Dunja Mijatović: Inimõiguste ja demokraatia õõnestamine Euroopas – väljakutsed ja lahendused

Viimasel kahel aastakümnel on siinses maailmajaos järjest vähem austatud inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiki. Õiguste ja vabaduste piirangud, mis võeti vastu COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks, kiirendasid ühiskonna demokraatliku struktuuri murenemist. Sama mõju oli terrorirünnakutel ja rahanduskriisil 2008. aastal.

Peale selle korraldatakse Euroopa pinnal jälle jõhkraid massikuritegusid ja seda teeb riik, kes oli meie organisatsiooni – Euroopa Nõukogu (EN) – liige. Tuhandete tsiviilisikute valimatu tapmine, miljonite sundränne, laste röövimine, kohtuvälised hukkamised ning paljud piinamise, meelevaldse kinnipidamise ja seksuaalvägivalla juhtumid on vaid mõned kõige kohutavamatest kuritegudest, mida Venemaa Ukrainas sooritab.

Venemaa sõda Ukraina vastu on traagiline epiloog neile aastatele, mille jooksul Venemaa on loobunud kokkulepitud normidest inimõiguste vallas. Venemaa Föderatsiooni valitsus on aastaid eiranud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ja meie organisatsiooni (kaasa arvatud minu kantselei) soovitusi. [Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse otsustas Euroopa Nõukogu 16. märtsil 2022 Venemaa organisatsioonist välja heita – toim.]

Tšetšeenia sõjaga kaasnenud rasked inimõiguste rikkumised, mis on siiamaani karistuseta jäänud, teisitimõtlemise ja sõnavabaduse jõhker mahasurumine riigi sees, Krimmi ebaseaduslik annekteerimine ning 2022. aastal alanud sõda kogu Ukraina riigi ja rahva vastu on valusad näited sellest, mis võib juhtuda, kui üks riik ei hooli rahvusvahelisest õigusest ning eirab inimõiguste norme ja ühiseid reegleid, mis on kokku lepitud maailmas rahu tagamiseks.

Venemaa pole ainus murelaps

Tegu on äärmusliku juhtumiga, mida saab vaevu võrrelda ENi teistes liikmesriikides valitseva olukorraga. Samas on ka neis näha märke üha suurenevatest vajakajäämistest, mis puudutavad meie organisatsioonis kehtivatest kõige elementaarsematest inimõiguste normidest kinnipidamist. Sellele peavad ENi kollektiivsesse süsteemi kuuluvad riigid pöörama tõsist tähelepanu ja otsustavamalt reageerima.

Kuigi pärast inimõiguste valdkonnas rahvusvaheliste normide kokku leppimist on 75 aasta jooksul tehtud tohutuid edusamme, on viimasel kahel aastakümnel paraku süvenenud niisugune suhtumine ja tegevus, mis vastandub järsult inimõiguste kaitse normidele ja nende aluseks olevatele väärtustele.

Näiteks kahaneb jätkuvalt kodanikuühiskonna tegutsemisruum ja võimalus kasutada põhivabadusi. Sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust on märkimisväärselt mõjutanud asjaolu, et riigid ja valitsusvälised osalejad on järjest rohkem maha surunud igati õiguspärast teisitimõtlemist. See on viinud piiravate õigusaktide vastuvõtmiseni, üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (nn vaigistuskaebuste) esitamiseni ning ajakirjanike, meeleavaldajate ja kodanikuühiskonnas osalejate vahistamise ja vägivaldse kohtlemiseni, mis oluliselt vähendab nende võimet teha oma täiesti seaduslikku tööd ja osaleda ühiskondlikus elus.

Inimõiguste kaitsjatel on vaja rohkem toetust kõigilt: valitsustelt, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, ettevõtetelt, vabaühendustelt ja tavalistelt inimestelt.

Selles olukorras tekitab erilist muret mõju, mida see avaldab inimõiguste kaitsjatele. Just neil on täita otsustav roll demokraatia, inimõiguste ja kõigi väärika kohtlemise edendamises ja kaitses, aga ikkagi kasutatakse nende vastu vägivalda, hirmutamist ja paljusid teisi surveabinõusid. Selle kohta, et rahvusvaheline kogukond on neist probleemidest teadlik, pakub julgustavat kinnitust tõsiasi, et hiljuti määrati nii Nobeli rahupreemia, Václav Haveli inimõiguste auhind kui ka Sahharovi mõttevabaduse auhind tuntud inimõiguslastele. Nende tegevus peaks olema meile eeskujuks ja seda eriti süngetel aegadel, kui rünnakud ja kannatused tabavad meie seas kõige haavatavamaid.

