Draakon teritab küüniseid

Kaks väikest täppi radariekraanil lähenesid suurel kiirusel. Õige pea võis piloodikohal istuv leitnant Shane Osborn “külalisi” juba palja silmaga näha: tema juhitud USA laevastiku elektroonilise luure lennuki EP-3E Aries II ümber tiirutas kaks Hiina Rahvavabastusarmee õhujõudude hävitajat F-8. Hõbedased reaktiivhävitajad sööstsid nelja turbopropellermootori abil Lõuna-Hiina mere kohal edasi rühkivast Osborn’i lennukist aeg-ajalt nii lähedalt mööda, et hiina pilootide nägu katvad mustad kiivrivisiirid olid selgelt näha.

Midagi väga erakordset hävitajate ilmumises iseenesest polnud, sest Hiina hävitajate eskort rahvusvahelises õhuruumis piki nende riigi piiri lendavate Ameerika luurelennukite ümber oli sama igapäevane nähtus nagu need lennud ise. Ja Okinawa saarel asuvast USA õhuväebaasist startinud Aries oli 2001. aasta 1. aprillil just nimelt kõige tavalisemal patrull-lennul.

Väliselt Teise maailmasõja aegset neljamootorilist transpordilennukit meenutava Ariese sisemus oli nimelt täis tuubitud kõige erinevamat ja kõrgtehnoloogilist luureelektroonikat. Selle abil võis 24-liikmeline meeskond rahvusvahelises õhuruumis lennates pealt kuulata ja kohe vajalikku baasi edastada pea ükskõik millise sadade kilomeetrite kaugusel toimuva telefonikõne, raadiosideseansi, edastatava e-kirja, faksi või mõne muu elektroonilise sõnumi ja kindlaks teha jälgitaval alal töötavate radarite tüübi ja võimsuse. Aries suudaks märgata isegi seda, kui mõne Hiina staabi tualetis vett tõmmatakse, iseloomustas lennuki pardal asuvat tehnikat naljaga pooleks kunagi üks USA ohvitser. Tegemist on USA laevastiku vahest kõige salajasema lennukiga.

Korraga võtsid aga sündmused tol 1. aprilli hommikul ootamatu pöörde. Kell 9.15 põrkasid Aries ja Hiina piloodi Wang Wei juhitud hävitaja kokku. Peking süüdistas Hiina valduses olevast Hainani saarest 113 kilomeetri kaugusel toimunud intsidendis ameeriklasi: tavaliselt ligi 400-kilomeetrise tunnikiirusega lendav Aries olevat teinud ootamatu manöövri ja Hiina hävitajasse sööstnud. Ameeriklaste sõnul oli Wang USA pilootide hulgas laialt tuntud oma agressiivse taktika poolest, mille arsenali kuulus ka USA lennukite rammimise imiteerimine. Mis oli ka kokkupõrke põhjuseks, tagajärjed olid ühesed: Wangi lennuk kukkus merre, piloot ise jäi teadmata kadunuks (mõningatel andmetel hukkus kohe pärast kokkupõrget, sest jäi katapulteerudes ette ühele neljast Ariese propellerist), Ameerika luurelennuk sai raskelt vigastada ning oli sunnitud tegema hädamaandumise. Maandumiskohaks sai Hainani saare Hiina sõjaväebaas, kus hiinlased interneerisid Ariese 24-liikmelise meeskonna ja asusid lennuki sisemuses peituva ülisalajase elektroonikaga “tutvuma”.

Viimase viie aasta jooksul kosus hiinlaste kaitsebüdžett igal aastal keskmiselt 15 protsenti, kuid lääne analüütikute hinnangul on see ainult jäämäe veepealne osa.

Niimoodi algaski niinimetatud Hainani kriis, mis vältas rohkem kui nädala ja kujunes Hiina-Ameerika suhetes üheks viimaste aastakümnete tõsisemaks tüliks. Värskelt ametisse asunud USA president George W. Bush saatis Wangi lesele isikliku kaastundekirja, Washingtoni administratsiooni kõrgeimad ametnikud olid sunnitud päevi meedias esinema luurelende õigustavate avaldustega, Peking aga maalis Wangile pähe märtri-oreooli ning võõpas kogu vahejuhtumi üle värvidega, mis kujutasid Hiinat süütu kannatajana ning agressiivse ja imperialistliku supervõimu ohvrina.

