Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia

Selle narratiivi järgi võivad sündmused Narvas areneda samal moel nagu Krimmis ja Ida-Ukrainas 2014. aastal. Oma hiljutises pühapäevases intervjuus vihjas ka president Volodõmõr Zelenskõi, et Venemaa sotsiaalmeedia piirangud võivad olla seotud ettevalmistustega uueks mobilisatsiooniks ja võimalikuks „piiratud ulatusega rünnakuks“ ühe Balti riigi vastu.

Säärased paralleelid Eesti ja Ukraina vahel pole siiski kuigivõrd veenvad. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse eksperdid on juba andnud põhjaliku ja veenva vastuse küsimusele, kas Narva on järgmine, keskendudes Eesti sõjalisele ja poliitilisele valmisolekule välisohtudele vastu seista. Siinne kirjutis täiendab seda analüüsi, vaadeldes Venemaa välispoliitika laiemat loogikat.

Paralleelid Eesti ja Ukraina vahel pole siiski kuigivõrd veenvad.

Venemaa 2014. aasta tegutsemist lähemalt vaadates võib järeldada, et enne jõu kasutamist püüab ta saavutada oma eesmärke võimalikult madala hinnaga, nõrgestades sihtriiki seestpoolt. Moskva strateegia ei ole võimu võtmine iga hinna eest, vaid võitude kindlustamine pikaajalistesse sõjalistesse kampaaniatesse takerdumata ja ressursikulu minimeerides. Teisisõnu toob Venemaa „väikesed rohelised mehikesed“ välja alles siis, kui interventsiooni tingimused on põhjalikult ette valmistatud.

Selleks keskendub Kreml tavaliselt neljale põhivaldkonnale.

1. Vastupidav ja ühtne elanikkond

Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina lahingute puhkemise eel rõhus Vene propaganda aktiivselt lugudele „vennasrahvastest“, „ühisest ajaloost“, „jagatud kultuuriruumist“ jne. Eesmärk oli vähendada avalikkuse valvsust, õõnestada ühiskonna ühtekuuluvust ja vähendada valmisolekut sissetungile vastu seista. Toona suhtus Ukraina avalikkus Venemaasse üldjuhul positiivselt.

Eestis seevastu on suhtumises Venemaasse juba ammu olnud palju vähem illusioone. Idast lähtuva ohu tajumine süvenes pärast 2007. aasta pronksiöö sündmusi ja 2008. aasta Gruusia-Venemaa sõda. Peale selle näitavad uuringud, et 70 protsenti eestlastest on praegu valmis sissetungi korral riigikaitses osalema – see on märkimisväärselt kõrge ühiskonna ühtekuuluvuse tase. Just sel põhjusel tembeldab Vene propaganda Eestit ja sarnaseid riike sageli „russofoobseteks“.

2. Tõhus otsustusprotsess

Kriisi ajal on täidesaatva võimu koordineeritud ja õigeaegne tegutsemine otsustava tähtsusega. 2014. aastal oli Kreml ilmselgelt pinnase ette valmistanud, korrumpeerides Ukraina juhtivametnikke ja häirides otsustusprotsesse. Ukraina sõjaväeline juhtkond tunnistas hiljem, et politsei ja julgeolekuteenistused läksid mitmes piirkonnas sisuliselt üle Venemaa ja tema käsilaste poolele.

2014. aastal oli Kreml ilmselgelt pinnase ette valmistanud, korrumpeerides Ukraina juhtivametnikke ja häirides otsustusprotsesse.

Vene luure sisseimbumine oli ulatuslik, ulatudes valitsuse kõrgeimatele tasanditele. Kahel Mõkola Azarovi valitsuse kaitseministril oli isegi Venemaa kodakondsus ja see nõrgendas Ukraina kaitsevõimet märgatavalt. Paljud valitsuse, sõjaväe ja õiguskaitse kõrgemad ametnikud tegutsesid faktiliselt Venemaa huvides ja põgenesid hiljem, pärast väärikuse revolutsiooni sinna koos president Viktor Janukovõtšiga. Paljudele esitati seejärel süüdistus riigireetmises.

Eesti poliitiliste otsuste üle pole Venemaal aga kaugeltki taolist mõjuvõimu. Enamgi veel, nii poliitilise eliidi kui ka avalikkuse seas valitseb peamistes strateegilistes kaitseküsimustes üksmeel.

3. Võimekas sõjavägi

Krimmi annekteerimise eel olid Ukraina relvajõud kohutavas seisus. Nende suurust oli pidevalt vähendatud: kui optimaalne vägede suurus pidanuks hinnanguliselt ulatuma 225 000 kanti, siis Viktor Janukovõtši ajal langes see vastuvõetamatu 166 000ni. Sõjavägi oli alarahastatud ja halvasti varustatud, saades vaid umbes ühe protsendi SKPst.

Ukraina armee kehva olukorda illustreeris hästi olukord 2014. aasta märtsis, kui 41 000 maaväelasest oli lahinguvalmis vaid umbkaudu 6000. Tollase kaitseministri Mõhhailo Kovali sõnutsi Ukraina sõjavägi lihtsalt ei funktsioneerinud.

Seevastu eraldab Eesti tänapäeval NATOs kaitsele ühe suurima osa SKPst. Kuigi suhteliselt väiksed, on tema relvajõud hästi välja õpetatud, varustatud nüüdisaegse relvastusega ja neid toetab märkimisväärne reserv. Eesti võtab ka aktiivselt kasutusele uuendusi ja uurib tähelepanelikult Ukraina lahingukogemust.

4. Tugevad liitlased

2014. aastal jäi Ukraina igasugusest kollektiivkaitsest väljapoole ja tal puudusid siduvad julgeolekugarantiid. Avalik arvamus NATO kohta oli lõhestunud ning Viktor Janukovõtši ajal riigi liikumine Euro-Atlandi integratsiooni suunas sisuliselt peatati. Just seetõttu oli Kreml NATO laienemise vastu: see kujutas peamist takistust Ukraina sõjalise jõu abil Venemaa mõjusfääri tagasi toomisel.

Erinevalt Ukrainast 2014. aastal ei peaks Eesti Venemaa agressiooniga üksi silmitsi seisma. Ta on NATO, maailma võimsaima kaitsealliansi liige. Liitlasvägede kohalolek tema territooriumil mitte ainult ei tugevda tegelikku kaitsevõimet, vaid annab ka märku selgest pühendumusest kollektiivkaitsele Washingtoni lepingu alusel. Kriisi korral toetaksid Eestit ennekõike tema piirkondlikud partnerid, kelle jaoks kujutaks naabri ründamine samuti otsest ohtu. Samal põhjusel seisaks Eesti oma liitlaste kõrval, kui neid rünnataks.

Donbassi stsenaarium oleks kõige tõenäolisem siis, kui ühte koonduvad segadusse viidud ühiskond, demoraliseeritud sõjavägi, kompromiteeritud eliit ja usaldusväärsete liitlaste puudumine. Kõigi nelja kriteeriumi järgi erinevad Ukraina 2014. aasta kevadel ja tänane Eesti põhimõtteliselt.

Kokkuvõttes oleks Donbassi stsenaarium kõige tõenäolisem siis, kui ühte koonduvad segadusse viidud ühiskond, demoraliseeritud sõjavägi, kompromiteeritud eliit ja usaldusväärsete liitlaste puudumine. Kõigi nelja kriteeriumi järgi erinevad Ukraina 2014. aasta kevadel ja tänane Eesti põhimõtteliselt.

See ei tähenda aga, et Kreml oma õõnestustegevust vähendaks – vastupidi. Venemaa jätkab hübriidsõda Euroopa vastu. Keset USA välispoliitika muutusi pärast Donald Trumpi naasmist Valgesse Majja peab Moskva Euroopa toetuse vähendamist Ukrainale üha enam oma parimaks võiduvõimaluseks. Provokatsioonilise teabe ja muude vahendite abil püüab Kreml Euroopa tähelepanu Ukrainalt kõrvale juhtida. Narva kohta käivad ärevust tekitavad spekulatsioonid ja meelevaldsed analoogiad Donbassi stsenaariumiga ei tule selles kontekstis Ukrainale ega ka Euroopa julgeoleku tugevdamisele laiema eesmärgina tõenäoliselt sugugi kasuks.