Debatt: Ajaloo lõpu lõpp?

Kooritsa tõlgendused¹ on intrigeerivad, kohati lausa kutsudes debateerima ja polemiseerima – nagu ka Fukuyama algselt 1989. aastal avaldatud essee (mille teeside laienduse Fukuyama 1992. aastal ka raamatuna üllitas) on seda teinud praeguseks juba enam, kui kaks aastakümmet.² Mis on mõistagi väärt kirjatöö üks tunnusmärke.

Alustuseks sedastab kunagine hää kolleeg Koorits, et protestides autokraatlike valitsuste vastu ja „nõudes demokraatiat, mitte Allahit“, on Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida elanikud „veelkord näidanud, et liberalismile ei paista ühtegi korralikku alternatiivi.“ Essee edasine arutluskäik ei rullu lugeja silme ees laiali küll enam sedavõrd kindlasõnalises toonis esitatuna, kuid artikli lõpule lähenedes nendib ta siiski: „Ent olukorras, kus poliitilise islami enam-vähem kõik karmimad koolkonnad nimetavad poliitilise legitiimsuse aluseks jumalat, on rahva tahtest tulenevat legitiimsust nõudev liikumine sellega paratamatult vastuolus.“

Siinkohal astub autor paraku vaieldavate üldistuste õhukesele jääle.

Praktilise poole pealt: kindlasti on Lähis-Ida ja Maghrebi vallanud rahutuste ning revolutsioonide läbivaks motiiviks protest autokraatlike, stagneerunud, korrumpeerunud režiimide vastu. Ning ühes sellega on kindlasti protestide käivitavaks teguriks olnud ka sõna- ja isikuvabaduse puudumine, lokkav politseivägivald, üha halvenev majanduslik olukord, tõusvad hinnad ja suur tööpuudus – seda viimast eriti noorte hulgas. Kuid eelkõige on rahutused käivitanud protesti millegi vastu, mitte millegi poolt. Seda on kasulik meeles pidada.

Kindlasti on Lähis-Ida ja Maghrebi vallanud rahutuste ning revolutsioonide läbivaks motiiviks protest autokraatlike, stagneerunud, korrumpeerunud režiimide vastu.

Muidugi peab paika, et mitmes riigis revolutsiooniks üle kasvanud massimeeleavalduste ja rahvarahutuste käigus pole islamistlikke loosungeid jõuliselt kasutatud – ehk tõesti, Allahit pole „nõutud“.

Veidi teoreetilisemast aspektist: kas see omakorda tähendab, et rahva tahtest tulenev poliitiline legitiimsus on islamiga ühendamatu? Sugugi mitte. Pigem isegi otse vastupidi.

Tsiteerigem ühte islamit tutvustavatest eestikeelsetest teostest: „Riik, mille ülim valitseja on Allah, pole siiski teokraatlik selle mõiste kristlikus tähenduses. /…/ Valitseja, kes pea toimima vastavalt šariaadi nõuetele, saab valitseda ainult oma kogukonna nõusolekul. Teda võib ametist kõrvaldada juhul, kui tema valitsus ei ärata usaldust. Siit lähtub teine oluline islamiriigi põhimõte – šura („üksteisega nõu pidamine“; 42:38), mis tagab šariaadi piirides kogukonna asjade üle inimliku kontrolli. Nõupidamise kohustus kehtib nii riigipea valiku kui ka kõikide riiklike otsuste puhul.“³

Ülalpoolne tekstilõik ei kajasta mitte tuhande aasta taha jäävaid islami jurisprudentsi seisukohti (milliseid on olnud mitmeid ja üksteist osaliselt välistavaid), vaid moodsa poliitilise islami alusepanijateks olnud Egiptuse Moslemivennaskonna juhi Hassan al-Banna ja India/Pakistani Islamiühenduse (Jamaat e-Islami) rajaja Abu A`la Mawdudi seisukohti möödunud sajandi 30-40. aastatel. Ja need seisukohad on kaasaegse poliitilise islami mõtte aluseks tänapäevalgi.

Seega islam ka oma kaasaegses ja poliitilisemas tõlgenduses nõuab rahva tahtest tuleneva legitiimsuse olemasolu ning rahva, kogukonna huvidega mittearvestamise korral käsitleb valitseja/valitsejate võimult kõrvaldamist täiesti õigustatud ja õiguspärase toiminguna. Mitte juhuslikult ei kantud Iraani võltsitud presidendivalimistele järgnenud Teherani massimeeleavaldustel 2009. aasta kevadel ajatolla Khāmene’i pilte, mille alla oli kirjutatud „türann“. „Despoot“ ja „türann“ on islami jurisprudentsi kohaselt mõlemad kategooriad, mis tähistavad oma legitiimsuse kaotanud valitsejat – kelle võimult kõrvaldamine omakorda on sellesama islami jurisprudentsi raames igati seadustet.

Ülaltooduga ei soovi ma sugugi väita, nagu oleks araabia kevad oma olemuselt islamistlik. Ta ei ole seda. Muutustelainest haaratud riigid on erinevad ning mitmel puhul on oma rolli – tingimata mitte ülekaalukat – mänginud ka lihtne ja tavapärane, maailma ajaloos igivana võitlus võimu pärast erinevate eliidirühmade vahel. Seda viimast võib üsna selgelt täheldada näiteks Jeemenis hargnevate sündmuste puhul. Ning ka Tuneesia ja Egiptuse regulaararmee otsus valitseva režiimi kaitseks mitte sekkuda tulenes siiski sõjaväejuhtide asjakohasest otsusest, mitte reasõdurite allumatusest. Milline oleks olnud tavasõdurite käitumine vastupidiste korralduste puhul, kuulub hetkel veel spekulatsioonide valda.

Küll aga näib mulle, et mitte iga autokraatia vastu suunatud väljaastumine ei ole käsiteldav liikumisena liberaalse demokraatia triumfi poole.

Ka Koorits tähendab, et „demokraatlikud revolutsioonid ei pea iseenesest olema liberaalsed, sest demokraatia on valitsemise meetod, mis ei määra ära valitsemise sisu“. Millega jääb üle ainult nõustuda.

USA mõttekoda Freedom House on eelmise aasta seisuga 195 vaatlusalusest riigist demokraatlikuks (electoral democracy) hinnanud 115 riiki ehk ligikaudu 59 protsenti.⁴ Kategooriasse „vabad“ liigitas Freedom House aga mullu ainult 87 riiki (45 protsenti), kategooriasse „osaliselt vabad“ aga 60 riiki (31 protsenti). Ülejäänud 47 riiki (24 protsenti) langesid jaotusesse „mittevabad riigid“.⁵

Fukuyama algse teesi kohaselt ei saa „ajaloo lõpuna“ käsitleda aga mitte demokraatlike süsteemide universaalseks muutumist või isegi mitte alternatiivi kadumist liberaalsusele kui sellisele. „Lääne, Lääne idee triumf seisneb eelkõige Lääne liberalismi kõigi elujõuliste süsteemsete alternatiivide totaalses ammendumises,“ kirjutas Fukuyama oma kunagise sõnavõtu alguses, lisades viidatud tsitaadi ette ka „majandusliku“ ja „poliitilise“ liberalismi mainimise.⁶ Seega on eelkõige tegemist Lääne väärtustest lähtuva demokraatliku liberalismi versiooniga.

„Despoot” ja „türann” on islami jurisprudentsi kohaselt kategooriad, mis tähistavad oma legitiimsuse kaotanud valitsejat.

Siinkohal on paslik sarnaselt Kooritsale üle korrata, et Fukuyama lähtus eelkõige hegellikust ajalookäsitusest, mille puhul ajaloo käivitavaks jõuks, tegelikuks sisuks on vastuolud ja konkurents erinevate ideede, kontseptsioonide, mõttesüsteemide vahel. Milliseid kõiki võib tähistada ühisnimetajaga „ideoloogiad“. Ning just see ideedevõitluse läbisaamine ja ammendumine, Lääne liberalism kui inimkonna ideoloogiline kõrgpunkt, millest täiuslikumat enam ei saabu, oli Fukuyama jaoks ajaloo lõpp.

Kuid siinkohal on olemas üks „aga“. Ka Fukuyama ise viitab oma essees seigale, et Hegel ei käsitlenud ideoloogiatena mitte ainult sekulaarseid poliitilisi kontseptsioone (kommunism, natsionaalsotsialism jne). Fukuyama enese tõlgenduse kohaselt võis Hegeli lähenemine ideoloogiatena käsitleda ka religiooni, kultuuri ning iga ühiskonna alusstruktuuri lahutamatult kuuluvat moraalsete väärtuste süsteemi.⁷

Ning sellise määratluse korral saab esimesena otsa mitte ajalugu – ka selle ideoloogilise mõõduvõtmisena käsitlemise korral – vaid pigem siiski ajaloo lõpu lugu. Ajalugu kui ideoloogiate lahing oli olemas enne Hegelit ja Fukuyamat ning jääb kestma ka pärast neid. Sest ajalugu on eelkõige kolmemõõtmeline tasandik, mitte lineaarne sirgjoon. Isegi kui paarisaja aasta kestel ühe Euroopaks kutsutud maailmajao mõtlejaile teisiti on tundunud.