Kahjuks sellest aga ei piisa. Inimõiguste kaitsjatel on vaja rohkem toetust kõigilt: valitsustelt, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, ettevõtetelt, vabaühendustelt ja tavalistelt inimestelt. Samas on just riigivõim see, kellel on seaduse järgi kohustus tagada inimõiguslaste turvalisus ja luua neile tegutsemiseks soodne keskkond.

Haavatavad grupid

Teine strukturaalne ja pikka aega kestnud probleem, mida olen täheldanud, on varjupaigataotlejate, pagulaste ja migrantide kohtlemine Euroopas. Paljud liikmesriigid on selles valdkonnas jätnud selgesti, järjekindlalt ja meelega täitmata oma rahvusvahelised inimõigustealased kohustused. Tagasitõrjumine, hädaolukorras laevade aitamisest keeldumine, ebainimlikud tingimused ja väärkohtlemine iseloomustavad sellist rändevastast julgeolekupoliitikat, mis seab ohtu inimelud ilma rändevooge ohjeldamata.

Ikka veel teeb tungivat muret sooline ebavõrdsus. See avaldub töökohal, kus naised peavad sügavalt juurdunud ühiskondliku suhtumise tõttu endiselt tegema alluva tööd, see avaldub naistevastase vägivalla püsimises ning üha korduvates katsetes piirata naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvaid õigusi – kõik see tuleneb naiste ja meeste ebavõrdsust taastootvatest kinnistunud käitumismustritest.

Paljud liikmesriigid on rände puhul jätnud selgesti, järjekindlalt ja meelega täitmata oma rahvusvahelised inimõigustealased kohustused.

Lapsed moodustavad veel ühe inimrühma, kes vajab rohkem tähelepanu. Neile on liiga suure jälje jätnud pandeemia praeguseni kestev mõju ning paljudes liikmesriikides süvenev vaesus, ebavõrdsus ja sotsiaalne tõrjutus. Peale selle on mõnel juhul õnnestunud laste õiguste vastu võitlevatel liikumistel piirata laste õiguste kasutamist.

Riigivõim peab astuma otsustavamaid samme veel selliste mureküsimuste lahendamiseks nagu taskukohase kinnisvara puudus, kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavus, töötaja õigused ja toiduga kindlustamatus. Eriti peab tegelema mitut põlvkonda mõjutava vaesuse ja selle pikaajaliste tagajärgedega, milleks tuleb muu hulgas kasutada õiglast eelarvepoliitikat ning järjekindlalt rahastada terviklikke ja õigustepõhiseid programme vaesuse kaotamiseks.

Paljudes meie liikmesriikides avaldab ikka veel miljonite inimõigustele ja heaolule märkimisväärset mõju õhkkond, mis on läbi imbunud LGBTI-inimeste vastu suunatud sallimatusest, vaenust ja lausa vägivallast. LGBTI-inimesed ja nende inimõiguste kaitsjad peavad jätkuvalt vastu astuma laimukampaaniatele internetis, kohtulikule ahistamisele ning oma sõna- ja ühinemisvabaduse rikkumisele. Nende inimõigustega seotud teemasid, näiteks samasooliste paaride õiguslikku tunnustamist ja õigust perekonnaelule, on poliitiliselt ära kasutatud, mille tagajärjel on LGBTI-inimeste vastane vaen ja valeinfo ainult kasvanud ning ühiskond polariseerunud. Niisuguses õhkkonnas on eriti ägedalt rünnatud transsoolisi inimesi.

Õigusriigi vähikäik

Need on vaid osa mureküsimustest, mida olen oma ametisoleku ajal tõstatanud riigiesindajatega suheldes. Neile probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi, aga kui on olemas poliitiline tahe, on võimalik praegust suundumust muuta.

Selleks on vaja tegeleda paljudes meie liikmesriikides levinud kahe strukturaalse läbipõimunud probleemiga, milleks on õigusriigist taganemine ja demokraatliku struktuuri murenemine.