Hainani sündmuste dramaatiline loomus seadis avalikkuse jaoks otsekui rambivalgusesse USA ja Hiina suhetes juba pikemat aega vaikselt akumuleerunud pinged. Peking oli pikemat aega olnud raevunud Washingtonis küpseva otsuse üle müüa Taiwanile, maismaa-Hiina poolt mässuliseks provintsiks peetavale saareautonoomiale suurem partii uuemat relvastust, muu hulgas neli suurt ja võimsat sõjalaeva, diiselallveelaevu ja õhutõrje raketisüsteeme.

Bush oli aga kohe oma ametiaja alguses avalikult välja öelnud selle, mida Hiina majandusarengu ja Rahvavabastusarmee värskelt startinud moderniseerimisprogrammiga kursis eksperdid olid juba ammu rääkinud: Hiina on Ameerika strateegiline konkurent, mitte partner. Sama oli Bushile ja tema meeskonnale enne presidendiaja algust korraldatud teabetunnil rääkinud ka CIA direktor George Tenet: peamisteks ohtudeks Ameerika rahvuslikule julgeolekule on Osama bin Ladeni terrorivõrgustik, massihävitusrelvade levik ja Hiina, eriti selle armee, tugevnemine, kirjeldab oma mullu ilmunud raamatus “Rünnakuplaan” (“Plan of Attack”) selle Bushile antud teabetunni sisu Ameerika ajakirjanik Bob Woodward. “Kuid selle probleemini (Hiina tõus – toim) jäi viis kuni 15 või rohkem aastat,” vahendab Woodward CIA toonast hinnangut.

2001. aasta 11. septembril, viis kuud pärast Hainani intsidenti, sööstsid terroristide hõivatud reisilennukid kõrghoonetesse New Yorgis ja Pentagoni Washingtonis. See sündmus koos järgnenud sissetungidega Afganistani ja Iraaki pühkis Hiina tugevnemise vähemalt avalikkuse meeltest, seda kuni lõppeva kevadeni, mil Pekingi kui Washingtoni strateegilise konkurendi rolli tõstis meedia-poodiumile ei keegi muu kui Euroopa Liit.

Fookus taas Hiinal

Juba 2003. aasta kevadel oli Pariisis ja Berliinis hakanud idanema idee, et oleks aeg tühistada Hiina suhtes pärast 1989. aasta sündmusi kehtestatud relvaembargo. Eelmise aasta detsembris sai idee konkreetse kuju ja langetati otsus relvaembargo tühistada 2005. aasta juuni lõpuks. Peamiselt Prantsusmaa ja Saksamaa mahitusel sündinud otsus tõi kaasa tõsise Washingtoni surve. Kongress võttis vastu deklaratsiooni, mille kohaselt tähendaks relvaembargo kaotamine otsest vastuastumist USA rahvuslikele julgeolekuhuvidele ja ohustaks tema liitlasi Vaikse ookeani piirkonnas. Washington andis sõnaselgelt mõista, et relvaembargo tühistanud riigid ning nende kaitsetööstus riskivad omakorda Ameerika boikotiga: sõjatehnoloogia jagamine teisele poole Atlandi ookeani jäävatele NATO liitlastele külmutatakse. Ja seda olukorras, kus alliansi võtmeisikud eesotsas peasekretär Jaap de Hoop Schefferiga on aastaid rääkinud vajadusest vähendada USA ja tema Euroopa liitlaste armeede vahel haigutavat lõhet sõjatehnoloogia valdkonnas, nähes seda ühena eeltingimustest, mis lubaks NATO-l 21. sajandil mitte ainult efektiivselt tegutseda, vaid oleks vahest alliansi kui sellise säilimise eelduseks. Kulisside taga vallandus terav ja mitu kuud veninud diplomaatiline skandaal, mille kaja täitis järjepidevalt Euroopa ja Ameerika ajalehtede külgi. Hiina ja USA vaikne vastasseis oli uuesti sattunud tähelepanu tulipunkti, kuigi mitte küll nii dramaatilisel viisil kui Hainani intsidendi aegu.

Mai alguses kandis USA surve vilja: Euroopa Liit andis relvaembargo kaotamise eeltingimusena Pekingile üle terve nimekirja soovitusi, mille täitmine aitaks kaasa “Euroopa avaliku arvamuse soodsamaks muutmisele” embargo kaotamise küsimuses. Nimekirja eesotsas troonis ettepanek parandada Hiinas olukorda inimõiguste vallas. Hiina välisminister Li Zhaoxing kommenteeris ettepanekut põlglikus toonis, nentides, et just euroliit ise tegeleb inimõiguste ahistamisega, surudes selles vallas teistele oma standardeid peale. Oli selge, et embargo tühistamine on selleks korraks külmutatud ja Ameerika teeninud punktivõidu. Hiina võttis seda loomulikult aga järjekordse kibeda rahvusliku alandusena – umbes samasuguse häbina, mida pidi nelja aasta eest kogema USA, kui tema otsekui pooljuhuslikult kaaperdatud ülisalajane lennuk pidi taevapoegade sõjaväebaasis maanduma.

Aastal 2000 oli mandri-Hiinal Taiwani suunas sihitud 200 taktikalist raketti. Viie aastaga on see arv kasvanud 700ni.

Kuid nagu Hainani intsidendiga kaasnenud hüüdlaused on relvaembargo ümber puhkenud sõnasõja retoorika pigem sügavamate vastuolude peegeldus. 16 aasta eest kehtestatud relvaembargo on praeguse Hiina suhtes lihtsalt ebaõiglane, sest see riik erineb sootuks Tiananmeni väljakul rahumeelsetest meeleavaldajatest tankidega üle sõita otsustanud maast ning Hiina praegusel juhtkonnal pole toonaste sündmustega midagi pistmist, lausus ELi välis- ja julgeolekupoliitika juht Javier Solana tänavu aprilli lõpus Postimehele ja ETV-le antud intervjuus. Jätkem siinkohal tähelepanuta tõsiasi, et Hu Jintao, Hiina kommunistliku partei praegune esimees, riigi president ja kommunistliku partei sõjalise komitee esimehena Hiina relvajõudude kõrgeim juht, korraldas mõni kuu enne Tiananmeni sündmusi 1989. aastal Tiibeti parteibossina sealsete rahutuste verise mahasurumise. Solanal on sellest hoolimata õigus. 1989. aastal Pekingis meeleavaldajate vastu relvade kasutamiseks käsu andnud toonase Hiina liidri (ja Jintao soosija) Deng Xiaopingi 1970. aastate lõpus juurutatud reformikurss on praeguseks hakanud rohkem kui vilja kandma. Pärast välisinvesteeringute riiki lubamist 1978. aastal on Hiinast praeguseks kujunenud üks maailmamajanduse mootoreid. 1980. aastate keskel 14-15 protsendini küündiv SKT kasv on 1,3 miljoni elanikuga hiidriigis viimase kümne aasta jooksul kõikunud 10 – 8 protsendi vahel. Tegemist on maailma mahult viienda eksportijaga ja suurima terase, söe, liha ja vilja tarbijaga. Peatselt kulutab Hiina rohkem naftat kui USA. Hiina lõunaranniku miljonilinnadest on saanud jõukad pilvelõhkujatega majandus-keskused. Kaubavahetuse mahu poolest on Hiina näol tegemist Euroopa Liidu suuruselt teise kaubanduspartneriga. Ja see partner kulutab ohtralt raha relvastusele. Alates 1990. aastate algusest on Hiina ametlik kaitse-eelarve pea igal aastal kasvanud kahekohalise numbri võrra, viimase viie aasta jooksul kosus hiinlaste kaitsebüdžett igal aastal keskmiselt 15 protsenti. Kuid lääne analüütikute hinnangul on see ainult jäämäe veepealne osa ning Hiina tegelikud kaitsekulutused on ametlikult deklareerituist kaks-kolm korda suuremad. Nii deklareeris Hiina märtsis oma 2005. aasta kaitse-eelarveks ametlikult 29,9 miljardit dollarit, tegelikult võivad kaitsekulud küündida aga kuni 105 miljardi dollarini. Hiinast rohkem kulutavad kaitsele vaid Ameerika Ühendriigid.

See tõik teeb Hiinast Euroopa kaitsetööstustele ihaldusväärse kliendi, sest pärast külma sõja lõppu on tellimuste maht vähenenud ning relvaturul käib ellujäämise pärast kibe olelusvõitlus. Aastate 2001 – 2003 jooksul kasvas Euroopa Liidu liikmete sõjatehnoloogiline eksport Hiinasse kaheksa korda, 54 miljonilt eurolt 416 miljoni euroni.

Euroopa Liit otsib partnerit

Ainuüksi oma kaitsetööstuse huvide merkantilistlikus teenimises oleks euroliidu juhtriike aga liig süüdistada. Võti peitub Solana sõnades, mille kohaselt oleks relvaembargo kaotamine kogu ülejäänud suhte-paketi normaliseerimise eeldus, sest EL näeb Hiinas “strateegilist partnerit”. Milline võiks olla lõputu Hiina turu elavdav mõju euroliidu stagneeruvale majandusele, pole raske ette kujutada. Hiina kui maailma 21. sajandi majandusmootori Euroopa külge köitmine võib olla vahest parim võimalus realiseerimaks visiooni Euroopa Liidust kui uue sajandi maailma ühest juhtivast globaalsest jõust, ja seda mitte ainult majanduse, vaid ka poliitika areenil. Selles potentsiaalses aastakümnete-pikkuses strateegilises koostöös võib ehk peituda šanss kõigutada praegust jõudude tasakaalu ning puhuda elu sisse nn multipolaarsele maailmale, millest nii sageli on andunult kõnelenud näiteks Prantsuse riigipea Jacques Chirac, ja luua ühinenud Euroopast vastukaal Ameerika Ühendriikidele. Hiina eesmärgiks pole mitte ainult suurendada oma SKTd ühe elaniku kohta 2015. aastaks 3300 dollarini, vaid haarata selleks ajaks ka juhtriigi roll oma naabruskonnas ning tõusta aastaks 2050 üheks peamiseks mängijaks maailmapoliitika areenil. Euroopal aga puuduvad Vaikse ookeani regioonis julgeolekuhuvid – pole need ju Prantsuse või Saksa luurelennukid, mis teevad Lõuna-Hiina mere kohal piki Hiina piiri regulaarseid patrull-lende, vaid USA omad. Otsene tulu strateegilisest koostööst (ja muu hulgas tipptasemel sõjatehnoloogia müümisest) on käegakatsutav, riskid on kaudsed ning ähmased.

Ühendriikide jaoks on olemas aga üks selge ja esmane Hiina sõjalise võimsuse tugevnemisega seotud julgeolekurisk. Selleks on Taiwan. Aastal 2000 oli mandri-Hiinal Taiwani suunas sihitud 200 taktikalist raketti. Viie aastaga on see arv kasvanud 700ni. Sama aja jooksul on võrdsustunud varem Taiwani kasuks olnud jõuvahekord moodsate sõjalennukite osas. Hiina valmistub mitmekordistama oma õhudessantvägede hulka ning suurendab drastiliselt eriüksuste arvu. Pekingi sõjalaevastik kosub hirmuäratava kiirusega. On peaaegu kindel, et lähema kümne aastaga muutub aastakümneid kestnud olukord Taiwani väinas pöördvõrdeliseks: kui varem olid saareautonoomia väiksemad jõud suutelised tänu kvalitatiivsele ülekaalule sissetungi vaevata tõrjuma, siis see eelis on määratud kaduma. Ühendriigid ei saa aga endale lubada Taiwani hülgamist, sest superriigi antud julgeolekugarantiide kokkuvarisemine tähendaks ka USA kredibiilsuse rusudeks muutumist. Täpselt samamoodi ei saa Peking endale lubada Taiwani ametlikku iseseisvumist. See oleks surmaotsus ükskõik millisele parajasti võimul olevale kommunistliku partei klikile. Senikaua, kuni Taiwan pole ühel või teisel moel emamaaga ühendatud, on Hiina oma mandrielanike silmis poolik ja väärastatud ning tema väärikuse taastamisest, 19. sajandi teisest poolest kestnud alanduste rea mahapesemisest ja uuesti hiilgavaks suurriigiks muutmisest ei saa juttugi olla. Ükskõik milline katse “iseseisvuda” surutakse Hiina Rahvavabastusarmee ja tema kodanike poolt vajadusel selleks kõiki ressursse kasutades, relva jõuga halastamatult maha, teatab mullu detsembris avalikustatud Hiina 2004. aasta kaitsearuanne (“China’s National Defense in 2004”) otsekoheselt.

