Banderofoobia vene teadvuses

Käesoleva, algselt 2001. aastal ajakirjas Sutšastnist (ukr k: Сучасність) ilmunud artikli taasavaldas tänavu mais Ukraina ajakiri Den.

Nähtus, millest allpool juttu tuleb, kuulub Venemaa elanike vaimulaadis ning nende suhtumises Ukrainasse ja ukrainlastesse avalduvate fundamentaalsete, alustrajavate mõttekonstruktsioonide hulka. Vene teadvuse „bandeeralusel” on vähe ühist bandeeraluse kui Ukraina ajaloo tegeliku ilminguga. Võib isegi kõnelda selle liikumise spetsiifilisest vene tõlgendusmudelist, mis oma arvukate irratsionaalsete elementidega annab igati alust pidada seda müüdiks, seismas kõrvuti teiste vene Ukraina-teemaliste müütidega. Suhtumine ukraina rahvuslikku liikumisse on jäänud isegi haritud ja liberaalsete vene intelligentide seas jäigalt propagandistlikule tasandile, mis sunnib meenutama Nõukogude agitpropi aegu, mil töötati välja ideeliste vastaste „objektiivsed” ja „teaduslikult põhjendatud” kuvandid. Suureks edasiminekuks selle vene teadvuse ilmingu mõtestamisel võiks olla kas või loobumine hüsteerilis-süüdistavast toonist, mis annab tooni peaaegu kõigis vene tekstides, isegi neis, mis pretendeerivad akadeemilisusele. Selles teadvuses ja veel enam alateadvuses moondub ajalooline tegelikkus sümboliks, mis elab oma, tõest lahutatud elu. Seda sümbolit kasutatakse erakordselt agaralt paljudes kirjutistes, mis seavad sihiks luua Ukrainast, selle piirkondadest ja poliitilistest jõududest negatiivne pilt.

Ukrainas endas on see sümbol aga kõigi pahempoolsete ja Venemaa-meelsete parteide ja organisatsioonide propaganda nurgakivi. Selle propaganda eesmärk on vastandada maa lääne- ja idapoolseid piirkondi ning hirmutada Ida- ja Lõuna-Ukraina vene ja venekeelset elanikkonda mingi kohutava, julma, tundmatu ja seeläbi veel õudsema jõuga. Selle sümboli loomise kallal on viimasel kuuekümnel aastal vaeva näinud tohutu hulk kommunistlikke propagandiste ning see töö pole lõppenud seniajani.

Suhtumine ukraina rahvuslikku liikumisse on jäänud isegi haritud ja liberaalsete vene intelligentide seas jäigalt propagandistlikule tasandile.

Bandeeralane on tavalise venemaalase alateadvuslikus arusaamas omamoodi Ukraina „antiideaal”, „halva Ukraina” elav kehastus, mis erineb hea Ukraina ehk Väike-Venemaa ideaalist, mis on Moskva täieliku poliitilise ja vaimse kontrolli all sõltumata sellest, kas tegu on parajasti Venemaa provintsi, protektoraadi või ka „iserippuva” riigiga, mille sõltumatuse taseme määrab ikkagi kindlaks Moskva. See on nõnda-ütelda ukrainlase halvimate iseloomujoonte mudel, nagu seda kujutab ette vene teadvus. See on olemuslikult Venemaa-vastane just oma ukrainluse pärast, ülimalt terava ja järeleandmatu ukrainluse ilmnemise pärast kujul, mis oma iseloomu poolest on võrreldav venemaalase kui valitseva rahva esindaja „venelusega”. Kuid ukrainlase niisugust käitumist, mis õigupoolest on samane venemaalase, poolaka, sakslase või ungarlase kui rahvusliku enese- ja iseteadvuse kandja käitumisega, peab venemaalane vastavuses ukrainlase kohta väljakujunenud „normiga” väljakutseks ja agressiooniks või vähemalt potentsiaalseks ohuks. See omakorda kutsub esile vene teadvuse kandja agressiooni, mida ta peab provotseerituks – provotseerituks ainuüksi niisuguse „anomaalse” ukrainlase tüübi olemasolust. Omaenda rahvuslik agressiivsus ekstrapoleeritakse teisele, mis süvendab ohustatuse ja kaitsetuse tunnet. See on väga omapärane masohhistlik agressiivsus, mille puhul agressiooni allikas tunneb end ohvrina, kes vajab kaitset ja kaastunnet ning mille puhul agressiivsuse igiliikuri rolli astub kunstlikult esile kutsutud hirm ja terav, ehkki tegelike asjaoludega põhjendamata enesehaletsus. Ilmekaks näiteks on „venekeelse elanikkonna” olukord väljaspool Venemaa Föderatsiooni ning selle kajastamine Venemaa massiteabevahendites, kaeveldes lakkamatult „rõhumise” ja „tagakiusamise” üle.

