ja ennast hästi tunnevad, toodab see protsess stabiilsust ja rahvusvahelist korda.

Euroopa ennustab globaliseerumise tulevikku

Globaliseerumist on palju soodustanud Internet ja kaabeltelevisioon, kuid kõige olulisemad siduvad tegurid on nn ühtsed väärtused. Suured globalismi jõukeskused (USA, Lääne-Euroopa, osaliselt ka Jaapan) levitavad väärtussüsteemi, mis on eestlastele väga sobiv. Sest see on ka meie väärtussüsteem. Ajalooliselt pärinevad just Euroopast need üksikisiku õigusi ja vabadusi, sõltumatut kohtuvõimu, omandi puutumatust ja vaba akadeemilist suhtlemist puudutavad väärtused, mis on osutunud paljudele rahvastele paeluvaks, peaaegu universaalseks. Maailm, alates Argentiinast ja lõpetades Lõuna-Aafrika Vabariigiga, on nende väärtuste ümber kokku tulnud.

Me oleme ise nüüd ühe sellise jõukeskuse, Euroopa Liidu liikmed. Me peame sõnastama Eesti rolli ja võimalused globaliseerumist veelgi kiirendada, aga samas vältima sellega kaasnevaid ohtusid. Euroopa Liidu ajalugu ise on sobiv mudel, millest eeskuju võtta. Soov vältida uut suurt sõda viis piiride lõhkumise, vaba infovahetuse ja takistusteta kauplemiseni. Globaliseerumise ideestik on tegelikult Euroopa Liidu loomise ideestik, nüüd on lihtsalt tegu katsega luua sama ülemaailmselt. Kõik need arvutud mehhanismid, standardid ja institutsioonid, mille reegleid ka eestlased palehigis täitma hakkavad, aitavad kaasa sellele, et riigid ja rahvad oleksid üksteisega kindlate reeglite järgi tihedalt seotud. Euroopa Liit on globaliseerumises ülemaailmsete arengute eelkäija. Tema saavutusi rakendatakse mujal maailmas, tema läbikukkumised on teistele hoiatuseks. Mitte kõik, mida Euroopa Liit pakub, pole ülemaailmses ulatuses vastuvõetav. Seda näitas Mehhikos Cancunis toimunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimisteringi ootamatu katkemine.

Meie riik ja ühiskond saavad vabalt areneda, kuid riik ei moodusta enam sellist kookonit, nagu mäletame sõdadevahelisest ajast.

Cancuni sündmused, aga eriti konflikt Iraagis, teravdavad vaidlusi selle üle, et globaliseerumine pole mitte universaalsete, vaid hoopis läänelike väärtuste kandja ja seda peale surudes hävitatakse teisi kultuure. Eesti, kes osaleb rahuvalvajana Bagdadis ja nõunikuna Gruusias, aga varsti võib-olla nõunikuna Kongos, peab endalt küsima, millised on need universaalsed väärtused, mida me levitame. Paljud kultuurid ei tunnista eraomandi pühadust, meeste ja naiste võrdõiguslikkus pole kõikjal nii loomulik, kui me arvame. Kas meie, eestlased, oleme nii-öelda ideoloogilised globaliseerijad (pigem on seda praktiseerinud USA pärast Maailma Kaubanduskeskuse ründamist) või otsime tasakaalu muutuste ja kohalike arusaamade vahel (kirjeldatav kui Briti mudel)?

Kas kõik liituvad?

Globaliseeruvale turule ja infoliikumisele suletud riigid on paratamatult ka oht globaliseeruvale maailmale. Seetõttu on proovitud riike suruda avatud ühiskonna teele, et nad sulanduksid globaliseeruvasse maailma. Nagu öeldakse pidulikes kõnedes, on Eesti toetanud SRÜ riikide ja Venemaa lülitumist ühiste väärtuste süsteemi või kuldsesse hullusärki, nagu irooniliselt ütleb USA ajakirjanik ja üks globaliseerumise populaarteaduslikke analüütikuid Thomas Friedmann.

Hiigelsuur kultuuriline ja poliitiline keskus Venemaa on jäänud siiski kõhklevale seisukohale ja proovinud ennast varjata kinniste piiride ja infoleviku teatava tõkestamisega. Globaliseerumist pole ära põlatud, eriti majanduses, küll on liitutud valikuliselt.

