juuni 19, 2015

E-tervis toob tervishoidu demokraatia

Patsient saab infotehnoloogia abil enda ravimisel kaasa rääkida.

Tervishoius – olgu selleks arstiabi haigestumise korral või pereõe nõuanne tervislikuks käitumiseks – on toimumas hiiliv revolutsioon. Autoritaarne kord on asendumas demokraatlikuga. See revolutsioon kulgeb vääramatult ja ähvardava kiirusega, toetudes infotehnoloogiale ehk e-tervisele.
Tuhandeid aastaid on tervisega seotud küsimustes olnud vaieldamatuks autoriteediks arst – see, kes teab, kust haigused tulevad, ja kes oskab nendega võidelda. 21. sajandiks on arstide käsutuses tehnoloogia, millega sõna otseses mõttes kontrollida sündi ja surma ning soovi korral muuta inimese sugu.
Teisalt on kõigile selgeks saanud, et otsuseid, mis mõjutavad igaühe tervist, teeb igaüks meist kordades sagedamini ilma arstita. Ise oma igapäevast elu elades: süüa seda või mitte, juua praegu või mitte, sportida täna või mitte jne. Paljudel väikestel otsustel on kokkuvõttes tohutu mõju. Ja isegi kui arst meile haiguse korral ravimi välja kirjutab, kontrollib inimene ise, kas ta neelab selle alla, kas järgib arsti ettekirjutust või mitte. Teadaolevalt ei tarvita umbes 50% inimestest, kellele ravim on määratud, seda ettenähtud viisil.
Infotehnoloogia kasutamine tervise parandamise või säilitamisega seoses ehk e-tervis aitabki eeskätt ületada lõhet suurte teadmistega spetsialistide ehk arstide ning suure mõjuga otsustajate ehk inimeste rollide vahel.
Inimestel aitab e-tervis paremini mõista oma terviseseisundit koos võimalike valikutega selle parandamiseks, nii nagu arstid seda mõistavad. See soodustab õigete otsuste tegemist ja parandab koostööd tervishoiuspetsialistidega.
Arstidel aitab e-tervis üheks tervikuks kokku siduda eri allikatest pärineva infot inimese kohta ning kohandada sellele vastavalt kõige paremini inimese individuaalsete eripärade ja eelistustega sobituvat raviplaani. Muuhulgas võib see tähendada sujuvamat koostööd eri spetsialistide vahel, kellest igaüks tegeleb ainult osaga probleemist. Kokkuvõttes on ravi inimesekesksem, kvaliteetsem ja efektiivsem.
Süsteemi tasemel võimaldavad digitaalsed andmed hinnata tervishoiu kvaliteeti ja tõhusust ühtlasi palju kiiremini kui seni, mil tervishoiuteenuse osutamisega paralleelselt kõigi muude terviseseisundit mõjutavate tegurite arvesse võtmine on käinud üle jõu. Needsamad algoritmid, mis miljonite postipakkide logistikat koordineerivad, börsil aktsiaid ostavad või otsimootorites kasutajaprofiiliga reklaame sobitavad, võimaldavad järjest täpsemini välja selgitada, kuidas on lõpptulemusega seotud keerukas kombinatsioon inimeste individuaalsetest omadustest, nende endi käitumisest ning osutatud tervishoiuteenusest.
Tervishoiu demokratiseerumine tähendab seega järkjärgulist otsustamise raskuskeskme liikumist spetsialistidest „vahendajate” käest tavaliste inimeste kätte. Õigemini muutub paternalistlik mudel kaasotsustamiseks, kus arst ja patsient sõna otseses mõttes istuvad koos ühise arvutiekraani ees ja kaaluvad sama informatsiooni põhjal erinevaid sekkumise alternatiive, kombineerides meditsiiniabi ja inimese enda käitumist.