Paljud venemaalased peavad „bandeeralast” metafüüsiliseks, peaaegu manilikuks ohuks, mille taga seisavad pimedusejõud. Tegelike bandeeralaste osa nende kujutelmade tekkes oli üsna tagasihoidlik, peamise panuse andis vene teadvus ise oma spetsiifiliste, spetsiifilise ajaloo sünnitatud iseärasustega.

Mõningal määral võib neist iseärasustest lugeda ka vene uurijate kirjatöödes: „Sellele vabalt valitud vabadusetuse ja despotismi kaljule rajati tulevane Venemaa. Seejärel tugevnesid külakogukonnad, mis aitasid kaasa sugukondliku enamuse diktaadi ja hoolimatuse sünnile isiksuse suhtes, manilikult jäigale maailma jagamisele „meieks” ja „mittemeieks” ning vastavalt topeltmoraali ja kahetiste kõrvuelamise normide tekkele (ühed omadele, teised võõrastele). See on tegelikult amoraalsus, mis tasapisi muutus üheks hämmastavamaks rahvuslik-psühholoogiliseks tunnusjooneks, mida tõepoolest enam ei saa „tavalise arssinaga mõõta”. Siia juurde kuulub ka nihilistlik suhtumine eraomandisse, tänu millele marksism, mis oli Euroopas hästi teada, suutis juurduda ning kui jändrik puu endast välja suruda enamluse ainult Venemaal. Just siit, toonitasin ma viimastes töödes, just sellest sügavalt psühholoogilisest kalduvusest arhaismi, see tähendab iidsete alateadvuslik-kollektiivsete stereotüüpide kinnistamisse, on tekkinud vene rahva arvukad ajaloolised ja tänapäevased hädad. Toonitan veel, et rahvuslike joonte teket ja arengut ei seleta sugugi mingi tõuline ettemääratus: need on omandatud sellesama erilise vene progressitee käigus, mille olemasolu nähtavasti keegi ei eita,” kirjutas Vene ajaloolane Valeri Vozgrin.

Bandeeralane on tavalise venemaalase alateadvuslikus arusaamas omamoodi Ukraina „antiideaal”, „halva Ukraina” elav kehastus.

Vene teadvus tunnistab hõlpsasti rahvaste õigust enda saatus määrata ja sõdida kolonialismi vastu, kui tegu on sündmustega, mis ei puuduta Venemaad. Venemaalased tunnevad elavalt kaasa afroameeriklastele, Lõuna-Aafrika buuridele, bengallastele, sest see ei tekita neis vähimatki sundi hakata üle vaatama oma ajalugu, veel vähem oma piire. Just seepärast on neil nii raske mõista, et „bandeeralus” oli kõige tavalisem rahvuslik vabadusliikumine. Selle tunnistamine nõuaks ju ka venemaalaste positsiooni ja rolli määratlemist kõiges selles. See määratlus saaks olla aga ainult vastanduv.

Et bandeeralaste liikumine oli objektiivselt suunatud Venemaa kui riigi ja poliitilise režiimi vastu ning see oli tõhus, hästi organiseeritud, järjekindel ja leppimatu, sellest ei saanud end lahti osta järjekordse protektoraadi või dominiooni, „liidu” või „strateegilise partnerlusega”, jäi üle ainult see demoniseerida, kuigi tüpoloogiliselt ei erinenud bandeeralaste liikumine põhimõtteliselt Alžeeria Prantsusmaa-vastasest või Iirimaa Inglismaa-vastasest liikumisest. Huvitav on märkida, et samalaadset katset demoniseerida sama skeemi alusel rahvuslik vabadusliikumine võib täheldada Tšetšeenia puhul (Venemaa ametiisikud ei ole sugugi mitte juhuslikult teatanud, et seal rakendatakse samu meetodeid, mida kasutati Lääne-Ukrainas 1940.–1950. aastatel).

Skeem on tõepoolest „bandeeralastevastane”: tšetšeeni mässulisi süüdistatakse välismaiste islamifundamentalistide teenimises (Ukraina Rahvuslaste Organisatsioon ja Ukraina Ülestõusuarmee – OUN ja UPA – olid Saksa okupantide, seejärel Lääne imperialismi teenistuses ning tegi koostööd bandiitlike-kriminaalsete elementidega, kõikvõimalike palgasõduritega jne). Tähelepanu koondatakse relvastatud võitlusele alati omastele ekstsessidele, kusjuures ainult ühe ehk tšetšeeni poole ekstsessidele, pidades samal ajal Vene poole ekstsesse (mis tihtipeale on märksa julmemad ja õigustamatumad) vaat et vastuvõetavaks ja peaaegu seaduslikukski. Täpselt samamoodi hinnatakse Venemaal tänapäevani NKVD-MGB vägede tegevust Lääne-Ukrainas, rahulike elanike rohkearvulist tapmist ja küüditamist. Veel enam, seda peetakse millekski, millest tasub eeskuju võtta praeguses Kaukaasia sõjas.

Venemaa laia avalikkuse arusaamad OUN-UPA epopöast kuuluvad tervikuna mütoloogia valdkonda: ukraina-saksa natsionalistid, koostöö Hitleri režiimiga, metsikused, patoloogiline russofoobia. Võhikluse element, mille teadlikult lõi agitprop, on siin kahtlemata olemas. Seda tunnistab tõsiasi, et isegi näivalt kutselised „bandeeralusega võitlejad” ei suuda tavaliselt nimetada ühegi selle liikumise juhi nime peale, mõistagi, Stepan Bandera enda ega ole üldse kursis konkreetsete sündmuste ja dokumentidega jne. See on foobia tundmatu ja seeläbi millegi veel jubedama ees. Kuid suur osa tollest avalikkusest, esmajoones Punaarmee veteranid, ei tahagi lausa põhimõtteliselt fakte teada, sest faktid võivad purustada harjumuspärase ja mugava müüdi, tekitada lõhe armastatud teadvusefetišitega, jätta ilma dogmade ja eelarvamuste püsivuse õdususest.

Oma põhiolemuses vägagi kaheldav „bandeeralase” kuju, mis peab kutsuma esile hirmu, vihkamist ja tõrjumist lausa füsioloogiliste reflekside tasandil, sobib samal ajal äraütlemata hästi praegusesse Ukraina-vastasesse propagandasse omalaadse kollina Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina venelastele ning osale Ida- ja Lõuna-Ukraina ukrainlastele. Asja lihtsustab see, et neis piirkondades on Ukraina rahvusliku vabadusliikumise tõlgendamine jäetud pahempoolsete ja Venemaa-meelsete organisatsioonide kätte, kelle jaoks bandeeralaste liikumine ei ole mitte ainult kõigi inimlike pattude kehastus, vaid ka kitsalt regionaalne, lääne poolt Galiitsiast pärit ilming, mis on täiesti võõras Donbassile, Slobodaa-Ukrainale, Tauriale. Nende tõlgenduses ja enamikus (praktiliselt kõigis) Venemaa trükistes kujutatakse bandeeralasi kõige kujuteldamatute piinamiste väljamõtlejana (kuigi tegelikkuses olid nad enamasti just ise nende ohvrid), loomalike instinktide kandjatena, kõikvõimalike venemaalaste, juutide ja poolakate suhtes toime pandud alanduste spetsialistidena.

Agressiooni allikas tunneb end ohvrina, kes vajab kaitset ja kaastunnet ning mille puhul agressiivsuse igiliikuri rolli astub kunstlikult esile kutsutud hirm ja terav, ehkki tegelike asjaoludega põhjendamata enesehaletsus.

Kaks viimast rahvust väärivad vaevalt propagandistide tõelist kaastunnet, kuid need lisatakse kindlasti, et anda bandeeralaste „metsikustele” suurem universaalsus. Samal ajal kõigist julmustest OUN-UPA liikmete ja rahulike elanike vastu järjekindlalt vaikitakse. Aitaks ju nendestki kõnelemine kaasa „bandeeralastevastasuse müüdi” lagunemisele. Selle absoluutselt negatiivse kujundi vastavus tegelikkusega ei kuulu Venemaa ajalooteaduses, veel vähem publitsistikas isegi mitte arutamisele. Seda sellest hoolimata, et tänapäeval on olemas võimalus kasutada paljusid autentseid allikaid.

„Bandeeralase” kuju vene teadvuses langeb peaaegu täielikult kokku galiitslase kujuga, keda peetakse läänelikuks, katoliiklikuks, ülejäänud Ukrainale võõraks tüübiks, loomu poolest „Venemaa-meelse” ukraina rahva kiusajaks. Galiitslane seisab vastu absoluutselt kõigile vene dogmadele Ukraina kohta, mistõttu ta kutsub suuremas osas Venemaa avalikkuses esile ärevust ja vaenu. Lääneukrainlased olid palju jäigem ja paindumatum inimmaterjal kui nende idapoolsed vennad, kellele poliitilised tingimused ei andnud võimalust minna etnograafilise massi staadiumist üle rahvuse staadiumisse. „Läänekad” ei allunud ilmselgelt (esmajärjekorras mentaalsele) venestamisele, suhtusid külmalt slavofiilsesse ja internatsionaalsesse propagandasse, olid religioossed, suutsid selgelt formuleerida oma eesmärgid ja rahvuslikud nõudmised. Sel moel kehastasid nad kõiki omadusi, mida vene teadvus nii väga ei soovinud näha ukrainlastes. Galiitslased jätsid mulje arenenud Euroopa rahvusest, mida Moskva kavatsuste kohaselt Ukrainas ei saanud olla. Nende rahvusliku teadvuse tase oli NSV Liidu juhtkonna seisukohalt liiga kõrge. Just see tingis Nõukogude ajal kahtlusi ja usaldamatust Lääne-Ukrainast pärit inimeste suhtes, isegi kui nad olid kõige tavalisemad kommunistliku partei vaadete kandjad. Galiitslasel oli sisuliselt võimatu tõusta Ukraina NSV parteiladviku tippu.

Venemaa ühiskondliku arvamuse niisugune (reeglina väga negatiivne) suhtumine on muu hulgas seotud sellega, et vene mentaalsus (nii elementaarne kui ka massiline) peab ukraina rahvusliku teadvuse kõrget taset šovinistlikuks russofoobiaks, normiks loeb aga peaaegu täielikku rahvusliku teadvuse puudumist. Venemaalased kalduvad omistama „bandeeralastele” samasugust vaenulikkust enda suhtes, nagu nad ise tunnevad rahvuslikus mõttes teadlike ukrainlaste suhtes, misläbi tees „me vihkame neid” muutub märksa mugavamaks ja psüühiliselt soodsamaks teesiks „nad vihkavad meid”.

Siinkohal tuleb pöörata tähelepanu venemaalaste mõningatele spetsiifilistele etnopsühholoogilistele kompleksidele. Venemaa avalikkusele meeldib arutada teiste rahvaste vaenulike tunnete üle venemaalaste vastu, kuid samal ajal hoidutakse igati arutamast ja analüüsimast enda vaenulikkust teiste suhtes, olgu neiks siis juudid, tatarlased, kaukaaslased, ukrainlased või „pribaldid”, asendades tihtipeale teadlikult tõsise käsitlemise primitiivse klounaadiga, mille käigus „lihtsad inimesed” kinnitavad oma armastust teisest rahvusest naabri vastu, või liigutavate lugudega konkreetse venemaalase ja konkreetse mittevenemaalase headest suhetest, mis ometi ei võta sugugi päevakorrast maha vajadust rahvaste suhteid sügavalt ja ausalt analüüsida.

Galiitslased haavasid juba oma mentaalsusega venemaalaste erilist koloniaalset kompleksi – igatsust alistatud rahvaste armastuse ja tänulikkuse järele. Venemaalane ei tahtnud ega saanud ennast „võõramaalaste” põlisaladel tunda sellena, kes ta oli – kolonisaatori ja assimileerijana –, vaid eelistas end pidada progressi ja tsivilisatsiooni toojaks, sõnaga heategijaks. Kui idas, Aasias, oli sel suhtumisel veel mingigi pisike mõte: „Venemaa etendab idas tõepoolest progressiivset osa. Hoolimata kogu oma alatusest ja slaavi rämpsust on Venemaa võimul tsiviliseeriv roll Musta ja Kaspia mere, Kesk-Aasia, baškiiride ja tatarlaste jaoks” (F. Engels), siis Lääne-Ukrainas ei saanud lihtsa venemaalase (eelkõige eluoluline) kultuuritase, kasvatus ega käitumine mingil moel olla põliselanikele eeskujuks.

Tõsi, mõnikord on mõni vene mõtleja ka tunnistanud, et lootus rahvaste tänulikkusele, keda soovitakse hoida enda püsiva kontrolli all, on absoluutselt asjatu. See tunnistamine on ent sünnitanud pahameelt võimaliku poliitilise „heategevuse” objekti suhtes, nende suhtes, kel on jagunud jultumust pretendeerida omaenda huvidele ja omaenda ajalooarusaamale.

Tüpoloogiliselt ei erinenud bandeeralaste liikumine põhimõtteliselt Alžeeria Prantsusmaa-vastasest või Iirimaa Inglismaa-vastasest liikumisest.

Kõige esinduslikumalt ilmnes see parimate tunnete solvumiskompleks poliitilises plaanis Fjodor Dostojevskil, veendunud suurriikluse pooldajal ja panrussistil, kes siiski ei hoidunud ka slavofiilsest retoorikast: „Ei saa olema Venemaal ega ole kuskil olnud selliseid vihkajaid, kadestajaid, laimajaid ja lausa selgeid vaenlasi kui kõik need slaavi hõimud, niipea kui Venemaa nad vabastab, Euroopa aga soostub tunnistama nad vabastatuks.” Kirjanik kõneles serblastest, bulgaarlastest, tšernogoorlastest, kes tõepoolest polnud selle vastu, et kasutada Venemaa sõjalist jõudu oma rahvuslike probleemide lahendamiseks Osmani impeeriumis. See ei tähendanud aga sugugi, et nad oleksid tahtnud saada Venemaa impeeriumi satelliitideks. Nad arvasid, et oma poliitikas on parem juhinduda enda äranägemisest, mis nõudis lõunaslaavlastelt tihti orienteerumist Peterburi asemel Viinile või Berliinile, mis omakorda kutsus esile solvumise ja kurvastuse Venemaa avalikkuses, kes kogu poliitilise romantismi juures oli ääretult auahne ja nõudis iga „geopoliitilise altruismi” akti eest, milleks olid järjekordsed „vabastamised”, aina tasu.

Hoopis teistsugune oli olukord 1940.–1950. aastate Lääne-Ukrainas, kus Nõukogude „vabastamise” väljavaade tekitas galiitslastes, kes olid jõudnud selle süsteemi ja kultuuriga juba 1939. aastal tutvuda, õõva ja meeleheidet.

