jaanuar 2, 2014

Eesti riigi kultuuripoliitikad ja diplomaatia

Meie riik on väike ja meie rahakott on õhuke. Sellest tulenevalt tuleb meil teha valikuid, keda ja mida riiklikult toetada.

Eesti kultuuripoliitikad välismaal – mu artiklis rõhuga kunstil – on teema, mida on vähe käsitletud. Räägin just nimelt kultuuripoliitikatest, sest erinevaid institutsioone ja isikuid, kes Eesti kultuuri piiri taga esindavad, on ju palju. Veelgi enam. Nii riiklik kui erainitsiatiiv pole Eesti puhul õnneks mitte konkurendid, vaid teineteist toetavad ja sageli omavahel põimuvad strateegiad välismaal meie kultuuri tutvustamise nimel. Oma praegusest ametist lähtudes aga üldistaksin, et välissuhtluses on olulised pikaajalised kontaktid, suhete hoidmine ja pidev uute kontaktide loomine ning uute võimaluste leidmine. Võib-olla pole see mingi eriline uudis, kuid kogemustele toetudes ütleksin, et seda vana tarkust peab osalejatele pidevalt meelde tuletama. Kultuuripoliitika ajamine välismaal nõuab kahtlemata riigi toetust, rahalisi vahendeid ja koordineerimist, aga eelkõige entusiastlikke ja võimekaid isiksusi, kes väärtustavad meie kultuuri mitmekesisust.
Eesti kultuuripoliitikas on tähtsamaid ja argisemaid ettevõtmisi. Kui muusikas on esmatähtis kõik, mis seotud Arvo Pärdiga (Hamburgis aset leidnud Pärdi-festival on viimane vastav näide), ja etenduskunstides NO-teatriga (jaanuaris taas tulemas koostöö Hamburgis Thalia teatriga), siis riigi esinduslikem kunstiprojekt on teatavasti Veneetsia biennaal, mida toetatakse rahaliselt peaaegu täies mahus. Biennaalil on potentsiaalselt kõige rohkem võimalusi luua kasulikke kunstisidemeid või tugevdada olemasolevaid kontakte. Riigi panus sellesse ettevõtmisse on kõigi muude Eesti kunstile tehtavate toetustega võrreldes suur ja seega võiksid loodavad sidemed tuua kasu mitte ainult osavõtjaile, vaid Eesti kunstiväljale tervikuna. Seepärast näeksin biennaaliga seonduvas suuremat rolli Kunstnike Liidul kui Eesti kunstnikke kõige laiapõhjalisemalt esindavad organisatsioonil. Tuleval aastal Peterburis korraldatav Euroopa kunsti biennaal Manifesta tõmbab meiegi kunstile kindlasti täiendavat tähelepanu.
Kuigi Veneetsia kunstibiennaal (samamoodi Veneetsia arhitektuuribiennaal) on üks olulisemaid tähtpäevi meie kunstikalendris, mis leiab ka väärilist toetust (ning kajastust), on seal kõrval rida tähtsaid argipäevi. Kui Eesti kunstnik saab meie muuseumide rahvusvahelisi kontakte ära kasutades osaleda mõnel rändnäitusel, mis hõlmab mitmeid olulisi eksponeerimispaiku, siis on see kindlasti tähtis sündmus mitte ainult osalevatele kunstnikele, vaid kogu kunstiavalikkusele. Kõige värskema näitena olgu toodud näitus „Vabaduse ahvatlus. Kunst Euroopas alates 1945“, mis avati esmalt Berliinis, viidi edasi Milanosse ja saabus suvel Kumusse, eksponeerides ka Raul Meele ja Kaljo Põllu töid. Kuid ka riiklikku toetust pälvinud eraalgatus või erialaliidu initsiatiiv väärivad tunnustust. Mitmes Venemaa linnas rändas  kevadel Eesti illustraatorite näitus „Vendade Grimmide muinasjutud“, Carcassonne´s kestis pikalt Sirje Eelma algatatud Eesti kunsti näitus, ajastatuna Baltimaade muusikale pühendatud Schleswig-Holsteini muusikafestivaliga kureeriti tänavu suvel sel Saksa liidumaal Carlshüttes suurnäitusel NordArt esmakordselt Balti paviljon, esinejaiks teiste seas Jaan Elken, Kaido Ole, Laurentsius, Erika Tammpere  – kui mainin ainult mõnda positiivset näidet.