Õigusriigi õõnestamine avaldub selles, kui valitsus keeldub kohtuotsuseid täitmast, vähendab avalikkuse usaldust kohtusüsteemi vastu, lammutab sõltumatut kohtusüsteemi, nõrgestab kohtuasutusi, survestab üksikuid kohtunikke ja pisendab parlamendi rolli seni, kuni sellest saab vaid kummitempel. Kogu probleem tuleneb valitsusasutuste ekslikust arvamusest, et neile kuulub nii ulatuslik demokraatlik legitiimsus, kui see on üldse võimalik. Selle tagajärjel võetakse tihti vastu õigusakte, mis ei ole kooskõlas ei rahvusvahelise ega vahel isegi siseriikliku õigusega, lammutatakse või üritatakse enda kontrolli alla saada demokraatlikke institutsioone ning allutatakse inimõiguste normid riigi huvidele.

Tuleb tegeleda õigusriigist taganemise ja demokraatliku struktuuri murenemisega.

Niisugune olukord võib kahjustada ühiskonna demokraatlikku struktuuri. Kui inimesed jäävad ilma õiglasest kohtumõistmisest ja neil on vähem võimalusi ühiskonnaelu juhtimises kaasa rääkida, suureneb lõhe nende ja võimulolijate vahel. See viib ühiskonna polariseerumise, otsuste langetajate vastase viha kasvamise ja ohtlike pingete tekkeni.

Selle suundumuse muutmiseks peaksid ametiasutused tugevdama neid demokraatlike väärtusi, institutsioone ja tavasid, millega edendatakse kaasatust ja kodanikuaktiivsust ning hoitakse ära aastakümnete jooksul nii suure vaevaga saavutatud edusammude luhtumine.

Nende küsimuste lahendamisest peab saama riiklikul tasandil prioriteet. Probleem ei seisne selles, et nende lahendamiseks ei ole vahendeid. Meie ainulaadse inimõiguste kaitse süsteemi jõustamiseks on olemas nii tööriistad kui ka normid. Probleem seisneb poliitilise tahte puudumises.

Neli prioriteeti

Riigid ei peaks enam viivitama kõikide inimõiguste tagamisega, vaid uuesti pühenduma meie organisatsiooni väärtuste ja normide järgimisele. Ametivõimud peaksid hakkama jõulisemalt seisma inimõiguste ning nende kaitseks, edendamiseks ja kasutamiseks loodud kollektiivse süsteemi eest.

Eelkõige pean silmas nelja valdkonda, millesse riigid peaksid rohkem sekkuma.

Üks ülitähtis samm on kaasata riiklikusse seadusandlusesse, õigusesse ja tavadesse meie organisatsiooni normid ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused.

Teine võtmetähtsusega valdkond, millesse on vaja sekkuda, puudutab riiklikul tasandil rikkumiste ennetamist ja tõhusate õiguskaitsevahendite pakkumist. Selleks peaks austama ja tugevdama kohtusüsteemi sõltumatust ja erapooletust ning parandama koostööd riiklike inimõiguste kaitse asutuste, vabaühenduste ja kodanikuühiskonnaga.

Riikide kohtunikud peaksid olema Euroopa Nõukogu konventsioonidega ette nähtud õiguste rakendamise esirinnas. Selles töös ei tuleks neid piirata, vaid toetada.

Kolmandana pean vajalikuks seda, et nii riigiasutustes kui ka avalikkuses täidetaks paremini teadlikkuse suurendamise ja inimõigustealasesse haridusse panustamise kohustust.

Neljandaks olen veendunud, et liikmesriigid peaksid paremini kasutama meie organisatsiooni vahendeid vajalikku surve avaldamiseks, et tagada teistes riikides demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi austamist.

Inimõigused on demokraatia aluseks

Euroopa Nõukogu üldpõhimõtted, eelkõige kõikide inimõiguste austamine ja tugeva õigusriigi poolt pakutavad tagatised, ei ole abstraktsed mõisted, vaid neist sõltub demokraatia elujõud ning need on hädavajalikud õiglase ja jõuka ühiskonna püsimiseks.

Need põhimõtted on nüüdki sama aktuaalsed kui 74 aasta eest, mil Euroopa Nõukogu asutati. Seetõttu peavad liikmesriigid nii oma riigi sees kui ka demokraatliku kogukonna osana pingutama veel rohkem meie organisatsiooni alusväärtuste ja institutsioonide ning kõikide inimõiguste kaitse nimel.

Ma ei liialda, kui ütlen, et oleme teelahkmel. Praegu valitud suunast sõltub see, millises ühiskonnas tahame elada ja millise ühiskonna anname edasi tulevastele põlvedele. See valik määrab ära, kas suurendame oma vabadusi või loobume neist, kas edendame kaasatust või õõnestame demokraatiat, kas võimestame inimesi või tõrjume neid.

Artikkel on sündinud koostöös välisministeeriumiga.