Vene avalikkuse ja ukraina rahvusliku vabadusliikumise suhtes võib näha teatavat kultuurilis-psühholoogilist eripära, mille tuvastas juba mainitud Dostojevski, kes sõnas, et inimesed vihkavad alati neid, kellele nad on halba teinud. Vene teadvusel, mida painavad (meenutagem Vozgrini arvamust) muistsed sugukondlikud kompleksid jagada maailm omaks ja võõraks ning vastavalt ka moraal endale ja võõrastele kohaldatavaks, on kirjeldamatult vaevaline tunnustada neid, kes astusid objektiivselt Venemaa ja selle vägede vastu ning kelle poolel oli sealjuures õigus ja kelle tegevus oli seeläbi eetiliselt õiglane ja ajalooliselt õigustatud. Vene teadvuses ei saa sellel, kes astub vastu „pühale riigile”, nagu see seisab Venemaa Föderatsiooni hümni viimases variandis, olla mingit õigustust, millistest kaalutlustest ta ka ei juhindunud või millised objektiivsed asjaolud ka ei räägiks tema kasuks. Lõppude lõpuks tähendaks ukrainlaste 1940.–1950. aastate läänepoolsete alade rahvusliku vabadusliikumise ajaloolise õigustatuse tunnustamine (loogilist ja kõlbelist) vajadust mõista kohut iseenda üle.

Siinkohal kerkib üles küsimus vene süüst. On teada, kui suurte raskustega lahendas saksa teadvus küsimuse rahvuslikust süüst Teises maailmasõjas. Aga see lahendati ja seepärast ei ole sakslaste maa enam agressiooni allikas.

Venemaal peetakse isegi vene süü küsimuse tõstatamist russofoobiaks ja rahvuslikuks reetmiseks. Suurel määral on see nii ajaloolistel põhjustel. Kui pärast 1917. aastat tuli rahvaste vanglat ehk Venemaa keisririiki hukka mõistes rääkida arvukatest kuritegudest impeeriumi rahvaste vastu, siis ilmnes, et vene rahval ei ole nende pattudega mingit pistmist: kõiges oli süüdi tsaarivõim (tõsi, enamlastel tuli veel pähe öelda sedagi, et just vene rahvas kannatas isevalitsuse käes kõige rohkem). Kui pärast 1991. aastat tuli kõnelda mittevene rahvaste hävitamisest, küüditamisest, rõhumisest, venestamisest, siis selgus, et taas ei saa selle eest vastutada vene rahvas: kõiges olid süüdi kommunistid, kelle käe läbi, iseenesest mõistagi, kannatasid kõige rohkem just venemaalased. Isegi siis, kui tekkis küsimus vastutusest 1994.–1996. aasta esimese Tšetšeenia sõja eest, leiti, et kõiges on süüdi Jeltsini-aegsed demokraadid.

Fjodor Dostojevski mõte venemaalaste „ülemaailmsest tundlikkusest” jätab sel taustal üha enam mulje tavalisest propagandistlikust ideologeemist, mis peab varjama venemaalaste põhimõttelist etnotsentrismi ja on seotud võimetusega kahetseda, eriti „võõraste” ees.

Meile tundub, et just seda pidas silmas vene kultuurifilosoof Georgi Fedotov: „Miks Venemaa, kristlik Venemaa on unustanud patukahetsuse? Ma räägin loomulikult rahvuslikust patukahetsusest. Kas on kunagi olnud kristlikku põlvkonda, kristlikku rahvast, kes ajalooliste katastroofidega silmitsi seistes poleks neis näinud karistavat kätt, kes poleks seepeale vaadanud ringi omaenda hinges? Ent õigeusklikul Venemaal pole leidunud prohvetlikku süüdistavat häält, mis osutaks meie süüle meie hukus. See rahvusliku südametunnistuse tundetus on juba iseenesest haiguse kõige selgem tunnus.” Ja veel: „ … see hullus, see haaratus kurjast, mis täna on suunatud klassiteadliku ja jumalatu internatsionalismi arendamisele, suunatakse homme rahvusliku ja õigeuskliku Venemaa loomisele. Kui õudne!”

Vene „bandeeraluse müüt” ei kõnele midagi selle Ukraina ajaloo kangelasliku nähtuse kohta, küll aga võib paljugi kõnelda vene teadvusele omastest rahvuslikest haigustest.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane