Eesti lähimad sõjalised liitlased

Läti ja Leedu kaitsejõududest on Eestis räägitud ja kirjutatud eelkõige seoses Balti riikide ühiste riigikaitseliste projektidega. Kolme riigi taasiseseisvumisest saati on käivitatud rida suhteliselt edukaid ühiseid projekte. Nii näiteks antakse kõigile Balti riikide staabi-ohvitseridele ühtne väljaõpe Balti Kaitsekolledžis Tartus. Samuti oli juba enne NATOga liitumist loodud ühtne õhuseiresüsteem

BALTNET, mis hilisemalt liideti NATO seirevõrgustikuga. Samuti tegutseb aastaid efektiivselt Balti riikide ühine miinitõrjeeskaader BALTRON. Maavägede koostöö osas on taaskäivitatud ühise jalaväepataljoni Baltpat projekt.

Samas pole täpsemalt räägitud Läti ja Leedu kaitsejõudude ja riigikaitsesüsteemi üldisest ülesehitusest. Võttes arvesse sarnast geopoliitilist olukorda, riigikaitselisi ühisprojekte ning asjaolu, et kõigil kolmel riigil oli üheksakümnendate alguses ühetaoline lähtekoht riigikaitse ülesehitamiseks, tundub esmapilgul, et kolme Balti riigi kaitsejõud peaksid olema sarnased.

Lähemal vaatlemisel selgub aga, et sarnaste eesmärkide täitmiseks on kõik kolm riiki leidnud oma tee, oma erisustega, oma tugevuste ja nõrkustega.

Nii Läti kui ka Leedu Vabariigis on riigikaitse valdkonnas algatatud ulatuslikud reformid. Vajadust riigikaitse reformimise järele on põhjendatud eelkõige julgeolekusituatsiooni muutusega peale ühinemist NATOga ning vajadusega lihtsustada juhtimissüsteemi ja leida rohkem ressursse reaalsete väevõimekuste arendamiseks. Oma mõju hetkel läbiviidavatele reformidele on loomulikult ka muutunud majanduslikul olukorral. Alljärgnevalt kirjeldan ülevaatlikult Läti ja Leedu kaitsejõudude üldist ülesehitust, väeliikide peamisi võimekusi ning planeeritavaid arengusuundi lähitulevikus. Artikkel põhineb avalikel allikatel ning käsitleb riigikaitse kõrgemat juhtimist vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik kaitseväe üldise juhtimise selgitamiseks.

Leedu kaitseväe suuruseks on praegu 7800 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit. Kaitseväe reservina on avalike andmete järgi arvel 4600 inimest.

Läti kaitseväe suurus on umbes 5000 inimest. Siia tuleb liita ligikaudu 10 000 Zemessardze (Läti vabatahtlik riigikaitseline organisatsioon, sarnaneb meie Kaitseliiduga) liiget.

Maavägi on mõlemas riigis – nagu ka Eestis – kaitseväe peamiseks ja suurimaks komponendiks.

Nii Läti kui ka Leedu sõjalise riigikaitse juhtimisstruktuur on kolmetasandiline. Strateegilise tasandi moodustab kaitseministeerium, mis vastutab nii kaitsepoliitika kujundamise kui ka väevõimekuste arendamise planeerimise eest. Kõigis kolmes riigis on praeguseks sätestatud kaitseväe juhataja allumine kaitseministrile. Samas on erinevalt Eestist nii Lätis kui Leedus kaitseväe juhataja viidud ka kaitseministeeriumi koosseisu. Samuti on struktuurireformi ühe tulemina suurendatud oluliselt kaadrikaitseväelaste hulka ministeeriumis.

Teise, operatsioonide tasandi moodustab kaitseväe juhataja koos ühendstaabiga, millel on põhimõtteliselt vägede operatiivjuhtimise ülesanne. Läbiviidud ja -viidavate reformide käigus on mõlema kaitseväe ühendstaapide ülesanded taandunud vaid kaitseväe operatsioonide ning igapäevategevuse juhtimisele.

Kolmanda, taktikalise tasandi moodustavad väeliigid. Siin on Läti ja Leedu erisused ka kõige suuremad. Struktuurireformi käigus on Läti kaitseväes tänaseks väeliigi staapide tasand likvideeritud ning jalaväebrigaad, õhuväebaas ja mereväe flotill on otse allutatud kaitseväe juhatajale. Enamik nende poolt täidetud funktsioone on antud kas ühendstaabile või siis kaitseministeeriumile. Leedu on säilitanud klassikalise väeliikide tasandi.

Maavägi on mõlemas riigis – nagu ka Eestis – kaitseväe peamiseks ja suurimaks komponendiks. Mõlema kaitseväe prioriteediks on praegu jalaväebrigaadi väljaarendamine. Lugejale selgituseks: brigaad on maaväe taktikaline üksus, mille suuruseks umbes 2000-5000 kaitseväelast. Tavaliselt koosneb brigaad kolmest kuni viiest jalaväe-, tanki- või mehhaniseeritud jalaväepataljonist ning erinevatest lahingtoetusüksustest, nagu suurtükiväe-, pioneeri-, õhutõrjepataljonid, luure- ja side allüksused, logistikaallüksused. Pataljon on taktikaline üksus, mis koosneb umbes 400-800 kaitseväelasest.

Läti maaväe komponendiks on jalaväebrigaad, mille staap peaks uues struktuuris ka vähemalt sümboolselt etendama väeliigi staabi rolli. Põhimõtteliselt on tegu kergejalaväe brigaadiga, millel puuduvad raskemad tuletoetusvahendid. Läti brigaad koosneb kahest jalaväepataljonist, logistikapataljonist ning tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC) keskusest. Brigaadi peamise tulejõu moodustavad käsitulirelvad, erinevad tankitõrjevahendid ning lihtsamad kaudtulerelvad. Brigaad on suuteline tagama Läti rahvusvaheliste kohustuste täitmise. Konventsionaalses sõjas oleks selline brigaad suuteline täitma piiratud ulatuses toetavaid ülesandeid, nagu julgestamine või tagalaalade kontroll.

Esmapilgul tundub, et kolme Balti riigi kaitsejõud peaksid olema sarnased.

Leedu maavägi koosneb jalaväebrigaadist Raudhunt, pioneeripataljonist ning Eesti Kaitseliidule sarnanevast vabatahtlike organisatsioonist KASP (Krašto apsaugos savanorių pajėgos). Maaväe kogusuurus on umbes 4000 palgalist ning 4500 vabatahtlikku.

Leedu kaitsevägi on brigaadi arendamisega tegelenud kõigist Balti riikidest kauem. Raudhunt on moodustatud juba 1991. aastal, esialgu küll kiirreageerimisbrigaadina. 1996. aastast on see ümber korraldatud motoriseeritud jalaväebrigaadiks. Raudhunt on nii organisatsioonilt kui relvastuselt tunduvalt tugevam eespool mainitud Läti brigaadist. See koosneb kahest mehhaniseeritud ja kahest motoriseeritud jalaväepataljonist ning suurtükiväepataljonist. Mehhaniseeritud pataljonid kasutavad transpordivahenditena roomiksoomukeid M113, mis annab neile ka teatud kaitse kaudtulerelvade eest. Suurtükiväepataljoni tulejõu moodustavad Taanist abi korras saadud kerged 105 millimeetrise kaliibriga haubitsad. Brigaadil puuduvad oma koosseisulised õhutõrjevahendid, kuid nende tegevust saab toetada õhuväe koosseisu kuuluvate Stinger tüüpi raketiseadeldistega. Nimelt on Leedu kaitseväes kogu õhukaitse, kaasa arvatud kerged lähimaa õhutõrjeraketikompleksid, koondatud õhuväe alla.

Õhuvägi on mõlemal riigil suhteliselt väikesearvuline. Pearõhk on sarnaselt Eestiga õhuseiresuutlikkuse ning vastuvõtva riigi toetuse osutamise võimekuste väljaarendamisel. Seega on enamik õhuväe arendamiseks vajalikke vahendeid läinud eelkõige radarisüsteemide soetamisele ning viimastel aastatel lennuväljade väljaarendamisele vastuvõtva riigi toetuse võimekuse tagamiseks. Ainuke märkimisväärne lennuvõimekus on Leedul. Viimaste aastate jooksul on soetatud kolm C-27J Spartan transpordilennukit ja seega saavutatud ka üksuste õhutranspordi võimekus. Samuti opereerib Leedu lennuvägi kergeid treeninglennukeid L-39.

Mõlemad riigid on õhuväe koosseisus loonud ka esimesed õhukaitseüksused. Nende üksuste aluseks olid aastatuhande alguses Rootsi kuningriigist abi korras saadud lähimaa õhutõrjekahurid. Vastavalt võimalustele on juurde soetatud ka kergemaid õhutõrjeraketikomplekse, kuid siiani on piirdutud siiski vaid lähiõhukaitse arendamisega.

Mereväe arendamisel on aastaid peamisteks tegevussuundadeks olnud territoriaalmere kontrolli ja seirevõimekuse arendamine ning kolme Balti riigi ühisprojektina miinitõrjevõimekuse arendamine.

Majanduskriis on toonud kaasa ka hankekavade ülevaatamise ning lähiaastateks kummaski kaitseväes uusi relva- ja varustusehankeid ei planeerita.

Läti mereväe uusimateks laevadeks on neli Imantas-tüüpi miinijahtijat, millest viimane võeti vastu alles eelmise aasta lõpus. Samuti kasutab Läti merevägi nelja Norralt saadud Storm-tüüpi patrullkaatrit. Leedu mereväe värskeimaks hankeks on kolm Taanilt ostetud patrull-laeva, millest viimane võeti teenistusse käesoleva aasta alguses. Leedu miinitõrjevõimekus koosneb kolmest miinijahtijast.

Nii Leedus kui ka Lätis on pärast ajateenistuse peatamist või lõpetamist kujunenud vabatahtlikest riigikaitseorganisatsioonidest kaitseväe jaoks ainuke tõsiseltvõetav reserv. Läti Zemessardze ja Leedu KASP on põhimõtteliselt võrreldavad Eesti Kaitseliiduga.

Zemessardze on jagatud kolmeks regiooniks. 1. regiooni staap paikneb Liepājas ning regiooni kuulub viis pataljoni. Teise regiooni staap asub Rēzeknes ning selle alla kuulub seitse pataljoni. Kolmanda regiooni staap on Riias ning selle alla kuulub kuus pataljoni. Algselt olid kõik Zemessardze pataljonid jalaväepataljonid. Tänaseks on nende baasil moodustatud neli erialapataljoni: õhutõrje-, suurtükiväe-, massihävitusrelvade vastase kaitse ja pioneeripataljon. Organisatsiooni üldiseks suuruseks on umbes 10 000 liiget.

Leedu vabatahtlikus organisatsioonis KASP on orienteerivalt 5000 liiget. KASP on jagatud viieks territoriaalseks üksuseks. Alates 2003. aastast on KASP integreeritud Leedu maavägede koosseisu.

Mõlema kaitseväe relvahangete raskuspunkt on viimastel aastatel olnud eelkõige käsirelvade ning sõdurite individuaalse kaitsevarustuse kaasajastamisel. Eelkõige toetatakse osalemist käimasolevatel rahvusvahelistel operatsioonidel. Viimase kahe aasta jooksul on mõlemad kaitseväed võtnud relvastusse uute käsirelvadena Saksa päritolu 5,56 millimeetrise kaliibriga automaadid G-36. Samuti on soetatud modernseid tankitõrjeraketikomplekse, nagu Javelin Leedu kaitseväele ning Spike Läti kaitseväele ning 40 millimeetrise kaliibriga automaatgranaadiheitjaid eelkõige muidugi operatsioonidel osalevate üksuste toetamiseks. Majanduskriis on toonud kaasa ka hankekavade ülevaatamise ning lähiaastateks kummaski kaitseväes uusi relva- ja varustusehankeid ei planeerita, välja arvatud käimasolevate operatsioonide toetamiseks mõeldu.

Kas radikaalsus reformimisel tagab ka tuleviku jaoks piisava julgeoleku, on täna vara öelda.

Nii Läti kui Leedu otsustasid mõned aastad tagasi üle minna täielikult palgalisele kaitseväele. Need otsused langetati umbes samal ajal, kui ka Eestis toimus diskussioon ajateenistuse kaotamise osas. Üheks tõukejõuks oli kindlasti vajadus suurendada oma üksuste kasutatavust välisoperatsioonidel ning ressursside vähesus tagamaks korraga nii rahvusvaheliste kohustuste täitmist kui ka senini toiminud riigikaitselahenduse jätkusuutlikkust. Kindlasti soodustas otsuse langetamist ka asjaolu, et näiteks Lätis ei jõutud ajateenistuse süsteemi arendamisega nii kaugele kui Eestis ning ajateenistuse üldine prestiiž oli äärmiselt madal.

