Baltimaad – kas “uue” Euroopa esmaasukad?

Kui ta vastas, et on kindel, et Euroopa ei seisa vastu diktaatori kõrvaldamisele võimult, märkis üks Hollandi ajakirjanik, et Saksamaa ja Prantsusmaa on sõnaselgelt välistanud jõu kasutamise. Siis tuligi Rumsfeld välja legendaarsete sõnadega: “Siin te nüüd arvate, et Saksamaa ja Prantsusmaa ongi Euroopa. Mina nii ei arva. Ma arvan, et see on vana Euroopa. Kui te vaatate kogu tänast NATO-Euroopat, on selle raskuskese nihkunud itta ja meil on hulk uusi liikmeid.”

Rumsfeld on järk-järgult neist sõnadest distantseerunud – “see oli vana Rumsfeld”, naljatas ta veebruaris -, sest on ilmselgelt saanud lõpuks aru, et terrorismikatkuga võitlemiseks ja minimaalsegi stabiilsuse tagamiseks Iraagis on rahvusvahelist toetust vaja. Ajakirjanikud, teadlased ja teised rahvusvaheliste suhete analüütikud kasutavad aga jätkuvalt “vana” ja “uue” Euroopa metafoori oma arutlustes Atlandi-üleste pingete, Euroopa Liidu praeguse halvatuse ning sotsiaalmajanduslike probleemide üle, millega seisavad praegu silmitsi mõned ELi suuremad liikmesmaad. See jaotus on omamoodi aluseks ka raamatule “The Baltic States and Their Region. New Europe or Old?” Selle toimetaja David J. Smith on Glasgow ülikooli Balti uuringute osakonna vanemlektor ning üks juhtivamaid ja mõjukamaid Baltimaade eksperte. Raamat, milles leidub neljateistkümne autori kaastöid, sündis Glasgow samanimelisest konverentsist 2004. aasta jaanuaris.

“Uue” ja “vana” Euroopa praktiline tähendus

Raamatu pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest enamikul artiklitel ei ole otsest seost “uue” ja “vana” Euroopa debatiga. See on keskne teema ainult väga huvitavates Pertti Joenniemi (Taani Rahvusvaheliste Suhete Instituut) ja Marko Lehti (Tampere Rahuuuringute Instituut) artiklites. Nad seavad Rumsfeldi jaotuse Bushi administratsiooni laiema, absoluutseid ja vastanduvaid hea ja kurja mõisteid kasutava mõtteviisi konteksti ning analüüsivad põhjalikult, millised on selle tagajärjed nii Põhja- ja Baltimaade välispoliitikale kui ka enesekaemusele.

Joenniemi kinnitusel pakub tihe joondumine Washingtoni kiiluvette enamikule postkommunistlikele riikidele väljavaate pääseda Euroopa äärealadelt otse tuumikusse. Alles äsja türanniat kogenud maades läheb Bushi ja tema neokonservatiividest haugaste kõrgelennuline retoorika hästi peale. “Ameerika on neile kõige olulisem ja keskne telg läänes, millega nad üritavad ühineda, mille osaks nad tahavad saada,” märgib Joenniemi. Samal ajal mainib ta, et see ei tähenda USA poliitika siirast ja üksmeelset toetust “uute eurooplaste” seas. Kuigi poliitiline eliit väljendas sümpaatiat Bushi järsu poliitika suhtes – Poola, Ungari ja Tšehhi kirjutasid alla “Kaheksa kirjale”, mille avaldas Wall Street Journal 2003. aasta 20. jaanuaril, ning nii-nimetatud Vilniuse grupp, kuhu kuulusid kümme NATO kandidaatriiki, sealhulgas Eesti, Läti ja Leedu, kinnitas avalikult oma lojaalsust Valgele Majale -, oli avalik arvamus idas enam-vähem sama skeptiline nagu “vanas” Euroopas. Joenniemi võinuks lisada, et erinevalt sellest, mida arvas enamik poliitikuid ja valdav osa ajakirjandusest “vanas” Euroopas, ei moodustanud Ida-Euroopa riigid täiesti ühtset rinnet. Sellele on mitmel korral osutanud Tšehhi publitsist Jiri Pehe: Tšehhi president Vaclav Havel kirjutas kirjale alla oma isiklikul algatusel, Sloveenia välisminister Dimitrij Rupel aga kutsuti kohe parlamendi ette, mille liikmed nõudsid, et ta võtaks oma allkirja Vilniuse deklaratsioonilt tagasi.