Nagu kõigi tehnoloogiliste uuenduste puhul, on see alguses kohmakas ja ebaühtlase kvaliteediga. Kuid arvestades teiste sektorite kogemust, miljonite inimeste pingutusi ning arvutite iseõppimise võimet, pole põhjust kahelda, et puhtalt faktide poolest oma isikliku terviseseisundi kohta ei ole teadmiste tase üsna peatselt inimese enda ja teda abistavate tervishoiutöötajate vahel väga erinev. Perearstid Eestis kirjeldavad juba praegu, et kasvab nende patsientide hulk, kes oma haiguse kohta on suutnud rohkem detaile välja selgitada, kui ühel arstil kõigi oma patsientide kohta oleks eales võimalik.
Seega demokraatlikus tervisesüsteemis ei ole inimene objekt, kellele rakendatakse ravi, vaid subjekt, kes juhib oma otsustega ise oma tervist, sellega seonduvat arstide tegevust sealhulgas. Tervishoiusüsteem osaleb aktiivselt toetavas rollis ning e-tervis aitab neid kahte maailma teineteisele tõlkida ja omavahel tõhusalt koostööd tegema panna.
Kuidas puutub see Eestisse? Kui kaugel meie e-tervis sellisest tulevikuvisioonist on? Tegelikult mitte väga kaugel, sest Eestis on ära lahendatud üks kõige keerukam tehniline komponent – eri allikatest pärit andmete turvaline integratsioon. Kõigi tervishoiuasutuste ja vajadusel teiste sektorite andmekogusid terviseandmetega ühendav tervise infosüsteem on väärtus, millest arusaamiseks tasub mõelda, miks meist oluliselt võimsamad riigid on sellise võimekuse loomisse investeerinud miljardeid ning endiselt kadestavad meie elegantset lahendust, sest neile käib see veel täna üle jõu.
Eespool kirjeldatud tulevikuvisiooni realiseerimiseks on Eestis vaja olemasolev potentsiaal rakendada tööle arstide-õdede tööarvutites ning patsientide nutiseadmetes. Heade lahenduste kiire rakendamise võimekust kinnitavad juba legendaarne digiretsept ja hiljutine autojuhilubade arstlik e-tõend: esimene jõudis nullist 80% kasutuseni üheksa kuuga, teine juba kuue kuuga. Tegelikult on ka mõnes Eesti haiglas leitud, et digitaalne radioloogiauuringute tellimise ja planeerimise süsteem või arstile mugav patsientide haldamise rakendus tahvelarvutis suurendab efektiivsust kolmandiku võrra ehk samas ajahulgas suudab haigla teha 30% rohkem uuringuid või arst teenindada 30% rohkem patsiente.
Kodumaine kriitika Eesti e-tervise aadressil osutab lähemal analüüsil vajadusele ühtlustada üldised tervishoiupoliitilised stiimulid: raviasutuste tasu sidumine kvaliteeditulemustega osutatud teenuse mahtude asemel, efektiivset koostööd tegevate teenuseosutajate võrgustike premeerimine haigekassale kokku hoitud raha arvel, patsientide tagasiside arvesse võtmine raviasutuste tasustamisel või lausa kohaliku omavalitsuse eelarvesse lisaks sotsiaalhoolekandele ka osa tervishoiueelarvete lisamine, mida siis haiglaravi asemel koduse ravi ja hoolduse pakkumiseks saab kasutada. Näiteid on veel, aga just niisugused tervishoiupoliitika otsused on peamisteks ja väga jõulisteks arengumootoriteks kõigis kiire e-tervise arenguga riikides – Taanis, Rootsis, USAs, Singapuris jm.
Meil oleks sellistest süsteemidest õppida ja kiiresti kasutusele võtta lõppkasutajatele arendatud töölauarakendusi ning omalt poolt saame pakkuda võimalust terviseandmete ulatuslikul kooskasutusel põhinevaks suurandmete analüüsiks ja näiteks geeni- ja terviseandmete kooskasutusel põhinevate personaalmeditsiini võimaluste arendamist.
