Ebajärjekindel tee maailma valitsemise suunas

Kuid valdav tunne pärast raamatu läbilugemist oli pettumus. Aimatavalt üritab Talbott anda ülevaadet sellest, mida ta nimetab„global governance“, ja kuidas selleni jõuti. Eesmärk on üllas, kuid vahendeid napib.

Talbotti ajaloolist ülevaadet hõimude kokkusaamisest kuni suurte impeeriumide tekkeni on küll ladus lugeda, kuid jääb suur küsimus: „Miks?” Seos tänase päevaga jääb nõrgaks, sest kui tahta välja lugeda, et näiteks Aleksander Suure impeerium on kuidagi olnud ÜRO eelkäijaks, peab see tahe ikka väga suur olema.

Kui lugeda USA endise välisministri Henry Kissingeri „Diplomaatiat“, saab mõistetavaks, miks Kissinger pöörab nii palju tähelepanu Austria kantsleri Clemens von Metternichi poliitikale 19. sajandi esimesel poolel. Muidugi, Clintoni-aegne poliitika tähendas multilateralismi ja seega peaks vastav ajalooline ülevaade olema omal kohal, kuid see jääb siiski kuidagi jõuetuks.

Talbotti ajaloolist ülevaadet on tore ilmselt lugeda ajalootudengil, kes valmistub vastavaks eksamiks. Kuid ei midagi enamat. Tulles tagasi Aleksander Suure rajatud impeeriumi juurde, peatub Talbott tegelikult vähe küsimusel, miks see impeerium nii vähe kestis. Ehk teisisõnu – miks sõltus impeeriumi käekäik vaid ühest mehest.

Aus ülestunnistus, et Kanti lugemine polnud algul jõukohane, ei kuulu just tavaliselt poliitikute varamusse.

Ja see viib suurema küsimuseni: kuidas impeeriume koos hoida. Selleks tuleks uurida imperiaalseid süsteeme või vastavaid poliitikaid või riike. Kuid seda Talbott ei tee. Imperiaalne käitumine ei tohiks olla muidugi eeskujuks ÜROle, kuid see, kuidas koos hoida suuri süsteeme ja neid valitseda, peaks pakkuma siiski uurimisainet.

Nii et raamatu läbiv joon jääb nõrgaks. Sellegipoolest on Talbotti teoses kohti, mida tasub tähelepanelikult lugeda. Päris nauditav on jälgida, kuidas Talbott selgitab oma vahekordi Immanuel Kantiga. Siin tuleb anda talle au: aus ülestunnistus, et Kanti lugemine polnud algul jõukohane, ei kuulu just tavaliselt poliitikute varamusse.

Ja õigupoolest on Eestis suhteliselt vähe räägitud Kanti igavese rahu ideest. Siin on Talbott igavese rahu ja igavese sõja vastandamises õnnestunud. Seos Kanti ja ÜRO vahel on ka mõistetavam kui eelnevad leheküljed. Tõepoolest, kas ei peaks ÜRO olema koht, mis seisab hea igavese rahu eest maailmas?

Raamatu kõige väärtuslikumad küljed pärinevadki Talbotti enda kogemusest USA asevälisministrina. Ta lisab mõne uue vaatenurga juba oma varasemale raamatule „Vene sild“, peatudes seejuures ÜROl. Samas kasutab Talbott ÜROd kaitstes samu kulunud argumente ehk teisisõnu küsib, mis juhtuks siis, kui ÜROd ei oleks. Kuid tuleks ka küsida, miks ikkagi pole ÜRO paljusid asju suutnud ära hoida.

Kui Talbottile on ÜRO multilateralismi ja „global governance’i“ väljenduseks, siis Venemaale on ÜRO enda rahvuslike huvide käepikenduseks. Laenates Robert Kagani mõtet: Venemaa käsitleb maailma 19. sajandi mudeli järgi, ülejäänud 21. sajandi järgi. See on suurelt osalt ka ÜRO vastuolude allikas.

Seega jääb väheseks Talbotti – ja tegelikult mitte ainult tema – lootus, et USA tagasipöördumine multilateralismi juurde paneks maailma iseenesest paremini tööle. Clintoni aeg olevat olnud multilateralismi periood, mille George W. Bush nullinud. Kuid kui isegi USA pöörduks multilateralismi juurde tagasi, oleks sel ehk mingi positiivne mõju Euroopale, kuid mitte Venemaale, mis on 1990. aastaist eemaldunud.

Talbottile on põhiküsimusteks siiski relvastumine ja üleilmne soojenemine ja ta nendib, et on „meie valik“, kas inimkond suudab need küsimused adekvaatselt lahendada. Kuid taas: miks oli sinna vaja kirjutada ette säärane ajalooline ülevaade? Relvastumist silmas pidades tulnuks rääkida enam sõjanduse ajaloost, ja keskkonnast on elegantselt kirjutanud näiteks Jared Diamond. Talbotti üleskutse on õilis, kuid nentida lihtsalt, et midagi tuleks teha, on ka vähevõitu.

Iraagi sõja algusest möödub sel kuul viis aastat. Seetõttu leiavad kõikvõimalikud kirjutised Iraagist ja selle sõja motiividest suuremat tähelepanu kui varem. Talbottil on siin oma arvamus: erinevalt tavaarvamusest, nagu tahtnuks Bush 43 jätkata oma isa, Bush 41 tööd, leiab ta, et Bush 43 ei usaldanud rahvusvahelisi institutsioone juba algusest peale ega hoolinud seega ÜRO või riikide seisukohtadest.

Talbott kritiseerib küll Bushi, kuid ei tee seda õelalt, vaid küllalt vaoshoitult.

Arvestades raamatu avaldamisaega tekib paratamatult muidugi küsimus, kas ei ole see mõeldud demokraatide valimiskampaania tugevdamiseks. Minu isiklik arvamus on, et mitte. Talbott kritiseerib küll Bushi, kuid ei tee seda õelalt, vaid küllalt vaoshoitult. Võib-olla on põhjuseks see, et nad on omavahel kaugelt sugulased. Liiatigi kirjutab Talbott väga positiivselt praeguse presidendi isast, avades tema diplomaatia telgitaguseid.

Kokkuvõtteks: vaatamata paarile õnnestunud detailile jätab raamat ebaveenva mulje. Sarnaseid raamatuid maailma valitsemisest on kirjutatud varem ja palju paremini. Ja ilmselt kirjutatakse ka tulevikus.