Balti riikide iseseisvuse kaotus: 1939.–1940. aasta võimalused ja valikud

Balti riikide tasalülitamine oli pikema protsessi tulemus, mitte üksnes tingitud Molotovi-Ribbentropi paktist.

Aastad 1939–1940 olid Balti rahvaste ajaloos ühed kõige valulikumad 20. sajandil. Neil aastatel lõppes üks ajastu – esimese omariikluse ajastu.

Balti rahvaste ajalooline mälu juurdleb veel tänagi küsimuse üle, kas Balti riigid oleksid suutnud 1939. aasta sügisel vältida baaside lepingute sõlmimist Nõukogude Liiduga ja sellele järgnenud iseseisvuse kaotust 1940. aasta juunis. Tegemist on keerulise küsimusega, millele vastuse otsimisel laskutakse sageli spekulatsioonidesse. Vaadelgem aga, missugune oli Balti riikide välis-, kaitse- ja sisepoliitika, millised olid võimalused ja valikud ning seda olukorras, kus Nõukogude Liit ja Saksamaa olid 1939. aasta augustis ja septembris sõlmitud kokkulepetega määratlenud oma huvisfäärid.

Esimene alternatiiv: sõjaline vastupanu. 1939. aastal oli Eesti rahuaegse sõjaväe suuruseks 22 500, Lätil 17 500 ja Leedul 12 500. Kuid rahvaarvu suurust arvestades suutnuks kolm Balti riiki mobiliseerida umbes 570 000 meest. Seega ligi kaks korda rohkem kui Soome, kelle sõjaväes oli Talvesõja algul 295 000 meest. Tõsi, on väidetud, et olemasolevat relvastust arvestades suutnuks Eesti relvastada 104 000, Läti 111 000 ja Leedu 125 000 meest. On arutatud ka selle üle, kas Balti riikidel oli piisavalt relvastust. Rõhutame siinkohal, et sõjamajanduse seisukohast olid Balti riikide materiaalsed ressursid piiratud. Sõja korral vajanuks nad kindlasti mingi suurriigi toetust. USA läti päritolu ajaloolase Edgars Andersoni järgi oli Balti riikidel enne Teise maailmasõja algust kokku 900 suurtükki, sealhulgas 248 õhutõrjesuurtükki, 102 tanki, 30 soomusautot, 9 soomusrongi ja 2 raudteepatareid, rohkem kui 400 lennukit, inseneriväeosad ning sidepataljonid. Balti riikidel oli 4 moodsat allveelaeva, 1 torpeedopaat, 8 miinipanijat ja traalerit, 8 väiksemat sõjalaeva, 8 jäälõhkujat, 5 hüdrograafilise teenistuse laeva, 2 sõjavarustuse säilitamise laeva, 6 abilaeva, 1 puksiirlaev, 1 jahtlaev. Kaitseliitudesse oli haaratud peaaegu 200 000 meest ja naist. Soomel oli Talvesõja algul 1 ristleja, 5 allveelaeva, 4 suurtükipaati, 6 torpeedopaati, 14 patrullpaati, 1 miinipanija ja 12 miinitraalerit, 6 jäälõhkujat, 114 lennukit. 418 suurtükki. Soome elanike arv oli peaaegu poole väiksem kui kolmel Balti riigil kokku. Samas oli Soomel kaks korda pikem piir Nõukogude Liiduga kui Balti riikidel. Kuid Soome idapiir oli looduslike tingimuste tõttu siiski paremini kaitstav.

1920. ja 1930. aastatel peetud avalikes kõnedes olid Balti riikide juhid korduvalt deklareerinud valmisolekut osutada relvastatud vastupanu mis tahes vaenlase vastu. Kuid vaenlase määratlemine oli kolme riigi puhul erinev. Iseseisvuse loomisest kuni 1938. aasta kevadeni pidas Leedu Vilniuse küsimusest tulenevalt oma peavaenlaseks Poolat. Aastatel 1920–1933 oli Leedu välispoliitika orienteeritud eelkõige Poola vaenlastele: Nõukogude Liidule ja ka Saksamaale. Pärast seda, kui Leedu sõlmis 1926. aasta septembris Nõukogude Liiduga mittekallaletungilepingu, hakkasid Leedu sõjaväejuhid senisest intensiivsemalt tegema Nõukogude valitsusele ettepanekuid sõlmida sõjaline liit. Hitleri võimuletulek Saksamaal tõi kaasa teatud orientatsioonimuutuse Leedu välis- ja ka kaitsepoliitikas. Klaipėda/Memeli küsimusest tulenevalt lisandus Leedu võimalike vaenlaste hulka nüüd ka Saksamaa. Aastatel 1934–1938 orienteerus Leedu välispoliitiliselt Nõukogude Liidule, Prantsusmaale ja Inglismaale. Olulisel kohal oli seejuures Rahvasteliit ja kollektiivse julgeoleku poliitika. 1934. aastal sai alguse ka Leedu teatud välispoliitiline koostöö Eesti ja Lätiga. Leedu sõjaväelased hakkasid pärast 1934. aastat taotlema Saksamaa ja Poola vastu suunatud Nõukogude Liidu egiidi all oleva kolme Balti riigi sõjalise liidu moodustamist.

Kuid rahvaarvu suurust arvestades suutnuks kolm Balti riiki mobiliseerida umbes 570 000 meest. Seega ligi kaks korda rohkem kui Soome, kelle sõjaväes oli Talvesõja algul 295 000 meest.

Iseseisvuse loomisest kuni 1930. aastate keskpaigani nägi Eesti ohtu ainult idast. 1930. aastate keskpaigani oli Eesti välis- ja kaitsepoliitiliselt orienteerunud Poolale ja Inglismaale. Ka Läti välispoliitika sarnanes nimetatud perioodil üldjoontes Eestile. 1923. aasta 1. novembril sõlmiti Eesti-Läti kaitseliit. See nägi ette sõjalist abi juhul, kui üks lepinguosalistest langeb kallaletungi ohvriks, mida ta pole ise provotseerinud. Kuid juba 1920. aastate lõpul leidis Eesti sõjaväejuhtkond, et kaitseliidu leping tuleks annulleerida. Eesti sõjaväejuhtkond lähtus siin järgmistest kaalutlustest: Eesti suudab koostöös Soomega sulgeda Soome lahe ja kaitsta Põhja-Eesti rannikut Paldiskist Narva-Jõesuuni; kuna Narva jõgi ja Peipsi järv kujutavad endast looduslikku takistust, siis suudab Eesti ise kaitsta Peipsi järve ja Soome lahe ning Pihkva järve ja Läti vahele jäävat 165 kilomeetri pikkust piiri; kuna Läti 296 kilomeetri pikkusel idapiiril puuduvad looduslikud takistused, siis on ainsaks hädaohtlikuks rindelõiguks Eestile Eesti-Läti piir. Oma osa selles, et liitu Lätiga 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul üles ei öeldud, oli Poolal ja tema mõjul Eestile. Poola sõjaväejuhtkond leidis, et Eesti liidust lahkumise korral võib tekkida Läti sõjaline koostöö Leeduga. Saksamaa kui märkimisväärse sõjalise jõu esilekerkimine 1930. aastate keskpaigas ja Saksa-Poola suhetes aset leidnud normaliseerumine tõid kaasa muutuse ka Läti ja Eesti välispoliitikas. 1930. aastate teisel poolel pidasid Läti rahvas ja enamik sõjaväejuhtkonnast maa vaenlaseks eelkõige Saksamaad ja väljendasid valmisolekut sõdida koos Nõukogude Liiduga Saksamaa vastu. Enamik Läti poliitilisest juhtkonnast aga nägi maa vaenlasena eeskätt Nõukogude Liitu. Kuni 1938. aasta sügiseni leidsid Läti välispoliitika teostajad, et iseseisvuse tagatiseks saavad olla Inglismaa, Rahvasteliit ja kollektiivne julgeolek. Pärast Müncheni lepingut aga hakkas Läti välispoliitiline juhtkond rääkima tingimusteta neutraliteedist, mis sisuliselt tähendas välispoliitilist orientatsiooni Saksamaale. Eesti sõjaväejuhtkond ja välispoliitiline juhtkond pidasid 1935.-1936. aastast peale iseseisvuse ohustajaks ainult Nõukogude Liitu, rahvas aga eeskätt Saksamaad.

1939. aasta sügisel, olukorras, kus Poola riik oli lakanud olemast, Saksamaa ja Nõukogude Liit aga piiritlenud huvisfäärid, oleksid Balti riigid suutnud pidada ainult lühiajalist sõda. Erinevalt Balti riikidest võimaldas Soome geograafiline asend saada relvastust ja sõjamaterjale. Talvesõja ajal tarnis Saksamaa Rootsile relvi. See võimaldas Rootsil müüa oma relvad Soomele. Soome suutis osutada Nõukogude Liidule vastupanu rohkem kui kolm kuud. Saksamaa oli valmistunud lühiajaliseks sõjaks. Ta sõltus Nõukogude Liidust ja Balti riikidest väljaveetavatest toidu- ja toorainetest, sealhulgas ka transiitveostest. Sõda Baltikumis häirinuks oluliselt Saksa sõjamajandust. Võimatu on vastata küsimusele, missugune olnuks Saksamaa reageering Nõukogude Liidu ja Balti riikide sõjale.

Teine alternatiiv: neutraliteedi tõeline järgimine. Eesti diplomaat Aleksander Warma leidis paguluses, et Eesti-sugusel väikeriigil polnud sõjalise konflikti tekkides muid tagatisi kui ainult neutraliteedi tõeline, mitte deklaratiivne järgimine. Nagu arhiivimaterjalid näitavad, kartsid Nõukogude välispoliitika teostajad ja sõjalised planeerijad maailma avaliku arvamuse reaktsiooni Nõukogude aktsioonidele või rünnakule, ja seda olukorras, kus Balti riigid suutnuks oma neutraliteeti kasvõi mingi aeg kaitsta. Sellised kartused olid põhjendatud. Esimese maailmasõja puhkedes oli Saksamaa andnud Belgiale ultimaatumi, milles nõuti Saksa vägedele läbimarsi õigust. Vastuses, mille Belgia ultimaatumile andis, teatati, et võimalik on ainult üks vastus – otsustav ja põlastav ei. Saksamaa sissetung Belgiasse kui erapooletusse riiki muutis aga paljude riikide avaliku arvamuse Saksamaa-vaenulikuks.

Euroopa välispoliitilise kriisi tingimustes valisid ka Läti ja Leedu Eesti eeskujul neutraliteedi retoorika taha varjudes endale 1939. aastaks sellise välispoliitilise orientatsiooni, mis kõige vähem vastas nende rahvaste rahvuslikele huvidele. Omandikaotuse kartusest tulenevalt tehti panus Balti riikide iseseisvuse vaenlasele Hitleri-Saksamaale kui kõige otsustavamale bolševismivastasele jõule.

Rahvasteliit

Kolmas alternatiiv: Balti riikide ühine esinemine Nõukogude Liidu nõudmiste vastu, pöördumine moraalse toetuse saamiseks Rahvasteliidu poole, apelleerimine rahvusvahelisele õigusele. Märgime siinkohal, et sellised mõtted polnud 1939. aasta sügisel võõrad nii mõnelegi Balti riikidesse akrediteeritud diplomaadile. Poola Riia saadik Jerzy Kłopotowski, kes novembris 1939 analüüsis tagasivaates Läti välispoliitikat, kirjutas: „… ma sooviksin toonitada ikkagi üht momenti, mis minu arvates sai otsustavaks Balti riikide saatusele … Ainult tugev Leedu, Läti ja Eesti rinne, toetudes hästi väljaõpetatud ja tehniliselt varustatud armeele, võinuks kui mitte pidurdada, siis igal juhul pehmendada Nõukogude nõudmisi.“ Meenutagem siinkohal 1934. aastal Genfis sõlmitud Eesti, Läti ja Leedu üksmeele ja koostöö lepingut. Kolme riigi valitsused nõustusid selles leppima kokku ühise tähtsusega välispoliitilistes küsimustes ja andma vastastikku üksteisele poliitilist ja diplomaatilist abi rahvusvahelistes suhetes. Lepingus nähti ette ka kolme riigi välisministrite konverentside korraldamist. 1934. aasta septembrist 1939. aasta veebruarini peetud Balti välisministrite konverentsidel arutati kolme riiki puudutavaid välispoliitilisi küsimusi. Tõsi, see ei olnud tõhus ja välispoliitilistes küsimustes puudus sageli üksmeel. Eesti ja Läti kui Balti liidu liikmed ei astunud 1938. aasta märtsis Poola ultimaatumist tulenevalt mingeid samme Leedu kaitseks ega mõistnud hukka ka Klaipėda annekteerimist aasta hiljem. Balti liit ei ilmutanud endast mingit märki ka pärast Molotovi-Ribbentropi lepingu sõlmimist ega ka 1940. aasta suvel. Pärast baaside lepingu sõlmimist kuulutasid kõigi kolme Balti riigi valitsused maailmale, et leping Nõukogude Liiduga on võrdväärsete partnerite kokkulepe. 1940. aasta juunis, Nõukogude ultimaatumi saamise hetkel, oli Eesti, Läti ja Leedu valitsusel ja mitmetel kõrgematel sõjaväelastel öelda oma rahvale ja maailmale ainult seda, et Nõukogude Liit ja tema Punaarmee on Balti riikide tõelised sõbrad ja abistajad.

Eesti diplomaat Oskar Öpik tõdes pärast sõda kirjutatud mälestustes baaside lepingu sõlmimisest rääkides, et pöördumine Rahvasteliidu poole paistis olevat lootusetu ja moraalsel toetusel poleks olnud nii või teisiti mingit tähtsust.

Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides (Leedu kogukond) leidus Nõukogude-vaenulikke ringkondi. Ilmekaks näiteks on siin Inglismaa, Prantsusmaa ja USA suhtumine Soomele esitatud nõudmistesse ja Talvesõtta. Näiteks Prantsuse ajalehed olid Nõukogude Liidu nõudmiste teatavaks saamisel spontaanselt täis Soomet puudutavaid artikleid, president Kyösti Kallio ja marssal Mannerheimi pilte. Sõda Soome vastu tekitas mitmetes riikides tõelise vaenulikkuse Nõukogude Liidu suhtes. Tõsi, see kõik väljendus eelkõige moraalsel tasandil. Nõuti, et diplomaatiline suhtlemine Nõukogude Liiduga tuleb katkestada. Ameerika Ühendriigid aga kuulutasid välja Nõukogude Liidule vajalike sõjalis-strateegiliste materjalide embargo.

Kolm Balti riiki olid sõdadevahelisel perioodil Rahvasteliidu liikmesriigid, Läti aga veel ka 1939. aasta sügisel Rahvasteliidu Nõukogu liige. 1936. aastal oli Läti välisminister Vilhelms Munters deklareerinud, et Rahvasteliit on ainus jõud maailmas, kellele väikeriigid saavad loota. Kollektiivset julgeolekupoliitikat kaitsvad avaldused kõlasid sageli ka Leedu välisministri Stasys Lozoraitise suust. Balti riikide poliitikud isegi ei mõelnud sellele, et tõstatada 1939. aasta septembris, pärast Nõukogude Liidu nõudmiste teatavaks saamist, Eesti iseseisvuse kaitsmise küsimus Rahvasteliidus. Tõsi, Rahvasteliit ei olnud arutanud Austria anšlussi, Tšehhoslovakkia riikluse likvideerimist, Itaalia agressiooni Albaanias ega ka Saksamaa kallaletungi Poolale. Viimasel puhul langes vajadus selleks küll ära, sest Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja.

Eesti diplomaat Oskar Öpik tõdes pärast sõda kirjutatud mälestustes baaside lepingu sõlmimisest rääkides, et pöördumine Rahvasteliidu poole paistis olevat lootusetu ja moraalsel toetusel poleks olnud nii või teisiti mingit tähtsust. Vaatamata teadmisele, et Rahvasteliit oli kaotanud endise mõju ega suutnud organiseerida sõjalist abi, pöördus Soome valitsus 1939. aasta detsembris Rahvasteliidu poole abi ja toetuse saamiseks. Tõsi, selle tulemuseks oli leebes sõnastuses Nõukogude Liidu tegevuse hukkamõistmine ja Nõukogude Liidu lahkumine Rahvasteliidust. Ja lisaks sellele veel moraalile apelleeriv üleskutse toetada Soomet. Rahvasteliidu olemasolu meenus Moskvas baaside läbirääkimistel osalenud professor Ants Piibule alles 1939. aasta oktoobris pärast seda, kui baaside leping oli juba sõlmitud. Piip teatas Riigivolikogu majanduskomisjoni liikmetele, et endise välisministri Karl Selteri Genfi saadikuks akrediteerimine on vajalik ka seepärast, et Rahvasteliit ei ole veel surnud, et ta areneb edasi, et ka Briti peaminister räägib sageli liidust.

Eksiilvalitsus

Riigi okupeerimine ei tähenda veel iseseisvuse kaotust. Teise maailmasõja ajal tegutsesid paguluses eksiilvalitsused ja pagulaskomiteed, keda mitmed riigid tunnustasid ning vaatlesid seejärel valitsusena. Mitmed Balti riikide välissaadikud ja ka poliitikud oletasid juba 1939. aasta sügisel, et Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise lepingud toovad varem või hiljem kaasa iseseisvuse likvideerimise. Need, kes seda mõistsid, püüdsid suunata oma valitsust astuma samme eksiilvalitsuse loomiseks. Kuid need jäid loomata. Tallinnas, Riias ja Kaunases usuti, et Nõukogude baasidest saab vabaneda ainult Saksamaa abil. Seepärast on ka mõistetav, et panus tehti kaitsekulutuste suurendamisele ja relvastuse muretsemisele. Teiselt poolt saanuks eksiilvalitsuse loomiseks astutud sammud kohe teatavaks nii Berliinis kui ka Moskvas. Vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise järel orienteerusid Balti riigid välispoliitiliselt nii Nõukogude Liidule kui ka Saksamaale. Esimesele oldi valmis tegema iseseisvuse arvelt järeleandmisi Saksa – Nõukogude Liidu sõja alguseni, orienteerumist teisele kavatseti jätkata ka pärast sõja puhkemist. Eksiilvalitsuse loomiseks astutavad sammud või selle loomine mõnes Saksamaale vaenulikus või ka neutraalses riigis olnuks Balti riikide poolt ilmne usaldamatuse avaldus nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu suhtes ja vastuolus nii Berliini kui ka Moskva välispoliitiliste eesmärkidega.

Kuid Tšehhoslovakkia puhul olid erinevate rahvusgruppide – tšehhide, slovakkide, sudeedisakslaste ja ungarlaste – vastuolud need, mis purustasid riigi.

Balti riikide iseseisvuse kaotamisel said ühelt poolt määravaks Euroopa suurpoliitikas seoses Müncheni lepinguga tekkinud kriis, Rahvasteliidu kollektiivse julgeoleku poliitika kokkuvarisemine, Nõukogude Liidu ja Saksamaa kokkulepped, Nõukogude Liidu oskuslik propaganda ja tulevikku suunatud õõnestustöö. Teiselt poolt aga Balti riikide iseseisva välispoliitika puudumine 1939.-1940. aastal ja need Balti riikide sisepoliitilised olusuhted, mis valitsesid Eestis, Lätis ja Leedus sellel hetkel, kui Euroopa suurpoliitikas leidis aset nende iseseisvuse likvideerimist võimalikuks tegev muutus. 1939.-1940. aasta katastroof oli seega ka selle sügava sisepoliitilise kriisi loogiline tulemus, milles vaevlesid kõik kolm autoritaarset Balti riiki. Seega oli Balti riikide iseseisvuse hääletu kaotus ja täielik tasalülitamine pikema protsessi tulemus, mitte aga väljapääsmatust olukorrast – ainult Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest – tulenenud sundkäik. Näidete demokraatlik-autoritaarne põhjal võib muidugi Tšehhoslovakkiat ja Balti riike võrreldes polemiseerida: Tšehhoslovakkia oli demokraatlik, aga ometi kaotas ka suurriikide kokkuleppest tulenevalt iseseisvuse. Kuid Tšehhoslovakkia puhul olid erinevate rahvusgruppide – tšehhide, slovakkide, sudeedisakslaste ja ungarlaste – vastuolud need, mis purustasid riigi.