Venemaa on aeglane globaliseeruja, sest selles protsessis osalemine nõuab suuri riigisiseseid muutusi. Muutusi, mis mõjutavad selle riigi sisepoliitikat. Eesti ülesanne on Venemaa avanemisele kaasa aidata. Suletud endassetõmbunud Venemaa on meile suurim oht.

Kui Venemaal pärsitakse ajakirjandusvabadust, mida väidab USA inimõigusteorganisatsioon Freedom House oma 2003. aasta raportis, siis on tegu Venemaa taandumisega ühtsest demokraatlikust infoväljast. Nii ei tarvitse Vene lugejani jõuda sõnum, et ümberringi pole vaenlasi, vaid ainult sõbrad. Kuid Venemaa vastuseis globaliseerumisele ei ole ideoloogiline, pigem taktikaline samm.

Eestile on väga tähtis ka nn laiem Euroopa, kelle väljajäämine globaliseeruvast maailmast põhjustaks meie maailmajaos musti laike, mis mõjuvad halvasti kõigile eurooplastele, eriti muidugi neile, kes nimetatud piirkondades elavad. Palju on teha veel Balkani piirkonnas (eriti Serbias ja Bosnias), arendamist vajab SRÜ läänepoolne osa Ukraina ja Moldova, rääkimata Valgevenest, eraldi suur projekt on Taga-Kaukaasia.

Suur ideoloogiline vastasseis (sarnane külma sõja aegse Lääne demokraatia ja Nõukogude Liidu ideoloogilise vastasseisuga) on täheldatav siiski vaid ühe religioosse ja kultuurilise ruumiga. See on poliitiline islam, millest on saanud globaliseerumise ideoloogiliste ja kultuuriliste aluste vastane protestiliikumine. 48st maailma kõige ebademokraatlikumast riigist 25 on islamimaad, nii arvab juba nimetatud Freedom House’i raport. Nagu NSV Liit omal ajal, nii areneb ka praegune vastasseis olukorras, kus globaalse maailma kõikevõitev jõud neisse riikidesse lihtsalt ei pääse. Samas on bin Laden piisavalt rikas, et ära kasutada globaliseerumise tehnilisi vahendeid, olgu selleks siis arvutid, satelliittelevisioon või lennukid.

Islamireligiooni (ja sellega seotud poliitiliste liikumiste) suhtes on vastuvõtlikud väga paljud rahvad, eelkõige need, kes elavad lõunas, allpool teatud majanduslikku kindlustatust. Ainult üks viiendik moslemitest on araablased, pigem on tegu laiaulatusliku Põhja-Lõuna vastuoluga. Meenutame, et üks suuremaid Lääne elulaadi avalikke ründajaid, mees, kes tegi sellest oma karjääri alustoe, pikaaegne Malaisia peaminister Mahathir ei pärine sugugi Araabia maailmast. Islam on kõige kiiremini kasvav usk maailmas ja praegu on maailmas umbes miljard islamiusklikku.

Kuidas õnnestuks neid maid ja kultuure globaliseeruvasse maailma kaasa haarata? Aastaid tagasi kirjutas USA analüütik Fukuyama, et see toimub peatselt ja riikide sisemise arengu teel. Siin väljaandes tutvustatav Robert Kagan soovitab sellised riigid nagu Iraak globaliseeruvasse ühiskonda liita sõjalise jõuga. Samuel Huntington ütleb omakorda, et kultuuriline taust on kõige tähtsam ja paljusid riike ei õnnestugi kaasa tõmmata. Intellektuaalne debatt jätkub. Aga praktikas jõutakse suures Iraagi sõja eelõhtul alanud lääneriikide vaidluses mõistliku kompromisslahenduseni. NATO, kellel vahepeal olid rasked ajad, on leidnud teise hingamise ja juhib praegu liitlaste ühisoperatsioone Afganistanis.

Samas jäävad Araabia poolsaar ja Egiptus siiski islamismi oluliseks vaimseks keskuseks. Seetõttu on ka Eestil põhjust toetada ettepanekuid, mis näevad ette nn. laiema Lähis-Ida (wider Middle-East) reformimist. USA presidendi julgeolekunõunik Condolezza Rice on kirjeldanud seda protsessi uue külma sõjana, mis võib võtta aastakümneid, ja kutsunud oma liitlasi selles osalema. Terrorismi pidurdamine on Eesti huvides, aga – mil viisil suudame me selles suures aktsioonis kaasa lüüa? Ja mis vormi selline võitlus võtab? Külma sõja ajal sidus Euroopat ja USAd NATO. Milline institutsioon seob aga praegu USAd ja Lähis-Ida?

Kui kindlad on arenenud demokraatiad?

Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO liige on tõstetud arenenud demokraatliku ühiskonna staatusesse. Kas Eestit enam mingid välisohud ei ähvarda? Kas Eesti on sisemiselt stabiilne küps demokraatia? Ons moodsad, arenenud ühiskonnad konfliktivabad, nagu arvab Francis Fukuyama?

On vaja poliitikuid, ametnikke, analüütikuid, kes suudavad Eesti tahet maailmas teostada.

Kas võib tekkida tülisid, mis tulevad Eestile üllatusena ja mida meie vanad hirmustsenaariumid ei kata? Euroopa Liidu mudeli järgi on rahvad hästi ära õppinud, kuidas vältida tüli tekkimist selliste traditsiooniliste ressursside nagu maade, transpordikoridoride või maavarade üle. Globaliseerumise eripära on aga ka selles, et need ressursid pole enam kõige tähtsamad. Praegu vaieldakse side lainepikkuste, puhta looduse ja autoriõiguste üle. Suur hulk konflikte toimub tänapäeval hoopis virtuaalses ruumis. Riigid, usundid ja organisatsioonid kaitsevad oma nii-öelda brändi. Isegi Talebanil oli oma pressisekretär ja Saddam Husseinil infominister.

Ollakse nõus tooma suuri ohvreid, et kaitsta oma brändi puhtust.

Väliste pingete ja kriiside puudumine ei tarvitse ka tähendada seda, et neid pole ühiskonna sees. Globaliseerumine viib paratamatult ühiskondade sarnastumiseni, seega võõrandumiseni, ja sellele vastuolek võib tihti võtta kõige radikaalsemaid vorme. Globaliseerumisvastased on suutnud tekitada olukorra, kus pärast Genua G8 tippkohtumise möllu ei riskita enam sama teema arutamiseks isegi kokku tulla. Jälle otsitakse väljapääsu vasak- ja paremradikalismis, fanaatilises ökoloogias või usulahkudes. Vanematele tundub, et noored tegelevad igavusest ehk heast elust mingisuguse jamaga, aga see on petlik. Protestituli, nagu oli selgelt näha Iraagi sõja eelõhtul, levib satelliitide ja Interneti kaudu ning süütab vastupanu arenenud ühiskondade sees. Eesti ei tarvitse jääda sellistest moehaigustest puutumata.

Arenenud demokraatiates on siseprotest võtnud ka väga süngeid vorme. Briti loomakaitsjad on oma kaitsealuste toetamisel üha vägivaldsemad. Poliitilised põhjused olid Hollandi poliitiku Pim Fortuyni tapmise taga. Olof Palme ja nüüd Rootsi välisministri Anna Lindhi mõrv ootavad endiselt selgitamist. Kõige süngemaks näiteks on siseterrorism USAs, eriti Oklahoma valitsushoone hävitamine. Ja seda meeste poolt, kes olid kaljukindlad oma täiesti absurdses arusaamas, et ÜRO vallutab peagi USA. Sellised terrorismiaktid omakorda loovad olukorra, kus inimesed hakkavad demokraatia ideaalides kahtlema. USAs on juba ilmunud Fareed Zakaria soliidne käsitlus “Demokraatia tulevik”, mis seab traditsioonilise Lääne demokraatia küsimärgi alla ja otsib sellele väärilisi alternatiive. (Näiteks juhitakse tähelepanu sellele, et ebademokraatlik USA Keskpank on alati olnud populaarsem kui ülidemokraatlik ja vastuoludest vaevatud USA Kongress. Eks samasuguseid näiteid ole tuua ka Eestist.)

Kas Eesti on valmis globaliseerunud maailmas tegutsema?

