märts 21, 2014

Eesti ja Euroopa Liit – 10 aasta saldo

Eestil on eeldused Soome edu korrata, vajame selleks avatust, innustavaid poliitikuid ja tugevat Euroopat.

Mäletan, kuidas 1992. aasta suvel ühe eestlaste rühmaga Soomes olin ning võõrustajad meile kellegi riigiametniku poliitikast rääkima kutsusid. Esineja pühendas suure osa oma ajast Euroopa Ühendusele – Soome oli just esitanud liitumistaotluse ning Euroopa Liidu kujundanud Maastrichti leping oli ka ilmselt juba valmis.
Istusime keset suve kuskil Helsingis heleda puiduga sisustatud koosolekuruumis ja kuulasime soomekeelset juttu, kuidas Euroopa Ühendusest saab Euroopa Liit, ning vaatasime kilede pealt näidatud jooniseid Euroopa Liidu tulevasest struktuurist, „sammastest“ ja institutsioonidest. Soomlane vabandas, et ka nende jaoks on tegemist alles uue teemaga ja kõikide terminite jaoks ei ole veel isegi õigeid soomekeelseid väljendeid.
Eestlase vaatenurgast oli kõige rabavam ebakindluse tunne, mis lektorist õhkas. Tegemist on kõige suurema muutusega Soome ajaloos pärast Teist maailmasõda, rõhutas ta.
Inimestele, kes tulid maalt, kus veel pool aastat varem ei saanud poest piimagi osta, oli keeruline mõista, et Soome majandus on languses ja tööpuudus kõrge. Soomlastele polnud kaugeltki selge, millist mõju võis oodata hiiglasliku ühisturuga ühinemisest ja nii kõneleja ka väga mitmel korral ütles. Lõpetuseks manitses mees, et Eesti võiks „vähemalt“ 15–20 aastat jälgida, kuidas liikmesus Soomet mõjutab ja alles seejärel, ühtlasi pärast oma majanduse jalgelepanekut, kaaluda kas Euroopa Liiduga ühinemistaotlust on põhjust teha. Eks siis ole pilt selgem.
Mulle ja kaaslastele ei olnud kogu see Euroopa Ühenduse jutt ülemäära huvitav. Eesti oli just saavutanud suurima eesmärgi – taastanud iseseisvuse – ning uueks eesmärgiks oli riigi ülesehitamine, iseseisvuse kindlustamine.
Euroopa Ühendus, kuhu isegi Soome ja Rootsi veel ei kuulunud, oli abstraktne ja liiga tugevalt seotud majanduslike huvidega. Vähemalt meie jaoks tol hetkel oli tegemist mitte niivõrd Euroopa ideega, kuivõrd (rikaste riikide) ühisturuga, kus tundus olevat palju keerulisi reegleid.
Aga juba mõni aasta hiljem, enam-vähem Soome liitumise ajaks, oli valdavale osale eestlastest selge, et just Euroopa Liit on Eesti järgmine suur eesmärk ja võrdsena vabasse maailma kuulumise proovikivi, mis aitab vabadust kindlustada ja majandust kasvatada. Selliseks mobiliseerivaks sihiks olemine ongi Euroopa Liidu esimene ja ilmselt kõige suurem panus tänase Eesti loomisse. Ei oleks olnud võtta midagi muud, mis samaväärselt oleks ametnikke, poliitikuid ja valijaid pingutama ning kaasa elama pannud, eriti üheksakümnendatel, kui NATO-liikmesus paistis veel pigem võimatuna (ja NATO on niikuinii kitsam asi).
Ligikaudu kümme aastat aitas grupihuvidest ülalpool seisev eesmärk üle olla sisepoliitilisest kemplusest ning sagedasest valitsuste vahetumisest. Isegi Arnold Rüütel, kelle presidendiks saamine oli paljudele pettumus, suutis ühise eesmärgi taha tulles oma ametiajale positiivse tähenduse anda.
***
Liitumiseelsest ajast tuleb hinnata veel seda, et Eesti sai Euroopa Liidult liitumiskutse enne Lätit ja Leedut – ja see oli määrav panus Eesti arengusse. Eesti riigi enesemüüt vajas loomist ja kasvatamist. Täpselt samal ajal alustasid paljud ettevõtjad Balti-suunalise laienemisega ning Eesti kuvand erilise Balti riigina sai palju reljeefsem.
Lätis ja Leedus on pärast 1998. aastat „Eesti küsimus“ püsivalt avalikus päevakorras olnud. Kui alguses oli põhiliseks vaatenurgaks Eesti arrogants või oskus mainet lõunanaabritest paremini kujundada, siis järgmise kümnendi keskpaigaks, kindlasti aga selle lõpuks oli Eesti juba valdavalt positiivne eeskuju.
Selgelt on Eesti poliitikute tollase sihikindla tegevuse mõju näha Balti riikide väljarändestatistikast. Neid inimesi, kes jäädavalt välismaale elama on asunud, on Eestis olnud kordades (ka suhtena rahvaarvu) vähem kui Lätis ja Leedus. Me võime 1990. aastate riigimeestele kõike ette heita, kuid Eestis ei tekkinud tollal kordagi tunnet, et sellest iseseisvusest ei saa asja, et pole teada, kuhu läheme. Eesmärk oli olemas ja kõik nägid, et selle nimel käib kõva töö.
***
Tegelik liitumine 2004. aastal tõi Eesti hoopis uude maailma. Alateadlik kohalejõudmise, ajaloo lõpu tunne oli erakordselt tugev ja selle siirded hakkasid kohe end ilmutama.
Esiteks oli selge, et Eesti on Euroopa Liidu riikide seas üks vaesemaid. Inimeste vaba liikumine liidu sees ainult rõhutas seda. Poliitikud seadsid üksmeelselt kõigist väikestest eesmärkidest ettepoole heaolu kiire paranemise lubaduse. Selle võidupakkumise kõrgpunktiks olid 2007. aasta märtsis toimunud riigikogu valimised. Mõnel hetkel kümne protsendini küündinud majanduskasv – üheks põhjuseks Euroopa Liitu pääsemisega sisuliselt Saksamaa ja Soome tasemele langenud investeerimisrisk – pimestas.
Aasta varem lasi valitsus mööda võimaluse varakult euroga liituda. Peaminister Andrus Ansip kirjeldas seda parlamendis esinedes vaata et teadliku valikuna: „Mitte mingil juhul ei ole mina ega ka teised valitsuse liikmed nõus ohverdama kiiret majanduskasvu selle nimel, et saada kindlaks kuupäevaks käibele euro.”
Teiseks rõhutas suurte eesmärkide puudumine koos kiire majanduskasvuga poliitilise stabiilsuse eeliseid. 2007. aasta aprillis Tallinna kesklinnas Venemaa infosõja toel lahvatanud rahutused aitas Euroopa Liidu teiste liikmete, eriti Saksamaa tugi üle elada palju kergemini, kui muidu oleks võinud eeldada, ja ka see tugevdas kokkuvõttes status quo jätkumist.
Majanduskriisi saabumise hetkeks 2008. aasta sügisel oli poliitilise eliidi enamus sügaval mugavustsoonis. Ja kohe oli Euroopa Liidust jälle kasu.
Esiteks tasandas Euroopa struktuurifondide raha oskuslik ärakasutamine järgnenud ränka langust, toimides sisuliselt stimulatsioonipaketina, milleks muidu raha ju ei olnud. Teiseks suutis valitsus kohe jõuda üksmeelele, et euro on õige ja suur eesmärk, mille taha koonduda ja milleni jõudmine oleks rahva vaimule heaolu languse läbi üleelatud kannatuste hüvituseks.
***
Paraku on „Euroopa raha“ sarnaselt liikmesuse loodud stabiilsusele väga selgelt osutunud kahe teraga mõõgaks.
Peaaegu kõik suuremad avalikud investeeringud nii eelmise kui alanud eelarveperioodi vältel tulevad Euroopa Liidu struktuuritoetustest, Eesti katab reeglina vaid minimaalse kohustusliku omaosaluse. Vähe sellest, struktuuritoetustest finantseeritakse asju, mida on tavamõistes raske investeeringutena kirjeldada – tööturumeetmed, ettevõtluse toetused, töökohtade loomine, finantsinstrumendid jne, jne. See on võimaldanud Eestil maksutulusid kasutada näiteks suuremate pensionide maksmiseks, mis on iseenesest õige ja hea, kuid tekitab iga aastaga järjest suuremaid küsimusi riigi rahanduse jätkusuutlikkuse osas.
Mida me teeme pärast 2020. aastat? Sellele küsimusele ei ole valitsuse tasandil selget vastust antud ja seda ei ole isegi väga tahetud otsida.
Viimased aastad pärast majanduskriisist väljatulekut on olnud häirivaks kinnituseks, et Euroopa Liit on vähemalt peaministrierakonna jaoks mugavustsooniks, kuhu varjuda Eesti arengut puudutavate suurte valikute eest. (Soovitan lugeda Jüri Raidla ettekannet Postimehe arvamusliidrite lõunal, kus sisaldub näiteid haldusreformist põhiseaduse kaasajastamiseni.)
***
See, et Euroopa Liit liigub kriisist teise, aga samas tugevneb nende kriiside kaudu, kehtib ka Eesti Euroopa Liidu osana nägemise suhtes. Loomulikult teadis iga eestlane ka enne 2008. aastat, et peaminister ja teised ministrid käivad Brüsselis tähtsaid asju arutamas, kuid see ei tundunud väga oluline. Majanduskriis pani avalikkuse arutama solidaarsuse üle. See diskussioon kulges kohati enesekeskset rada, kuid tõi piltlikult öeldes Euroopa tuleviku küsimused ajalehtede väliskülgedelt majandus- ja poliitikakülgedele. Euroopa tuleviku küsimustest said märkamatult Eesti tuleviku küsimused.
Praegu Ukraina kriisi jälgides on näha, et suhtume Euroopa sammudesse kui „meie“ sammudesse, tajume Euroopa võimalusi ja piiratust enda omana.
Meie teadvuses ei ole loodetavasti Euroopa enam koht, kuhu tuleks saata hea keeleoskusega diplomaate meid „esindama“ või väsinud poliitikuid pensioni ootama.
***
Eesti kasu Euroopa Liidu neljast põhivabadusest – kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumine – on juba väga suur ja kindlasti ainult kasvab. Mõned näevad inimeste vabas liikumises kasu asemel kahju, aga siin pole asi, nagu eespool öeldud, mitte Euroopa Liidus, vaid Eesti oludes. Esmasest heaolutasandist kõrgemal on küsimus, milliste eesmärkide, ideede ja väljavaadetega suudab Eesti inimesi siduda. See on ühtlasi ka küsimus Eesti pehmest jõust.
Inimeste vabast liikumisest rääkides oleme seni pea täielikult ebaõnnestunud Euroopa Liidu sisese rände sihtkohana. Suurbritannia ja teised rikkad riigid võivad küll populistlikult kurta uutest liikmesriikidest tulvavate tulnukate üle, kuid pikas perspektiivis on need enamasti noored ja teotahtelised inimesed suureks majanduslikuks toeks vananevatele ühiskondadele. Ka Eestil oleks palju võita, kui üksikute asemel tuhanded kaaseurooplased siia oma kodu tahaksid rajada.
Miks ei ole meile kogu selle aja jooksul, mil oleme Euroopa Liitu kuulunud, sisuliselt mitte keegi sisse rännanud? Meil on palju eeliseid, puhas keskkond, vähe bürokraatiat, e-riik, korralik haridus, lihtne maksusüsteem – loetelu võiks jätkata, kuid iga Eestisse koliv välismaalane ületab ikka veel uudiskünnise. Eesti on tõepoolest vaene, palgatase madal ja abirahade nimel keegi ümber asuma ei hakka. Aga miks ei ole tulnud ettevõtjad, üliõpilased? Usun, et me oleme häälestatud tõrjuvalt ja see paistab välja.
***
Soome juurde tagasi.
Kui vaatame erinevaid edetabeleid, mis riike omavahel võrdlevad, siis Eesti on ligikaudu 200 riigi seas keskmiselt 30. kohal. Võiks nagu rahul olla?
Samasugusel keskmiselt 30. positsioonil oli 20 aastat tagasi ehk Euroopa Liiduga liitumise ajal Soome. Praegu on Soome nendes edetabelites keskmiselt kolmandal kohal.
Kuidas Soome nii palju on tõusnud? Kas meie suudame sama palju tõusta?
Usun, et Soome on ülespoole liikunud tänu majanduse ja ühiskonna rahvusvahelistumisele. Nad on tõesti ära kasutanud Euroopa Liidu kui väga suure majandusruumi võimalused, Soome Euroopa osana maailma jaoks mitu korda suuremaks projitseerinud ja kustutanud suure osa piiridest, mis väikeriigist provintsi teevad. Eestil on eeldused Soome edu korrata, vajame selleks avatust, innustavaid poliitikuid ja tugevat Euroopat.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar