E-Eesti välispoliitika

2004. aastal, liitudes Euroopa Liidu ja NATOga, algas Eestis nüüd juba aastaid kestnud eksistentsiaalne kriis, mis eriti Eesti välispoliitika ja välissuhtluse ringkondades on väljendunud küsimuses quo vadis? Aastal 2011, mil kriteeriumitäitmis- ja liitumistuhin on lõplikult möödas, leiavad välispoliitikakujundajad sellel teemal mõtlemiseks veelgi enam aega.

Eesti viimaste aastate välispoliitikale heidetakse ette passiivsust, sihitust ning ebakindlust. On isegi pakutud, et Eesti ei vaja uusi suuri eesmärke. Välisministeeriumi endine kantsler Matti Maasikas on väitnud, et Eesti välispoliitika on jõudnud „sügise“ faasi, kus tulebki järjekindlalt ja stabiilselt argipäeva rutiini ajada.¹ Eestlased on endale seadnud eesmärgi olla igav Põhjala riik. Väikeriigina ongi meie huvides igavalt liberaalne ning avatud ühiskond: soovime integreeritud Euroopat, multilateraalset reeglistikku järgivat maailma, avatud turge, vabadusi ja demokraatiat.

Sel ajal, mil Eesti välispoliitikakorüfeed uut eesmärki otsivad, on ilma kindla tsentraalselt ettekirjutatud otsuseta siiski tekkinud Eesti ühiskonna saavutustel põhinev prisma, instrument, mis annab meie ühiskonna arengule rahvusvahelise mõõtme ning mille kaudu Eesti Euroopas ning maailmas koordineeritult oma suuri eesmärke edendab. See prisma on „küber”. E-Eestist on saamas siseriikliku infoühiskonna ülesehitamise kõrval ka koherentne visioon, mille kaudu Eesti näeb 21. sajandi väljakutseid ning annab enda panuse nende edendamiseks. Praegu on selle ilminguid näha paljude ministeeriumite ja ametite töös, ent Eestil on vaja veel samme astuda nende kiudude kudumisel riigiülese tegevuse kangasse.

Musternäidis – küberkaitse

Musternäidiseks e-Eesti kesksest rollist Eesti rahvusvaheliste huvide edendamisel on küberkaitse valdkond, kus Eesti on hoidnud kõrget profiili alates 2007. aastast. Peale pronksiööd ning küberrünnakuid otsustas Eesti hakata küberkaitseküsimusi rahvusvahelisse huviorbiiti tõstma.

Eesti algatusel loodud NATO küberkaitse oivakeskusest Tallinnas sai põhiline rahvusvaheline sellealane mõttekoda. Endine kaitseminister Jaak Aaviksoo, tema järeltulija Mart Laar, president Ilves ning paljud Eesti ametnikud on küberkaitseteemadel oodatud kõnelema üle maailma.

Eesti viimaste aastate välispoliitikale heidetakse ette passiivsust, sihitust ning ebakindlust.

Eesti on esitanud selge visiooni rahvusvahelisest küberjulgeolekust 21. sajandil. Haavatavaim pole kaitsevägi, vaid avatud infoühiskond, mida ta kaitseb. Sisejulgeoleku- ja kaitseeksperdid peavad tihedat koostööd tegema ning kaasama sellesse ka erasektori ning kodanikud. Rahvusvaheline koostöö ja infojagamine küberjulgeoleku teemadel – eriti liberaalsete demokraatiate vahel – pole enam pelgalt valikuline, vaid olemuslik osa välissuhtlusest.

Maailm on Eesti kogemustest palju õppinud. Saksa, Ameerika ja Inglismaa kaitsevaldkonnaeksperdid ning kõrged juhid tulevad Tallinna Eesti kogemustest õppima. NATO uue küberkaitsepoliitika koostamisel oli Eesti juhtivas rollis. Eesti 2008. aastal loodud küberjulgeoleku strateegia oli oma loomise ajal ainulaadne: paljud teised riigid ja asutused on otse Eesti strateegiast ideid laenanud, viimati tegid seda USA kaitseministeeriumi küberkaitsestrateegia arendajad. Küberkaitseliitu nähakse järjekordse uuendusmeelse lahendusena.

Küberkaitse aitab ka Eesti sees paremini tajuda muutuvat julgeolekukeskkonda. Kaitsevaldkonnas tekitasid 2007. aasta küberrünnakud (ning samaaegselt toimuvad rahutused) uue arusaama julgeolekuohtude omavahelisest põimumisest. Strateegiline oht, mis on peaaegu võrdne sõjaohuga, võib tekkida nii  sisekorratusest, kriitilise taristu rikkest või kaubanduse katkestusest. 2007. aasta õppetunnid lõid aluse eelmisel aastal välja töötatud uuele riigikaitse strateegiale ning teistele riigikaitse ümberkorraldustele.

