Burkast ja burkiinist

Burkiinide puhul tuleb algust teha burkaga – põhimõttega, et naise keha tuleb avalikkuse eest varjata.

Islamimaailma ilmalikkuse perioodil 20. sajandi algusest kuni 1980. aastateni oli burka, nagu ka muude islamistlike kehakatete kandmine harv nähtus. Burka ja selle siirded hakkasid levima alates 1960. aastatest, mil Saudi Araabia valis pärast teatavat liberaalsuse aastakümmet range vahhabismi. Eriti aga hakkas islamistlik kehakatmine levima 1970. aastatel alanud nafta-islami laiutamisega kõikjal islamimaailmas, mis tõi kaasa aina suurema islamiseerumise kõigis eluvaldkondades. Islamimaailm on tänaseks võrreldes 1970. aastatega äratundmatuseni muutunud. Islamiseerumise üheks märgiks on naiste allutamine islamlikele siivsusnormidele, mis enim väliselt avaldub riietuses: Saudi Araabias ja selle vahhabiitlike võsukeste Pärsia lahe riikides, nagu ka Talibani valitsuse all ja Islamiriigis kantakse kogu nägu katvat burkat või silmapiluga niqab’i, kuid ka mujal islamimaailmas pole enam mõeldav, et naine väljuks kodust ilma juukseid varjava chador’i või hijab’ita ning ka kogu keha siivsalt katmata.¹

Kõige eredamalt on see probleem tuntav Prantsusmaa näitel, kus elab Euroopa suurim islamikogukond – seal on neid u 7,5 protsenti rahvastikust ehk u 4,5 miljonit (mõnedel andmetel on see arv suurem), ja mis on ka kahtlemata kõige läbikukkunuma integratsiooniga lääneriik. Sealne 1905. aasta konstitutsioon määrab Prantsusmaa sekulaarseks riigiks, mille kodanikel on usuvabadus. Alates 2004. aastast on avalikes koolides keelatud pearätikute kandmine. See keeld tuleneb Prantsuse põhiseaduse sekulaarsuse nõudest. 11. augustil 2010 võeti vastu uus seadus, mis keelab näo katmise kõikjal avalikus ruumis. Keelu sõnastas toonane Prantsuse president Nicolas Sarkozy: „Me ei saa lubada, et meie riigis oleksid naised, kes on vangistatud peakatte võrgu taha, eraldatud ühiskondlikust elust ja jäetud ilma identiteedist. Sellel pole mitte midagi ühist arusaamaga naiste väärikusest Prantsuse Vabariigis. Burka ei ole ususümbol, see on allutatuse sümbol.“²

Euroopa Inimõiguste Kohus pidas Prantsuse keeldu õigustatuks 2. juuli 2014 otsuses kaebuse üle, mille kohaselt näokatmiskeeld riivavat indiviidi usuvabadust ja väljendusvabadust.³

Tapnuks mõni ristiusu fundamentalist Medinas sada muslimit või ähvardanuks mõni Euroopa juhtiv pea vallutada Meka, ei piirduks vastukaja üleriidetüliga, vaid põlenuks sajad kirikud ja hukkunuks tuhanded islami alade põlisasukad kristlased.

Ka mujal Euroopas on hakatud piirama avalikkuses oma näo katmist eelkõige just sellist islamistlikku tava silmas pidades, kuigi sageli otseselt islamit mainimata. Belgias on alates 2011. aastast keelatud kaetud näoga viibimine avalikes kohtades ning 2012. aastal leidis Belgia Konstitutsioonikohus, et selline keeld ei riiva inimõigusi. Itaalias ja Hispaanias on erinevaid keelde kehtestanud erinevad piirkonnad, Saksamaal on kaheksas liidumaas keelatud kooliõpetajatel ka hijab’i kandmine. Bulgaaria võtab lähiajal eeldatavasti vastu sarnase seaduse, vaidlused kestavad Taanis ja Hollandis. Omapäraselt püüab temaatikale läheneda meie lõunanaaber Läti, kaaludes võimalust, et niqab on lubatud, kuid see peab olema kaunistatud läti rahvussümboolikaga!⁴

Läänemaailma ühes islamofiilseimas riigis Suurbritannias ei ole ühtegi konkreetset keeldu näo katmiseks kehtestatud ja seal jätkub selle üle vaidlus erinevate poliitiliste jõudude vahel: iga Londonit külastanu on kindlasti burkasid ja kogu muud rikast islamikultuuri ka oma silmaga seal näinud.

Arutelud burkade üle kestavad ka Eestis. Kirjutisi burka poolt- ja vastuargumentidega on tosina jagu⁵ ning paljud muslimid meil sellist keeldu ka toetavad⁶, samas kui teised vastustavad⁷; padu-inimõiguslased aga näevad burkakeeldu ühe suure inimõiguste rikkumisena.⁸

Omapäraselt püüab temaatikale läheneda meie lõunanaaber Läti, kaaludes võimalust, et niqab on lubatud, kuid see peab olema kaunistatud läti rahvussümboolikaga!

Siinkohal tõstaksin ma esile Eestis ainsas põhjalikus burka-temaatika analüüsis TÜ vanemteaduri Peeter Espaki järeldatut: „Naise viibimine avalikus ruumis kaetud näoga on Eesti oludes meie sotsiaalsete normide vastane. Eesti ega ka lähema ümbruse piirkondades ei ole mitte kunagi olnud tavaks naissoost indiviidide näo varjamine ja katmine avalikus ruumis viibides või eri avalikke toiminguid sooritades. Eranditena võib välja tuua näiteks looritatud pruudi laulatusel kirikus, suusamaski kandva sportlase, restorani ees kliente sissekutsuva maskoti jne. Kuid ükski neist juhtumitest ei ole vastuolus meil kehtivate sotsiaalsete normidega eeldusel, et vastavad toimingud sooritatakse vastavas riietuses meie sotsiaalsesse konteksti sobivalt. Ehk külma tõttu mingit tööd või spordiala harrastav näokattega isik on igati arusaadav ja meie normidele vastav oma konkreetset tegevust harrastades. Samas sisenedes nägu katva maskiga näiteks ühiskondlikku transporti või mõnda teenindusettevõttesse, oleks samas ruumis viibivate isikute meelest tegu norme rikkuva käitumise ja tõeliselt tunnetatava ohuga.⁹ Ka näokatted, mida väidetakse kantavat usu nimel, on tunnetatavad meie sotsiaalses ning kultuurilises ruumis norme rikkuvate või ohtlikena.“¹⁰ Ning ka avalik arvamus meil valdavalt toetab burkade keelustamist, nagu selgub Ühiskonnauuringute Instituudi poolt jaanuaris ja 2016. aasta augustis läbi viidud küsitlusest.¹¹

Burka sõsar burkiini

Burkaga otseselt seotud – nagu ütleb nimi ja selles sisalduv islamism – on islaminaistele mõeldud ujumiskostüüm burkiini. Burkiinile eelnesid mitte nii liibuv veilkini ja pigem pidžaamatüüpi bränd MyCozzie. Kuid kuulsaks on saanud ja märkimisväärse müügiedu saavutanud nüüdseks hoolikalt kaubamärgiga kaitstud burkiini. Selle disainis Austraalias elav muhamedlasest naisterahvas Aheda Zanetti (s 1967) aastail 2007–2008 ning nüüdseks on see saavutanud üle miljoni ulatuva müügimenuki staatuse, ning nagu Läänes muslimitele kombeks, varjatakse selle riideeseme olemuslikku islamismi meile arusaadavamate terminite nagu „siivsus“ taha.¹²

Püünele tuli aastaid rahus merevahus supelnud burkiini läänlaste reaktsiooni tõttu pärast 14. juulit 2016 Nizzas toime pandud islamistlikku terroritegu. Kuid ka siin oli Lääs armulik ja andestav – tapnuks mõni ristiusu fundamentalist Medinas sada muslimit või ähvardanuks mõni Euroopa juhtiv pea vallutada Meka, ei piirduks vastukaja üleriidetüliga, vaid põlenuks sajad kirikud ja hukkunuks tuhanded islami alade põlisasukad kristlased. Kuid ventiil pidi ka Läänes kuskil islamiterrori peale avanema ning burkiinitüli sai suurema vastukaja Korsikal 13. augustil 2016, mil väike grupp muslimeid, pidades sündsusetuks „uskmatute“ vaatamist, kuidas nende naised ujuvad üleni kaetult, privatiseerisid avaliku rannalõigu, mis kutsus esile kohalike – korsiklaste! – meelepaha ja sellega kaasnenud kokkupõrke islamiülimuslikkuse ja kohaliku kuuma vere vahel.¹³

Enam kui tosinas Prantsuse kuurortlinnas kehtestati 2016. aasta augustis burkiinikeeld. Ning seda keeldu viis muidu vahel rammestunud Prantsuse politsei südikalt ellu ning ainsad, kes seda randades takistada püüdsid, olid sisserännanu taustaga isikud.

Järgnes meedias osalt moonutatud käsitlus sündmusest: islaminaised ei ujunud mitte burkiinides, vaid kogu oma islamlikus riietuses, nagu see neil on kombeks. Burkiini-kaasus sai Läänes alguse burkiinideta. Kuid parempoolses meedias levis sellise olmetüli peale kulutulena uudis burkiinide pealetungist, mujal aga uudis järjekordsest muslimite tagakiusamisest. Sündmus langes kokku samal ajal keelustatud burkiinidega Cannes’is, kus linnapea David Lisnard teatas, et keelatakse ära rannariided, mis uhkeldades toovad esile religioosseid motiive ajal, mil Prantsusmaa ja selle usulised asutused on ründe all – ilmselgelt pidades silmas Nizzat ja 26. juuli 2016 kirikurünnakut Normandias, kus 85-aastasel preestril pea maha lõigati – prohvet Muhamedi praktikat uskmatute suhtes eeskujuks võttes.

Korsika ja Cannes olid burkiinide pihta antava turmtule avapauguks. Järgnes Prantsuse kuurortlinna Villeneuve-Loubet otsus, mille linnapea kuulutas, et tuleb ära otsustada, kas linnarahvas tahab „naeratava šariaadiseaduse“ või Prantsuse seaduste kehtimist ühiskondlikes randades.¹⁴

Üllatuslikult järgnes raskekahurväe turmtuli sotsialistist (!) peaministri Manuel Vallsi avaldusega 17. augustil: „Burkiini ei ole mingi uus ujumiskostüüm või moeasi – see on ühiskonnavastase poliitilise projekti avaldumisvorm“, ning talle sekundeeris sotsialistist naisasjade minister Laurence Rossignol: „Burkiinid on loodud katma naiste kehasid parema kontrolli eesmärgil“.¹⁵

Ma arvan, et ei peaks burkiinisid keelama. Nagu ütleb tänapäeva esiislamofoobe Daniel Pipes: keelake burka, aga laske burkiinil olla. Kuid ma lisaks siia juurde: ei tohiks luua keelamisepühadust, vaid selle asemel tuleks naeruvääristada.

Siit alates sai burkiinikeelust meedia maiuspala rahvusvahelisel tasemel, mida sotsiaalliberaalsed ringkonnad laitsid, parempoolsed aga kiitsid. The Guardian kirjeldab burkiinikeeldu kui rünnakut naistele, kelle riietumist riik on nõuks võtnud kontrollida.¹⁶ The New York Times iseloomustab keeldu isaste kitsarinnalise silmakirjalikkusena¹⁷, veidi mõõdukamatel seisukohtadel on juba aastakümneid varjatud islamismi Läände tooja BBC.¹⁸ The Newyorker kuulutab: „Ujumiskostüümi kogu iroonia seisab selles, et seadused – ning nende jõustamise mehhanismid – häbistavad muslimitest naisi, kes tahavad osaleda Prantsuse ühiskonna toimimises.“¹⁹

Kuid mitte kõik polnud üheselt burkiinikeelu vastu, ilmus ka arvukalt poolt- ja vastuargumente²⁰ ja arvukalt ka keeldu otsesõnu toetavaid seisukohti. Üks söakamaid nendest kõlab nõnda: „Prantsusmaa vastuseis burkiinile – ja selle inetule poolõele burkale – tuleneb armastusest, mitte vihast naiste vastu. See [burkini] on naiste allaheitmise sümbol. Vastasel korral, miks islami usku mehed ei kanna seda? /…/ See [burkiini] toob kaasa teiste islaminaiste pelutamise häbitundesse mitte paljastada oma keha – mis teeb integratsiooni veelgi keerulisemaks. Asi pole mitte burkiinis, vaid selle poolt levitatavas mürgises ideoloogias. Ning palun, säästke mind mureohetest naiste õiguse üle riietuda nende soovi kohaselt olukorras, kui valitseb null-pahameel nende naiste õiguste üle, kes on sunnitud kandma inetuid ja rõhuvaid riideid käputäie keskaegsete naistevihkajate poolt. Te vaid vaadake neid imelisi naerunägusid /…/ kes heitsid kõrvale oma burkad Islamiriigi taandudes.“²¹

Enam kui tosinas Prantsuse kuurortlinnas kehtestati 2016. aasta augustis burkiinikeeld. Ning seda keeldu viis muidu vahel rammestunud Prantsuse politsei südikalt ellu ning ainsad, kes seda randades takistada püüdsid, olid sisserännanu taustaga isikud.²²

Kuid need kohalikud keelud tühistati 26. augustil ülemkohtu otsuses sätestatuga, et selline burkiinikeeld „rikub tõsiselt ja seadusevastaselt aluspõhiseid inimõigusi, usuvabadusi ja isikupõhiseid vabadusi“.²³ Kuid prantslased on kange rahvas ja kohalikud omavalitused on lubanud võidelda keelu toimimise eest²⁴, ent kahjuks pole sellest enam miskit meedias kuulda olnud, seda kas rannahooaja lõppemise või ehk muudel põhjustel.

Muslimite ja nendele kaasatundjate seas pole burkiinikeelu suhtes üksmeelt. Tõsiusklikud ja varjatud islamiagenda arendajad kuulutavad sellega seoses islami järjekordset tagakiusamist ja stigmatiseerimist.²⁵

Ning tõepoolest: burkiinidega pole päris selge ka islamimaailmas endas – korduvalt on kuulda olnud teateid „burkiinitaride“ kiusamisest riikides, mis peavad islamismi endale ohuks. Näiteks Egiptuses või Marokos.

Veel teravamalt esitavad sellise keelu „inimvastasust“ islamistliku sutenöörluse ohvritest inimõigusorganisatsioonide vasakpoolsed hääletorud. Nagu loeme Human Rights Watch avaldusest: „Varjatuna Prantsusmaa vabariiklike põhimõtete ja naiste õiguste kaitsmise taha, kätkeb burkiinikeeld endas tegelikult naiste rannaskäimise keeldu, seda nüüdsama suve keskel, ja vaid sellisel lihtsal põhjusel, et nemad soovivad avalikkuses oma keha katta. See on peaaegu nagu islami usku naiste kollektiivse karistamise vorm teiste tegude eest. Selle asemel, et julgustada kõiki Prantsusmaa inimesi koos rahus elama ning edendama võrdsust ja fundamentaalseid vabadusi – milline tegevus on võimude kohustus –, burkiinikeeld ja lõputu islamiga seotud ususümbolite vastasseisu ülespuhumine vaid häbivääristab usku praktiseerivaid islaminaisi, eemaldab neid avalikkusest /…/ ning jätab neid ilma nende õigusest iseotsustamisest, vaba aja veetmisest ning õigusest kanda riidena seda, mida nemad on valinud – ning loomulikult nende usu praktiseerimisest.“²⁶

Kuid leidub ka muslimeid, kes toetavad burkiinikeeldu. Nagu lausub vasakpoolne ilmalik muslim Yasmin Alibhai-Brown juba enne burkiinikriisi puhkemist 2016. aasta aprillis, on burkiini järjekordne näide moevoolude islamiseerimisest seadustamaks ülimalt konservatiivset riietumismoodust, mis annab voli naiste rõhumiseks.²⁷

Ning tõepoolest: burkiinidega pole päris selge ka islamimaailmas endas – korduvalt on kuulda olnud teateid „burkiinitaride“ kiusamisest riikides, mis peavad islamismi endale ohuks. Näiteks Egiptuses²⁸ või Marokos.²⁹ Rääkimata nendest islamiriikidest, mis islamismis olemuslikku ohtu näevad, nagu Kesk Aasias, kus burkasid ega burkiinisid ei kohta.

Kuid ma tõesti loodan näha päeva, mil Läänes islami süüteod kogutakse ühe kohtuasja alla ning julgetakse tunnistada islami tekstides sisalduvat alustõde islamist kui uskmatuid vihkavast ja kogu muud maailma endale vastustavast ideoloogiast.

Mis järeldusi võib eelöeldu põhjal tuua? Aga seda, et seitsmepenikoorma saabastega Läänt mööda ratsutava islamiterrorismi kannul on tasahilju tulemas – esilagu küll vaid kukesammul – arusaam islami olemuslikust kokkusobimatusest läänelike alusväärtustega. Alustatakse väikeste lahingutega à la burkiini.

Ning võib ka öelda seda, et burkiini-pealetung islami suures sõjas Lääne vastu ei jää viimaseks ega kao ka kusagile seda mahitav liberaalide populism.

Tekib küsimus: kas peaks burkiinid ära keelama, kas nende keelamine ka millelegi hüvale kaasa ka aitab? Sest sageli on keelamisel just vastupidine mõju. „Siioni tarkade protokollid“ või „Mein Kampf“ on eelkõige magus vili keelatuna. Keelake kahtlemine holokaustis – kohe on kohal kahtlejad. Keelake kahelda maa ümmarguses olemises ja The Flat Earth Society saab juurde uusi liikmeid. Keelake kahtlemine küüditamistes – ilmuvad käsitlused uudismaid harima tõttavatest rõõmsalt lõõtsa tõmbavatest talupoegadest vagunikatustel.

„Hiilgav isolatsioon“ ei ole tänapäeva maailmas lihtsalt enam mõeldav. Isegi impeeriumi kõrghetkel loobus Ühendkuningriik sellest, kui mandril tärkas mõni suurem oht.

Ma arvan, et ei peaks burkiinisid keelama. Nagu ütleb tänapäeva „esiislamofoobe“ Daniel Pipes: keelake burka, aga laske burkiinil olla.³⁰ Kuid ma lisaks siia juurde: ei tohiks luua keelamisepühadust, vaid selle asemel tuleks naeruvääristades öelda välja, et islamlikus riietuses ujumaminek meie ühiskonnas tähendab järjekordset islamistlikku päheistumist. Sest huumor on jube relv iga totalitaarse süsteemi vastu, nii ka islamiülimuslikkusega. Nagu oleks pidanud kõik Charlie Hebdole kaasatundvad meediaväljaanded avaldama nende karikatuurid või vaikima, mitte aga teenima raha tragöödialt vaikimisi islamistlikku agendat mahitades.

Burkiini ainus eesmärk on viia naise keha ja välimus vastavusse šariaadi nõuetega. Islami seadus ja sellel põhinev elukorraldus aga on oma inimvaenulikkuses võrreldav bolševismi kuritegeliku ideoloogia ja praktikaga. Burkiini on väike ettur suures islamiülimuslikkuse pealetungis. Me tõepoolest ei saa ära keelata iga islamismi detaili. Kuid ma tõesti loodan näha päeva, mil Läänes islami süüteod kogutakse ühe kohtuasja alla ning julgetakse tunnistada islami tekstides sisalduvat alustõde islamist kui uskmatuid vihkavast ja kogu muud maailma endale vastustavast ideoloogiast.

Hille Hanso

Teadur ja analüütik

Konstruktiivne oleks jagada hiiglaslikud väljakutsed, praegusel juhul väljamõeldud „suur islamiülimuslikkuse pealetung“ väikesteks konkreetseteks teemadeks, et vajadusel ratsionaalselt lahendusi leidma asuda. Milles pealetung täpselt seisneb? Selgelt defineeritavat moslemikogukonda ju maailmas sisuliselt ei eksisteeri, vastasel juhul oleks juba ammu mõne ideaalist uus kalifaat luua asja saanud.

Leian, et ratsionaalne oleks vaadelda moslemite käitumist ja kombeid kitsamalt gruppide ja ühiskondlike nähtuste kaupa. Tihti asuvad asjahuvilised „meie“ täiesti „vaba“ ühiskonda võrdlema muidu mitmekesisest ja kirjust islamimaailmast kitsalt vahhabiitide või muude äärmuslastega. Ei vaja arutelu, kas äärmuslus on normaalselt toimiva ühiskonnaga vastavuses. Loomulikult pole. Sellise arutluskäigu teine nõrkus on, et moslemid, kes valivad järgimiseks tolerantse ja rahumeelse osa islamiõpetusest, muudetakse samuti ühe hoobiga põhimõtteliselt „meiega“ sobimatuks.

Konstruktiivne oleks võrrelda võrreldavat. Võtkem näiteks naiste riietuse kontekstis ette laiendatult võrdlev analüüs naistevastase vägivalla, poliitilise esindatuse, tervise, majandusliku olukorra ja õiguste asjus mõnel keskmisel islamimaal ja Eestis. Näeme, et meie tulemused polegi nii edumeelsed. Kui võtaksime võrdlusesse veel samade parameetrite alusel mõne muu, näiteks Lõuna-Ameerika või Aafrika kristliku arengumaa, viitaksid tulemused üsna suure tõenäosusega, et vaid islamit kõigis naiste hädades süüdistada on meelevaldne. Kui lisaksime aga mõne progressiivse Põhjamaa, jääksime ise halba valgusse. Naine võib olla poolalasti – aga kas ta sellepärast on ka võrdne? Miks on naise keha ikka ja jälle liberaalide ja konservatiivide võitlustander?

„Burkiini ainus eesmärk on viia naise keha ja välimus vastavusse šariaadi nõuetega,“ on näiteks arvamus, mida enne fundamentaalse tõe pähe levitamist analüüsida võiks. Loomulikult, nagu mu moslemitest kolleegid rõhutada armastavad, 1,6 miljardit moslemit tähendab täpselt samapalju arvamusi, seega lõpliku tõeni me arvamusi jagades ei jõua. Vaja oleks hoopis enam tõsiseltvõetavaid uuringuid, mida küll Eesti kontekstis pole võimalik läbi viia, kuna uuringu objektid sõna otseses mõttes puuduvad. Et Üllar Peterson on artikli üles ehitanud peaasjalikult arvamustele, mitte teaduslikele uuringutele, oleks õiglane lisada siia teemasse puutuvate inimeste vaatenurki.

„Tuleks arvestada, et sügavalt konservatiivsed moslemid või ekstremistid ei läheks ühelgi juhul katmata naiste ja meeste vahele avalikku kohta ujuma. Nad usuvad, et see on haram (patt), seega neid rannas ei näe. Naised, kes burkiinis rannas on, riietuvad igapäevaelus tagasihoidlikult, kuid soovivad ühiskondliku elu igas valdkonnas osaleda. Ekstremistid leiavad samuti, et burkiini on liiga kitsas,“ ütleb Emine, kes on veendunud usklik, kuid ei poolda, et šariaat oleks tsiviilõigusest ülimuslik.

„Mittemoslemid ütlevad tihti, et luba naistel end katta või burkiinit kanda on vastuolus integratsiooni eesmärkidega ja et see promob ISISt. Kuid burkiini keelustamine loob teise efekti. Nägin naljakaid proteste, näiteks mehed riietusid naiste toetuseks burkiinidesse. Rikkad moslemid maksavad vaesemate trahve, mis neile katmise eest määratakse. Kuid üldiselt tekitab see viha, sest moslemid tunnevad, et nad ei saa midagi teha ega kaasa rääkida, ja paljud tajuvad, et see on järjekordne samm islami keelamisel. Just noored inimesed on väga pahased ning seetõttu kergem saak äärmuslastest värbajatele,“ räägib Anika, Pakistanis sündinud britt, kelle ema käib rannas burkiinis.

ÜROs insenerina töötav Indoneesiast pärit Nurul kinnitab: „Hijab’i kandmine ei tee mind ühiskondlikult vähem aktiivsemaks ka neis riikides, kus on valdav teine usk. Ka mina ujun burkiinis. See ei erine kalipsost, mida ma varem kasutasin. Kui see on kusagil keelatud, ma ei lähe sellele maale puhkama. Leian, et igaüks võib kanda, mida soovib, kui ta sellega teistele kuidagi halba ei tee.“

Suurbritannia uuringust „Behind the Veil: Why 122 women choose to wear the full face veil in Britain“ tuleb välja mitu huvitavat aspekti – niqab’i kandvad naised teevad otsuse enamasti ise ning lisaks on neid mõjutanud selleks otsuseks Lääne individualism – mõttelaad, et igaüks kannab seda, mida ta soovib, kui see on tema identiteet. Neid islamistide või äärmuslaste või šariaadi ohvritena kõiki ühte patta panna on viga. Me jõuame ka huvitava vastuoluni – kas usume individuaalsesse vabadusse seni, kuni see on pakendatud täpselt meile sobivasse pakendisse?

Kadri Jõgi

arabist

Varamoslemi naised olid igati tunnustatud ühiskonnaliikmed, teada on, et juba Umajaadide kalifaadi ajastul olid naistel kultuurisalongid. Naiste panus varaislami ajastul on teada ka Prohveti abikaasa Khadiga näitel, kes oli tunnustatud ärinaine. Naiste näo katmine varaislami ajal 8. sajandil oli teadaolevalt erinev tava nüüdisaegsetest kommetest burka kandmisel. Peast jalgadeni katvat burkat kandsid alguses vaid Prohveti naised, sest neilt kui Prohveti naistelt eeldati enese keha peitmist, tavainimestelt aga mitte.

Islamiajaloo vältel on kombed muutunud ja sellest ka 20. sajandi leiutis burkiini, mis on ujumiskostüüm, mis katab peaaegu kogu mosleminaise keha. Selle uudsust võib mõneti võrrelda muutusega, mille meile tänaseks tavapäraseks saanud ujumistrikoo Euroopasse jõudmine tõi. Samas on aga huvitav, et see uus rõivaese – burkiini – on just vabameelses Euroopas põhjustanud vastumeelsust ja mõnes riigis lausa viinud muutusteni seadustes.

Marianne Mikko

Diplomaatia endine peatoimetaja

Ütlen burkiini, mõtlen naine

Pean tunnistama, et poolteist kuud jälgisin ülima imestusega suurt sõnasõda burkiinide teemal. Prantsusmaarannast alguse saanud naise kogu keha katva ujumiskostüümi demoniseerimine ja kiire burkiinide keelamine kohaliku võimu poolt näis algul „ei või olla!”, seejärel „tohoh tonti!”, aga lõppude lõpuks kaine mõistus võitis.

Oma olemuselt oli aga burkiinidega seotu mitte sedavõrd islami pealetung Euroopas, vaid see, mida Pierre Bourdieu võtab lihtsalt kokku „meeste domineerimine” naiste üle. Valitseval positsioonil olev sugu võttis ütelda, mida Prantsusmaa rannas naine kanda võib ja mida mitte. Seda patroneerival ja vastuvaidlemist mitte sallival toonil.

Olen nõus, et 14. juulil juhtus Nizzas tragöödia. Trauma, mis jättis aastateks prantslaste ja kõigi eurooplaste hinge veritseva haava. Samamoodi nagu Bataclani terroriakt möödunud aasta 13. novembril Pariisis. Terroristid ja radikaliseerunud islamistid peavad saama karmi karistuse.

Muslimid moodustavad 7,5 protsenti Prantsusmaa elanikest. Pooled neist naised, pooled mehed. Prantsusmaa vanglates on lõviosas mehed, neist 50–70 protsenti on muslimid. Kui midagi tõeliselt ette heita Prantsuse võimudele, siis seda, miks ei ole suudetud kontrollida vanglates maad võtvat radikaliseerumist. See on koht, kus peaks täie tõsidusega kontrolli teostama, mitte supelrandades burkiinitaridelt karmi häälega isikut tõendavat dokumenti nõudma.

Õnneks läks Prantsusmaal kõik põhiõiguste ja -vabaduste valgusel. Ülemkohus langetas 26. augustil 2016 õiglase otsuse: burkiinikeeld on ebaseaduslik. Musliminaised on vabad oma otsustes kanda rannas millist ujumiskostüümi nad iganes soovivad. Prantsusmaa valgustusideaalid saavutasid pimeda viha ja hirmu üle kindla võidu.