Eesmärgiks kõrgtehnoloogiline armee

Kuid kui küsimus oleks ainult Taiwanis, siis poleks Pentagoni kaitseplaneerijate kulm vahest sedavõrd kipras. Asi pole ka selles, et Hiina ümberrelvastumise ja relvajõudude moderniseerimise programmile ei leia kiiruselt ja ulatuselt lähiajaloos ühtegi analoogi, kui jätta kõrvale Nõukogude Liidu või natsi-Saksamaa relvastumine kahe maailmasõja vahel. Probleemi tuum peitub programmi iseloomus. Erinevalt varasemast voolavad rahvaarmeele mõeldud tohutud summad praegu laevastiku ja õhujõudude moderniseerimisse. Hiinlased rajavad endale peal- ja allveelaevastikku, mis oleks suuteline opereerima avamerel ning tõrjuma kõrgtehnoloogiliselt relvastatud-varustatud oponenti. Selle eesmärk on kui mitte iseenese sõjalise jõuga kehtestamine Vaikse ookeani regioonis, siis küllaldaste takistuste tegemine võimaliku vastase operatsioonidele. Teiseks on Peking võtnud suuna sellele, et kujundada ümber oma relvajõudude põhiolemus: massidele toetuvast kaitseiseloomuga rahvaarmeest peab saama kõrgtehnoloogia abil lahingute pidamiseks ja juhtimiseks võimeline professionaalsete joontega löögijõud. See eeldab tipptehnoloogial põhinevate moodsate relvade, näiteks juhitavate pommide, tiibrakettide ja hävitajate kasutamist ning juhtimis-, side- ja luuresüsteeme, mis põhinevad arvutitel ja satelliittehnoloogial. See oleks jõud, mille tegutsemist maailm on telekanalite vahendusel näinud 1991. aastal Iraagis, 1999. aastal Kosovos ning lähiminevikus Afganistanis ja taas Iraagis. Ning Pekingi jaoks on ülioluline mitte lihtsalt omada eespool kirjeldatud relvi ja muid vahendeid neid sisse ostes, vaid vallata nende valmistamise tehnoloogiat. Kuigi Venemaa on olnud ja ilmselt ka jääb lähiaastatel Hiina peamiseks militaarseks ostukeskuseks, ei ole Moskva suuteline Pekingile sellist tipptasemel tehnoloogiat müüma. Selle asemel on rahvavabastusarmee Venemaalt ostnud pigem terasest ja alumiiniumist valmistooteid: lennukeid, ristlejaid ja allveelaevu, et kasvatada moodsa sõjatehnika hulka üleminekuperioodil, kuni oma relvatööstus täistuuridel arvestataval tasemel toodangut hakkab andma. Euroopa Liit aga müüs aastatel 2001 – 2003 Hiinale peamiselt sõjalist elektroonikat, lennukeid ja nende komponente ning vaatluseks ja vastase elektroonikaseadmete mahasurumiseks vajalikke seadmeid. Lisaks valmib Hiina uus, võimalik et ameeriklaste Apache’iga võrreldav ründekopter Z-10 näiteks peamiselt eurooplastelt sisse ostetud oskusteabe ja teenuste varal.

Hiina on Euroopa kaitsetööstustele ihaldusväärne klient, sest pärast külma sõja lõppu on tellimuste maht vähenenud ning relvaturul käib kibe olelusvõitlus.

Eespool kirjeldatud sõjalise jõu valdamine lubaks Pekingil täita oma valgesse raamatusse kirja pandud eesmärgi – võidelda ja võita regionaalne sõjaline konflikt kõrgtehnoloogilist relvastust ja informatsioonivoogude jagamisel põhinevat taktikat kasutava vastasega. Sellistest riikidest on Vaikse ookeani piirkonnas esindatud aga ainult üks: Ameerika Ühendriigid.

Selline suutlikkus, kuigi see võib tekkida alles järgmise kümnendi teisel poolel, annaks Hiinale lisaks majanduslikule võimsusele ja diplomaatilisele mõjukusele kolmanda suurriigile vajaliku atribuudi oma poliitiliste eesmärkide jõustamiseks soovitud mõjupiirkonnas ehk Vaikse ookeani regioonis.

Iraagi sõda ja kogu Lähis-Ida episood on pärast külma sõja lõppu vaid vahe-etüüd ning 21. sajandi olemust määratlev geopoliitiline konflikt – kui soovite, siis nn uus külm sõda – toimub Vaikse ookeani regioonis superriigiks pürgiva Hiina ja oma staatust kaitsva USA vahel, kirjutab ajakirja The Atlantic Monthly juuninumbris analüütik ja kirjanik Robert D. Kaplan. Ajaloo kese libiseb mööda gloobust Euroopast tasahilju Aasiasse.

Ning selles valguses – ohusignaalidena, ambitsioonide tunnismärkidena ja seniste liitude võimaliku murenemise ennustusena – tulekski vaadelda nii Hainani intsidenti kui ka relvaembargost tekkinud tüli.