Determinismi peibutused

Geostrateegia ja geopoliitika, mis suurel määral on üks ja sama asi, pakuvad selget ja peibutavat vastust postmodernsete olude ebakindlusele ja laialivalguvusele. Lühidalt kokku võttes on geostrateegilise mõtteviisi põhieeldused, et geograafia määrab kindlaks võimu ja et riiklike huvidega riike sunnib nende suurus ja geograafiline asukoht talitama just ühel konkreetsel viisil.

Sellest seisukohast ei korda ajalugu ennast ei tragöödia ega farsina, vaid lihtsalt kordub ikka ja jälle. Ma tean, et see on öeldud mõnitamisi, aga igal juhul on geostrateegia aluseks olevate eeldustega tõsiseid metodoloogilisi probleeme. Esiteks on geostrateegia puhtmaterialistlik, ainelised olud määravad kindlaks inimkäitumise, mis sisuliselt tähendab, et inimkonna aastatuhandeid kestnud püüdlused seda ületada on olnud asjatud. Samuti materialist Marx pakkus välja vähemalt omalaadse ilmaliku eshatoloogia. Geostrateegia ei võimalda isegi mõelda, et inimmõtte ja looduse etteantu vahel võiks olla mingisugune püsiv interaktsioon, mis mõnikord lubaks lisaks üksikisikutele isegi kollektiividel pääseda determinismi käest. Kahtlemata on üks rahvusriigi eesmärke luua piisavalt intellektuaalset kapitali, et selle läbi tõusta kõrgemale suuruse, rahvaarvu ja geograafia seatud piiridest.

Selline materialistlik käsitlus ei jäta ruumi seisukohale, et ideed võivad mõjutada tegusid. Marx vähemalt eristas pealisehitust ja baasi, aga geostrateegia on jäigalt kinnitunud geograafia külge, nii et see ei saagi seletada poliitilisi muutusi millegi muu kui pelgalt materiaalsete teguritega. Parimal juhul võib see väita, et poliitika muutumist tingivad riiklikud huvid, aga küsimust, miks riiklikke huve võib ühel päeval tõlgendada viivana rajale A ja teisel päeval rajale B, ei peeta asjakohaseks. Niisiis, kui riik suundub näiteks riigikeskselt valitsemiselt majanduskesksele ja sealt edasi vabaturumajanduslikule strateegiale, on materialism vakka, ehkki suunavahetuse tagajärjed on ilmsed ja vaieldamatud.

Kõik, kes selles kahtlevad, võiksid mõelda, kuidas Suurbritannia muutus seoses Thatcheri üleminekuga vabaturumajanduslikule strateegiale – see moondus ideoloogiaks, mille taga ei seisnud enam pelk reageerimine muutuvatele ainelistele oludele, vaid mis hakkas tegutsema omaette, vabastatuna majanduslike ja mittemajanduslike olude interaktsioonist, mis selle algselt sünnitasid. Selle ideoloogia kahtluse alla seadmiseks läks vaja 2008. aasta suurt kokkuvarisemist – selleks ei piisanud aineliste olude muutumisest, näiteks süvenevast sissetulekute erinevusest. Samamoodi on raske taibata, miks Prantsusmaa hoiab nii visalt kinni riigi tugevast rollist majanduses, kui jätta arvestamata kultuur, traditsioonid ja etatistlik ideoloogia. Need on ilmselgelt mittemateriaalsed tegurid, aga samamoodi on ka selge, et neil on oma osa, kui tahetakse riiklikke huve vähegi tõsisemalt käsitleda.

Kokku võttes on geostrateegilise mõtteviisi põhieeldused, et geograafia määrab kindlaks võimu ja et riiklike huvidega riike sunnib nende suurus ja geograafiline asukoht talitama just ühel konkreetsel viisil.

Geostrateegia eirab samuti kommunikatsioonirevolutsiooni, mis on võimaldanud ühiskondlikel rühmadel väljuda riiklikust kommunikatsioonisfäärist ja on radikaalselt vähendanud informatsiooni hinda. Maailm ei pruugi olla lapik, ehkki Thomas Friedman nii väidab¹, aga ta on varasemast lapikum ning ühiskonna mõjutamisel on poliitiline eliit palju piiratum kui paarikümne aasta eest, mis annab mõista, et ühiskonnad või ka riigid ei pruugi enam reageerida geostrateegia diktaadile sel moel, nagu selle kuulutajad väidavad. Kommunikatsioonirevolutsiooni valdkonnad, mille geostrateegia on omaks võtnud, on seire ja sõjaline tehnoloogia, mis on kahtlemata olulised, aga kas neid saab vabalt kasutada ka ühiskondlikest eeldustest hoolimata? Lühiajaliselt kindlasti, aga ajapikku süvendab tuginemine otsesele ja varjatud sunnile lihtsalt veelgi enam ühiskonna ja eliidi lõhet, õõnestades seeläbi rahvusriigi aluseid.