Me oleme ülalkirjeldatud maailmas täiesti süütud ja kogenematud. Me oleme NATO ja Euroopa Liidu liige, kuid see on ainult organisatsiooniline vorm. Me peame oma peaga mõtlema, et globaliseeruvas maailmas hakkama saada. Nüüd, kus oleme oma positsiooni jõukeskuses kindlustanud, peame hakkama tegema valikuid.

Minu arvates peaksime tegema vähemalt kolme asja.

Esiteks peab meil olema oma maailmapilt. Eesti välispoliitikute seas on kurdetud selle üle, et ühise Euroopa välispoliitika puhul meie roll väheneb. See on loomulikult tõsi. Kuid meie roll on minimaalne, kui me ei saa aru globaliseeruva maailma protsessidest. Me peame enne isekeskis selgeks vaidlema, milleks saab rahuvalvet kasutada või millised on need väärtused, mida me Bagdadisse õpetama läheme.

Naljakal kombel ei alga Eesti globaalne välispoliitiline tegevus Kongos mitte Kongo olukorra uurimisest või Euroopa Liidu Hiina projektis osalemine Hiina ühiskonna tundmisest, ehkki ka see on vajalik. Alustada tuleb moodsa, analüütilise ühiskonna loomisest Eestis. Me peame arutelu all olevates küsimustes suutma kujundada ideaalpildi, arusaama, kuidas asjad meie arvates maailmas võiksid olla. See ei peaks olema üksikute analüütikute särav soolo, vaid tuginema kogu Eesti ühiskonna kogemusele. Kas meil on arvamus islamimaailma tuleviku kohta? Selle kohta, mida tähendab demokraatia Lähis-Idas? Või Venemaal? Kas eelistame ülidemokraatlikku Venemaad või on olulisem Venemaa stabiilsus?

Teiseks peame suutma realiseerida oma tahet.

Meie riik ja ühiskond saavad vabalt areneda, kuid riik ei moodusta enam sellist kookonit, nagu mäletame sõdadevahelisest ajast. Avatud kultuuri ja piiridega globaliseeruvas maailmas meenub jällegi, et oleme väike rahvas, kelle moodsa rahvusriigi kujunemise katkestasid jõhkralt Nõukogude väed. Meie tahe peab realiseeruma teisel moel, koostöös, mitte vastandumises. Tänapäeval ei piisa ka suveräänse riigi suveräänse arvamuse esindamisest. On vaja poliitikuid, ametnikke, analüütikuid, kes suudavad Eesti tahet maailmas teostada.

Globaliseerumine on muutnud maailma. Me oleme täna vabamad kui kunagi varem oma piirkonna ajaloolistest probleemidest.

Me tunneme ennast Euroopas mugavalt, aga ka Euroopa peab end meiega mugavalt tundma. Meie kultuur ja ühiskond peab muutuma vastanduvast (n.-ö vabadusvõitluse mudel) loovaks ja Euroopa kultuuriruumi täiendavaks. 1,45-miljonilise rahva puhul polegi see nii lihtne. Lisaks kunstilisele kõrgkultuurile peab meil olema välja pakkuda oma professionaalsus ja kultuur välispoliitikas, Euroopa ja maailma ajaloos, politoloogias.

Kolmandaks vältima võõrandumist. See on tähtis, sest räägib meie riigi sisemisest töökindlusest globaliseeruvas maailmas. Võõrandumisest oleme rääkinud Eesti riigi taastamisest peale, kuid alles nüüd, globaliseeruva maailma täievolilise liikmena, saame me selle riske põhjalikult tunda. Kogu Euroopa põhiseaduse kirjutamise suur aktsioon on mõeldud selleks, et vältida süvenevat ühiskonnast võõrandumist Euroopas. Ka eraldi teevad Lääne ühiskonnad hiiglaslikke jõupingutusi võõrandumise vältimiseks. Eesti poliitikud ja teadlased, meie sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogia eksperdid peavad olema valmis selleks, et võõrandumine aina süveneb. On jäänud mulje, et ühiskonda mõjutavad jõud, eriti rahvusvaheline massiteave, lähevad meie küladest ja alevitest kauge kaarega mööda.

Globaliseerumine on muutnud maailma. Me oleme täna vabamad kui kunagi varem oma piirkonna ajaloolistest probleemidest. Me oleme täna rohkem kui kunagi varem seotud kaugete maade, kultuuride ja probleemidega, millest oleme seni lugenud vaid raamatust.