Artikli pealkiri on: Dmõtro Putjata: prioriteedid sõja võitmiseks

Kui kiire on droonitehnoloogia arendustsükkel?

Ukraina poolel ei ole viimase aastaga erilisi täiustusi tehtud, mis valmistab mõnevõrra pettumust. Reaalsus on paraku see, et meie viis tähtsaimat ettevõtet sõltuvad eeskätt riiklikest hangetest ega hooli tootearendusest kuigivõrd. Arendustöö neid ei huvita, sest finantsiliselt tunnevad nad end turvaliselt.

Nii nagu varemgi, tulevad tähtsaimad arendused väikestelt tiimidelt, sama hästi kui tundmatutelt firmadelt. Näiteks tegeleb üks ettevõte omaenda sidesüsteemi loomisega. Teine firma on selle süsteemi võtnud oma reaktiivmootoriga ründedroonidele appi, et ameeriklaste Starlinkist mitte sõltuda.

Teadupärast on lisaks tulnud keskmaalöökide kampaania. Uued platvormid – droonid, õhuründemoon – olid viis esimest kuud küllaltki efektiivsed. Efektiivsus pole täiesti kadunud. Märkimisväärsete kaotuste hinnaga suutsid venelased siiski kohastuda. Uute püüdurrakettide tiimid tulistavad venelastel Ukraina droonide pihta näiteks selle asemel, et maapinnal inimestele viga teha.

Ukraina poolel ei ole viimase aastaga droonitehnoloogias erilisi täiustusi tehtud, mis valmistab mõnevõrra pettumust.

Venemaa on odavaid tiibrakette tohutult parendanud ja tootmist suurendanud – uutest odavatest tiibrakettidest viiel tüübil on tegevusraadius 500 kilomeetrit. Selline tegevusraadius tähendab, et nende reaktiivlendurid saavad sihtmärke tabada, ilma et neile teeksid muret isegi moodsad NATO raketid ja reaktiivlennukid.

Ühtlasi on venelased rohkesti aega ja ressursse investeerinud reaktiivdroonide Geran-4 arendamisse, mis suudavad end sihtmärgile lukustada: mittekineetiliselt võite teha, mida tahate, aga sihtmärgini, millele nad on lukustunud, jõuavad nad isegi siis, kui tegu on liikuva rongiga. Need ongi tähtsaimad arengud, mis paraku on seni tulnud Venemaalt.

Venemaa jätkab aega ja ressursse säästmata tööd omaenda sidesüsteemi kallal. Droonide ja üldside tarvis on neil silmvõrk ning nad saadavad kosmosesse uusi satelliite Rassvet; tulevikus võivad need osutuda efektiivseks ja meile tõsist peavalu tekitada. Küsimus on, kas süsteemi kasutatakse suhtluseks nende üksustes – raadiote asemel või nendega koos – või lööke andvate droonidega sidepidamiseks, nagu Ukraina rakendab Starlinki. Enne, kui venelased said Starlinkile juurdepääsu, oli neil omaenda sidesüsteem. Nad on ostnud Wi-Fi sildu ühelt USA firmalt, mis sai seeläbi rikkaks ega ole kahjuks sanktsioonide all.

Ukraina sõjavägi on aastaid täielikult Starlinkist sõltunud. Et selline nõrkus tekkis, on arusaadav, ent meil tuleb strateegilisemalt mõtelda. Näiteks Kurski oblastisse tungides avastasime, et Starlink seal ei töötanud. Nii olid meil sidepidamiseks üksnes raadiod, millest droonisõjas ei piisa.

Kas Ukrainas on Vene reaktiivdroonidele Geran-4 ja Geran-5 efektiivseid vastumeetmeid loota lähitulevikus või läheb sellega kauem?

Töö juba käib. Paar lahendust on olemas, ent need pole avalikud. Geran-4 ja Geran-5 hävitamisest on teatanud vaid üks kompanii. Mõtleme selle peale, kuidas droonide vastu kasutada droone. Suuremat muret valmistavad odavad tiibraketid ja reaktiivmootoriga droonid. Pigem investeeriksin odavasse reaktiivdrooni, mis tabab sihtmärki ilma inimese juhendamiseta; ma ei looks suurt meeskondade süsteemi kõigi piirkondade katteks. Tegutseda on vaja taktikalisel tasemel, et julgestada maapealseid üksusi. Strateegilisel tasandil läheb odavaid rakette tarvis selleks, et hävitada odavaid Vene rakette ja reaktiivdroone.

Ukraina 3. armeekorpus sooritas Slovjanski lähedal maismaadroonidega ründeaktsiooni: suured õhudroonid transportisid maismaadroone kuni 10 kilomeetri sügavusele vaenlase tagalasse. On see eeskätt propaganda või on sellel tõelist sõjalist väärtust?

Esimest korda kuulsin seda ideed 2025. aasta juunis. Kuigi mehitamata maasõidukid (UGV) polnud siis nii levinud, esitas mu endine brigaadiülem küsimuse: „Mis oleks, kui me võtaksime väikse UGV koos lõhkekehaga, et kopteritüüpi droon lendaks sellega üle rindejoone, paneks selle maha ja see alustaks sõitu?” See on teostatav ja seda tehaksegi, aga ma ei ütleks, et UGV-d ründavad vaenlase positsioone ja hõivavad territooriumi. UGV – ükskõik, kas logistika, ründe, seire või töö otstarbega või veealuse liikuvusega – on kõigest järjekordne platvorm, võib-olla meie armees üks kõige igavamatest arendustest. UGV-d on üsna algelised.

Otsustav on see, et loodaks strateegia ning jaotataks ressursse õigesti; imerelvi pole olemas.

Meediakanalitest jäi mulje, et Ukraina innovatsiooni ja droonindust inspireeris Mõhhailo Fedorov ning sedavõrd tulemuslikke kaugmaalööke Venemaa naftarafineerimistehaste ja muude sihtmärkide vastu suutis Ukraina teostada suuresti tänu temale. Kas Ukraina strateegia on muutunud pärast seda, kui Fedorov suvel kaitseministri ameti maha pani?

Tema rolli on liialdatud. Selles ametis oli ta vale mees. Tema teeneks loetakse asju, millega ta polnud seotud. Keskmaalöökide kampaaniat hakati kavandama suvel 2025 – ligi kuus kuud enne seda, kui Fedorov kaitseministriks sai. Tal oli hea suhtekorraldus ja temast tehti teenimatult iidol.

Süvalöökidega sõda ei võida, nagu ka Vene jalaväelaste tapmisega. Tarvis läheb erisuguste meetmete ja vastumeetmete kombinatsiooni. Otsustav on see, et loodaks strateegia ning jaotataks ressursse õigesti; imerelvi pole olemas.

President Zelenskõi on öelnud, et ehkki Kiiev ei soovi tahtlikult tsiviillennundust ega reisilennukeid ohtu seada, on lennuliinid Moskvasse ja teistesse tähtsamatesse Vene linnadesse ohus, sest Ukraina kasutab ohtrasti droone. Kas idee panna Vene õhuruum kinni, nagu on suletud Ukraina õhuruum, on samuti meediale määratud? Strateegia sulgeda õhuruum kasvõi üheks päevaks nõuab rohkesti droone, ent venelastele oleks see valus. On see teostatav?

Kõigepealt tuleb küsida, mida me tahame saavutada. Kas venelastel elu kibedaks teha? Minu arvates ei muuda see midagi. Teine küsimus on, kas meil ressursse jätkub: inimvara, majanduslikke ressursse ja tootmisvõimsust. Tähtis on seegi, kuidas sihtmärke ja ressursse hallata. Kindlasti ei jõua me igale poole ega jaksa kõike teha. Hakkama ei saa isegi USA oma tohutu majandusega. Sõjaväes, brigaadi komandopunktis, on meil iga päev palju sihtmärke, aga ette saame võtta kõigest neli kümnest. Seepärast tuleb küsida, mis on tähtis. Neile küsimustele mul vastust pole.

Milliseid sihtmärke tuleks rünnata? Kas kaugmaalööke saab üldse prioriteetseks pidada?

Alati on hea, kui meediale saab ette näidata rünnakuid naftatehastele. Ausalt öeldes on need lihtsad. Põleng hiigeltehases teeb tuju heaks. Mina seaksin esikohale stardiplatvormid, millelt venelaste Geranid õhku tõusevad: selle asemel, et Ukraina territooriumi kohal kõiki droone püüda, tuleks hävitada vaenlase võime neid lendu saata. Reaktiivdroonide tarvis on nad uusi platvorme valmistanud. Teame seda, sest oleme neid näinud. Paraku ei tundu need olevat prioriteetsed.

Pole saladus, et Ukrainal püüdurrakette napib. Milliseks te peate Ukraina olukorda talve tulekul?

Oleme kuulnud, et see talv tuleb täiemahulise sõja algusest peale kõige rängem. Paraku on see tõsi, kuna iga uus talv on halvemaks osutunud. Eelmine talv oli karm; venelased hävitasid suure osa meie energeetikast ning nad teevad seda jälle. Püüdsime Krimmis samamoodi tegutseda, aga Krimm ei lähe Venemaal kellelegi korda. Kusagile ei vii isegi see, kui Krimmi elanikel tuleb kannatada sama palju, kui ukrainlastel 2022. ja 2023. aastal. See pole veel põhjus, et Ukraina või Venemaa võitlusest loobuks ja rahu paluks.

Kahtlen, et venelastel on olemas selge strateegia, mida saavutada löökidega elutähtsa infrastruktuuri pihta – rünnates bensiinijaamu, mis on täiesti rumal ja mõttetu, ning logistikaladusid, mis samuti on küsitav. Oma võimetega tahavad venelased ülemjuhatusele näidata, kuidas Ukraina põleb. Ent olukorda rinnetel ei paranda see nii palju, kui nad püüavad juhtkonda veenda.

Milline on üldine rindeolukord?

Eelmise talve hakul teostas Ukraina mitu edukat ründeoperatsiooni. Neist eriti ei kõneldud, mis oli arukas, ent tulemused olid suurepärased. Ukraina õhudessantväelased vabastasid Dnipro oblastis peaaegu kogu okupeeritud territooriumi; nad julgestasid tiibu. Samuti teostasime operatsiooni Lõmani suunal [Donetski ja Luhanski oblasti põhjaosas], mis õnnestus eriti operatsioonijulgeoleku (OPSEC) mõttes. Ühtlasi on Venemaa edasi tunginud [Donetski oblastis] Dobropillja, Slovjanski ja Kramatorski lähistel.

Ukraina poolel ei ole piisavalt poliitilist tahet ja vastutustunnet, et rohkem ja efektiivsemalt inimesi mobiliseerida.

Pöörame ruutkilomeetritele ülearu tähelepanu. See kõlab küüniliselt, aga Ukraina on suur: kui aus olla, siis veel 20 ruutkilomeetrit kummaski suunas on pikas plaanis vastuvõetav. Tähtis on see, kas me jaksame võitlust jätkata. Jah, venelasi sureb massiliselt, ent ukrainlasi saab samuti hukka. Küsimus on meie vastupidavuses. Paljud võitlejad pole aastaid puhata saanud, neid pole mujale suunatud ning nende üksused pole aastaid peaaegu üldse täiendust saanud; neile on jäänud paljas võitlustahe.

Alates oktoobrist kuni vähemasti jaanuarini on ilmaolud kohutavad: udu, tuul ja vihm. 2026. aasta juulikuu lõpus teostasid venelased mastaapse – igatahes 2026. aasta kohta – soomusoperatsiooni; see oli väga hästi kavandatud ja teostus polnud kehv – võib-olla oli see kõige paremini kavandatud operatsioon, mida olen nende poolt täheldanud. Kui nad ootavad udude saabumiseni, mil me ei näe isegi 20–30 meetrit enda ette, siis on neil paremad šansid.

Kas Ukraina poolel jätkub vastupidavust, et võitlust jätkata? Kas väkke astub piisavalt inimesi?

Kindlasti mitte piisavalt. Viimased korrad, kui täiendust saadi suuremal arvul, olid 2024. aastal. Pärastpoole saime lisa vaid siis, kui keegi omavoliliselt lahkus oma üksusest, et meiega ühineda. Armee võitleb sõna-sõnalt omaenda ressursside arvel. Ukraina poolel ei ole piisavalt poliitilist tahet ja vastutustunnet, et rohkem ja efektiivsemalt inimesi mobiliseerida.

Venemaa peatamiseks tuleb talle rohkem survet avaldada. Üks asi, mida lääs saab teha, on sanktsioonid; teine on sõjaline abi, näiteks droonitehnoloogia. Mis on edu võti?

Ehkki inimestele meeldib seda sõda nimetada droonisõjaks, ei jää ma ausalt nõusse, kuna sõja olemus on endine. Probleemid on samad isegi siis, kui nad on uue kuju võtnud. Keegi võib väita, et see sõda on midagi uut ja ainulaadset, millega me pole varem kokku puutunud – isegi, kui see on tõsi, siis vaid osaliselt.

Ukraina suurim mure seisneb juhtimises. Praegu võime täheldada olulist paranemist; meil on uus kindral. Oleme oma armeekorpuses reforme teostanud. See on ainus asi, mis minus optimismi säilitab. Mitte droonid ega muu tehnoloogia, vaid just reformid. Endastmõistetavalt nõuavad need aega ja ressursse, ent olukorda saabki parandada vaid reformidega.

Ukraina suurim mure seisneb juhtimises.

Tunneli lõpus on valgus, aga me ei tea, kui pikk see tunnel on. Valgust paistab, ent kas läbi roomamiseks jaksu on?

Ilma lääne toetuse – luurealase, finantsilise ja moraalseta – me toime ei tule, see kõik loeb. Maailm on küüniline: mida kauem sõda kestab, seda parem Euroopa riikidele, sest Venemaa jääb nõrgemaks, kui me tema potentsiaali hävitame. Ühtlasi korraldab Venemaa oma armeed ümber. Oleme nende professionaalseid sõdureid tapnud, aga nemad olid professionaalsed sõdurid 2022. aastast; praegu on neil uus laine professionaale, kes on varasematest märksa ohtlikumad.

Kuhu innovatsioon suundub? Milliseid probleeme ja võimalusi see Ukrainale tekitab?

Positiivseid arenguid võib täheldada, ent reaalsus on kurb. Kõik, mida toodame ja kasutame, pärineb Hiinast. Sageli meenutab ettevõtete töö Legoga mängimist: uue toote valmistamiseks ostetakse Hiinast erinevaid kaameraid, kiipe jne. Ei oska öelda, kas seda saab tehnoloogiaks või innovatsiooniks nimetada.

Meil on tõesti tublisid ettevõtteid, kellele ma soovin siiralt õnne, aga nemad pole need, kellest tavaliselt uudistest kuuleb. Suurtele on see kõigest äri, mitte innovatsioon – nad pole millegi uue väljatöötamisest huvitatud. Mitu kõrgesti arenenud riiki on pakkunud neile võimalusi midagi teha, aga nad olid nii uhked ja enesekindlad, et keeldusid isegi koostööst, mis minu meelest on täiesti sõge. Igatahes on see kõik, mis meil on. Kahe aasta eest lootsin, et siit võrsub meie tulevikumajandus, nagu varem oli IT-sektori ja põllumajandusega – enam ma nii ei arva.

Millist nõu te Eestile ja muudele NATO riikidele annaksite? Millest droonihangetel juhinduda?

Kindlasti ei tohi rääkida üksnes droonidest. Pigem mõelge erisugustele sensoritele ja tarkvaraprogrammidele. Mõelge metoodikatele, platvormide integreerimisele, tohututele andmekogustele, armee ja majanduse reformimisele uute ohtude ja võimaluste puhuks. Asi ei seisne üksnes tehaste püstitamises ja droonide valmistamises – palun ärge seda tehke, see ei too kasu.

Väga palju lääne ettevõtteid toodab – kahju öelda – rämpsu, mis ei tööta.

Pigem mõelge, kuidas hangete aega lühendada, ettevõtteid relvajõududega siduda, aidake neil omavahel suhelda – ja püüdke neid Ukrainasse viia, kuna see on neile testimiseks ainus võimalus. Testimisel olge kõigepealt endaga aus. Häbi tundmata.

Praegu tuleb rohkesti lääne ettevõtteid, ükskõik, mida nad toodavad – elektroonilise võitluse (EW) süsteeme, droone, tarkvara või AI-d – Ukrainasse üheks kuuks või lühemaks ajaks; nemad nimetavad seda lahingus testimiseks. Väga palju lääne ettevõtteid toodab – kahju öelda – rämpsu, mis ei tööta. Ent neil on hankelepingud valitsuste, kaitsejõudude ja kaitseministeeriumidega ning nad teenindavad riikidele elutähtsat infrastruktuuri. Ühelegi firmale ei meeldi tunnistada, et ta pole nii hea, kui ise arvas. Soovitan, et riik suhtuks neisse ettevõtteisse leebemalt ja aitaks neil paremaks saada.