Bulgaaria on välismaa, aga Venemaa pole kana

Bulgaaria erineb suhtumise poolest Venemaasse ilmselgelt teistest Ida-Euroopa riikidest. Kuid selle tõeliseks mõistmiseks ja suhtumise piiritlemiseks piisab, kui hakata otsima näiteks Tolbuhhini või Žukovi tänavat – te ei leia neid. Nõukogude marssalite nimed kadusid kiiresti ja põhjalikult.

Suhted Venemaaga on alati olnud palju vastuolulisemad, kui need pealtnäha paistavad – ennekõike välismaalastele, kes seavad võrdusmärgi õigeusu ja kirillitsa ning poliitilise läheduse vahele. Samuti leidub illusioone teineteise suhtes nii Bulgaarias kui ka Venemaal. Kõik venelased eeldavad, et bulgaarlased oskavad vene keelt, aga ka seda, et nad tunnevad sügavat ajaloolist tänulikkust. Asi pole siiski nii lihtne.

Pinged tekkisid kohemaid

Tegelikult läks pärast Bulgaaria vabanemist Türgi võimu alt (1878) ainult kolm aastat, et Moskva ja Sofia vahel tekiksid pinged. Venemaa esindajad nõudsid, et Bulgaaria esimene raudteeliin suunduks põhja, kuid Bulgaaria valitsus seisis sellele otsustavalt vastu. Valitsus oli kindlalt seda meelt, et raudtee peab minema Lääne-Euroopasse, aga mitte Venemaale. Vene diplomaatide tegevus tuletas kangesti meelde tuntud ütelust “Kana ei ole lind ja Bulgaaria ei ole välismaa”, mis ajas vihale Bulgaaria poliitilise ladviku, kes soovis nüüd lausa suhete katkestamist. Peagi see juhtuski, kuigi teistel põhjustel.

Pärast vabanemist jagati Bulgaaria viieks osaks, millest kolm anti naaberriikidele. Ülejäänutest sai Bulgaaria põhjaosast iseseisev riik, lõunaosast aga rahvusvaheline protektoraat. 1885. aastal otsustas Rumeenia, nagu toona nimetati Lõuna-Bulgaariat, ühineda Bulgaaria iseseisva osaga. Erinevalt näiteks Lääne- ja Ida-Saksamaa ühinemisest ei olnud venelased kavatsusest teadlikud. Vene tsaar vihastas ja kutsus ära kõik Vene ohvitserid, kes seni olid juhtinud Bulgaaria sõjaväge. Serbia polnud samuti Bulgaaria ühinemisega rahul ja ründas maad seljatagant. Bulgaariat ähvardas katastroof: Vene ohvitseride lahkumisega oli sõjavägi jäänud juhtkonnata ja pealegi paiknes see Türgi piiri ääres, olles valmis tagasi tõrjuma endise süserääni rünnakut. Leitnantide-kolonelide sõda, nagu kokkupõrget hakati Bulgaarias kahe sõjaväe auastmete erinevuse tõttu nimetama, lõppes Serbia lüüasaamisega.

Oli ilmne, et Peterburi jaoks kujutab Bulgaaria endast vaid silda Bosporuse väinade juurde. See ei meeldinud Sofiale kohe üldse.

Koos poliitiliste intriigidega, mida Venemaa punus Bulgaaria valitseja vastu, tekitas selle sõja lugu Bulgaaria poliitilises ladvikus tunde, et Venemaa peale ei saa loota. Oli ilmne, et Peterburi jaoks kujutab Bulgaaria endast vaid silda Bosporuse väinade juurde. See ei meeldinud Sofiale kohe üldse ning ühinemine viidi lõpule Suurbritannia tugeva diplomaatilise toetuse abil.

Selle peale otsustas Moskva muuta oma geostrateegilisi eelistusi Balkanil: Bulgaaria tõmmati strateegiliste liitlaste nimekirjast maha ning tema koha võttis sisse Serbia. See muudatus on jõus tänini. Sisuliselt valitsesid üle poole sajandi, kuni Nõukogude armee tungimiseni Bulgaaria territooriumile 1944. aasta 8. septembril, kahe maa vahel jahedad suhted. Esimeses maailmasõjas lõi Bulgaaria ratsavägi isegi Vene kasakaid, kes olid saadetud abistama Rumeenia sõjaväge. Pärast Esimest maailmasõda võttis Bulgaaria vastu osa valgekaartlaste kindrali Wrangeli väest, mis sugugi ei soodustanud heade suhete tekkimist enamlastega. Suhete paranemisele ei aidanud kaasa ka abi, mida Bulgaaria – ainsa riigina valitsuse tasandil – saatis möödunud sajandi kahekümnendate aastate algul Volga näljahädalistele.

Veidi pärast Teise maailmasõja algust saabus Bulgaariasse niinimetatud Sobolevi missioon. Selle eesmärk oli sõlmida Bulgaaria valitsusega leping, millega viimane lubaks oma territooriumile rajada Nõukogude sõjaväebaasid. Sofia lükkas ettepaneku otsustavalt tagasi: polnud palju aega möödas hetkest, mil NSV Liit “paigutas” baasid kolme Balti riiki ning alles äsja oli Soome olnud sunnitud pärast kurnavat Talvesõda kapituleeruma.

Peaaegu 16. liiduvabariik

Kõik muutus järsult pärast “sotsialismi” võitu, eriti aga pärast seda, kui samuti sotsialistlik Jugoslaavia marssal Josip Broz Tito juhtimisel otsustas edasi minna oma rada pidi. Valiku puududes sai Bulgaariast taas Moskva lemmik. Isikukultus Bulgaarias erines üsna vähe NSV Liidu omast, olles vahest karmimgi kui Poolas või Tšehhoslovakkias.

Stalini surm tõi kaasa teatud muutused. Bulgaaria kommunistliku partei juhtkond vahetus ja vähemalt esialgu puhusid mingil määral uued tuuled. Bulgaaria oli kahtlemata Euroopa kõige vaesem kommunistlik riik ning partei juhtkond võttis kursi “lehmalüpsmise” strateegiale. Nad deklareerisid jäägitut ustavust Hruštšovile, Brežnevile, Andropovile ja teistele, et üritada NSV Liitu võimalikult palju lüpsta. Koomiliselt mõjub tõik, et 1960. aastate algul arutati BKP poliitbüroos küsimust, kas mitte astuda kuueteistkümnenda liiduvabariigina NSV Liidu koosseisu. Veel koomilisem on see, et Hruštšov jahutas Sofia indu väitega, et liha tarbimine inimese kohta on Bulgaarias väiksem kui NSV Liidus ja ülemaailmse proletariaadi riik ei saa nii vaest maad vastu võtta.

Vahepeal nautis ka Bulgaaria lühikest aega 1960. aastate algul kõiki sotsialismimaid läbinud majandusliku liberalismi puhangu vilju. Maa, mis alles äsja oli kaalunud NSV Liidu kuueteistkümnenda liiduvabariigi positsiooni, hakkas tootma lääne autosid (Renault ja Fiat) ning Coca-Cola rajas siia oma esimese tehase sotsialistlikes riikides. Nii kaugele ei julgenud minna ükski teine VMNi riik. Kogu see ekstravagantsus sai aga võimalikuks ainult tänu “lehmalüpsmisele”: odav Vene tooraine müüdi edasi läände ning teenitu eest veeti sisse Brasiilia kohvi või Itaalia särke. Nii kestis see 1970. aastate alguseni. Pärast seda, kui NSV Liit oli õiendanud arved Praha kevadega, jõudis kätte aeg võtta põhjalikult ette probleemid oma Varssavi pakti liitlastega. Bulgaaria liberalismile tehti lõpp.

Sõltuvus NSV Liidust tõi pikemas plaanis siiski kaasa probleeme. Pärast sotsialismileeri kokkuvarisemist sattus Bulgaaria äärmiselt raskesse seisu. 1989. aastani oli maa elatustase olnud suhteliselt kõrge, nüüd aga varises see üleöö kokku. Dollareid võis hõlpsasti vahetada rublade vastu, aga rublasid dollarite vastu vahetada oli peaaegu võimatu. Selle ajani oli maa lõiganud erakordselt suurt kasu toorainehindade vahest läänes ja idas, kuid Gorbatšovi võimuletuleku järel hakkas see tuluallikas kokku kuivama. See tõi Bulgaarias kaasa kõige rängema majanduskriisi Ida-Euroopa riikide seas.

Moskva otsustas 19. sajandi lõpus muuta oma geostrateegilisi eelistusi Balkanil: Bulgaaria tõmmati liitlaste nimekirjast maha ning tema koha võttis sisse Serbia. Nii on see tänini.

Hiljem ei ole suhted Venemaaga samuti paranenud. Bulgaaria ei kuulunud nende riikide sekka, kes nõudsid kõige aktiivsemalt Varssavi pakti kadu, ning esitas üsna hilja sooviavalduse astuda NATO ridadesse, aga see ei ole Venemaale erilist muljet avaldanud. Korraks, 1995.-1996. aastal, tegid võimule pääsenud sotsialistid katse taastada suhted uuel kujul. Sofia leidis siiski kiiresti, et “lehmalüpsmise” ajad on pöördumatult minevikku kadunud. Muid põhjusi lähedasteks suheteks Venemaaga aga pole, kui mitte arvestada nafta-gaasiküsimusi.

Lühike läheduse otsimise puhang ajendas Jeltsinit 1996. aasta 1. aprillil pakkuma Bulgaariale võimalust astuda SRÜ ridadesse, mis tekitas Sofias kahesugust reaktsiooni: ühed pidasid seda lihtsalt aprillinaljaks, teised aga vastasid ägeda kriitikatulega. Moskva oli sunnitud lausa esitama spetsiaalse vabanduse, Vene diplomaadid aga kutsusid bulgaarlasi üles mõistmisele – arvestades Venemaa presidendi erilist seisundit.

Gaas ja maffia

Pärast seda andsid kahe maa suhetes täielikult tooni ainult kaks probleemi: gaas ja maffia. Gazprom oli kerkinud Venemaa tähtsaimaks välispoliitika kujundajaks ning Venemaa ametlikud esindajad Sofias täitsid gaasigigandi struktuurides olulisi kohti. Samast ajast on pärit ka kõige ebameeldivam vahejuhtum kahe maa suhetes. Gazprom soovis saada kontrolli Bulgaaria territooriumil paiknevate torujuhtmete üle, Bulgaaria valitsus aga, kes oli selleks ajaks mõistnud, et ei saa selle eest midagi vastu, keeldus. Samal ajal pidas sotsialistliku partei pragmaatilisem grupp heaks hakata kaitsma Gazpromi huve Bulgaarias. See andis aga ainult osaliselt tulemusi, mistõttu Vene gigant otsustas torujuhtme rajada otse läbi Musta mere Türgisse, minnes Bulgaariast mööda. Kõigest mõni kuu hiljem mõrvati toonane peaminister Andrej Lukanov, kes oli juhtinud poliitilis-majanduslikku fraktsiooni. Mõrvarid aga mõisteti tänavu mai lõpus õigeks protseduurireeglite rikkumise tõttu.

1997. aastast peale on Venemaa Bulgaaria oma välispoliitikast päris maha kandnud. Sofia esitas NATO-le liitumispalve, kuigi sotsialistliku valitsuse tõttu kaks aastat kavandatust hiljem. Moskva reageeris sellele närviliselt. Veidi hiljem, Jugoslaavia konflikti ajal, käitus Bulgaaria Venemaa suhtes provokatiivselt, aeg-ajalt lausa diplomaatilise hea tooni piiril. Venemaa soov kasutada Bulgaaria õhuruumi oma lennukite ülelennuks lükati tagasi viimasel hetkel, kui lennukid olid valmis juba õhku tõusma. Nii pidid venelased lendama ringi üle Rumeenia, mistõttu jäid hiljaks oma katsega hõivata Priština lennuväli Kosovos enne KFORi rahvusvahelise väe kohalejõudmist.

Alates 1997. aastast on Venemaa Bulgaaria oma välispoliitikast päris maha kandnud.

Viimasel ajal on Moskva ärevuse esile kutsunud Ameerika baaside rajamine Bulgaaria territooriumile. Meenutuseks: NSV Liit ei paigutanud kunagi oma vägesid Bulgaariasse. Tasub märkida, et isegi BKP järglaste sotsialistide naasmine võimule ei toonud Sofia välispoliitikas kaasa erilisi muudatusi. Bulgaaria president Georgi Părvanov, kes oli varem BSP juht, loobus isegi oma Moskva visiitidest pärast seda, kui tema partei tuli 2005. aastal võimule.

Praegu on Bulgaaria põhiprobleemiks rühm vene ärimehi, kelle kapital on kahtlase päritoluga. Nende katsed võimsalt poliitikasse sekkuda ja seda mõjutada tõid kaasa Michael Chorny ja Deniss Jeršovi väljasaatmise. Hoolimata nii otsustavast vastulöögist on neil aga endiselt teatud mõju. Erinevalt teistest endistest Nõukogude mõjusfääri riikidest on Vene ärimeestel Bulgaarias üpris suured huvid. On see ju ainuke maa, kus nad võivad nautida soodsat suhtumist, samas on ka majanduslik keskkond võimaldanud õilmitseda kahtlast päritolu kapitalil. Mida enam aga läheneb riik Euroopa Liidule, seda väiksemaks on selle mõju jäänud, kuivõrd äri tuleb nii-öelda valguse kätte. Politsei nähtava käe asemel tõrjub kahtlast päritolu kapitali majandusest välja turu nähtamatu käsi.

Nüüd on Gazpromi kord oma käik teha. Pärast gaasitarnete kriisi Ukrainas seisavad Bulgaaria ees üsna rasked kõnelused oma kütusetarnete tagamiseks. See on esimene kord, kus EL võiks sekkuda kahe maa suhetesse ja rakendada Euroopa energiahartat. Hetkel paistab ometi, et seda ei juhtu. ELis endas leidub piisavalt energiaseparatismi, mis takistab ühistegevust.

Bulgaaria keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane