Ülevaade Brexiti mõjust Ühendkuningriigi sise- poliitikast välispoliitikani. Ligikaudu 70 lühiesseed on jagatud kahte ossa: kus ollakse praegu ja kuhu minnakse. Vajalik töövahend Brexiti-järgse Ühendkuningriigi mõistmiseks ja analüüsimiseks.
Seotud artiklid
Kai Kaarelson: Trumpi eesmärk on Trump suureks teha
Donald Trumpi ja Volodõmõr Zelenskõi pressietteaste Valge Maja ovaalsaalis 28. veebruaril pidi toimuma enne nende plaanitud päriskohtumist (mis lõpuks ära jäigi). Sellist praktikat presidentide kohtumistel vahel rakendatakse – tegu on n-ö doorstep etteastega, kus tehakse pilti ja presidendid esitlevad avalikkusele lühidalt, millest neil on plaanis omavahel rääkida. Tavaliselt ei kesta see rohkem kui mõne minuti, aga seekord oli ovaalsaalis jäetud ruumi ka küsimusteks. Kohal viibisid vaid hoolikalt valitud ajakirjanikud ning lõpuks vältas see kokku 50 minutit. Neist viimased 10 olid teravad.
Felix Gasper: Saksamaa valis uue Liidupäeva, aga kaitsepoliitika on endiselt murelaps
Valimustulemustest selgub, et kodanike eelistused Saksamaa lääne- ja idaosas lähevad nüüdki rabavalt lahku. Selleks, et täita lubadusi kaitsekulude tõstmiseks ja Ukraina abistamiseks, tuleb järgmisel valitsusel ületada suuri raskusi. Uut koalitsiooni hakkab juhtima CDU/CSU, kes seni pole Bundeswehri haldamisel silma paistnud.
Igor Gretski: läbirääkimiste varjus loodab Putin Ukrainat kägistada Trumpi kätega
Venemaa täiemõõdulisest kallaletungist Ukrainale on möödunud peaaegu kolm aastat. Ükski seni esitatud rahuplaanidest pole pälvinud nii palju tähelepanu kui see plaan, mida Donald Trumpi nimel koostab eriesindaja Keith Kellogg.
Tony Lawrence: kuidas Ameerika Ühendriikidega Euroopast kõnelda?
Euroopa ootab teatava närvilisusega, millise kursi võtavad Atlandi-ülesed suhted Donald Trumpi uuel ametiajal. Põhjuseid pessimismiks leidub. Parimal juhul seisavad liitlasriikidel Euroopas ees neli konarlikku aastat. Halvima ärahoidmiseks tuleb ameeriklastele meenutada, miks hea Atlandi-ülene läbisaamine on ka USA huvides. Paraku võivad tähelepanuta jääda nii varem mõjunud kui ka täpsemalt sihitud seletused.
Valgevene valimised 2025 – diktatuurirežiimi väljavaated geopoliitiliste kriiside kontekstis
26. jaanuaril toimuvad Valgevenes esimesed presidendivalimised pärast 2020. aastal toimunud massilisi proteste. Riigist, mis toona pakkus lootust muutuseks, on saanud hoiatusjuhtum teistele ELi idanaabruse riikidele – Vene karu küüsist pääsemise asemel on Aljaksandr Lukašenka režiim tugevamalt Kremli käppade embuses kui kunagi varem.
Kristi Raik: Karm julgeolekuaasta 2025 – mis ei tapa, teeb tugevamaks
Maailm on Donald Trumpi USA presidendiks naasmise eel ärevil ja liimist lahti. Vana, liberaalne reeglitel põhinev maailmakord on katki ja paistab, et Trumpil pole vähematki huvi seda parandada.
James Sherr: Kreml Trumpiga kaasa ei mängi
Donald Trumpi valimisvõidu järel tahaks Kreml kohelda teda korraga ettevaatlikult ja kindakäeliselt. Õnnesoovidele eriti aega ei kulutatud. Juba kaks päeva pärast USA presidendivalimisi kordas Vladimir Putin oma iga-aastases kõnes Valdai klubi ees maksimumtingimusi Vene-Ukraina sõja lõpetamiseks, mida ta oli sõnastanud juunikuus.
Kai Kaarelson: Gruusia avaliku teenistuse mäss
Grusiinide vastuhakk oma valitsuse poliitikale sai nädalavahetusel olulise uue mõõtme, mis võib aidata kallutada kaalukausi protestijate poolele. Nii on tänaseks Gruusia välis-, kaitse-, haridusministeeriumi, keskpanga ja riigiteenuste arenduskeskuse töötajad teinud eraldi avaldused ning mitmete riigiasutuste töötajad ka ühisavalduse, et ei nõustu oma valitsuse 28. novembril välja kuulutatud otsusega, mille järgi Gruusia peatab EL integratsiooniga seotud tegevused kuni 2028. aasta lõpuni.
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.
Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet
Paremäärmuslike parteide edu hiljuti Euroopas toimunud valimistel on osa arengust, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parempopulistlike erakondade ja ideede peavoolustamine ja normaliseerimine. Paremääre mõõdukamaks muutumise asemel on rohkem tegu siiski peavooluerakondade ja sellega koos kogu poliitilise kultuuri radikaliseerumisega, mis avas ukse populistlikele erakondadele.
Show-business ja Vene režii(m)
Pariisis õpetava itaalia-šveitsi politoloogi romaan ei taha rääkida lugejale tõtt, vaid panna teda kahtlema selle olemasolus. Segades fantaasiat ja reaalsust, kujutab Giuliano da Empoli teos Vene režiimi tumedat ja küünilist sisemaailma. See raamat annab mõista, kuidas Kreml kasutab ära Lääne poliitikuid ja kodumaist opositsiooni; kuidas ka täielikku kaost saab kuritahtlikult juhtida, kontrollida, lavastada.