Diplomaatia kümme aastat

Kuukirjal Diplomaatia on täis saanud 10 aastat. Mitmeski mõttes sarnaneb Diplomaatia teekond Eesti riigi arengutega samal perioodil: mõlemad on püüdnud maailma Eestisse tuua ning Eestit maailma viia. Diplomaatia sünd langes ühe ajajärgu lõppu, juhatades sisse järgmise kümnendi. Lõppemas oli ajajärk, mil Eesti oli kantud paarist suurest ideest, mille saavutamiseks koondati kõik jõud. Diplomaatia sünniajaks oli Eesti astumas Euroopa Liitu ja NATOsse, saavutades sel kombel veel mõni aeg tagasi võimatuks peetud eesmärgid.

Uuel kümnendil pole Eesti endale uusi suuri eesmärke sõnastanud, täpsemalt öeldes pole seda isegi üritatud. See on osalt seletatav sellega, et mõned lühiajalisemad eesmärgid on Eestil siiski olnud. Näiteks võib siin tuua ülemineku eurole, mis aitas jõude ja energiat koondada majanduskriisist toibumiseks. Teisalt on viimane kümnend olnud ka perioodiks, kus uute suurte eesmärkide asemel tegeleti vanade eesmärkide täpsustamisega.

Nii pole tähtis mitte ainult mõnda organisatsiooni sisse saada, vaid seal ennast ka maksma panna. Sellele ongi viimase kümnendi aeg kulunud. Edukamalt on see läinud NATOs, siin on Eesti autoriteedile kaasa aidanud mõned “hullumeelsed” otsused, nagu näiteks kaitsekulutuste tõstmine kahe protsendini rahvuslikust koguproduktist.

Vaatamata korduvatele lubadustele pole rõhuv enamik NATO liikmesriike selle sihtmärgiga hakkama saanud, mis kõik on Eestist jätnud igati asjaliku mulje. Samale eesmärgile on kaasa aidanud õnnestunud välismissioonid. Eesti osakaalu tähtsustumine avaldub ka NATO muutunud ning täienenud plaanides.

Diplomaatia sünd langes ühe ajajärgu lõppu, juhatades sisse järgmise kümnendi.

Kui kümme aastat tagasi võis Eesti rääkida Venemaa agressiivsusest ning soovitada NATO plaane ning dokumente selle järgi kohendada, siis alles nüüd hakkavad need varem ignoreeritud seisukohad mõjule pääsema. Otsustavalt ei ole sellele kaasa aidanud ei Eesti ega teised uued liikmesriigid, vaid Venemaa ise, eriti Venemaa rünnak Gruusia vastu 2008. aastal, mis NATOt tõsiselt vapustas. NATO kaitseplaanid Balti ruumis ning koostöö Balti riikidega on samal perioodil jõudnud sootuks uuele tasemele. Oma osa võib siin olla ka selles, et Eesti pole selgelt jätnud oma riigikaitset ainult NATO hooleks, vaid on oma kaitsevõime eest ka ise hoolt kandnud. Siiski on Eesti pidanud ka tõdema NATO otsustusprotsesside aeglust ning liidu lõhestatust, mis väljapoole alati kõige tugevamat muljet ei jäta. Eesti on püüdnud olla ka sillaks NATO ja Põhjamaade vahel, kes on selgelt NATOle lähemale astunud. Pole välistatud, et just siit võib Eesti leida endale uue tegevussuuna.

Umbes samas suunas on Eesti üritanud liikuda ka Euroopa Liidus. Eesti saavutused majanduskriisiga võitlemisel ning suutlikkus eurole üle minna on äratanud Euroopas positiivset tähelepanu. Samas pole Euroopa Liidus oma mõju suurendamine sugugi nii lihtne ning siin seisab palju tööd alles ees. Eesti majanduslik ja poliitiline mõjuvõim on kahjuks väike ning selliseks vähemalt lähitulevikus ilmselt ka jääb. Eesti kuulub küll eurogruppi ning Ardo Hanssonil on Euroopa Keskpangas märkimisväärne positsioon, kuid arenemisruumi on siin veel kuhjaga. Eesti on üritanud end Euroopas haakida Põhjamaade külge, kuid paraku on nende tähendus viimastel aastatel pigem langenud kui tõusnud. Soome majandusprobleemid on Eestile tõsiseks mureks ega võimalda meil hetkel unistada oma positsioonide tugevdamisest Euroopas.

Igal juhul on selge, et Eesti on vaadeldaval perioodil läinud selgelt rohkem Euroopa nägu – see on ju iseenesest positiivne, kuid asjal on olemas ka oma varjukülg. Võime rõõmustada, et oleme otsekui tunduvalt normaalsemad, kuid peame ka meeles pidama, et oma senise edu võlgneme paljuski sellele, et me oleme olnud piisavalt “hullumeelsed”. Juba Eesti iseseisvumine oli paljude meelest Läänes teostamatu projekt. Meie poole viibutati näppu ja hoiatati, et me ei võtaks kasutusele oma raha ega läheks üle proportsionaalsele tulumaksule. Eesti püüdlusi Euroopa Liidu ja NATO suunas peeti täiesti lootusetuks ettevõtmiseks. Õnneks me ei kuulanud ühtegi sellist õpetust ning tegime seda, mida õigeks pidasime. Püüdes olla kõiges võimalikult normaalsed eurooplased, oleme oma arengukiirust paraku kaotamas. Uued ideed ei sünni tavapärasest normaalsusest. Eesti arengukiiruse kohta tasub vaadata Eurostati võrdlustabeleid, kus mitmed riigid on meile viimasel kümnendil kas järele jõudnud või möödagi läinud. Üritades saada Euroopa viie rikkama riigi hulka, on meil praegu oht vajuda viie Euroopa vaesema hulka.

Samas ei saa siiski ütelda, et katsed vähemalt väliselt end mõne suure teema külge siduda täielikult puuduksid. Üheks selliseks teemaks on tegelemine küberkaitsega. Küberjulgeolek on maailmas kuum teema ning Eesti on siin püüdnud tõusta eestkõneleja rolli. Eestis tegutseb NATO küberjulgeoleku keskus ning sellel on üha rohkem liikmeid.

Tegemist pole siiski päris uue teemaga, sest peamised sammud e-valitsemise alal astuti aastatel 1999–2001 ehk üle kümne aasta tagasi. Viimasel kümnendil polegi siin midagi päris uut lisandunud. Eesti elab rohkem vanast rasvast ning vastavat ala katavad liig nõrgalt muud sammud. Seetõttu polegi küberjulgeolek Eestile selliseks kaubamärgiks saanud, nagu me oleme lootnud. Tegemist on aga kahtlematult perspektiivse teemaga, mis maailmast kuskile ei kao.

Teiseks teemaks, millega Eesti on üritanud tegeleda, on olnud demokraatia ja turumajanduse toetamine endistes Nõukogude Liidu vabariikides. Diplomaatia esimestel aastatel tundus see suund üsna perspektiivne. “Värvilised revolutsioonid” toimusid Ukrainas ja Gruusias, võimuvahetus leidis aset Moldovas.

Pole tähtis mitte ainult mõnda organisatsiooni sisse saada, vaid seal ennast ka maksma panna.

Kõigis neis maades on Eesti ka agaralt töötanud, sidumata end targal kombel ühe või teise poliitikuga, vaid pigem riikide kui sellistega. Eesti tegevus sellel alal äratas üsna laialdast huvi ning Lääs nägi Eestis endale kasulikku partnerit.

Paraku oleme pidanud nägema, kuivõrd viimasel hetkel õnnestus meil endil Läände murda ning kaduvast uksest sisse pääseda enne, kui uks jälle kinni kukkus. Vaatamata ilusatele deklaratsioonidele ja lubadustele on Lääne võimekus ning tahe uusi riike integreerida praeguseks saatuslikult langenud.

Nii pandi vaatamata USA toetusele sisuliselt seisma Gruusia pääs NATOsse. Ainuke, kes seda võimalust ikkagi tõsiselt võttis, oli Venemaa, kes alustas Gruusia vastu sõda ja siiamaani kiitleb, et peatas selle sõjaga NATO laienemise. Tegelikult see oht Venemaad tol hetkel ei ähvardanud.

Praeguseks on mitmetele värvilistele revolutsioonidele antud tagasikäik – seejuures proovivad mitmed riigid astuda samme, mis nende edasise integreerumise Läänega kahtluse alla seavad, arreteerides vahepealseid võimukandjaid või taastades Stalini kujusid. Eesti võime neid riike aidata on seetõttu oluliselt langenud ning kogu idapartnerlus tõsiste probleemide ees.

Uuel kümnendil pole Eesti endale uusi suuri eesmärke sõnastanud, täpsemalt öeldes pole seda isegi üritanud.

Sellisel kombel vajab Eesti põhjalikku inventuuri oma senistes poliitikates ja plaanides, et näha, mis neist tegelikkuses töötavad ja mis mitte. Siis on teada, mida neist jätta ning millega edasi liikuda. Selline inventuur aitaks meil selgemalt määratleda omi probleeme ning väljakutseid, ka neid, mis ei tulene lähiminevikus tehtud möödalaskmistest, vaid edusammudest, näiteks väljarände hoogustumine. Esiteks on see osa suuremast eestlasi ilmselt igavesti kummitama jäävast probleemist, milleks on mure eestluse tuleviku pärast. Kui paarkümmend aastat tagasi oli see seotud muulaste sisserändega ning eestlaste vähemusse jäämisega Eestis, siis nüüd rohkem eestlaste väljarändamisega.

Probleemi aitaks leevendada sündimuse järsk tõstmine, millele on Eestis ka tähelepanu pööratud, kuid tagajärjed on siin keerulised tulema. Euroliidu täisliikmeks saamine, Austraaliaga sõlmitud leping noortele eestlastele töölubade saamiseks, laienenud õppimis- ja reisimisvõimalused välismaal, töölubade kergem saamine Euroopa Liidu liikmesriikides – kõik need on väljarändele kaasa aidanud. Samas on need Eesti kaheldamatud edusammud, mille saavutamise nimel me oleme kõvasti tööd teinud. Väljaränne Eestist oleks kindlasti väiksem, kui oleksime jäänud vaeseks ja õnnetuks perifeeriaks, mille kodanikke kuskil näha ei taheta ja kellele ei anta ka töölubasid. Loomulikult võib kõige selle taustal pikalt rääkida, kui vale on mure väljarände pärast, kuid see ei muuda probleemi olematuks. Eesti ühiskonda vapustab see kõikidel aladel, alates majandusest ja lõpetades riigikaitsega. Selleks, et probleemi lahendada, tuleks seda endale kõigepealt tunnistada. Just selleks ongi meil oma saavutuste ja möödalaskmiste inventuuri vaja.