Jäta menüü vahele

Demokraatia taastamine Lääne-Euroopas

Martin Conway. Western Europe’s Democratic Age 1945–1968. Princeton University Press, 2020

Demokraatliku riigikorra ülesehitamine, veel enam aga taastamine, on igale totalitaarses riigis elanule südamelähedane teema. Mäletan ülikooliajast, millise huviga sai loetud Rein Taagepera artikleid, kuidas demokraatia taastati diktatuurijärgses Lõuna-Euroopas: Hispaanias, Portugalis, Kreekas. Sellest ajast möödunud 30 aastat oleme Eestis, nagu kogu Kesk- ja Ida-Euroopas, saanud ise demokraatliku ühiskonna ehitamisega praktikas tegelda.

Matti Maasikas
Matti Maasikas

Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas

Demokraatliku riigikorra ülesehitamine, veel enam aga taastamine, on igale totalitaarses riigis elanule südamelähedane teema. Mäletan ülikooliajast, millise huviga sai loetud Rein Taagepera artikleid, kuidas demokraatia taastati diktatuurijärgses Lõuna-Euroopas: Hispaanias, Portugalis, Kreekas. Sellest ajast möödunud 30 aastat oleme Eestis, nagu kogu Kesk- ja Ida-Euroopas, saanud ise demokraatliku ühiskonna ehitamisega praktikas tegelda.

Oxfordi ülikooli professori Martin Conway põhjalik teos „Western Europe’s Democratic Age“ räägib demokraatia taastamisest Teise maailmasõja järgses Lääne-Euroopas, täpsemalt Euroopa kontinendil. Ta jätab kõrvale Ühendkuningriigi, Iirimaa, Rootsi, kus demokraatlik kord kestis ka sõja ajal, ning muidugi Punaarmee vallutatud Ida-Euroopa, kus pole selle teema mõttes millestki rääkida. Vaadeldava perioodi lõpetab 1968. aasta oma mässuga senise korra vastu.

Rahvuslus, rahva ühtsus ja vabadus esikohal

Nagu ajalooga tihti, võib tagantjärele vaadates kõik tunduda selge, loogilisena ja areng lineaarsena. Eriti meile, kes me saime toonasesse Lääne-Euroopasse parimal juhul vaid läbi raudse eesriide kitsukese pajaaugu vaadata. Natsi-Saksamaa purustati ja vabanenud rahvad valisid vabadusest joovastununa loomulikult täielise demokraatia oma riigivormiks ja oligi tehtud?

Conway ei jäta hetkekski kahtlust sellise käsitluse äärmisest lihtsustatusest, kui mitte otseselt paikapidamatusest. Ta kirjeldab põhjalikult, kuidas koos liitlaste armeedega edenevate vastupanuliikumise ja eksiilvalitsuste retoorikas oli rahvuslus, rahva ühtsus ja vabadus esikohal ning demokraatia eksis sinna harva. See ei tähenda muidugi, et oleks soovitud taastada oma, rahvuslikku autokraatiat. Kuid vabastamise ja demokratiseerimise vahele otsest võrdusmärki ei saa ka panna.

1930ndate siiski suuresti klassipiire pidi käinud ühiskonna tõmblused olid valusasti meeles. Sõjajärgne demokraatia oli ühiskonna erisuste lepitamise vahend.

Sõjajärgne Lääne-Euroopa taastas demokraatia olukorras, kus a) territoorium oli liitlasvägede (peale Prantsusmaa oli tegemist 100 protsenti võõrvägedega) kontrolli all ning b) ühiskonna ees seisvad ülesanded, ootused riigile olid muutunud niipalju suuremaks ja keerukamaks, et riikide poliitilise juhtkonna ja eriti ametnike professionaalsus omandas sõjaeelsega võrreldes palju suurema tähenduse.

Nii kujuneski demokraatia kandepind laiapõhjalisemaks – ei maksa unustada, et naised said valimisõiguse näiteks Itaalias ja Prantsusmaal alles 1945, Belgias 1948 – ja demokraatia kehtestati ülalt alla. Kõigis vaadeldavates riikides toimus keskvõimu tugevdamine, valitsusektori kulutused tõusid mitmekordseks. Samal ajal peeti hoolega silmas, et tugevnenud riigi pakutavaid, majanduskasvu toel tekitatud hüvesid saaksid tunda võimalikult laiad elanikkonna kihid. 1930ndate siiski suuresti klassipiire pidi käinud ühiskonna tõmblused olid valusasti meeles. Sõjajärgne demokraatia oli ühiskonna erisuste lepitamise vahend.

Huvigruppide kaasamine

Poliitikas tähendas see huvigruppide üha suuremat kaasamist otsusetegemisse. Seda mitte otseselt demokraatlikul viisil, see tähendab valimiste teel esindusorganite võimu suurendamisega, vaid töötajate, põllumajandustootjate, ettevõtjate, ametiühingute suuremat kaasamist-kuulamist. Suurima astme saavutas see Põhjamaades, aga ka Austrias. Mäletan, et veel vähemalt 2000ndate alguses oli Soome ametiühingute lööklauseks „Riigis on peale välispoliitika kõik meie asi!“.

Erakonnad – suurimate rühmadena kristlik-demokraatlikud ja sotsiaaldemokraatlikud, kel muide mõlemal, sõltuvalt vastavalt katoliiklikest ja klassivõitluse juurtest, tuli demokraatia kui põhimõttelise kontseptsiooniga samuti harjuda – muutusid ka selle süsteemi osaks. Siia sobib hästi kantseliitlik sõnakasutus: koos üha professionaliseerunuma valitsuse ja ametnikonnaga said neist ühiskonna haldamise teostajad, mitte niivõrd ideoloogilised ühendused.

Ühiskonna haldamine ülalt alla, võimalikult paljusid ühiskonna rühmi igapäevaselt kaasates, iga mõne aasta tagant toimuvate valimistega, mis riigis väga palju ei muutnud, oligi sõjajärgse veerandsajandi Lääne-Euroopa demokraatliku korralduse sisu. Juhtidest said mänedžerid ja valijatest tarbijad. Sellise korralduse võtsid inimesed üldiselt üsna soosivalt vastu. Sõjakoleduste järel vajasid inimesed elementaarsete vajaduste taasrahuldamist ja seda võimaldavat stabiilsust. Muidugi, alati on erisusi, nii olemise kui tajumise mõttes.

Pärast Teist maailmasõda käis Lääne-Euroopas demokraatia taastamise juurde töötajate, põllumajandustootjate, ettevõtjate ja ametiühingute suurem kaasamine otsusetegemisse. Põhjamaades on ametiühingutel tänapäevani tugev mõju poliitikas.
Pärast Teist maailmasõda käis Lääne-Euroopas demokraatia taastamise juurde töötajate, põllumajandustootjate, ettevõtjate ja ametiühingute suurem kaasamine otsusetegemisse. Põhjamaades on ametiühingutel tänapäevani tugev mõju poliitikas. Foto: imago images / Dean Pictures / Scanpix

Balkanit, Mezzogiornot ja Lõuna-Euroopat laiemalt nähti 1950-60ndatel põhjapoolsema Euroopa poolt ka demokratiseerumise mõttes mahajäänud perifeeriana. Sealseid inimesi peeti lihtsalt „moraalituteks kasusaajateks või prosta maitse ja entusiasmiga inimesteks, kel puudus kaasaegse demokraatia harrastamiseks vajalik kriitilise mõtlemise võime ja haridus: nad annavad oma hääle sunni pärast, altkäemaksu või illusoorsete lubaduste eest, ilma mingi arusaamiseta kaalulolevate küsimuste olulisusest“. Iga tsivilisatsioon vajab oma barbareid. Aga see on muidugi juba teine teema.

Perioodi ainus suurem poliitiline raputus oli Neljanda vabariigi lõpp ja Viienda algus Prantsusmaal – sedagi suuresti koloniaalpingete, Alžeeria sündmuste mõjul. Välismaiseid eeskujusid paadikõigutamiseks õieti polnud, see aitas stabiilsusele kaasa. Hiljemalt pärast 1956. aasta Ungari ülestõusu verre uputamist Nõukogude Liidu vägede poolt jätsid ka sammaldunumad Lääne-Euroopa sotsid mõtted tiivaripsutamisest kommunistlike parteidega ja sõjaeelsete rahvarinnete taastamisest.

Ameerika mõju, vähemalt demokraatliku eeskujuna, polnud tugev. Tolleaegse Briti peaministri Harold Macmillani ütlust Euroopa Ateenast ja Ameerika Roomast peeti demokraatlikus Lääne-Euroopas üldiselt õigeks. Ka 1950ndatel alanud Euroopa integratsioon oli rõhutatult tehnokraatlik, Jean Monnet ütles 1952 Euroopa Söe- ja Teraseühendust lansseerides, et uus ühendus ei võta juhiseid üheltki valitsuselt ega organisatsioonilt. Paradoksaalsel kombel räägiti ühendatud Euroopast poliitiliselt rohkem sõjaajal, Natsi-Saksamaa poolt Uus-Euroopa, Neuropa kontekstis.

Individuaalsuse tung

Miks see stabiilsus 1960ndate keskel murenema hakkas? Kuna pealetulev põlvkond soovis demokraatiat kogeda enam mitte peamiselt haldamise, enda esindamisena, vaid indiviidi teostamise, eneseväljendamise meetodina. Ükskõik kui õlitatud riigielu korraldus ei rahulda päriselt ennast teostada, oma individuaalsust tunda ja näidata soovivat üksikisikut.

Demokraatia peab mitte ainult haldama-korraldama, vaid ka inimese tunge austama-arvestama ning inimkonna demokraatlik areng ongi pidev tasakaalu otsimine nende kahe ülesande vahel. Seda oleme ka meie Eestis kogenud, hoopis teises ajas ja ruumis kui sõjajärgne Lääne-Euroopa. Hea teada, et mõned asjad on universaalsed.

Seotud artiklid