Balti riikide õppetunnid 30 aastat pärast Nõukogude agressiooni

Jaanuaris 1991 kaitsesid Leedu iseseisvuslased Vilniuse teletorni, kui neid ründas Nõukogude Liidu sõjaväe ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee eriüksus Alfa. Nõukogude sõjaväelased tapsid 14 leedukat ja haavasid rohkem kui tuhandet. Samal ajal toimusid sarnased sündmused teistes Leedu linnades ning nädal hiljem Riias.

Need sündmused on vajutanud pitseri Balti riikide eneseteadvusse ja (geo)poliitikasse ning andsid mitmeid tähtsaid õppetunde, millest mõned on põlistunud, teised aga vajunud kahjuks unustusse või moondunud.

Ära lase vastast sisse

Kuigi kõige julmemad ja tõhusamad löögirühmad nagu KGB Alfa ja õhudessantväelased lennutati kohale väljastpoolt, olid surmavas rünnakus kasutatud tankid ja soomukid kohalikest garnisonidest.

Nüüd on Vene propaganda ja selle „kasulikud idioodid“ muutnud NATO vägede kohalolu Baltimaades rünnakuvektoriks. „See on ka okupatsioon,“ väidavad nad, leiutades meeleheitlikult erinevaid võltsnäiteid, kuidas alliansi väed on tsiviilelanikkonnale turvarisk või isegi julgeolekuoht.

Kui #WeAreNATO pidevalt vastupanu ei osuta, võibki sellele okupandi silt külge jääda, kui seda mõnele vähese kriitikameele ja ajaloolise teadlikkusega ning vandenõuteooriatele vastuvõtlikumale ühiskonnarühmale kogu aeg korratakse.

Hoiame teabe liikumas

Nõukogude võim töötas sõjalise riigipöörde õpikunäite järgi ning võttis enda kontrolli alla vaba ja piiranguteta teabe levitajad nagu rahvusringhäälingud, ajalehtede toimetused, trükikojad, televisiooni- ja raadiotaristu.

Ülitähtsaks osutus Balti valitsuste ja meedia võimekus alternatiivsed kanalid kiirelt üles seada ja tööle panna, et ühiskonnale ja rahvusvahelisele kogukonnale teavet levitada.

Praeguses keskkonnas ei ole ükski fakt ega tõend kaitstud õela õõnestamise ja moonutamise eest.

Alternatiivse taristu levik, kiire reageerimine ja psühholoogiline vastupidavus ning kangelaslike ajakirjanike leidlikkus aitasid lootust alal hoida ja tagasid, et Nõukogude veretööde kohta salvestati ja levitati põhjalikku teavet.

Kerksuse põhitõed on ka tänapäeval paljuski samad. Sõltumatud Balti meediaväljaanded, eriti rahvusringhäälingud, satuvad aga ikka ja jälle poliitiliselt motiveeritud rünnakute alla ja nende suhtes üritatakse rakendada ideoloogilisi ja korporatiivseid kontrollimehhanisme.

Kui unustame, milline pöördeline tähtsus on iseseisvate meediaväljaannete esindajate pühendumusel, visadusel ja ennastohverdavusel, on oht, et kolmes Balti riigis õõnestatakse riigi kerksuse tähtsat allikat.

Kaitse fakte ja tõendeid

Tõendid Moskva mõrvarliku režiimi tegude kohta, mis küll ei viidanud otseselt pukis olevale mehele, tol hetkel Läänes väga austatud Mihhail Gorbatšovile, olid alates esimesest lasust kõikjal ilmselgelt nähtaval.

Tõendid olid väga üksikasjalikud, kõikehõlmavad, usaldusväärsed ning neid talletati piinliku täpsusega ja seega ei ole neid kuni viimase ajani kahtluse alla seatud. Nüüd on Venemaa propagandamasin ja selle kohalikud lakeid uuesti välja otsinud ja lagedale toonud vanad head Nõukogude valed, et veresaunades olid süüdi „natsionalistlikud paramilitaarsed jõud“ ja Baltimaade valitsused võltsisid fotosid, kuidas tsiviilisikuid tankiroomikute all lömastatakse, või isegi lavastasid ohvrite surma.

Mõnda aega tundus, et valed ja neid saatvad narratiivid olid ohutult poliitilises ja ühiskondlikus perifeerias. Nüüdseks on need aga siiski imbunud laiemasse ühiskonda ja hakanud avaldama mürgist mõju, osalt seepärast, et Moskva mõjuagendid neid järeleandmatult levitavad, kuid peamiselt üldise poliitilise polariseerumise tõttu, milles valed on tähtis tööriist, mille abil mõned ühiskonna osad väljendavad oma rahulolematust kindlaks kujunenud poliitilise süsteemi suhtes.

Praeguses keskkonnas ei ole ükski fakt ega tõend kaitstud õela õõnestamise ja moonutamise eest ning meie ühiskonnal on kohustus pidevalt meeles pidada, meenutada, uuesti läbi elada ja noorematele põlvkondadele edasi anda, mis 30 aasta eest päriselt juhtus.

Nõua õiglust

Kõik kuriteod peavad karistatud saama, et tulevasi kuritegusid ennetada, ja elus olevatele ohvritele peab teema selgelt lõpetatud saama, et nad võiksid mingigi meelerahuga edasi elada.

Tsiviilvastupanu, poliitiline otsusekindlus ja sõjaline kaitse töötavad totaalkaitse korraldamisel käsikäes.

Leedus on lõpule viidud Nõukogude võimu kallaletungi plaaninud, juhtinud ja ellu viinud isikute ning nende kollaborantide pikk kriminaaluurimiste ja kohtumenetluste protsess. Hiljuti algatas Vladimir Putini režiim kriminaaluurimise Leedu prokuröride ja kohtunike suhtes, kes on süüasjadega seotud, et neid õigusemõistmise eest hirmutada ja karistada.

Siiski, hoolimata sellest et praeguse juhtumi korral on õigusemõistmine lootusetu üritus ja kuigi kuriteo toime pannud geopoliitiline kiusaja kasutab hirmutamistaktikat, õpivad Baltimaad sellest, et võim pole jõud. Kodanike ees põhiseaduslike kohustuste täitmisel on tähtsad järjepidev õigluse nõudmine ja väärtustamine.

Hoia sõpru ja toetajaid

Ootuspäraselt soovisid kolm Balti riiki kohe pärast iseseisvuse taastamist läänemaailma alliansside, NATO ja Euroopa Liidu liikmeks astuda. „Ei kunagi üksi“ tähendas sama, mis „ei kunagi enam“.

Üksmeel ja põhjalik pingutus tõid meile 2004. aastal mõlema organisatsiooni liikmesuse. Ometi tundub, et mõned kohalikud poliitilised jõud kõigis kolmes riigis unustavad aeg-ajalt ära või tahavad eirata, milline nähtamatu liim meid neis organisatsioonides koos hoiab või miks tuleb meie mainekapital organisatsioonide silmis puhtana hoida.

Tundub peaaegu pentsik, et peame ikka ja jälle kinnitama, et rahvusvahelised sõprussuhted, partnerlused ja liidud on meie kõige tähtsam strateegiline vara.

Hoiame ühte

1991. aastal tõi Nõukogude agressioon kümneid tuhandeid Balti inimesi tänavatele vastselt tagasi saadud vabadust ja iseseisvust kaitsma.

Mõned võivad selle põhjal täiesti vale järelduse teha: et rahumeelne vastupanu on tähtsam kui sõjalise võimekusega sõjalisele agressioonile vastu hakkamine. Tsiviilvastupanu, poliitiline otsusekindlus ja sõjaline kaitse töötavad totaalkaitse korraldamisel käsikäes.

Venemaa agitaatorite levitatava reetliku ja kahjustava vaatepunkti järgi oleks kolme Balti riigi kodanike usaldust kaotavatel valitsustel enda kaitseks kriisiolukorras raske toetajaid tänavale saada või ründajate vastu relvi haarama õhutada.

Siin peitub aga ehk üks suuremaid 1991. aasta strateegiliste õppetundide moonutusi või vääresitusi. Tõeline õppetund on see, et inimesed ei tulnud kokku mitte poliitikute, kabineti ministrite ega parlamendihoonete kaitseks, vaid seisid enda põhiväärtuste, vabaduse ja inimväärikuse eest.

2021. aastal võivad meil olla paljudes küsimustes ja mitmete eluvaldkondade kohta eriarvamused ja kibedad vaidlused – selline on juba demokraatliku poliitilise süsteemi olemus ja iseloom –, aga oleme endiselt võimelised koonduma, kui on vaja oma vabadust ja väärikust kaitsta, olgu siis sise- või välisvaenlaste eest.