Sügiseks valmivas Eesti uues e-tervise strateegias lepitakse kokku järgneva 5–10 aasta e-tervise arenguprioriteedid ja nende saavutamise viis. Elanike jaoks on oluline, et tehniliste rakenduste ülesloetlemise asemel on selles eesmärgiks seatud konkreetselt paranenud ja mõõdetav tervishoiu kvaliteeditase, eri teenuseosutajate omavaheline koostöö, individualiseeritud ehk personaalmeditsiini põhimõtete rakendamine ennetuses ja ravis, täpsemalt konkreetse inimese riske arvestav ennetustegevus, ning tele- ehk kaugmeditsiini võimaluste kasutamine efektiivsema tervishoiusüsteemi saavutamiseks. Seejuures on kõigi teiste e-teenuste kõrval ka ammu oodatud digiregistratuur või nutirakendused loomulik osa e-tervisest, mis pakub inimeste ja ühiskonna jaoks reaalselt mõõdetavat väärtust.
Kas e-tervis kätkeb endas ka ohte? Kahtlemata – nii nagu igasugune elutegevus.
Terviseandmed on eriti delikaatsed, mistõttu peamiselt peljatakse ohtu privaatsusele digitaalandmete mugava ja suures mahus töötlemisvõimaluse tõttu. Tegelikult on Eestis korduvalt tõendatud, et suurim turva- ja privaatsusrisk on seotud hoopis inimese, mitte tehnoloogia nõrkustega. Paberkartoteegist andmete vaatamisest ei jää mingit jälge, kuid meie ID-kaardil põhineva autentimise tõttu jääb igast andmekasutusest vägagi selge märge, mille alusel on tervishoiutöötajaid ka rikkumise korral karistatud. Selline läbipaistvus, sh suurte üleriigiliste andmebaaside puhul, on jällegi luksus, mille üle teiste riikide spetsialistid ikka ja jälle imestavad ja sellest usinalt õppida soovivad.
Teine ja praegu veel tõsisemgi probleem on suurest andmete hulgast ja sageli kehvast kvaliteedist tekkiv mürarikka info üleküllus. See võib paremal juhul pidurdada otsuseni jõudmist ning halvemal juhul lausa eksitada. Andmemüra vastu aitab ainult aeg ja sihikindel töö. Kõikjal maailmas on tõestatud, et andmete kvaliteeti saab parandada üksnes andmeid kasutades ehk pelgalt kogumise pärast ei hakka keegi pingutama, sest see oleks asjatu kulu. Tekitades aga tervishoiupoliitilise stiimuli kasutada kogutud informatsiooni otsuste alusena, hakkavad andmete kasutajad andmete esmastelt sisestajatelt nõudma õigeid andmeid ning see omakorda loob surve konkreetsetes andmestandardites kokkuleppe saavutamiseks, andmete mugavaks sisestamiseks ja andmekvaliteedi kontrollimiseks.
Ehk kõige hoomamatum ärevus on seotud usaldussuhete muutusega, kui arsti ja inimese kõrvale või lausa vahele asub arvuti ehk masin. See on seotud nii otsusetoega, mida masin pakub arsti otsustele, kuna andmete hulk ületab inimaju töötlemise võime, kui ka seni vaid arsti poolt pakutud terviseinfo tõlgenduste konkurentsiga arvuti poolt pakutavate tõenäosustega. Siin tuleb samuti loota, et aeg annab arutust ning uues olukorras leitakse paratamatult vajalik uus vastutuse ja kohustuste tasakaal.
Digitaalsed lahendused on oluliselt ümber kujundanud kaubanduse, turismi-, meelelahutus-, pangandus- ja mitmed teised sektorid. Praegu on arenemas kiirelt ja väga huvitavas suunas haridus ja tervishoid. Radikaalsete digitaalmuutuste ühine nimetaja kõigis valdkodades on kitsa spetsialistide ringi poolt ühiskonnale kõrge hinnaga müüdud lahenduste järkjärguline kättesaadavaks tegemine soodsalt igaühele tema individuaalseid eelistusi arvestades – toimumas on revolutsioon.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar