juuni 26, 2008

Che Guevara ja kasulikud idioodid

Sattusin hiljuti New Yorgis hotelliliftis kokku noormehega, kes kandis uhke enesestmõistetavusega Che Guevara kuulsa pildiga T-särki. Kuna tegemist oli kalli disainsärgi, mitte mingi ühe dollari poest ostetud tootega, oli näha, et noorhärra kuulub pigem ühiskonna jõukamasse kui vaesemasse poole.

Sattusin hiljuti New Yorgis hotelliliftis kokku noormehega, kes kandis uhke enesestmõistetavusega Che Guevara kuulsa pildiga T-särki. Kuna tegemist oli kalli disainsärgi, mitte mingi ühe dollari poest ostetud tootega, oli näha, et noorhärra kuulub pigem ühiskonna jõukamasse kui vaesemasse poole.



Humberto Fontova, Exposing the Real Che Guevara: And the Useful Idiots Who Idolize Him. Sentinel, 2007. 256 lk.
Sattusin hiljuti New Yorgis hotelliliftis kokku noormehega, kes kandis uhke enesestmõistetavusega Che Guevara kuulsa pildiga T-särki. Kuna tegemist oli kalli disainsärgi, mitte mingi ühe dollari poest ostetud tootega, oli näha, et noorhärra kuulub pigem ühiskonna jõukamasse kui vaesemasse poole. Kuna olin eelmisel päeval jalutanud viiendal avenüül mööda poest, kus selliseid ja teiste popikoonide nagu Lenin ja Mao Zedong särke ning kommunismisümboleid müüdi, ning ennast lootusetult välja vihastanud, siis ei suutnud ma oma keelt enam taltsutada. Che Guevarat põrnitsedes küsisin selle kandjalt, kas ta kavatseb järgmisena selga tõmmata Hitleri või Pol Pothi T-särgi või otsustab mõne teise massimõrvari kasuks. Midagi sellist polnud sellelt noorhärralt veel küsitud – ja nii pomises ta ainult midagi Guevara erilisest kangelaslikkusest. Kuna liftist välja pääseda polnud tal võimalik, jätkasin halastamatult ja lugesin üles, kuidas kuulus Che isiklikult kuubalasi, kaasa arvatud naisi ning lapsi mõrvas, Kuuba majanduse laastas ning kuidas kommunism miljoneid Kuubast põgenema sundis. Kui liftiuksed lõpuks avanesid, lendas noorhärra, kelle nägu oli juba sama punane kui ta särk, liftist välja nagu kahurist lastud ning põgenes tagasi vaatamata.
Ei saa öelda, et see oleks mu meelerahu Che Guevara idoliseerimise suhtes taastanud, kuid positiivselt mõjus see ausalt öeldes küll. Seda enam, et sattusin hiljem Bordersi raamatupoes värskelt ilmunud raamatule, mille pealkiri minu probleemi üsna hästi kokku võttis: „Exposing the Real Che Guevara and the useful idiots who idolize him” („Tõeline Che Guevara ja teda idoliseerivad kasulikud idioodid”). Ostsin selle pikemalt mõtlemata ära ning lugesin ühe hingetõmbega läbi. Fontova loeb üles terve rea lääne popiidoleid, kes edendavad Che Guevara kultust, ilmselt isegi teadmata, mida see mees täpselt korda on saatnud. Fontova küsib näiteks, miks peab Angelina Jolie küll kandma Che tätoveeringut, kui too unistas 1961. aastal Jolie armastatud New Yorgi tuumalöögiga maa pealt pühkida. Või miks pidi Jean Paul Sartre kuulutama „täiuslikuks” mehe, kellele meeldis Hitleri kombel raamatupõletamisi korraldada? Kas Time’i koostatud 20 sajandi 100 mõjukama inimese nimekirja pääsemiseks peab tõesti Ladina-Ameerika kõige arenenuma riigi majanduse nii põhja laskma, et see saadud hoopidest siiani toibunud pole? Miks armastavad pikkade juustega rokkareid, homoseksuaale ning usklikke jälitanud, vangistanud ning mõrvanud Che Guevarat sellised lääne popiidolid nagu Madonna, Carlos Santana, Johnny Depp ning Robert Redford?
Kes siis oli Che Guevara, mees, kelle pilt on saanud 20. sajandi üheks suuremaks müügiartikliks, keda on võrreldud Jeesuse ja Buddhaga ning kes esindab üha uutele ja uutele põlvkondadele vastuhakku vanale korrale ning kivinenud normidele? Ulatuslikule allikmaterjalile ja mälestustele tuginedes tutvustab Fontova oma raamatus Che Guevara kohta levitatavaid müüte ning lööb need siis tükkideks. Esimene neist puudutab Che Guevarat kui juba noores eas mässajat, kes rändas vaesest kodust tulnuna läbi Ameerika, et tegelikku elu tundma õppida. Tegelikult pärines Ernesto Guevara de la Serna y Lynch – Che nime sai Ernesto kuubalastelt – küllaltki jõukast, kuid vasakpoolsete vaadetega Argentiina perest, kes süüdistas oma rahalistes ebaõnnestumistes teiste argentiinlaste kombel Ameerika Ühendriike. Tulevast revolutsionääri on tema kaasaegsed iseloomustanud täieliku memmeka ning hellitatud naistemehena. Selline isik oli nõukogude luurele ideaalne saak. Kui Guevara 1956. aastal Mehhikos arreteeriti, avastati tema taskust KGB kohaliku residendi Nikolai Leonovi nimekaart. Sellesse perioodi langeb ilmselt ka kontakti loomine kommunistidega. Samas pole ilmselt õige Che Guevarat päris kommunistiks nimetada, tegemist oli pigem stalinistiga. Che Guevara armastus Stalini vastu ulatus niikaugele, et ta allkirjastas vahepeal oma kirju Stalin II-na. Ta suhtus suure vaenulikkusega katsetesse nõukogude võimu alt vabaneda, kiites näiteks vaimustusega heaks Ungari revolutsiooni verre uputamise.
1954. aastal kohtus igavlev Guevara Guatemalas Kuuba emigrandiga, kes viis Guevara Mehhikos kontakti Fidel Castroga, kes värbas ta Kuubasse siirduvasse „revolutsionääride salka” arstiks. See kohtumine osutus Guevara elus saatuslikuks, pannes tema biograafide kinnitusel aluse Guevara „guerilla-võitleja” karjäärile. Fontova kinnitusel on tegemist müüdiga. Guevara ei osutunud lahingus vapraks, strateegina oli ta täielik katastroof. Küll oli ta väga hea PR-mees, võites lahinguid rohkem ajalehtede veergudel kui tegelikkuses. Kuna Batista režiim oli selleks ajaks kaotanud toetuse nii Kuuba sees kui Ameerika valitsuse poolt, polnud seda laadi möödalaskmistel suuremat mõju.
Laia toetust omanud revolutsioon muundus mõne kuuga paraku kommunistlikuks võimuhaaramiseks. Selles etendas Che Guevara küllaltki saatuslikku, Castro peamise timuka osa, kehtestades Kuubas kommunistliku režiimi ülevalhoidmiseks vägivallasüsteemi ning hirmu õhkkonna. Erakordset julmust ilmutades surus Guevara maha Kuuba maapiirkondades kommunistliku süsteemi vastu puhkenud ülestõusu, jätkates seejärel karmi terrorit. Guevara ei salanud, et Kuubas hukatakse inimesi. Ta kuulutas avalikult: „Mul pole vaja tõendeid, et kedagi maha lasta – mul on vaja ainult kinnitust, et seda on vaja teha!” „Kommunismi musta raamatu” kohaselt oli 1970. aastate alguseks hukkamiskomandode poolt maha lastud vähemalt 14 000 inimest, kokku ulatub revolutsiooni tulemusel tapetud või hukkunud inimeste hulk üle 100 000. Guevarale meeldis inimesi tappa: ta kirjutas kirega alla hukkamiskäskudele, talle tegi rõõmu hukkamisi oma kabineti aknast vaadata ning seal ka ise osaleda. Guevara ohvrite seas oli ka arvukalt naisi ning lapsi, revolutsiooni Robespierre ei halastanud kellelegi. 1960. aastal rajas Guevara Kuubasse esimesed GULAGi süsteemi meenutavad koonduslaagrid. 1961. aastaks istus seal juba 300 000 kuubalast 6,4 miljonist. Kommunistide terror tõi kaasa ulatusliku põgenemise maalt. Viie aastaga põgenes Kuubast üle poole miljoni inimese.
Guevarale ei meeldinud mitte ainult inimesi tappa vaid ka neid vaimselt murda. Kui ajakirjanik Llano Montes avaldas ajakirjas Carteles väikese märkuse, et Guevara on võtnud Havannas enda käsutusse luksusvilla – vastupidiselt legendidele armastas Guevara nimelt väga luksust ning ümbritses end sellega –, siis ta arreteeriti ning viidi Guevara poole. Seal istus ta üle kuue tunni, nägi pealt, kuidas Che surmaotsuseid alla kirjutas ning nõudis nende advokaatide mahalaskmist, kes süüdistatuid kaitsta julgesid. Lõpuks leidis Guevara, et Llano on piisavalt hirmutatud ning lasi ta ära viia, mispeale Llano esimesel võimalusel Kuubast põgenes. Eduka saeveski omanik Tony Navarro julges protestida saeveski vägivaldse ülevõtmise vastu, mille peale kutsuti ta Guevara juurde, kes andis talle Kafka „Protsessi” ja käskis läbi lugeda selle esimese lõigu, mis teatavasti algab tõdemusega, et mitte milleski süüdi olev peategelane arreteeriti sellele vaatamata ühel ilusal hommikul. Navarro sai sõnumist täpselt aru. Tema vastus sellele oli liitumine vastupanuliikumisega, mis lõppes põgenemisega Venezuela saatkonda ja sealt USAsse.
Guevara müüti kannab veendumus, et kõik, mille kallale ta oma revolutsioonilise energiaga asus, õnnestus. Fontova tõestab, et see polnud nii. Enamasti lõppesid ettevõtmised, milles Guevara osales, ebaõnnestumisega. Piisas vaid Castrol panna Che Guevara juhtima Kuuba majandust, kui see sellise pauguga kokku varises, et isegi NSV Liidu juhtkond pidi sündmustesse sekkuma ning Guevara kõrvaldamist nõudma. Guevara läbikukkumine oli seda suurem, et kuni revolutsioonini oli Kuuba oma elatustasemelt paremal järjel mitte ainult Ladina-Ameerika riikide vaid ka suure osa Euroopaga võrreldes. Asudes Kuubat Stalini eeskujul „industrialiseerima”, hävitas Guevara lühikese ajaga Kuuba tööstuse, paisates selle superinflatsiooni ning vaesusesse. Guevara „majandusreformide” laastavad tagajärjed vaevavad Kuubat tänapäevani. Järgnevalt siirdus Guevara Kongosse „imperialismiga” võitlema, saades aga siingi häbistava lüüasaamise osaliseks. Selleks ajaks oli ka Castrol Guevarast kõrini ning ta tuli hea meelega vastu Guevara soovile Boliiviasse „revolutsiooni” tegema minna, keelates aga kohalikel kommunistidel Guevarat toetada. Tulemuseks oli täielik läbikukkumine. Vähe sellest, et Boliivia talupojad ei ühinenud Guevaraga, nad moodustasid vabatahtlikud üksused, et Guevara kiiresti kinni püüda. Guevara tabamisele aitas kaasa ka tema saamatus partisanijuhina. Kuigi legendid kinnitavad, et Guevara võitles tabamisel viimase võimaluseni, andis ta end tegelikult vabatahtlikult vangi, kuigi tema käsutuses oli kinnivõtmise hetkel täispidemega püstol. Võitlusest viimase padrunini polnud tema puhul juttugi. Guevara näis olevat veendunud, et ta jäetakse ellu –„sest elusana on teil minust rohkem kasu”. Seda soovitasid ka Guevara tabamisel osalenud Ühendriikide ohvitserid, kuid Boliivia valitsus oli järeleandmatu: terrorist tuleb hukata. Nii saigi Che Guevarast elava inimese asemel legend, mis asus peagi elama oma iseseisvat elu. Oleks Guevara elama jäänud, poleks temast popiidolit ilmselt kujunenud, sest tema läbikukkumine kõigil tasanditel oleks ilmsiks tulnud. Nüüd aitab Che kultus leida „kasulikke idioote”, kes levitavad ning kuulutavad vägivalda ülistavaid kommunistlikke ideid.
Asi pole siiski päris lootusetu. Kuigi sellised Hollywoodi uhked filmid nagu „Mootorratturi päevikud” jätkavad Guevara idoliseerimist, läheb ka tema ohvrite hääl järjest tugevamaks. Michael Moore võib oma järjekordses „dokumentaalfilmis” kuulutada Kuuba tervishoiusüsteemi parimaks maailmas, kuid isegi tema andunud toetajates tekitavad sellised väited kõhedust. Ning kuigi Che-kaubandus jätkub täie hooga, sundis avalikkuse surve käesoleva aasta sügisel mitut suurt Ühendriikide kaubaketti sellest loobuma. Küsimus, kas Che Guevara järel ilmuvad poelettidele ka Pol Pothi või Hitleri kujutisega tooted, on osutumas järjest kõvemaks pähkliks.
Lõplikult häviks Che kultus loomulikult alles siis, kui läänemaailm saaks üle oma senisest ükskõiksusest Kuubal tegelikult toimunu ja seal jätkuvalt toimuva vastu. Naiste ja laste tapmine mahalaskmiskomandode poolt, tsiviillennukite allatulistamine ning raamatute põletamine on kuriteod inimsuse vastu, sõltumata sellest, milliste loosungite all neid teostatakse. Kommunismi kuriteod tuleb maailmas hukka mõista samal kombel nagu natsismi omad. Kuni seda tehtud pole, võivad punaloosungitega vehkivad diktaatorid nii Kuubal kui teistel maadel jätkuvalt võimul püsida. Selleks tuleb kommunismi kuritegudest aga senisest tunduvalt rohkem rääkida. Seda peame tegema ka meie.