Võimekat lobitööd on teinud ja ka suurt EASi toetust saanud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus ja Temnikova-Kasela galerii (muudelt erialadelt Eesti Teatriagentuur ja Eesti Muusika Arenduskeskus). Et neil on juba üht-teist kordaläinut ja üllatavat ette näidata, otsustas kultuuriministeerium oma programmist „Eesti kultuur maailmas“ toetada Temnikova-Kasela galeriid veel 15 000 euroga, et tutvustada Eesti kunsti väliskunstimessidel, ning Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse noorte galeristide välispraktikaprojekti 8399 euroga. Nimetatud asutuste töid ja tegemisi on pidevalt ja hoolikalt jälginud ning kajastanud meie kultuuriajakirjandus, nende ettevõtmistega on seotud noored ja aktiivsed inimesed, kes on suutnud leida tähelepanu ja toetust. Praegu on ehk veel vara nõuda nendelt asutustelt suuremaid tulemusi, kuid loodetavasti tunnetatakse neile pandud avalikkuse lootusi ja ootusi ning osatakse vääriliselt hinnata neisse investeeritud materiaalset toetust. Muidugi on hea meel, et riik panustab Eesti kunsti eksporti. Kuid kindlasti on veel teisigi ettevõtlikke galeriste, kes võiksid riigi toetust taotleda. Kas selleks teoks napib julgust, eneseusaldust ja edevust või hoopis infot ja asjalikku ametkondlikku toetust, saab vaid oletada. Võib-olla peaks Kunstnike Liidu roll info vahendajana olema efektiivsem ning kultuuriministeerium olema aktiivsem, tagamaks toetuse suuremale ja mitmekesisemale autorite hulgale. Või peakski asi olema monopoliseeritud?
Siinkohal teeksin ühe kõrvalepõike. Nagu öeldud, on kahte eespool nimetatud kunstiasutust riiklikult toetatud ja nende tegevus peaks olema avalikkusele läbipaistev. Kui rahvusvahelisel kunstiturul peetakse müüdud kunstiteoste loetelude äratrükkimist normaalseks kunstielu osaks, siis Eestis seda teha kas häbenetakse, kardetakse või mingil muul põhjustel ei avaldata. Minu arvates pole midagi häbenemisväärset selles, et Temnikova-Kasela galerii müüs Venemaal Vinzavodi galeriis Peeter Lauritsa teose „Viimne õhtusöömaaeg“, Alice Kaselt osteti Berliini Adenauer-Stiftungi näituselt üks maal. Eesti ehtekunstnikud müüvad edukalt oma töid Müncheni „Schmuckil“. Uhkuse tundmise asemel eelistatakse millegipärast välismaal müüdud kunstiteostest vaikida. See on valehäbi, mis meie kunstipoliitikale kasuks ei tule.
Eesti riigi kultuuripoliitikates etendavad märkimisväärset osa ka riigi välisesindused koostöös kultuuri- ja välisministeeriumiga ning kohalike partneritega. Üldjuhul jääb see töö põhiliselt asjaosaliste teada ega kajastu kahjuks trükiajakirjanduses, sest niigi väheste kultuurilehekülgede arvuga Eesti ajalehtedele tundub saatkondadest/ministeeriumidest saadetud info ametliku või ebaolulise või liiga ametkondlikuna, justkui angažeerituna, et seda avaldada, ja hoidku jumal selle eest, kui mõni kodumaine uudis peaks siis veel lehest välja jääma! Kuid saatkondade kaudu aetav kultuuripoliitika ja selle osana Eesti kultuuri promotöö on märksa ulatuslikum ning mitmekesisem, kui see avalikkuses kajastub. Selle töö osaks on mitte ainult kultuuriatašeede lansseeritud kuraatoriprojektid, vaid kõikvõimalikud kunstnike soovitamised ja muude kontaktide pakkumine, kõnede pidamine näituste avamisel või lihtsalt sündmusel kohalviibimine, n-ö riigi esindamine. Ka see on osa riiklikust kultuuripoliitikast, kuigi mitte materiaalselt mõõdetav. Viimase kujul saame me riiklikku kultuuripoliitikat näha siis, kui ühele või teisele esinemisele aitab saatkond rahaliselt või mingil muul materiaalsel moel kaasa. See võib hõlmata lennupileteid raamatutõlke esitlusele või näituse avamisele, kunstiteoste transporti, kutsete-plakatite trükkimist ja laialisaatmist, ka vernissage’i veinilauda. (Vahemärkusena: kultuuriatašeede esinduskulu on aastas umbes 185 eurot). Vanadel kultuurmaadel peetakse erakordselt oluliseks rituaalseid käitumisnorme, mille hulka kuulub näiteks kas suursaadiku või kultuuridiplomaadi kohalviibimine kultuurisündmusel, millest võtab osa vastava maa kunstnik, muusik, näitleja. See näitab automaatselt riiklikku huvi oma maalt pärit esineja moraalseks toetamiseks välismaal – lihtne žest, mis kannab endas sümboolset tähendust või sümboolset kapitali. Seevastu riigi kohalolu personifitseeritud kujul nii kõrge riigiametniku näol, nagu riigipea, on haruldane ja ebatüüpiline (meenub, et 2011. aastal saabus Veneetsia biennalile Gruusia paviljoni avama koguni president Mihheil Saakašvili, Kumus on Soome näituste avamisi väisanud Soome president Tarja Halonen).
Eesti riigi kultuuripoliitikat väljendab ka Eesti saatkondade sisekujundus ja selles eksponeeritav kunst, eriti juhul, kui puuduvad võimalused vahetatavate/ajutiste näituste jaoks (nagu see on vähese erandina võimalik näiteks Berliini, Helsingi või Riia saatkondades). Interjöörikujundus (kui pole tegu just ajaloolise interjööriga) koos selles eksponeeritava kujutava ja tarbekunstiga ning mööbliga annab imagoloogiliselt sageli esimese ja seetõttu eriti tundliku sissejuhatuse seni tundmatu maa kultuuri. Eesti saatkonna naaber Berliinis, Itaalia saatkond, võib lubada endale luksust kaunistada oma pseudobarokksaale ehtsate Carraccide maalide, Firenze 16. sajandi kummutite ja Veneetsia 18. sajandi koolkonna maalidega. Põhjamaade saatkondade uus kompleks tutvustab rahvusriikide disaini, mööblit ning kaasaegset kunsti. Kui Eesti tahab kuuluda Põhjamaade hulka – ja selline pürgimus meie salaunistus ju on –, siis ei tohiks Eesti oma saatkondi sisustada odava ja ka ebafunktsionaalse kataloogimööbli ning idamaiste vaipadega, vaid kodumaiste disainerite loominguga. Nagu vabariigi esimene leedi tellib oma kleidid ja ehted Eesti kunstnikelt, peaks Eesti saatkondi täitma Eesti mööbli- ja tekstiilikunstnike toodang. On paradoks, et välismaal korraldatakse järjest enam Eesti disaini esitlusi ja sealjuures vägagi edukalt, kuid meie saatkondade esindusruumid – kõige potentsiaalsemad „vaateaknad“ – on riiklikust disaini eksportpoliitikast kõrvale jäetud. Kas ei peaks Kunstnike Liit koos Disainerite Liidu ja Sisearhitektide Liiduga esitama vastavas küsimuses oma seisukoha ja kaasama arutellu ka Eesti Kunstiakadeemia?
Olen juba eelnevalt põgusalt puudutanud välismaal toimuva kultuuritegevuse kajastamist kodumaises meedias. Kuid Eesti riigi kultuuridiplomaatias mängivad olulist osa ka reflekteerimisvõimalused asukohamaal ehk kuidas ja kelle abil me pääseme rahvusvahelisse ajakirjandusse. Kui Eesti muusikast ning ka filmist ilmub välispressis pidevalt kajastusi, siis näiteks kunsti tutvustamine rahvusvahelises meedias on pigem juhuslik ja harv. Seda ebameeldivam on avastada, et kunstimaailma ühe juhtiva ajakirja FlashArti 2013. aasta oktoobri  korrespondentide nimekirjas seisab Eesti järel endiselt – tsiteerin, kirjaviis muutmata – Ando Keskkül (mainisin seda fakti ka Kunstnike Liidu suurkogul mais). Kui seda nime sealt mõned päevad tagasi taas juhuslikult lugesin, tulid meelde Gogoli „Surnud hinged“. Vaene Ando Keskküla (1950–2008) … Kes selle piinliku olukorra eest vastutab?
Lõpuks tahaksin veel kord rõhutada artikli pealkirjas toodud sõna „kultuuripoliitikad“ rõhuga mitmusel. Meie riik on väike ja meie rahakott on õhuke. Sellest tulenevalt tuleb meil teha valikuid, keda ja mida riiklikult toetada. Aga valiku tegemine ei tohiks kindlasti tähendada Eesti kultuurivälja mitmekesisuse ahendamist ega võimaluseandmist kitsalt kildkondlike võimuambitsioonide realiseerimiseks. On elementaarne, et meie loomeinimesed esindavad erinevaid kunstipraktikaid, ideoloogiaid, kümnendeid ja kogukondi – see on meie vaimne rikkus, Eesti kultuuri laiapõhjalisuse ja tolerantsuse pant. Mida rohkem saab seda mitmekesisust eksportida, seda kasulikum meile kõigile ning selles osas peaks teda toetama ka Eesti riik ja tema kultuuripoliitikad.
Artikkel põhineb 13. mail 2013 Eesti Kunstnike Liidu suurkogul peetud ettekandel ja väljendab autori isiklikke vaateid.