Lehti peamine tähelepanu on koondunud Rumsfeldi vastanduse (muide, ta märgib, et mõiste “uus Euroopa” ei ole kaugeltki uus ja seda kasutasid näiteks natsionaalsotsialistid) praktilisele tähendusele Eesti ja Läti jaoks ning ta annab huvipakkuva ülevaate, kuidas need kaks maad on ise näinud oma kohta ja rolli külma sõja järgses Euroopas. 1990. aastate algul pidasid nad ennast Euroopa eelpostiks idas ning väljendasid tahet naasta “reaalsesse” Euroopasse, mis pidi taastama normaalse olukorra pärast 47 aastat kestnud Nõukogude/Vene okupatsiooni. Pärast Punaarmee lõplikku lahkumist 1994.-1995. aastal toimus “kultuuripööre”. Kooskõlas Samuel Huntingtoni populaarse mõttesünnitisega (“tsivilisatsioonide kokkupõrge”) hakati rõhutama kultuurilisi erinevusi Venemaaga ja viimase “hälbivat vaimulaadi”. Käesoleva kümnendi algul, kui ELi ja NATO liikmestaatus oli juba silmapiiril, muutus toon taas. Nüüd hakkasid Eesti ja Läti ennast esitlema tulevikku vaatavate reformimeelsete riikidena, “tiigritena”, kes võivad oma majanduslikke ja tehnoloogilisi edusamme uhkusega teistele eeskujuks seada. Selles mõttes võtsid nad omaks “uue” Euroopa idee, toetades

Faktide analüüsimine ilma eluvõõrastesse ja anakronistlikesse neomarksistlikesse teooriatesse laskumata paistab olevat nii mõnelegi politoloogile ületamatu probleem.

Ameerika Iraagi-poliitikat, ja propageerides ameerika-anglosaksi majandusmudelit. Pole juhus, et Briti peaminister Tony Blair ja tema Eesti ametivend Juhan Parts avaldasid 2003. aasta 3. novembril artikli ajalehes Financial Times (see ilmus ka Eesti ajalehes Postimees), kus pooldasid maksude ja sotsiaalküsimuste osas rahvusriikide sõnaõiguse edasikestmist.

Paraku pole mitte kõik raamatus ilmunud artiklid nii kõrge kvaliteediga. Mõned autorid on pidanud paremaks varjuda kõikvõimalike abstraktsete ja tüütute politoloogiliste mõttearenduste taha – puhaste faktide analüüsimine ilma eluvõõrastesse ja anakronistlikesse neomarksistlikesse teooriatesse laskumata paistab olevat nii mõnelegi politoloogile ületamatu probleem. Eriti suure pettumuse valmistab Sankt-Peterburgi riikliku ülikooli professori Vjatšeslav Morozovi artikkel Baltimaade ja Venemaa suhete kohta. Selle asemel, et anda lugejale selge ja põhjalik ülevaade neist keerulistest ning probleemirohketest suhetest, võtab ta oma artikli aluseks “Derridast lähtuva poststrukturalismi” (mida iganes see siis ka ei tähendaks) ning “Laclau ja Mouffle’i uus-gramsciliku teooria” (kes kõik on kahtlemata briljantsed ja tuntud politoloogid). Selle tulemuseks on lootusetult segased ja edasist lugemist pärssivad laused, nagu näiteks: “Kui võtta omaks poststrukturalismi võtmetes konstitueeriva välise absoluutse vajaduse kohta kogukonna konstrueerimisel, peab tunnistama, et strukturaalselt juurdunud antagonismi Venemaa ja Balti riikide vahel ei saa ületada ilma uue antagonismita, mis teisendaks vastastikuse välistamise erinevuse tunnustamiseks äsja rajatud kogukonna sees.”

Morozov ei pööra peaaegu mingit tähelepanu Eesti, Läti ja Leedu ning nende endise kolonisaatori omavaheliste hõõrumiste ajaloolisele taustale – artikkel käsitleb peamiselt Ameerika-Euroopa-Venemaa suhete kolmnurka pärast 11. septembri rünnakuid – ning on üsna optimistlik Balti-Vene suhete tuleviku osas: “Olemasolevaid konflikte ei saa lihtsalt unustada või maha vaikida, küll aga tuleb lõpetada nende tõlgendamine juurdunud “venelased versus Balti rahvad” mudeli järgi ja otsida ühiseid väärtusi.” Et aga Venemaa keeldub kategooriliselt tunnistamast oma imperialistliku mineviku julmusi ja klammerdub jäärapäiselt rahvuslike müütide külge – veel käesoleval aastal kordas Kreml taas, et Balti riigid ühinesid 1940. aastal Nõukogude Liiduga vabatahtlikult ja et Punaarmee vabastas Ida-Euroopa 1944.-1945. aastal -, siis ei ole neid ühiseid väärtusi paraku kuskilt otsida. Veelgi enam: miks peaksid üldse Balti riigid olema huvitatud “otsima ühiseid väärtusi” praegu, mil nad on teinud teoks oma välispoliitika peamised eesmärgid, nagu need sõnastati pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal, nimelt ühinenud ELi ja – mis võib-olla veelgi tähtsam – NATOga.

Tasakaalustamata teos

Raamat sisaldab huvitavaid ja algupäraseid artikleid, mille autorid on ilmselgelt professionaalsed teadlased ja mille taga peegeldub viljakas mõttetöö, kuid tervikuna jätab raamat pigem kaootilise ja tasakaalustamata mulje. Mõningaid artikleid on päris raske siduda raamatu keskse teemaga, milleks on “vana” ja “uus” Euroopa. Ei saa ju öelda, et teaduslikud artiklid Leedu tööõiguse ja sotsiaalse kihistumise või Eesti-Vene piiriülese

koostöö kohta pole väärtuslikud, aga küsitav on see, kas nende koht on selles raamatus. Samad sõnad käivad kahe tõepoolest väga hea ja toreda artikli kohta vähemusrahvaste kultuuriautonoomiast esimeses Eesti ja Läti vabariigis. David J. Smith ja Martyn Housden (Bradfordi ülikooli lektor) on need kirja pannud suure sisemise kire ja pühendumusega ning võtnud ette põhjaliku tutvumise materjalidega, ent vahest sobinuksid need paremini raamatusse, mis kõneleb Baltimaade rahvusvähemustest, nende probleemidest ja ajaloost.

Mõistagi poleks õige hinnata raamatut tänase päeva, 2005. aasta teise poole perspektiivist – sel aastal on minevikutondid Balti-Vene suhetes domineerinud veelgi rohkem kui varem -, kuid mõned autorid paistavad ilmselgelt alahindavat pealispinna all endiselt pulbitsevaid ajaloolisi jõude. Suuremat tähelepanu vääriksid ka keerulised suhted “uue” Euroopa ning “vana” Euroopa suurriikide vahel. Baltimaad (ja Poola) jälestavad kogu hingest kantsler Schröderi tugevat Männerfreundshaffi (personaalset sõprust) president Putiniga ning tihenevat Saksa-Vene poliitilist ja majanduslikku koostööd. Samas ei saa nad endale lubada irdumist sellisest mõjukast “vanast” ELi liikmesmaast nagu Saksamaa. Eesti endine välisminister Toomas Hendrik Ilves kirjutas selle aasta juulis ajakirjas Cambridge Review of International Affairs: “Uute liikmesmaade valitsused peavad arvestama võimalusega, et vanade liikmesmaade meelepaha Kesk- ja Ida-Euroopa riikide toetuse pärast USA poliitikale võib kanduda üle ELi jaotusprotsessi, struktuuri- ja regionaalfondidesse jne.” Käesolevas raamatus puudutab seda probleemi ainult Brenau ülikooli (USA) rahvusvaheliste suhete abiprofessor Dovile Budryte. Haaravas artiklis “Lithuania’s new (in)security: Transatlantic tensions and the dilemma of dual loyalty” (“Leedu uus (eba)turvalisus: transatlantilised pinged ja topeltlojaalsuse dilemma”) arendab ta väidet, et mainitud dilemma vältimiseks peab Leedu omaks võtma proaktiivse poliitika, mille siht on tugevdada suhteid ELi lähinaabritega (Ukraina, Gruusia).

Lisandusena üsna tagasihoidlikku teadustööde ritta, mis käsitlevad Baltimaade ajalugu, poliitikat ja kultuuri, on “The Baltic States And Their Region. New Europe Or Old?” loomulikult äärmiselt teretulnud. Aga kui peatselt ametisse astuv uus Saksamaa kantsler ja tema välisminister tahaksid lugeda kokkuvõtlikku ja ülevaatlikku uurimust Baltimaade kohta, et mõista nende tugevat poolehoidu “uuele” Euroopale ja Washingtonile, sügavate juurtega umbusku Venemaa suhtes ning vastumeelsust “vana” Euroopa tihedale suhtlemisele Kremli nomenklatuuriga, siis peavad nad küll pöörama pilgu mõne muu raamatu poole.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane