Jäta menüü vahele

Tasuta lõunaid pole olemas

Toomas Hendrik Ilves “Wimpy hamburger”, Diplomaatia nr 100, dets 2011 ja “I’ll Gladly Pay You Tuesday”, Policy Review No 172, April/May 2012, Special Edition: Mars and Venus, Ten Years Later.

Kui mõne riigi president avaldab ajakirjanduses põhimõttelise essee, äratab see tavaliselt tähelepanu, eriti kui seda tehakse lisaks kodumaisele areenile ka soliidses rahvusvahelises ajakirjas.

Mart Laar

ajaloolane ja poliitik

Täpsemalt, kui artikkel ilmub mõjukaimas kohalikus poliitikalehes Diplomaatia ja selle ingliskeelne variant võetakse avaldamiseks Stanfordi ülikooli mõjuka ajakirja Policy Review Euroopa-Ameerika suhteid käsitlevasse erinumbrisse1. Toomas Hendrik Ilvese essee ilmus erinumbris kõrvuti selliste autoritega nagu Robert Kagan, Robert Cooper, Ivan Krastev, Charles A. Kupchan ja Kurt Volker. Postimees avaldas küll katkendeid presidendi artiklist Diplomaatia juubelinumbris, kuid sellega debatt piirdus – tsiteerimine ei taga veel sisukat mõttevahetust. Eesti ajakirjandust näivad üldjuhul pigem huvitavat presidendi proua kübarad. Eks see olukord vastab üldistele meeleoludele riigis.

Policy Review transatlantika erinumber, milles presidendi essee pälvis laia rahvusvahelist tähelepanu, jäi siinses meedias pea tähelepanuta. Ometi on number tervikuna huvitav. Toimetaja Tod Lindberg kutsus mõtlejaid Ameerikast ja Euroopast arutama Robert Kagani teedrajava artikli ümber Euroopast kui Veenuse ja Ühendriikidest kui Marsi esindajast 2. Nimetatud artikli ilmumisest möödus just 10 aastat, nii et arutleda on igati kohane. Algatuseks rõhutab Kagan ise, et päris nii polnud see kõik omal ajal mõeldud, artikkel kirjutati enne Kaksiktornide ründamist ja selles ei saa näha Ühendriikide edasise poliitika õigustust. Tegelikult kirjutavad erinumbri autorid suhteliselt vähe Veenusest ja Marsist, küll aga paljudest teistest asjadest. Konstantin von Eggert kirjutab näiteks Venemaa tugevusest ja nõrkusest, Ivan Krastev võrdleb autoritaarset kapitalismi demokraatiaga. Kui Constanze Stelzenmüller ennustab oma artiklis Läänele rasket tulevikku, siis Kurt Volker ja eriti Charles A. Kupchan on märgatavalt optimistlikumad.

Marsist ja Veenusest kirjutab suhteliselt vähe ka Toomas Hendrik Ilves. Tõsi küll, ta kirjeldab üsna irooniliselt Lääne naiivset suhtumist kommunismi tegelikkusesse, ning eriti teravalt Euroopa intellektuaalide antiamerikanismi. Olles veendunud, et Ameerika on ohutu peksukott, mille najal oma intellektuaalset tugevust näidata, ning et Ameerika ei lähe Euroopast kuhugi, on teda halastamatult mõnitatud ja kolgitud. Seejuures unustatakse paraku, et kuni 1917. aastani olid Ameerika Ühendriigid isolatsionalistlik riik, mis Euroopa asjadesse ei sekkunud. Euroopa sajand on praeguseks sisuliselt otsa saanud, asendudes Vaikse ookeani ajastuga. Ja nüüd on Euroopa kohkunud, segaduses, lugedes seda mitte asjade loomulikuks arenguks, vaid karistuseks. Olukorda raskendab see, et Euroopa on oma kaitse tegelikkuses usaldanud täielikult ameeriklastele – 77 protsenti NATO sõjalisest eelarvest tuleb Ameerika Ühendriikidest. Pole imestada, et selline olukord on Ameerikas poliitikute tähelepanu ja küsimusi tekitanud.

Artikli järgi otsustades on Ilvese üks lahendus tekkinud olukorrale uus Põhjala, mis koosneb sel korral riikidest, mis asuvad Läänemere ümbruses. Siinkohal jätab Ilves välja aktiivselt Põhjala koostöösse pürgiva Suurbritannia, kuigi see ei muuda artikli põhisisu.

Artikli järgi otsustades on Ilvese lahendus uus Põhjala, mis koosneb sel korral riikidest, mis asuvad Läänemere ümbruses.

Ilvese sõnul käitub Põhjala erinevalt suurest osast muust Euroopast vastutustundlikult, hoides oma rahalised vajadused ja võimalused tasakaalus ning arendades ka majandust.

Seejuures on Ilvese artikli nõrkuseks see, et ta jätab täpsemalt ütlemata, mida Põhjala all ikkagi mõeldakse ja millised fundamentaalsed muutused on viimase kümne aasta jooksul seal toimunud. See annab igaühele võimaluse kujutada oma poliitikat püüdlemisena Põhjala väärtuste poole, mis olevat täielikult erinevad Balti riike kandnud väärtustest. Paraku on need viimase kümne aasta jooksul muutunud üksteisele järjest sarnasemaks.

Sotsiaaldemokraatiast Põhjamaades on järjest raskem rääkida. Rootsis on võimul ilmselt Euroopa kõige parempoolsem valitsus, kes ajab klassikalist konservatiivset poliitikat. Soomes valiti äsja presidendiks konservatiivseid väärusi kandev riigipea. Rootsi on kaugel ka obamalikust stimuleerimisideoloogiast, käitudes oma raskustesse sattunud ettevõtetega küllalt karmilt. Just see poliitika on toonud Rootsile edu ning aidanud tal ühe vähesena Euroopas on rahaasjad korras hoida, tagades konservatiividele ühtlasi võidu teistel järjestikulistel valimistel. Pole ime, et Suurbritannia peaminister David Cameron selliste riikide poole pürib. Ainult seda nägemata ja mõistmata saab kuulutada mõnedes ringkondades tagasipöördumist Põhjala pehmete väärtuste juurde ning sotsiaaldemokraatlike ideede võidukäiku. „Hoolivuse jõud“, naiskvoodid, samasooliste abielud jms näivad valimistel valijatele kindlalt peale minevat. Loomulikult teavad sotsiaaldemokraadid, et ainus võimalus vastutustundlikuks poliitikaks on sotsiaaldemokraatlikest ideedest loobumine. Nagu Joakim Helenius hiljuti täheldas, on ka Eesti sotsiaaldemokraatide juhil Sven Mikseril piisavalt mõistust ise mitte uskuda seda, mida ta rahvale räägib. Kas see nii on, saame varsti näha. Valimiste eel jagatakse rahvale alati lubadusi, mille lunastamiseks on võimalused reaalsetes tingimustes aga napid.

Üheks võimaluseks heaoluriiki üles ehitada on järsk laenukoormuse suurendamine. Arvestades Eesti madalat laenukoormust polekski see Eestile hetkel sedavõrd ohtlik, kuid tähendaks tõsiseid probleeme tulevikuks, sest laenatud raha tuleks ju tagasi maksta. Seda enam, et laenud ei lähe mitte ühekordsete, vaid püsikulude katteks. Teine, tunduvalt raskem ja ebameeldivam võimalus riigi sissetulekute tõstmiseks on suurema sissetulekuga või varakamate inimeste kõrgem maksustamine. Selline poliitika aga jätkusuutlikku edu ei taga, sest ühel hetkel saavad rikkad klassivaenu tagajärjel lihtsalt otsa, ja siis võetakse käsile kõik teised. See meenutab lugu natside võimuajast Saksamaal, kus esiteks viidi ära need, keda paljud ei sallinud, ja siis kõik ülejäänud.

Kolmas võimalus on riigikaitsekulude järsk vähendamine. Konservatiivid Rootsis seda teinud ei ole – nad ujuvad Euroopas vastuvoolu, täites NATO reegleid paremini kui enamik liikmesriike. Ka on Rootsi loobunud sotsiaaldemokraatlikust neutraliteedipoliitikast ning kuulutanud, et ei kavatse käed rüpes pealt vaadata, kui tema naabreid ohustatakse. Paraku on poliitilistest vaidlustest kas või Põhjala brigaadi tegevuse jätkamise üle näha, et sotsiaaldemokraatide võimuletuleku puhul ootavad sellist suhtumist ees tõsised muudatused. Samuti on sotsiaaldemokraadid Eestis esitanud riigieelarvele kaitsekulude osakaalu vähendamist sisaldanud muudatusettepanekuid. Millist lööki tähendaks see Eesti rahvusvahelisele autoriteedile, sellest ei hakka ma rääkimagi, küll aga soovitan mõelda, mida see tähendaks riigikaitsele. Olukorras, kus su naaber suurendab kaitsekulutusi üle 20 protsendi aastas, on riigikaitsekulude osakaalu kahandamine mäng tulega. Korra oleme ajaloos seda teinud, vast aitab.

Seda kõike peetaksegi Ilvese artiklis silmas uue populismi all. Tegemist pole mitte samasuguse populismiga kui 1930. aastate Euroopas, vaid uut tüüpi nähtusega, mis võib sisaldada ka parempoolsuse elemente, kuid on suunatud „ebaõigluse vastu“.  Mis laadi see ebaõiglus on ja kuidas ta end ilmutab, on iseasi. Selleks võib leida mitmeid vorme, rahvusvahelisi ja siseriiklikke. Miks peame meie Kreeka eest maksma, kui see ise oma hädades süüdi on? Või miks peame me pealt vaatama, kui rikkad saavad suurt emapalka, või miks nende suurt sissetulekut täiendavalt ei maksustata? Need loosungid on omavahel tihedamalt seotud, kui me arvata tahame. Nii on uus populism ohtlik Põhjalas saavutatud tasakaalule ja arengule, suunates riike ja rahvaid vastu võtma vastutustundetuid otsuseid, mis ei aita kaasa probleemide lahendamisele, vaid tekitavad neid juurde. Tegelikult tuleks inimestele ausalt ütelda, et laenurahaga loodud heaoluriik ei ole jätkusuutlik ja ees seisavad rasked ajad. Praegu sõidavad bussijuhid, arstid ja ehitajad rõõmsalt Soome, et seal laenuraha arvelt suuremat palka saada, kuid seda saaks maksta ka Eestis, küsimus on vaid, kui pikka aega. Nii ei teagi me täpsemalt, mis Põhjala on. Selle uurimiseks tuleks pühendada palju jõudu, et vältida uuele populismile alusepanemist ka Eestis.

Viited
  1. Vt http://www.hoover.org/publications/policyreview/8856 (toim).
  2. Robert Kagan, Power and Weakness – Policy Review June/July 2002, vt http://www.hoover.org/publications/ policy-review/article/7107 (toim).

Seotud artiklid