juuli 31, 2008

Eesti esimene täisaasta Euroopa Liidus

Tulevikus on ka Eestil võimalik senisest rohkem mõjutada ja suunata Euroopa Liidu poliitikat. Selleks tuleks veidi fookust muuta.

Tulevikus on ka Eestil võimalik senisest rohkem mõjutada ja suunata Euroopa Liidu poliitikat. Selleks tuleks veidi fookust muuta.


Kyllike Sillaste-Elling

Eesti esimene täisaasta Euroopa Liidus

Tulevikus on ka Eestil võimalik senisest rohkem mõjutada ja suunata Euroopa Liidu poliitikat. Selleks tuleks veidi fookust muuta.

2005. aasta ei olnud Euroopa Liidu jaoks hea. Kevadel lükkasid prantslased ja hollandlased rahvahääletustel tagasi suure vaevaga sündinud ja liikmesriikide valitsuse poolt heaks kiidetud Euroopa põhiseaduse leppe, suvel teravnesid ELi eelarvevaidlused ning sügisel ähvardas seiskuda ELi laienemine. Õnneks lõppes aasta siiski lootusrikkalt. Detsembris ülemkogul saavutatud kokkulepe järgmise Euroopa Liidu eelarveraamistiku asjus sündis küll raskelt, kuid siiski sündis.
Pärast 12 pingelist kuud vajas Euroopa Liit hädasti positiivset signaali näitamaks, et 25-liikmeline liit toimib. Loomulikult ei tähenda öötundidel saavutatud eelarvekompromiss, et kõik raskused on ületatud. Õhkkond ELis on kindlasti paranenud, kui võrrelda seda poole aasta taguse olukorraga, kuid endiselt puudub selge tulevikuvisioon, kuidas muuta EL konkurentsivõimelisemaks ja ühtsemaks jõuks maailmas. Eestis võime mõelda, et ELi probleemid meid ei mõjuta – Eesti majandus kasvab ja elu läheb paremaks, sõltumata sellest, mis toimub mujal Euroopas. Kuid tegelikult see ei ole nii. Majanduslikult ja poliitiliselt nõrk EL ei ole Eesti huvides. Soovime, et ühendus, millega me poolteist aastat tagasi liitusime, oleks tõhus, ühtne ja mõjukas ka tulevikus. ELi sisekriis on sama palju meie kui vanade liikmesriikide mure.
Euroopa suured ja meie
Enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga kõlas arvamusi, et ELi liikmesus piirab meie välispoliitika valikuid. 2005. aasta aga tõestas, et Eesti valikuvõimalus ei ole kuhugi kadunud. Eesti tegi viimase aasta vältel mitmeid olulisi otsuseid. Pidime otsustama, kas jätkata põhiseaduse leppe ratifitseerimisega või mitte; kas pooldada liitumisläbirääkimiste alustamist Türgi ja Horvaatiaga; kas toetada viisalihtsustamist Venemaaga; kas nõustuda Suurbritannia pakutud eelarvekavaga. Lisaks pidime kaitsma 2004. aasta laienemist ning tõestama kõhklejatele, et see oli edukas projekt, mis tõi kogu ELile palju kasu. Kõikide nende küsimuste kõrvalt ei jäänudki aega rahulikuks sisseelamiseks ELi töösse.
2005. aastal tuli väga selgelt esile suurte liikmesriikide roll Euroopa Liidus. ELi ajaloo kestel on suured liikmesriigid oma rolli tajunud ja oma poliitikat ellu viinud väga erinevalt. Osa riike on võtnud vaevaks juba varakult Eesti ja teiste uute liikmesmaadega head kontaktid sisse seada, teistele riikidele ei olnud see prioriteet. Saksamaa kantsleri Angela Merkeli kinnitus, et ta kavatseb pöörata enam tähelepanu suhetele väikeste ja uute ELi liikmesriikidega, on selles kontekstis tervitatav sõnum. See eesmärk leiab kajastamist ka Saksa uue valitsuse tegevuskavas, kus on kirjas, et koostöölt naabrite ja uute liikmesriikidega oodatakse uut kvaliteeti ja intensiivsust. Kuigi pole veel selge, kuidas seda hakatakse praktikas ellu viima, on meie seisukohalt selle vajaduse äramärkimine selgelt positiivne.
Ei ole saladus, et Euroopa Liidu suured liikmesriigid konsulteerivad pidevalt omavahel ning kipuvad kokku leppima üle väikeste liikmesriikide pea. See ei ole meeldiv ja õnneks see neil alati ka ei õnnestu, kuid suurte riikide mõjuvõim on ELi siseelu paratamatu osa, millega väikestel liikmesriikidel tuleb arvestada. Oleks rumal jääda ootama, kuni Pariisis, Berliinis või Londonis tuleb kellelgi meelde Tallinna seisukohti pärida. Kui soovime mõjutada suurte, aga ka kõikide teiste liikmesriikide seisukohti, siis tuleb nendega ise aktiivselt kontakte otsida nii poliitilisel kui ka töötasandil.
Suurte riikide mõjuvõim ei tähenda, et väikestel liikmesriikidel ei ole võimalik Euroopa Liidu poliitikat mõjutada ja suunata. Luksemburg tõestas 2005. aasta esimesel poolel, et ka kõige väikesemad liikmesriigid saadavad edukalt “ajada Euroopa asja.” Luksemburgi eelarvekava ei leidnud küll kõikide liikmesriikide heakskiitu juuni ülemkogul, kuid kõigile, sealhulgas järgmisele eesistujamaale Suurbritanniale, oli selge, et Luksemburg tegi ära suure töö ning andis oma parima Euroopa hüvanguks.
Usun, et tulevikus on ka Eestil võimalik senisest rohkem mõjutada ja suunata Euroopa Liidu poliitikat, ent selleks tuleks veidi muuta oma fookust. Seni oleme keskendunud eelkõige Eesti huvide kaitsmisele. Oleme reageerinud teiste riikide algatatud ettepanekutele. Euroopa Liidus ei ole oluline aga üksnes oma huvide kaitsmine, vaid ka edasi liikumine ja aktiivne tegutsemine.
Viimasel ajal on kuulda olnud arvamusi, et Eesti peaks endale eesmärgiks seadma “vanaks liikmesriigiks” saamise. Tänu Eesti kiirele majanduskasvule võime vanade liikmesriikide elatustasemele tõepoolest oodatust kiiremini järele jõuda. Ent üksnes kiirest majanduskasvust ei piisa selleks, et vahe uute ja vanade liikmesriikide vahel kaoks. Uute ja vanade sulandumine on protsess, mis võtab kindlasti palju aega. Eestil on sellegipoolest võimalik sellele protsessile kaasa aidata – mitte otseselt oma majandusnäitajatega, vaid pigem oma sõnade ja tegudega, käitudes riigina, kes tunneb huvi teiste liikmesriikide seisukohtade vastu ja mõistab nende muresid.
Lõpuks taandub kõik ühele põhiküsimusele: millist Euroopa Liitu me soovime? Kas lõtva ühisturgu või tihedamalt lõimunud majanduslikku ja poliitilist liitu? Kas me soovime rohkem või vähem Euroopat? Nii pea- kui ka välisminister on võtnud väga selge seisukoha: Euroopa Liit on midagi enamat kui üks suur vabaturg. See on poliitiline liit, mis tugineb solidaarsusele ja ühistele väärtustele. Kuid selleks, et Eesti saaks senisest efektiivsemalt toimida ELis, on vaja laiemat konsensust ja ühtsust riigi üldiste ELi puutuvate suundumuste osas. On vaja selgelt defineeritud huvisid. Alles siis saame paika panna oma käitumisstrateegia nõukogudes ja töögruppides. Alles siis saame otsustada, millised sõnastused meile EL dokumentides sobivad või “kuhu koma panna.”
Ühtne energiapoliitika kuluks ära
Energiajulgeolek, millele on pühendatud see Diplomaatia number, on teema, mis seostub otseselt eelnevaga. Kas Eesti toetab süvendatud integratsiooni energeetika alal? Kas toetame ühist ELi energiapoliitikat, mis lähtuks kõikide liikmesriikide ühishuvidest ning tooks kasu kogu ELile, mitte ainult ühele liikmesriigile? Saksa-Vene gaasitoru juhtumi põhjal tundub, et võiksime olla ühise lähenemise poolt.
On täiesti selge, et Saksamaa ja Venemaa vahelise gaasitoru projekti ümber tekkinud kära oleks olnud osaliselt võimalik vältida, kui asju oleks aetud algusest peale teistmoodi, kui oleks juba varakult konsulteeritud teiste ELi partneritega, eriti nendega, kellest toru mööda läheb. Ametlikult on tegemist puhtalt äriprojektiga. Ent on selge, et Läänemere põhja rajatava gaasitoru projektil on ka välispoliitiline dimensioon. Saksamaa uus valitsus on tunnistanud: see, et Balti riikide ja Poolaga gaasitorust ei räägitud, oli viga. Samuti on kinnitatud, et edaspidi on kavas meiega rajatava gaasitoru asjus konsulteerida. Konsulteerimine on tervitatav ja vajalik veendumaks, et meie poliitilised ja majandushuvid on korralikult tagatud ning et toru ei kahjusta Läänemere keskkonda. Kuid samas peame endale aru andma, et konsulteerimine ei ole sama mis kooskõlastamine. Euroopa Liidu ühine energiapoliitika aitaks aga tagada suuremaid võimalusi protsesside mõjutamiseks meile soodsas suunas.
Mõelda ka teiste probleemidele
Eesti esimene täisaasta Euroopa Liidus oli kokkuvõttes edukas, kuid näitas sedagi, et Eestil on veel palju teha. Mida parem on Eesti kuvand Euroopa Liidus, seda lihtsam on meil Euroopa Liidu poliitikat mõjutada. Praegu tuntakse Eestit kui üht kiiremini kasvava majandusega uut liikmesriiki, tuntakse tubli, liberaalse reformiriigina. Kuid 25-liikmelises liidus pole me paraku eriti nähtavad. Eesti üheks 2006. aasta eesmärgiks võikski olla Eesti muutumine nähtavamaks Euroopa Liidus. See ei tähenda veelgi aktiivsemat tegelemist teemadega, mis on olulised ainult meile. Vastupidi: tuleks leida valdkonnad, mida me tunneme hästi, kuid mis on olulised ka teistele liikmesriikidele, näiteks reformid, inimõigused või õigusriik. Me peaksime näitama ka selgemalt üles oma huvi tugeva Euroopa Liidu vastu. Põhiseaduse leppe ratifitseerimine, millest on viimasel ajal räägitud, oleks väga kasulik samm. Kokkuvõttes on eesmärk üks: Eestist peab saama liikmesriik, kellega teised liikmesriigid arvestavad, keda teised kuulavad ning kelle toetust teised hindavad ja aktiivselt otsivad. Selle eesmärgi saavutamisele peaksimegi pühendama oma jõu algaval aastal.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar