Diktatuuri anatoomia

Diktatuuri on siiani vaadeldud kui valitsemisviisi, kus riigivõimu teostab piiramatute volitustega juht, kelle volitused ei tulene mitte õigusest, vaid jõul põhinevast autoriteedist. Selline käsitlus jääb aga tänapäeva diktatuuride iseloomustamisel liiga üldiseks ja ilmselt ka ebatäpseks. 21. sajandi alguse diktatuurid ei ole samasugused kui möödunud sajandi 20.-30. aastatel. Diktatuuri ja demokraatia piirjooned on ähmastunud. Siiski on kindlasti olemas printsiibid, mille alusel saab diktatuure ühemõtteliselt piiritleda. Seega, diktatuuri anatoomiast saab rääkida küll, kui pühendada pisut ruumi diktatuuri vormidele ja nende kohanemisele ühiskonna muutustega.

Diktaatori ja diktatuuri mõisted on pärit Vana-Roomast, kus diktaatoriks nimetatud isik sai riigi kriisist väljatoomise huvides senatilt piiramatud, kuid ajutised volitused. Seega ei olnud diktatuur Roomas mitte valitsemisviis, vaid pigem erakorraline seisukord. Küsimus, mis on diktatuur, ei olnud Vana-Roomas oluline. Täna on see küsimus aga ilmselgelt aktuaalne.

Mis on diktatuur?

Avamaks esimeses lauses tõdetut, peab märkima, et arusaamine sellest, mis on diktatuur, on aja jooksul muutunud ja erineb riigiti. Veel maailmasõdadevahelisel perioodil rõhutati diktatuuri puhul seda, et tegu on ajutise abinõuga normaalse korra taastamiseks. Selline lähenemine tugines paljuski vana-roomalikule praktikale, kuigi tolleks ajaks oli diktatuuri mõiste omandanud märksa laiema tähenduse, hõlmates nii Ladina-Ameerika sõjaväehuntad kui Euroopa totalitaarsed režiimid, kuigi vähemasti viimaste puhul ei torganud arusaam ajutisusest küll kuidagi silma ning valitsejad pidasid olukorda oma võimu all vägagi normaalseks.

Diktatuuride piiritlemisel on kasutatud mitmeid kriteeriume, millest ajutisus on kõige kitsam käsitlusviis. Kõige avaram võimalus oleks vaadelda diktatuuridena kõiki ühiskondi, kus valitsemisviisiks pole demokraatia. See viiks aga absurdini, kuna demokraatiast saab ajaloos rääkida üldse kahel korral, piiratud hulgal maadel ja kokku võrdlemisi lühiajaliselt: antiikses Ateenas mõnikümmend aastat ja tänapäeva demokraatia ca paar sajandit. Seega on õige paigutada diktatuur ikkagi ajastusse, kus sellele on demokraatia ja ehk ka traditsioonilise ühiskonna (näiteks isevalitsusliku monarhia) alternatiiv. Viimast diktatuuriga samastada ei ole vist päris õige, kuigi kahtlemata olid Tsaari-Venemaa ja Osmani impeerium kõike muud kui demokraatlikud. Seega, diktatuur ei ole tingimata kõik see, mis ei ole demokraatia, vaid pigem modernse riigivormi puhul demokraatiaga alternatiivne valitsemisviis.

Nii nagu ei ole olemas universaalset demokraatiamudelit, et ole ka kahte täpselt ühesugust diktatuuri. Diktatuur avaldub ühiskonnas vägagi erinevas vormis, mis sõltub vastava maa spetsiifikast, s.o ajaloolisest traditsioonist, sotsiaalmajanduslikust seisundist, etnilisest koosseisust, klassistruktuurist, geopoliitilisest asendist jpm. Siiski on demokraatia rahvusvahelisem kui diktatuur, kas või seetõttu, et demokraatiat iseloomustavad kindlad põhimõtted, reeglid, mis on valitsuse tahte suhtes ülimuslikud, seadusest tulenev kord ja mehhanismid, mille kaudu rahvas saab mõjutada valitsuse tegevust. Tavapäraselt peetakse demokraatia olemasolu miinimumtingimusteks kodanike võrdsust seaduse ees, seadusandliku kogu vabu valimisi etteantud tähtajaks, seadusandliku kogu ainuõigust seaduste vastuvõtmisel ning seaduste kohustuslikkust ühtviisi kõigile, ka riigipeale ja valitsusele. Sõna-, trüki- ja ühinemisvabadus ning kindlus, et kedagi ei tohi tema meelsuse pärast karistada, kuuluvad demokraatia funktsioneerimise hädavajalike tingimuste hulka. Viimastel kümnenditel on eespool nimetatutele lisandunud ka inimõiguste kaitse valdkond. Seega on demokraatia teatavas mõttes etalon, millest lähtudes on hea võrrelda ja hinnata mittedemokraatlikke valitsemisviise.

Demokraatiast saab ajaloos rääkida üldse kahel korral, piiratud hulgal maadel ja kokku võrdlemisi lühiajaliselt

Diktatuur valitseb on seega riikides, kus mõned või kõik demokraatiaks vajalikud tingimused puuduvad. Kuid demokraatlikud vabadused puuduvad tihtipeale ka anarhia tingimustes, kus diktatuuri ei ole, sest ei ole reaalset riigivõimu ja toimivat õiguskorda üleüldse, kuid kõikvõimalike jõukude omavolitsemise tõttu puudub ka inimeste õiguste kaitse ja turvalisus. Diktatuuri tingimuseks on ikkagi võim; diktatuur ongi olemuslikult võim, millel puuduvad demokraatia korral hädavalikud piirangud. Ehk siis, kui otsida ajaloost diktatuurile eelkäijaid, ei ole selleks niivõrd Vana-Rooma diktatuur, vaid pigemini türannia ja despootia.

Tänapäeval on diktatuuril ilmselgelt negatiivne tähendus, seda eeskätt põhjusel, et ilmsiks on tulnud diktatuuririikides sooritatud massilised inimsusevastased kuriteod, mis demokraatia korral oleksid võimatud. Holokaust, stalinlik terror, Punaste Khmeeride genotsiid, Ladina-Ameerika inimeste kadumine diktatuuride ajal, inimeste söömine mitmes Aafrika despootias, Saddam Hussein ja tema tegevus – see rida osutub pikaks. Seepärast püüavad tänapäevased diktatuurid maskeerida end kõikvõimalike demokraatlike kulissidega. Enne Teist maailmasõda suhtuti diktatuuri pigem neutraalselt – kui kohati õigustatud alternatiivi demokraatiale. Diktatuuris nähti pragmaatilist võimukasutust ühiskonna vastuolude leevendamiseks. Kui Esimese maailmasõja järgne demokraatiabuum asendus sotsiaalmajanduslikus ja poliitilises kriisis pettumusega, mõjus “kõva käe” lahendus enamikus Euroopa riikides atraktiivsena. Itaalia fašismi eeskujul taganes demokraatia kõigis Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides (välja arvatud Tšehhoslovakkia ja Soome) erineva kaaluga diktatuuri ees. Teisalt põhjendati autokraatiat vajadusega kaitsta riiki totalitaarse diktatuuri, Nõukogude tüüpi kommunismi ja Saksa natsionaalsotsialismi eest. Tuleb tunnistada, et autoritaarsed valitsused õigustasid oma tegevust siiski ajutiste erakorraliste vajadustega ega rõhutanud seda kui püsivat mittedemokraatlikku alternatiivi. Ometi ei päästnud diktatuur ühtegi riiki Nõukogude või Saksa agressioonist, pigem said diktaatoritest okupantide hirmunud käsutäitjad, kes aitasid likvideerida oma maa iseseisvust.

Diktatuuride tekkimine

Modernne riik tekkis koos ootustega inimeste võrdõiguslikkusele (versus seisuslikkus), vabadusele (versus omavoli) ja otsustusõigusele (versus allumine). Paraku nii, nagu ei saa tuua paradiisi maa peale, ei saa ka ideaalid tegelikkuseks. Ühiskonnas, kus suudeti reformida seisuslik ühiskond kodanikuühiskonnaks ja vältida vägivaldseid pöördeid, suudeti korraldada ümber ka riigi valitsemine. Demokraatia kujunes järkjärgulise legitiimse protsessina. Sellise arengutee musternäiteks on Suurbritannia. Kus aga seisuslik ühiskond purustati revolutsiooniliste rahvahulkade jalge all, tekkis võimuvaakum ja legitiimsuse defitsiit. Kuna keegi ei saanud võimule seaduslikult, siis sai võimu see, kellel oli jõud. Kui jõudude vahekord muutus, vahetus ka võim, enamasti vägivaldse võimuhaaramise (riigipöörde) vormis. Sellekohase näitena on toodud Prantsusmaad, kuid veelgi rohkem käib see Ladina-Ameerika kohta. Ega demokraatlikud ideaalid kadunud ka revolutsioonilistes ühiskondades ning aeg-ajalt tekkis seal ka demokraatlik valitsus. Ent enamasti ei olnud nende kandepinnaks oma õigusi tunnetav rahvas, vaid jõudude tasakaal oligarhia eri rühmade vahel. Seepärast jäid demokraatlikud etapid enamasti lühiajaliseks. Prantsusmaal õnnestus diktatuuri nõiaringist välja rabeleda Kolmanda vabariigi kehtestamisega 1871. aastal Saksamaal pärast Teist maailmasõda, Kesk-Euroopal 1990ndate algul ja Ladina-Ameerika tulevik on tänini ebaselge.

Diktatuuri kehtestamisel ei ole kahtlemata ainult subjektiivsed põhjused – keegi võimuhull või siis mõjukas klann lihtsalt tahab võimu ja võtabki selle. Diktatuur ei ole avalikust arvamusest nii sõltumatu, et seda poleks vaja põhjendada, “maha müüa”. Diktatuuri teevad võimalikuks ikkagi ühiskonna hädad, millele ei leita pragmaatilisemat lahendust kui võimu kontsentreerimine ja tülitekitajate ohjeldamine. Soodsaks pinnaseks on sotsiaalselt ja etniliselt lõhestatud ühiskond, kus nende rühmade osakaal, kes on huvitatud stabiilsusest ja kellel on midagi kaotada (keskklass), on nõrk, ülirikas ja väiksearvuline oligarhia tugev ning vaesuses virelev alamkiht arvukas. Oligarhial on suured võimalused alamkihtidega manipuleerida (äraostmine, populism, näiline huvide kaitse), keskklass ei suuda aga oma huve kaitsta. Kui sellele lisanduvad majandusraskused, relvakonfliktid, kuritegevuse kasv ja turvalisuse vähenemine, sealhulgas ametiisikute korrumpeerumine, mille valgusel ilmneb demokraatliku valitsuse suutmatus korda tagada, on potentsiaalsele diktaatorile näidatud rohelist tuld. Niisugune olukord on olnud iseloomulik Ladina-Ameerikale kogu selle iseseisva ajaloo vältel, Kesk- ja Lõuna-Euroopale pärast Esimest maailmasõda ja on Araabia ning Aafrika maadele täna. Mõistagi ei tähenda see, et kui tingimused diktatuuri kehtestamiseks on olemas, siis diktatuur tingimata ka kehtestatakse. 1930ndate alguses olid Eesti ja Soome sarnases sotsiaalmajanduslikus ja poliitilises olukorras: mõlemat vaevas majanduskriisist tingitud depressioon, poliitiline elu oli ebastabiilne ja mõlemas riigis tegutses mõjukas autoritaarset riiki propageeriv liikumine, Eestis vabadussõdalased, Soomes Lapua. Kuid kui Eesti valitsus eesotsas riigivanem Pätsiga ei näinud muud lahendust kui riigipööre ja demokraatiast loobumine, siis Soome ületas kriisi, säilitades demokraatia.

Diktaatori ja diktatuuri mõiste on pärit Vana-Roomast, ent seal ei tähendanud diktatuur mitte valitsemisviisi, vaid pigem erakorralist seisukorda.

Diktatuuri kehtestamisel on kahtlemata levinuimaks võtteks ebaseaduslik võimuhaaramine ehk relvastatud riigipööre. Ent kuna see ei ole legitiimne, tõstatub paljudel juhtudel küsimus, kas usurpeeritud võimu tunnustatakse? Siseriiklikult on asi lihtne: kui on olemas jõud, siis sellele allutakse. Kui ei alluta, võetakse kasutusele repressioonid ja vastuhakkajad kõrvaldatakse. Rahvusvaheliselt on aga riigipööre seotud komplikatsioonidega ja nendega toimetulek sõltub riigi positsioonist ning teiste riikide tahtest. Bolševistlikku valitsust tunnustasid Lääne-Euroopa riigid alles 1924., USA 1932. aastal. Kuid ikkagi tunnustasid! Hiina RV valitsuse tunnustamine leidis aset alles 1970ndatel. Ladina-Ameerika riigipöördeid on enamasti peetud nende riikide siseasjaks. Kuid pole haruldased juhud, kui suheldakse eksiili läinud võimuesindajatega ja riigipöörajaid ei tunnustata (näiteks prints Sihanouk ja Pol Poth Kambodžas).

Paraku on diktatuuri kehtestamisel ka teisi, mõnikord lausa legitiimseid teid. Mussolinist sai diktaator seeläbi, et kuningas, nimetades ta valitsusjuhiks, legitimeeris Mussolini jõuga haaratud võimu ja dikteeritud tahtmise. Natsionaalsotsialistid tulid Saksamaal aga võimule vabadel valimistel. Kasutanud ära Weimari vabariigi põhiseaduses antud võimaluse viia läbi erakorralisi valimisi nii sageli kui soovi on, kõrvaldati nende abil opositsioon ja kehtestati diktatuur, kusjuures vormiliselt kehtis endiselt Weimari põhiseadus.

Ka mitmed Aafrika ja SRÜ riikide diktaatorid on tulnud võimule seaduslikult, vabade valimiste tulemusena. Võimu säilitamiseks on aga kasutatud nii legitiimseid kui ebaseaduslikke vahendeid. Lukašenka ja mitmed Kesk-Aasia diktaatorid pikendasid oma presidendivolitusi rahvahääletuse teel. Samas ei näinud põhiseadus sellist protseduuri ette. Põhiseadust rikuti, kuid toetuti “rahva tahtele”. Iseasi, kuivõrd ausad olid rahvahääletuse tulemused. Aserbaidžaani president Geidar Alijev “pärandas” ameti lihtsalt oma pojale nagu monarh. Vormiliselt toimus kõik seaduse järgi: Ilham Alijev valiti ülekaalukate toetushäältega riigi presidendiks.

Seega, diktatuuri olemus ei tulene meetodist, millega see kehtestatakse, vaid ikkagi sellest, mil moel valitsetakse.

Diktatuuri liigid

Nagu öeldud, on diktatuur tavaliselt rahvuslik ja selles kajastub tugevasti vastava ühiskonna eripära. See pole juhuslik. Kui demokraatia rõhub suures osas üldinimlikele väärtustele, siis diktatuur tugineb rahvuslikele väärtustele ja õigustab oma eksistentsi sageli rahvuslike huvide kaitsega. Väheseid erandeid, kus rahvuslik retoorika puudus, oli isegi põlu all, oli kommunistlik NSV Liit. Kuna eesmärgiks oli seatud ei vähem ega rohkem kui maailmavalitsemine, siis sobis “proletaarne internatsionalism” loosungina rohkem kui “vene šovinism”. Rahvuslikkus jäi tagaplaanile siiski üksnes ajutiselt. Kui ilmnes, et revolutsiooni eksport ei õnnestu, tuli käibesse “nõukogude patriotism” kui rahvusliku imperialismi loosung.

Et rahvuslikud huvid rõhutavad eripära ja on tihtipeale riikide eriarvamuste allikaks, on ka diktatuuride mitmekesisus äärmiselt suur. Siiski saab diktatuure rühmitada nende olemuse ja iseloomu alusel.

Diktatuuride puhul joonistub välja kaks võrdlemisi erinevat diktatuurivormi, mida on hakatud nimetama autoritarismiks ja totalitarismiks. On olemas ka mitmeid üleminekuvorme, kus põimuvad autoritaarse ja totalitaarse diktatuuri elemendid.

Küsimus, kas lääneriikides demokraatia ikkagi on tagatud, ei olegi ehk nii rumal. Tõsi, täna veel selle küsimuse eest ei karistata

Autoritaarne diktatuur on valitsemisvorm, mida iseloomustab võimu koondumine liidri või kitsa oligarhia kätte, kuid muid eluvaldkondi puudutab diktatuur vähe. Autoritaarset riiki õigustatakse tavaliselt vajadusega erakorraliste abinõude järele ühiskonna kriisist väljatoomiseks ning demokraatia taastamiseks. Autoritarism ei sea eesmärgiks uue ühiskonna ehitamist ja uue inimese kasvatamist, vaid rõhub just traditsiooniliste väärtuste ja rahvusliku ühtsuse säilitamisele (nn konservatiivne diktatuur). Autoritaarne riik propageerib pragmatismi ja erilist ideoloogiat tal ei ole. Tuginetakse ajaloos välja kujunenud ühiskonnakorraldusele. Kodanikuõigusi piiratakse sedavõrd, kuivõrd see on vajalik diktatuuri püsimiseks. Seepärast ulatub autoritaarsete riikide spekter karmist terroristlikust režiimist, kus igasugune teisitimõtlemine on armutult maha surutud, pehme liberaalsuseni, kus võimud sallivad küll sõnavabadust ja austavad inimõigusi, kuid mitte demokraatlikul teel võimuvahetust. Autoritaarseks juhiks võib olla riigipea, valitsusjuht, aga ka mitteametlik autoriteet. Sõjaväel on enamasti autoritaarses riigis väga tugev positsioon, sõjaväeline diktatuur on autoritaarse riigi üks vormidest. Enamik Ladina-Ameerika, Araabia, Aasia, Aafrika ja sõjaeelse Euroopa diktatuuridest (sh Eestis) ongi olnud autoritaarsed.

Totalitaarne diktatuur on ideoloogiakeskne ja põhjendab end mingisuguse missiooniga (NSV Liidus kommunismiehitamine, Natsi-Saksas aaria rassi valitsemine, Itaalias Rooma impeeriumi taastamine). Seda tüüpi diktatuuris ei räägita demokraatia taastamisest, vaid diktatuuris nähakse ainuõiget vahendit eesmärgi saavutamiseks. Kogu ühiskonnaelu on allutatud tsentraliseeritud riigiaparaadile, mille tipus on juht ja valitsev ainupartei. Viimasele kuulub ideoloogia tõlgendamise monopol. Mingeid inim- ja kodanikuõigusi, enamasti ka isikuvabadust totalitaarne riik ei salli. Sõjavägi on allutatud samuti parteile ja riigi püsimise keskne institutsioon on julgeolekupolitsei. Totalitaarne riik enamasti eitab lähiminevikku, ehitab uut ühiskonda ja korraldab riigivalitsemise juurteni ümber. Tänu messianismile on totalitaarsed riigid eranditult agressiivsed. Teine maailmasõda päästeti valla just totalitaarsete diktatuuride ambitsioonide rahuldamiseks. Totalitaarsete riikide seas võib eristada kolmes raskusastmes diktatuure. Kõige pehmem oli Itaalias Mussolini kehtestatud fašism, mis säilitas paljud autoritaarsetele riikidele iseloomulikud traditsioonilised võimustruktuurid ja sekkus ühiskonnaellu eeskätt seltsi tüüpi ühenduste surumisega korporatiivsetesse hierarhilistesse ja fašistlikule parteile allutatud koondistesse. Saksa natsionaalsotsialism allutas riigivõimule ka majanduse ning rakendas selle sõjatööstuse teenistusse. Erinevalt Itaaliast võttis Saksamaa kasutusele ulatusliku terrori nii poliitiliste vastaste kui mitte-aarialaste hävitamiseks (holokaust, puuetega inimeste likvideerimine). Kommunistlik NSV Liit jõudis kogu ühiskonna allutamiseni totalitaarsele riigiaparaadile ning terror ja koonduslaagrid omandasid koha ka riigi majanduselu korraldamisel. Kommunistlik totalitarism on jõudnud äärmuseni Põhja-Koreas, kus kasarmuelu kujundati ainsaks võimalikuks inimese eluvormiks, ja Kambodžas, kus Pol Pothi juhitud Punased Khmeerid mõrvasid ideoloogilisel ettekäändel ligi poole elanikkonnast, sh peaaegu kõik haritlased. Tänases maailmas on jäänud püsima üksnes kommunistlikud totalitaarsed riigid: Põhja-Korea, Kuuba, Hiina RV ja veel mõni üleminekuühiskond (Vietnam, Myanmar jt).

Kommunistliku süsteemi krahh pärast NSV Liidu ja Jugoslaavia lagunemist tõi kaasa ka uut tüüpi diktatuuride tekkimise. Kui 1990ndate alguse liberaalse demokraatia võidukäigu usus eeldati, et NSV Liidu ja Jugoslaavia varemetel tekivad demokraatlikud riigid, siis kümnend hiljem tuli tõdeda, et see ootus ei pea paika. Demokraatia juurdus esialgu üksnes Sloveenias ja pärast kindralist president Tuđmani surma ka Horvaatias. Makedoonias ning Bosnias ja Hertsegoviinas, kus elati üle kodusõda, on küll demokraatlik valitsus, kuid võrdlemisi ebastabiilne siseolukord. Jäänuk-Jugoslaavia (Serbia ja Montenegro) demokraatia juurutati pommilennukite abil Kosovo kriisi ajal.

SRÜ riikides säilitas või taastas kiiresti positsioonid nõukogudeaegne nomenklatuur. Tänases SRÜ ruumis võime enam-vähem vabadest valimistest rääkida üksnes Gruusias, Moldovas ja Ukrainas, kusjuures nendeski riikides on need saanud võimalikuks dramaatilise vastasseisu järel. Valgevenes ja Kesk-Aasias ning Aserbaidžaanis on loodud diktatuur, mida võiks nimetada post-totalitaarseteks. Seda iseloomustab endise nomenklatuuri täielik võim. Säilinud on isikukultus, kommunistlik ideoloogia on asendatud seguga rahvuslusest, nõukogude pärandist ja religioonist. Korruptsioon on laialt aktsepteeritud asjaajamise viis. Diktatuuride raskusaste erineb riigiti: kui Aserbaidžaanis püütakse näida demokraatlikuna, opositsioon on küll nõrk, aga olemas ja osaliselt võimaldatakse ka sõnavabadust, siis Türkmenistanis on taastatud totalitaarne valitsemisviis kogu täiuses. Venemaa suundub praegu aga autoritaarsesse diktatuuri.

Mis ootab diktatuure?

Viimane sajand on näidanud, et diktatuur ei pruugi sugugi olla lühiajaline ja ajutine valitsemisviis. Olukorras, kus ühiskonnas ei ole tingimusi demokraatia toimimiseks, osutub diktatuur paratamatuks. Seda oleme näinud mitmetel islamimaadel, kus diktatuur on taganud võrdlemisi ilmaliku ja lääne suhtes tolerantse poliitika, kuid demokraatlikel valimistel toetatakse religioosseid sõjakaid äärmuslasi, kes loobuvad pärast võimulesaamist demokraatiast õige pea.

Kui demokraatia rõhub üldinimlikele väärtustele, siis diktatuur tugineb rahvuslikele väärtustele.

Demokraatia ja diktatuuri piiri hägustumises on oma süü vanadel demokraatiamaadel, kes 1990ndate alguse usus demokraatia pöördumatusse võidukäiku soovisid näha demokraatiat ka seal, kus seda ei olnud ega tekkinud. Mõiste “new democracies” on hõlmanud paradoksaalselt just posttotalitaarseid diktatuure. Arusaamine demokraatiast teiseneb ka lääneriikides: terrorioht on toonud kaasa täidesaatva võimu volituste laiendamise piirini, mis tavaarusaamisega demokraatiast kohati juba vastuollu läheb; poliitiline korrektsus toob kaasa piirangud, mis voltaire’liku arusaama kohaselt ei sobi kokku sõnavabadusega. Kodanikuühenduste katusorganisatsioonide lülitumine otsuste tegemisse ja kõikvõimalike esinduskvootide sissetoomine võrdse esindatuse tagamiseks suurendab korporatiivset valitsemist kodanike võrdõiguslikkusel põhineva otsustusmehhanismi arvel. Küsimus, kas lääneriikides demokraatia ikkagi on tagatud, ei olegi ehk nii rumal. Tõsi, täna veel selle küsimuse eest ei karistata.

Kuid maailm on pidevas muutumises ja demokraatial on diktatuuri ees selles suhtes oluline eelis. Demokraatia on paindlikum ja suudab muutustega kaasa minna suuremaid vapustusi vältides. Diktatuurid on jäigad ja kui need jäävad ajale jalgu, siis varisevad tavaliselt suure pauguga. Kurb tõde on aga see, et diktatuuri varemetele on palju tõenäolisemalt tõusmas uus diktatuur kui demokraatia.