Uus süsteem on toonud välja ka uued probleemid. Läti ja Leedu senine kogemus on näidanud, et majanduse tõusuaastatel on väikestes riikides vägagi keeruline vajalikud sõdurite ametikohad soovijatega komplekteerida. Nii oli eelmise aasta alguseni Läti kaitseväel väga tõsiseid probleeme, et hoida komplekteerituna brigaadi vähemalt üks pataljon. Majanduskriis on tänaseks kaadrisõduri elukutsest huvitatute hulka oluliselt suurendanud, kuid samas on mõlema riigi kaitse-eelarveid oluliselt kärbitud ning kaitsevägedel pole uute sõdurite värbamiseks piisavalt vahendeid. Läti ja Leedu kaitseeksperdid arvavad samas, et majandusliku olukorra paranedes hakkab kaitseväeteenistusest huvitatute hulk taas vähenema vastavalt erasektoris toimuva palgatõusuga.

Samuti on leitud, et praeguse süsteemi üheks kriitilisemaks puuduseks on väljaõpetatud reservide vähesus ning mõlema riigi kaitseväed on hakanud sellele probleemile lahendusi otsima. Eelmise aasta lõpus käivitati Leedu kaitseväes süsteem, mida nad ise nimetavad vabatahtlikuks ajateenistuseks. Piiratud arvule soovijatest võimaldatakse samadel tingimustel kui eelnevalt ajateenijatele läbida sõduri baaskursus ning pärast seda võimaldatakse parimatele neist jätkata palgaliste sõduritena. Nagu leedulased täna räägivad, pole nad ajateenistust kaotanud, vaid ajutiselt ajateenistusse võtmise peatanud.

Erinevalt Eestist on nii Lätis kui ka Leedus kaitseväe juhataja viidud ka kaitseministeeriumi koosseisu.

Mõlema riigi reformide puhul on näha teatud ühiseid jooni ja samas ka erisusi. Reformid on kantud soovist optimeerida riigikaitse üldist korraldust ning leida vahendeid reaalse sõjalise võimekuse arendamiseks. Ühe võimalusena on nähtud juhtimisstruktuuri lihtsustamist koos staapide arvu ning nende koosseisude vähendamisega. Selle ühe tulemina on mõlemal pool kogu kaitseplaneerimine ja uute väevõimete arendamise planeerimine koondatud kaitseministeeriumitesse. Mõlema kaitseväe põhifookus on olnud välisoperatsioonidel osalemise suutlikkuse tõstmisel. Seetõttu on väga palju vahendeid suunatud eelkõige palgalise kontingendi suurendamisele ning ka tulenevalt välisoperatsioonidel täidetavatest ülesannetest personaalse kergerelvastuse ning individuaalsete kaitsevahendite moderniseerimisele. Mõlemad kaitseväed on teinud panuse väiksearvulisele palgalisele armeele, mida nad püüavad teha nii kaasaegseks kui piiratud ressurssidega võimalik. Varasemad territoriaalkaitse ülesanded kipuvad nende puhul jääma vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide ülesandeks. Läti kaitseväe lahendused on radikaalsemad ja julgemad, nagu näiteks väeliikide staapide likvideerimine. Kas radikaalsus tagab ka tuleviku jaoks piisava julgeoleku, on praegu vara öelda. On ju Läti kaitsevägi alustanud reaalseid muudatusi alles selle aasta algusest. Mõlema riigi kaitsereforme tuleb tähelepanelikult jälgida. Neid ei ole mõtet väga kiiresti ei hukka mõista ega heaks kiita. Oluline on näha, kuhu need arendused viivad ja millise tulemi annavad. Teame me ju omaenda kogemusest, et kaitsevõime ülesehitamine on pikaajaline, töömahukas ja ressursse nõudev protsess. Teatud võimekuse ja kogemuse kaotamine võib toimuda kiiresti, nende taastamine võib võtta aastaid.

Kokkuvõtteks võin tõdeda, et Läti ja Leedu on üles ehitamas palgalisel koosseisul põhinevat ja kolmest klassikalisest väeliigist – maaväest, mereväest ja õhuväest – koosnevat kaitseväge. Ressursside vähesus seab oma piirid nii vägede suurusele kui ka arendatavatele võimekustele. Samas on tehtud selge eelistus reageerimiskiirusele ja võimekusele osaleda rahvusvahelistel operatsioonidel ja seda paraku teatud määral iseseisva kaitsevõime arvelt.