Diplomaatia ja välispoliitika digitaalajastul: murekohad ja võimalused

Kui ma aastatel 1996–2005 Tartu ülikoolis diplomaatia üldkursust lugesin, võisin endiselt kasutada õppetöös Sir Harold Nicholsoni samasuguse pealkirjaga teost. Nicholson kirjutas oma klassikalise teose 1939. aastal ja ka selle uusim, 1998. aastal avaldatud versioon, mida mina tarvitasin, ei olnud märkimisväärselt uuendatud ega täiendatud.¹ Sellest ei olnud midagi, sest ei diplomaatia praktika ega teooriagi olnud vahepeal märkimisväärselt muutunud. Selle kümnendi jooksul kuulasid minu loenguid mitmed tulevased Eesti või ka muude riikide diplomaadid, kes hiljem on kinnitanud, et see teos oli tõepoolest väärtuslik.

Viisteist-kakskümmend aastat hiljem ei ole see enam võimalik. IKT on meie elu üle võtnud ja kui identiteet tähendab sidusat mälestuste kogumit, siis on meie nutitelefonides rohkem „meid” kui meis endas. Kümmekonna aasta pärast ei kõnele me enam ilmselt üldse virtuaalsest ja reaalsest maailmast, sest need on täielikult ühte sulanud. Avalikus sfääris on e-valitsusest, millest on saanud digitaalvalitsus, kujunenud meie aja paradigma – seda pole ilmselt vaja pikemalt seletadagi Eestis, kus see on kerkinud tähtsaimaks riiklikuks prioriteediks. Kui digiteerimine tihtipeale ei muuda valitsemist ennast, viies selle ainult arvutite enama kasutamiseni, siis välispoliitika (ja seda rakendava diplomaatia) vallas võime näha varasemaga võrreldes tõelist muutust.

Ent geopoliitika on püsima jäänud ja võimsalt, nagu Eestis selgelt näha võib, ning tegelikult seisabki just eksistentsiaalne oht riigile ja üksikisikule paljude digitaalsete uuenduste taga, mis üritavad muuta diskursust või välja töötada ellujäämisstrateegiaid tingimustes, kus vastas seisab potentsiaalselt ülekaalukas vaenlane. Kõiki arutelusid „(rahvus)riigi lõpust” ja digitaalsete kontrakontseptsioonide loomise kohta tuleks, ma usun, käsitleda just selles kontekstis, sest vähemalt praegu tähendaks selline lõpp ülima tõenäosusega düstoopilise „hõimuajastu” taasteket, mitte aga globaalse ühiskonna kujunemist.

Mis on siis tegelikult muutunud? Maailm on tõepoolest väiksemaks jäänud ning suhtlemine muutunud tunduvalt kiiremaks ja hõlpsamaks, aga see ei ole õigupoolest midagi uut, vaid pelgalt loogiline edasiminek sellistest murrangulistest ilmingutest nagu Atlandi kaldaid ühendav telegraafikaabel ja aurulaevad – isegi kui Skype ja kõik muu on väga jõuline samm edasi. Palju tähtsam on aga see, et inimene ise on muutunud ühtaegu globaalsemaks – me võime vaadata, kuidas Tai talunikud saaki koristavad, ja nendega iga hetk isegi suhelda – ja lokaalsemaks – uudised, teave ja võrgustikud väikeste, sealhulgas ka väga laiali pillutatud kogukondade seas on kujunenud normiks, kindlustades neile varasemast palju suurema kerksuse, sest meiegi poolehoid kuulub (õigustatult) enamasti neile. Rahvusriik, diplomaatia ja välispoliitika keskne suurus, on seetõttu tõepoolest mõnes mõttes pidanud asuma oma olemasolu kaitsele, kuid siiski kaotamata keskset osa üldises tarbetute surmade vältimises ja hea elujärje kindlustamises kõigile – niisiis, reform, mitte kadu, evolutsioon, mitte revolutsioon. Võib lisaks väita, et praegu on klassikalise diplomaatia ja välispoliitika ülesanne enda positsioonide taaskindlustamine.

Meie tänane elu on lausa olulisel määral digitaalne ning seda peab diplomaatia ja välispoliitika ilmtingimata arvestama, kui tahab olla edukas, ükstaspuha kuidas me ka edu ei defineeriks.

Paraku on tänapäeva diskursusse tee leidnud kolm üpris vähe liberaalsust ilmutavat ja pigem realismi kalduvat klassikut: Carl Schmitt väitega, et poliitika keerleb lõppkokkuvõttes vere ja ruumi ümber, Niccolò Machiavelli propaganda tähtsuse rõhutajana,Thomas Hobbes kinnitusega, et valitsuselt ei saa oodata eesmärkide poole püüdlemist, mis tooksid kaasa valitsuse enda hääbumise.

Kuhu jäävad normatiivsus ja eetika, kui me vaatame seda kolmikut? Digiteerimisel on oma dünaamika, aga võib öelda, et vähemalt praegu on enamik asjatundjaid seda meelt, et e-valitsus sarnaneb rohkem MSGga: see tugevdab kalduvusi, mis seda valitsust juba niigi iseloomustavad. IKT uskumatult võimsa sunni- ja kontrollipotentsiaali tõttu on enamik demokraatlikke ja liberaalseid režiime sinnapoole liikunud, muud režiimid ehk veidi vähem. Realism ütleb meile, et kontekstiväliselt reaalselt eksisteerivas maailmas normatiivsete eesmärkide poole pürgides võivad tagajärjed olla äärmiselt murettekitavad.

Diplomaatias võime täheldada kvantitatiivset muutust, mis on loomu poolest peaaegu üle kasvanud kvalitatiivseks: läbirääkimised riiklikul tasandil on muutunud peaaegu täiesti tähtsusetuks ning põhilisi probleeme arutavad riigipead või vastavad ministrid silmast silma või telefonitsi. 21. sajandi diplomaatias on kesksele kohale kerkinud kaks ülesannet. Esimene neist on suhtekorralduslikud oskused (esindatava riigi reklaamimine võõrustavas riigis), mis tähendab, et saadiku põhitegevuseks on kujunenud suhtlemine ajakirjandusega, osalemine kõikvõimalikel üritustel, koolide külastamine ja nii edasi. Teiseks saab tõeliselt pühendunud diplomaat poliitilises mõttes edastada tegelikku teavet, mis ja miks tema asukohamaal toimub, sest nagu alati, aga tänapäeval veel digitaalselt võimendatuna kalduvad isegi kõige toredamad maad esitama endast kuvandit, mis on tegelikkusega üpris lõdvalt seotud. Need kaks ülesannet on omavahel seotud. Mida rohkem diplomaat suhtleb ja suhtlusvõrke loob – ja mitte ainult ringkondadega, kes saavad diplomaatidega suhtlemise eest tasu –, seda enam saab diplomaat teada ja seda enam on tal väärtuslikku teavet kodumaale edastada. Mõneti irooniliselt tähendab see sisuliselt vanaaegsete õukonnadiplomaatide, keda me tunneme 19. sajandi mälestuste või vanade Hollywoodi filmide põhjal, naasmist omamoodi sarmikate härrasmeeste – ja ka peibutavate daamide – karikatuurina, kes üritavad varjatult kallutada arvamust nii õukonnas kui ka rahva seas ning samal ajal ise selgusele jõuda, mis „tegelikult” toimub. Paradigma muutudes juhtub mõnigi kord, et ammu unustatud tegelaskujud tulevad tagasi, sest uuendused on uuendused ikkagi ainult hetkekontekstis, mitte tingimata ajaloolises mõttes, isegi kui nad on mingil moel teisenenud. Näiteks tänapäeval peavad diplomaadid Twitteris säutsuma …

Välispoliitikast üldisemalt kõneldes tuleb kindlasti silmas pidada, et IKT ja maailma digiteerimine ei asenda kuidagi geopoliitikat, küll on see aga kerkinud omaette vaieldamatuks tõsiasjaks, pealegi möödapääsmatult tähtsaks. Meie tänane elu on lausa olulisel määral digitaalne ning seda peab diplomaatia ja välispoliitika ilmtingimata arvestama, kui tahab olla edukas, ükstaspuha kuidas me ka edu ei defineeriks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Käesoleva kirjutise aluseks on 2. aprillil 2018 Yangonis Myanmari rahvusvaheliste ja strateegiliste uuringute instituudis peetud loeng, mida on kohendatud spetsiaalselt Eesti konteksti arvestades. See on valminud Robert Krimmeri juhitava TTÜ digitaalse valitsemise oivakeskuse algatuse raames.