Tänu tugevale visioonile ning sisulistele panustele on Eesti mõne aastaga tõusnud NATO uusliikme ja julgeoleku tarbija staatusest positsiooni, kus teda tõsimeeli ning võrdse panustajana kuulatakse. Seetõttu võis kaitseminister Jaak Aaviksoo kaks aastat pärast 2007. aasta rünnakuid tõdeda, et „küber-Eesti on suurem kui Eesti“. Küberjulgeolekuvaldkonnas tehtu on muster, mida annab laiendada ka paljudele teistele riigi tegevustele. Järgmine valdkond, kus selline muutus on toimumas, on Euroopa Liidu siseturu küsimused.

Avatum Euroopa

Väikeriigina, kelle majanduse käekäik sõltub ligipääsust teiste riikide turgudele ja kapitalile, on Eesti üks sihikindlamaid Euroopa Liidu ühisturu avatuse pooldajaid. Eesti konkurentsieeliseks pole valmistoodete, vaid kvaliteetsete, aga kuluefektiivsete teenuste pakkumine. Sestap on Eesti keskendunud just teenuste ühisturu liberaliseerimisele, mis lubaks Eesti ehitusfirmal, internetiteenuse pakkujal või audiitoril ka Soomes või Saksamaal tegutseda. Paraku on paljud liikmesriigid pea kümme aastat kestnud kempluses juba kokku lepitud ühisturu laienemisele ja süvendamisele vastupanu osutanud. Kohati on liberaliseerimine per se sõimusõna, mille ohtlikkus kriisi ajal ainult kasvas. Katsu õigustada Euroopa valijatele praegusel hetkel rohkem Euroopat!

Kui ühisturu asjus põhimõttelist kokkulepet ei saavutata, võimaldab üleeuroopaliste küberlahenduste süvenemine seda siiski de facto saavutada. Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015 eelnõu kajastab sellist lähenemisviisi hästi². Siseturu tõhustamise meetmed moodustavad eelnõu tekstist peaaegu poole. Nende meetmete hulgast on omakorda just IT-alaseid lahendusi otsitud – muu hulgas üleeuroopalise IT-taristu arendamine, digitaalse ühtse turu loomine, elektroonilise identiteedi üleeuroopastamine, andmete ja piiriülese teabe vabam liikumine, e-hangete süsteemi ja üleeuroopalise e-arvete süsteemi loomine; e-tervise süsteemide ühisarendamine.

Eestile on selliste teenuste rakendamine lihtsalt mõistetav eesmärk – Eesti kodanik ja ettevõte saab siis sama mugavalt ja kergesti kogu Euroopas riigi ja ametkondadega suhelda, nagu ta seda täna Eestis teeb, süveneb ühisturu toimimine. Need arengud tooksid ka Euroopa majandusele tervikuna suurt kasu – ühtse digitaalse turu tekitamine oleks võrdne ELis üle 4% SKT kasvuga aastani 2020³. Eesti võidaks säärastest muudatustest veel palju rohkem.

Infotehnoloogia peaks piiride tähtsust vähendama, ent Eesti võib ka internetis ääremaana mõjuda.

On hulganisti teisigi tegevusvaldkondi, kus Eesti saaks IT- ja küberalase tegevuse kaudu oma huvisid arendada ning tunnustust ja mõju saavutada. Eelmisel aastal kirjutas neil veergudel Cyrus Farivar, et Eesti võiks enesereklaamina maailma suurtes lennujaamades ja linnaväljakutel tasuta WiFit pakkuda⁴. Siinsed näited kajastavad riigi tegevust, ent paralleelne roll on mängida Eesti ettevõtetel ja ülikoolidel.

Infotehnoloogia peaks piiride tähtsust vähendama, ent Eesti võib ka internetis ääremaana mõjuda. Alles selle aasta oktoobris said eestlased ligipääsu iTunesi muusikapoele ja ikka veel pole siinsetel tarbijatel võimalik iTunesist filme osta. Teised teenused, nagu Spotify või Pandora, mis pakuvad piraatmuusikale odava, seadusliku ja kasutajasõbraliku alternatiivi, pole Eestis endiselt kättesaadavad.

Selles pole ainuüksi firmad süüdi. Igale uuele turule sisenedes tuleb uuesti sobitada teenus kohaliku autoriõiguse seadustikuga ning sõlmida kokkulepped litsentsiomanikega. Selle töö mastaap suur- ja väikeriikide puhul ei erine oluliselt. Eesti turg on väike, sestap jõutakse siia ka viimasena. Seda probleemi aitaksid paljus vähendada ühine Euroopa (digi)autoriõiguse reeglistik, ent on riike, kes legitiimsetel põhjustel sellega ei liituks. Miks mitte siis rakendada Euroopa Liidu tõhustatud koostöö (enhanced cooperation) mehhanismi, mis lubab väiksemal arvul ELi liikmesriikidel pürgida suurema integratsiooni poole (patendi- ja abieluõiguse raames on tõhustatud koostööd juba rakendatud). Kindlasti leiduks vajaminevad 9 väikeriiki, kes kõik võidaksid ka autoriõiguste ühtlustamisest digiteenuste tarvis.

Lõpuks võiks ka kaaluda, kuidas Eesti ühte oma välispoliitika põhieesmärkidest, inimõiguste ja demokraatia levitamist, küberalaselt edendada saaks. E-Riigi Akadeemia kaudu pakub Eesti praegu SRÜ, Ida-Euroopa ja arenguabi vastu võtvatele riikidele nõu ja suunitlust oma e-riikide ülesehitamisel. Ent demokraatia poole pürgivad aktivistid vajavad samuti meie abi. Hetkel toimub diktaatorite ja demokraatide vaheline tehnoloogiline võidujooks. Demokraatia eest, rõhuvate valitsuste vastu võitlejad vajavad vahendeid tsensuurist jagusaamiseks ning oma andmete krüpteerimiseks. Samuti vajavad nad, et Lääs piiraks filtreerimis- ja spionaažitehnoloogiate eksportimist ebademokraatlikele režiimidele. Lõpuks vajavad poliitilist, moraalset ning rahalist toetust need blogijad, ajakirjanikud ja kodanikud, keda rahumeelse neti kasutamise pärast vangistatakse ja taga kiusatakse.

Eestist küberriik?

Kokkuvõtteks: Eestist võiks saada ühe valdkonna  riik, kui selleks valdkonnaks on „küber“. Eelnevate näidete alusel peaks olema selge, et infotehnoloogia ja küberküsimused ei kuulu eksklusiivselt ühegi valdkonna pärusmaale. E-tervishoid, e-kool, e-valimised – need on lihtsalt tervishoid, kool ja valimised, mille juures on rakendatud uuenduslikku ja tehnoloogiaaldist lähenemist. Kui Eesti positsioneerib ennast riigina, kelle kompetents on jätkuvalt uute tehnoloogiliste lahenduste leidmine ja muutuvale maailmale vastavate uute poliitikate koostamine, seame ennast tegelema iga valdkonna uuendustega ning uuendusmeelsemate inimestega.  

Tänu infotehnoloogia kasvule muutub maailm Eesti-sugusele riigile üha soodsamaks.

Tehnoloogiast ja üleilmastumisest johtuvad struktuursed muutused maailma majanduses ning valitsemises (governance) annavad eelise toimijatele, kes suudavad muutuda, aga jääda ka terviklikuks. Kui ei loe enam inimeste arv, vaid nende leidlikkus ning tehnoloogia kasutus, siis omandab Eesti, mis on rahvaarvult väike, aga hingelt suur, hoopis uued mõõtmed.

Eestlased on endale seadnud eesmärgi olla igav Põhjala riik.

Küber-Eesti moodustab Eesti riigi „pehme jõu“ („soft power”) visiitkaardi, mis tagab meie väärtuste, kultuuri, riigi ja institutsioonide ihaldusväärsuse üleilmse konkurentsi kiuste. Küberteemades on Eesti panus organisatsioonidesse ning meie sõpradele ja liitlastele väga arvestatav. Juba tänastest edulugudest tuleneb meie suurem mõju rahvusvahelisel areenil.

Küber-Eesti tõestab ilmekalt, et väike rahvusriik on suuteline hakkama saama ja õitsema ning veenab neid, kes kõhklevad Euroopa liberaaldemokraatlike ühiskondade perspektiivikuses.

Kõik need võimalused saavad põhineda ainult Eesti infoühiskonna jätkuval edul. Eesti avaliku ja erasektori saavutused on tõesti muljet avaldavad. Digi-ID, e- ja m-teenused, e-valimised, e-kool, digiretsept ja e-politsei annavad ilmet riigiaparaadile, mis on muutusaldis ning erasektoriga koostöövõimeline. Edukad idufirmad nagu Skype, aga ka Playtech, Erply, Grabcad jpt tõestavad, et Eesti ettevõtlikkuse südames voolab paksu küberverd.

Kuid meil on veel palju teha. Võrreldes Soome ja Rootsiga on Eestil (arvestades riigi suurust) puudu 20 000 IT-töötajat⁵. Ametnike ring, kes küberküsimusi oma töösse integreerivad, on väike. Iga rahvusvahelisse organisatsiooni lähetatud ekspert tähendab ühe väärtusliku eksperdi kadu Eesti riigi bilansist, vähemalt ajutiselt. Kõik see pole tasuta, ent tulu ületaks peajagu investeeringute kulu.

2018. a on Eesti Euroopa Liidu eesistujariik. 2020. aastaks pürgib Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikme kohale. Selleks ajaks võiks meie eesmärk olla mitte mõne uue asja algatamine, vaid juba tänavu ja järgmisel paaril aastal alustatud edukate rahvusvaheliste küber-initsiatiivide jätkuprogrammide käivitamine.