Sellest järeldub, et enne kui riiklike huvide mõistet saab usaldusväärselt kasutada, tuleb see sõnastada nii, et see vastaks eesmärkidele, millel on asjaomase riigi elanikkonna enamuse laialdane toetus. Niisuguse konsensuseta muutub riiklike huvide mõiste kas nii hämaraks, et see kaotab sisu (umbes “see, mis on hea riigile ja rahvale”), või satub nii ägedate rünnakute alla, et see halvab igasuguse tegevuse. Viimase näiteks on teataval määral Ungari 2002.–2010. aasta vasakpoolse valitsuse ajal. Mis tahes Ungari demokraatlik valitsus lihtsalt peab arvesse võtma ligikaudu kolme miljoni ungarlase saatust kunagise Ungari järglasriikides. Vasakpoolsed aga eirasid neid täielikult ega töötanud nende suhtes välja mingit poliitikat, mida märkimisväärne osa ühiskonnast pidas vastuvõetamatuks. Mittepoliitikast sai kiiresti halvatus, osaliselt ka seepärast, et naaberriigid ei uskunud hetkekski, et Ungari valitsusel võiks tõepoolest poliitika ungari rahvuskaaslaste suhtes puududa. Nad pidasid mittepoliitikat lihtsalt nõrkuseks ja nägid selles võimalust edendada omaenda riiklikke või rahvuslikke huve, seda isegi oma ungarlastest kodanike arvel.

Kogu eelöeldu osutab geostrateegia ühele suuremale metodoloogilisele nõrkusele – riigi ja ühiskonna eraldamisele, eeldusele, et sel, kes juhib riiki, ei ole muud võimalust kui järgida strateegiat, mille dikteerivad poliitikatootmise alustegurid (need ei ole päris samased majandusliku tootmise teguritega).

Siin oleks asjakohane heita neile teguritele põgus pilk. Kui me võtame omaks, et inimkollektiivide olemuslik mõte on kaose muutmine kosmoseks ning selguse loomine loendamatus hulgas aistingutes, mida ümbritsev meile pakub, siis võib öelda, et inimeste kollektiivse tegevuse keskmes seisab koherentsuse, tähenduse ja ennustatavuse loomine. Neile, kes tegelevad loomisega – tegelikkust määratlevad jõud –, kuulub ka võim, kusjuures sellega kaasneb järjepidev võimu akumulatsioon tagamaks, et koherentsus ei satu kahtluse alla. Selleks peavad nad kindlustama endale teatava legitiimsuse ja mida suurem see on, seda suurem on ka nende tegevuse haare. Nad peavad looma institutsioone, mis on teataval määral eraldatud neist, kes neid juhivad – salatsemine pole selle juures sugugi tundmatu nähtus. Nad omandavad võimu veendes alamaid, et võimu teostatakse nagu kord ja kohus, ning nad kujundavad diskursusi, mida võetakse omaks. Diskursustel on kindlasti normatiivne sisu ja niipea, kui kaovad silmist vahetud eesmärgid, võivad need muutuda ideoloogiaks. Kõik see ühendub võimu akumulatsioonis ja kontsentratsioonis, ent ometi ei pruugi võim muutuda absoluutseks, eriti kui süsteem sõltub traditsioonist, arvamusvabadusest, mängu ametlike ja mitteametlike reeglite tunnustamisest, hirmust kui vaoshoidjast ja välistest (see tähendab institutsioonivälistest) teguritest.

Ühiskondlike rühmade silmapaistvus välispoliitika kujundamisel on väga erinev, aga seda ei saa täielikult eirata, nagu kipub tegema geostrateegia. See on õieti veelgi olulisem, kui arvestada rõhku, mida geostrateegia asetab kõrgtehnoloogiale ja seeläbi üha suuremale hulgale inimestele, kes seda suudavad rakendada. Poliitika põhitõe kohaselt avaldab haridus mõju poliitilisele teadlikkusele, mis tingib tegevuse altpoolt.

Geostrateegia on jäigalt kinnitunud geograafia külge, nii et see ei saagi seletada poliitilisi muutusi millegi muu kui pelgalt materiaalsete teguritega.

Kui jääda metodoloogiliste probleemide juurde, siis on geostrateegilises mõttes väga raske näha mingitki muutusteteooriat. Lühiajalised tegurid võivad midagi muuta ilma erilise põhjuseta – muutusteteooria põhimõttel “asjad juhtuvad, sest nad juhtuvad” –, aga nad loksuvad tagasi valmismustrisse, sest Mingit Alternatiivi Pole. Kui meeltmööda on MAP neile, kes armastavad tuvastada mustreid ajaloos ja sellest lähtudes näha neid ka tulevikus! See on kahtlemata atraktiivne, kuid jätab arvestamata olulise pöördumatu muutuse võimalusega, mõne konkreetse protsessi lõppemisega.

Võim pealegi peaks tuginema ka geograafia, elanikkonna suuruse ja tooraine kasutamisvõimaluste inimvälistele teguritele. Võimalusega, et ka sellised tegurid nagu legitiimsus ja inimkapital on olemas, lihtsalt ei arvestata ja mis võib-olla veel olulisem, isegi ei oletata, et üht konkreetset määrajat võiks eri aegadel hinnata erinevalt sõltuvalt käsutada olevast tehnoloogiast või erinevustest kuluarvestuses. On ilmne, et ex definitione ei saa eetilised piirangud etendada geostrateegilises mõttes mingit osa, ent on loendamatuid näiteid selle kohta, kuidas geostrateegia või majanduslikud eelised oleksid pidanud dikteerima ühe tee, aga riigi eliit (ja ühiskond) valis teise, toimides sel moel geostrateegilistest kriteeriumidest lähtudes mõistusevastaselt. Väga hea näide on Tšehhoslovakkia 1945. aastal, mil majanduslikud ja võib-olla ka geostrateegilised huvid pidanuksid dikteerima tihedate sidemete säilitamise Saksamaaga: Tšehhi majandust ei olnud sõda kuigi palju puudutanud ja Saksamaa oleks võinud domineerida veel põlvkonna või kauemgi, rääkimata juba võimalikust pääsemisest kommunismi kütkeist ja vabanemisest Slovakkiast. Aga ei, mõte püsimisest koos Saksamaaga ei olnud mitte lihtsalt võigas, vaid täiesti vastumeelne tšehhide valdavale enamusele, nii eliidile kui ka rahvale.

Võib muidugi peituda geostrateegia varju ja käsitleda kõike dikteerituna ühest tegurist või mõne teguri kombinatsioonist, aga tegelikkuses on motiivid ja kavatsused alati äärmiselt keerulised ning geostrateegia paratamatult reduktsionistlik. Päästerõngaks on väide, et kõik muu on ebaoluline lühiajaline müra ning põhialused osutavad nii või teisiti ühes kindlas suunas. See tundub ajaloolise paratamatuse asendamisena geostrateegilise paratamatusega, mistõttu see mõtteviis kannatab samasuguste puuduste käes nagu marksism: mõlemad on näited äärmiselt modernistlikust, rõhutatult lineaarsest analüüsist, millel jagub päästerõngaid vastupidist näitavate ilmingute elimineerimiseks. Seepärast pole kumbki ka kuigi veenev, aga – ja see on tähelepanuväärne – mõlemad on köitvad, sest pakuvad kaudset, mõnikord isegi otsest seletust tulevikule. Ja kes siis ei sooviks tulevikku ette teada?

Mille poolest on tuleviku ajalugu minu vaatepunktist illusoorne, peaks olema juba selge. Lisaks eespool mainitud metodoloogilistele raskustele on teguriteks, mis kõige selgemalt selle poole kallutavad, topelthermeneutika ja nõndanimetatud mustad luiged (Taleb 2007). Kui võtta viimane esimesena ette, siis võib öelda, et kogu üleilmastumise dünaamika taga seisab vasttärganud protsesside esilekerkimine (Cassidy 2009), mis ei ole ühegi riigi kontrolli all, aga millele riigid peavad reageerima, ja millest mõnedki arenevad võimsat, pöördumatut spiraali pidi. Midagi sellist oli 2008. aasta kriis, mis veel ka 2010. aastal ei olnud veel kaugeltki möödas. Võlakirjaturu ja euro saaga 2010. aasta alguskuudel näitas seda ilmekalt. Suur hulk üksikotsuseid, mida võib-olla langetas nähtamatu käsi, koondub taltsutamatute jõudude võimsaks ja ähvardavaks rünnakuks, mis liigub edasi massiivselt ning, mis eriti oluline, on kindlasti väljaspool mis tahes riiklikke huve, otse vastupidi. Mustade luikede tähtsus seisneb niisiis selles, et nad lõikavad läbi ennustatavate protsesside lineaarsuse ja toovad ettenägematuid elemente näiteks poliitilisse võimu, sealjuures päris sageli näiliselt mittepoliitilise tegevuse kaudu. Sama oluline on see, et ükski riik, kui võimas ta ka traditsioonilises sõjalises, majanduslikus ja geograafilises mõttes ei oleks, ei suuda vastu seista riigivälistest asjaoludest tärganud protsessidele.

Diskursustel on kindlasti normatiivne sisu ja niipea, kui kaovad silmist vahetud eesmärgid, võivad need muutuda ideoloogiaks.

Topelthermeneutika tähendust pole selles kontekstis vaja ilmselt eriliselt rõhutadagi. Ehkki riiklikud toimijad on suuruselt väga erinevad, suhestuvad nad üksteisega pidevalt ning mõjutavad domineerivaid tõlgendusi. See mõjutab suurriike sama palju kui väikeriike, ehkki esimesed on soodsamas positsioonis selles mõttes, et võivad eirata väiksemate toimijate soove. Igal juhul on reaktsioonide ja omakorda nende järelreaktsioonide koondumisel ajapikku oma mõju arusaamale riiklikest huvidest, mis muudab kogu mõiste palju hägusemaks ja oluliselt postmodernistlikumaks, kui seda eeldavad ja tahaksid näha kõrgmodernistid.

Nagu näeme, võib geostrateegiline käsitlus muuta elu lihtsamaks, aga sel on oma hind. Esiteks on selleks vigase analüüsi potentsiaalsed tagajärjed, mis toovad kaasa vestluskaaslaste mittemõistmise ja neile selliste motiivide omistamise, mida neil pole. Teiseks ei suuda geostrateegia õieti midagi peale hakata radikaalselt erinevate võimu mõistetega, parimal juhul saab ta vaid nende olemasolu möönda. Vastasel juhul sunniksid riiklikud huvid toimijaid omavahel kokku põrkama ja laskma ennast ohjeldada ainuüksi võimu seatud piiravatest teguritest. Kolmandaks lükkab riiklike huvide lühiajaline definitsioon – antud oludes täiesti irooniliselt – kõrvale strateegilised kaalutlused, sest riiklike huvide jäägitu järgimine kõrvaldab usalduse teiste vastu, lisab ennustamatust, süvendab rahvusvahelise korra asemel korratust ning üldse annab Hobbesile uue elu. Neljandaks ei suuda geostrateegia, nagu teisedki reduktsionistlikud seletused, õieti kuidagi hakkama saada ootamatute või radikaalsete muutustega (mustade luikedega), kellegi tegevuse kavandamata tagajärgedega. See häda vaevab nii lineariste, kõrgmoderniste kui ka teisi determinismi kütkes viibijaid. Ainus, mida nad suudavad, on nimetada teiste käitumist mõistusevastaseks.

Olles loodetavasti suutnud külvata kahtluseseemneid geostrateegide ja nende kaasmõtlejate korrastatud maailma kohta, võtame käsile tegelikust elust pärit näite. George Friedmani 2009. aastal ilmunud „The Next 100 Years” marsib vähimagi piinlikkusetundeta geostrateegia ja materialismi lippu kõrgel hoides, nii et võib öelda, et see sobib meie teemat illustreerima nagu rusikas silmaauku. Raamat ise on kaasakiskuv, mõtteid ergutav ja täis sügavaid tähelepanekuid, haarates lugeja endaga kiiresti kaasa, millest juba üksi piisab, et kaotada lugemise ajaks igasugune kriitikameel. Väidete sirgjoonelisus ja hoog tõepoolest veenavad – kuni lugeja paneb raamatu käest ja asub selle üle mõtisklema (see on alati ohtlik tegevus).

Friedman pakub ühe suurepärase tähelepaneku, mis selgitab konkreetset protsessi, nimelt USA välispoliitika peamist tõukejõudu. USA on alati maailma hegemoon, väidab Friedman, aga ta on otsustanud rakendada oma hegemooniat erinevalt varasema aja hegemoonidest, kes hõivasid ja valitsesid territooriumit, ja tegutseb vaid selle nimel, et teised suurvõimud ei saaks luua koalitsiooni, mis võiks ohustada USA positsiooni. Isegi hegemoonid ei saa postmodernses üleilmastunud maailmas tegutseda endisel moel – kui asjad lähevad samas vaimus edasi, tuleb ka satraapidel ja despootidel pensionile minna. Sellest lähtudes väidab Friedman, et USA ei hooli tegelikult sellest, mis toimub näiteks Iraagis, kuni Iraak on jagatud ega suuda tekitada probleeme probleemiderohkes piirkonnas, nagu seda suutis omal ajal Saddam Hussein. Sellest johtub loogiliselt, et USA demokratiseerimisjutt ongi vaid jutt, silmapete, dekoratsioon, rahustav pajatus neile, kes tunnevad süüd, et USA on koondanud enda kätte nii palju võimu (ja neid on terve leegion). Friedmani maailmas pole kohta ideaalidele, kui need pole just riiklikud, rääkimata mõttest, et demokraatia võiks muuta maailma turvalisemaks, eelistades läbirääkimisi jõukasutusele (“demokraatlikud riigid ei pea üksteisega sõda”).

Jätame Friedmanile tema kõleda maailmavaate, aga oletame siiski, et keegi võtab demokratiseerimisüritust tõsiselt, väidab, et eetiline välispoliitika on olemas, ning tegutseb sellest tõekspidamisest lähtuvalt – Friedmani arvates ilmselgelt kohatult. Lõppude lõpuks mõjutas see Blairi esimest valitsust ja seda ei saa täielikult kõrvale heita kui „abistavat detaili, mis peab andma muidu alasti ja ebaveenvale narratiivile kunstilise tõepärasuse”, kui tsiteerida surematut W. S. Gilbertit.

Ma olen arvamusel, et kui jätta kõrvale üksikud juhtumid, on inimestel raske elada nii, et selle vahel, mida nad ütlevad ja mida nad usuvad, valitseb selgelt tajutav lõhe.

Mööname, et eetiline välispoliitika oli põgus kõrvalekalle, millest loobuti kiiresti, kui Blairi valitsus nägi selle vigu (millele ehk osutasid arvukad geostrateegid). Sellest hoolimata tekib probleem ideaalide ja ideoloogia pidamisega pelgalt silmapetteks. Nimelt on inimestel kalduvus langeda oma diskursuste lõksu ehk, kui kasutada lihtsamat keelt, hakata uskuma seda, mida nad ise räägivad.

Ma olen arvamusel, et kui jätta kõrvale üksikud juhtumid, on inimestel raske elada nii, et selle vahel, mida nad ütlevad ja mida nad usuvad, valitseb selgelt tajutav lõhe. Nad võivad ennast veenda ja sageli veenavadki, et see, mida nad ütlevad, on tõde. Nad võivad kasutada eufemisme või ümberütlemisi või sõnu, millest pole võimalik midagi välja lugeda, aga nad ei saa kindlasti pidevalt hüpata üle oma varju, öelda üht ning mõelda samal ajal vastupidist või midagi täiesti erinevat. Ma olen nõus möönma, et kaksisoima ulatus ja tugevus erineb kultuuriti, aga ka sellel peab olema oma piir. Igas kultuuris on just sellepärast olemas mehhanismid, mis peavad tagama, et inimesed ei pea mitte kogu aeg elama vales. Äärmiselt oluline on seejuures ajaline mõõde. Kui me seda tunnistame, siis tuleb järeldada, et inimesed, kes aina kordavad sõnu demokraatiast ja inimõigustest, vähemalt mingil määral usuvad neisse ja on vähemalt teataval määral siirad. Võib juhtuda, et nad juhinduvad selles enda arvates riiklikest huvidest, aga sel juhul põrkavad nad kokku niisuguste realistidega nagu George Friedman, kes tuletavad neile karmil toonil meelde, mida nad peaksid uskuma, mõtlema, ütlema ja tegema (tõelistest) riiklikest huvidest lähtuvalt.

Teine Friedmani tähelepanek puudutab Hiinat. Friedman nendib erakordset kasvu, mida Hiina majandus on saavutanud, kuid pöörab seejärel tähelepanu üldiselt harva mainitud tegurile, nimelt sellele, et vähemalt veerandi ja võib-olla isegi kaks viiendikku Hiina SKTst moodustavad halvad võlad, sisuliselt surnud laenud. Selles valguses on Hiina läbinisti samasugune mull nagu Lääs. Niisiis on Hiina globaalse poliitilise jõuna nagu pabertiiger, sest Hiina majandus variseb kokku pigem varem kui hiljem, seejärel rebivad piirkondlikud pinged riigi lõhki ning Jaapan asub kiskjana tükke kokku korjama.

Friedmani järgmine huvitav tähelepanek puudutab Türgit, mida ta peab tõusvaks piirkondlikuks suurvõimuks, omamoodi domineerivaks islamiriigiks, millel on kaugeleulatuvad territoriaalsed taotlused Põhja-Aafrikast Xinjiangini. Ma ei ole veendunud Türgi ühtsuses – kemalismi ja islami kokkupõrked pole kuhugi kadunud, kui hästi ka ei käiks majanduse käsi. Aga ma olen nõus tunnistama Türgi potentsiaalseid taotlusi Balkanil, Bosnias, Albaanias ja – kuigi Friedman seda ei maini – ka Kosovos. Ent isegi selle puhul ma kahtlustan, et need püüdlused kohtavad suurt vastasseisu Serbia ja Bulgaaria poolt, mida Friedman alahindab. Ometi on arvamus, et Türgist kujuneb Kagu-Euroopas destabiliseeriv tegur, päris usutav, seda enam, et ma pean seniajani Türgi Euroopa-püüdlusi rohkem instrumentaalseks kui südamepõhjast tulevaks.

Friedmani väited Venemaa kohta pole aga enam nii veenvad. Ta on arvamusel, et Venemaa laguneb mitmeks väiksemaks riigiks. See ei ole muidugi välistatud, aga kindlasti tõuseb seejärel päevakorda taasühinemine, nagu Saksamaa puhul pärast 1945. aastat ning Poola puhul jagatusaastail. Jah, Friedman möönab Korea taasühinemist. Ent Venemaa puhul taasühinemine Friedmani stsenaariumisse ei mahu, mis muudab selle nõrgemaks kas või juba seepärast, et lagunenud ja ühinemist taotlev Venemaa suurendaks piirkondlikke pingeid. Pealegi, kui Venemaa peaks lagunema ja selle elanikud on sellega rahul, siis mida kõneleb see meile Venemaa riigist ja vene rahvusest? Miks peaks kooshoidvad jõud olema siin nõrgemad kui USAs? Siin peitub minu meelest väiteaparaadi suur nõrkus, sest geostrateegia ei tunne huvi riikide sisemise ülesehituse vastu. Juhuse läbi on tegemist klassikalise näitega selle kohta, miks on nii oluline eristada riiki ja rahvust. Nad ei kattu ega ühti, nagu praegustes analüüsides kiputakse eeldama. Friedman kindlasti ei proovigi neid eristada.

Võimalusega, et ka sellised tegurid nagu legitiimsus ja inimkapital on olemas, lihtsalt ei arvestata.

Rahvusliku ühtekuuluvuse teema muutub veel asjakohasemaks siis, kui Friedman käsitleb Venemaa võimalikku strateegiat Balti riikide destabiliseerimisel kohaliku vene vähemuse abil. See on juba alanud, aga kuskilt pole näha, et see oleks olnud kuigi edukas. Venelased ei pruugi olla korralikult lõimunud, ehkki praeguseks on enamikul kodakondsus, aga neil on järjest vähem ühist Venemaaga, eriti neil, kes on sündinud, ütleme, pärast 1975. aastat, kel pole mälestust Nõukogude Liidust ja kelle jaoks Venemaa on välisriik. Teisisõnu puudub neil vähegi tugevam vene poliitilise rahvuse tunne, ehkki kultuuriliselt ja keeleliselt on nad kahtlemata venelased. Riik ja rahvus on eri asjad ning see on juba praegu oluline.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Friedmani raamat on ergastav, provotseeriv ja väga kergesti loetav, kuid selle väited on nõrgukesed tervel real metodoloogilistel põhjustel, millest oli juttu eespool. Eelkõige näitab see raamat aga ohtu, mis tekib tuginemisest liiga piiratud teoreetilisele baasile, millest tuleneb, et Friedmani intellektuaalne strateegia on sama palju intuitiivne kui iga muu. Mõnikord läheb see õnneks, mõnikord mitte. Selline see elu juba kord on.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane