Balti küsimus Teises maailmasõjas

Konverentsidel käies jääb teinekord mulje, et üha vähemaks jääb ajaloolasi, kes püüavad ajaloosündmusi rekonstrueerida, tõlgendada ja mõtestada, ning üha populaarsemaks muutuvad nn mälu-uuringud, mis uurivad ajaloosündmuste hilisemat mäletamist, esitamist ja kasutamist. Mälu-uuringute jaoks ei ole mineviku täpne taasesitus esmatähtis, vaid oluline on markeerida eri diskursuste ja mälukultuuride mõju ühiskonnale pärast sündmusi. Nagu ajaloolane Marek Tamm märgib, lubab „mnemoajalugu liikuda edasi tihti lahendamatust küsimusest, „mis tegelikult juhtus“, küsimuste juurde, kuidas teatud mineviku konstrueerimise viisid võimaldavad hilisematel ühiskondadel end konstitueerida ja toetada (sustain).“¹ Loobudes küll uurimast, mis tegelikult juhtus, väidab Tamm endaga vastuollu minnes, et on võimalik välja selgitada, kuidas mäletamine hilisemat ühiskonda mõjutas. Paljud mälu-uurijad on tegelikult loobunud akadeemilisest ajalookirjutusest, mis nõuab vaevarikast pühendumist sündmuste rekonstrueerimisele. Selle asemele on tõusnud jutustused ajaloolise mälu olulisusest ühiskondade kultuuris, poliitikas, rahvusvahelistes suhetes jne, mis jõuavad ikka välja tõdemuseni – jah, mäletamine on oluline.

Marek Tamm märgib ka, et ajalooteadus ei ole kultuurilise mälu produtseerimise meediumina põhimõtteliselt erinev religioonist, kirjandusest, filmist, rituaalist või arhitektuurist. Kuna relativism on mnemoajaloo vaikiv eeldus, ei saa selle tulemustele rakendada ka rangeid teaduslikkuse kriteeriume, mis võib olla ka üks valdkonna populaarsuse põhjustest. „Mälu-ajaloo suur külgetõmbevõime peitub selle ebamäärasuses,“ märgib Alon Confino.²

Kirjutades doktoritööd ja seejärel monograafiat Balti küsimuse käsitlemisest liitlastevahelistes suhetes Teise maailmasõja ajal, tundsin end mõnikord vastuvoolu ujujana. Milleks enam uurida Teist maailmasõda, kui see on juba nii põhjalikult läbi sõelutud? Teinekord tunduski minevikusündmuste uurimisest olulisem aru saada, kuidas Teise maailmasõja mäletamine mõjutas Eesti ühiskonda, Eesti-Vene suhteid, Ida-Lääne vastuolusid jne. Pärast dramaatilisi 2007. aasta aprillirahutusi olid ajakirjad ja poeletid täis „monumentaalsest sõjast“ kõnelevaid artikleid ja raamatuid, konverentsiprogrammid pungil mälupaneelidest ja -ettekannetest. Samal ajal tundus „päris ajalugu“ olevat veel vaid üksikute fanaatikute huviala.

Konverentsidel käies jääb teinekord mulje, et üha vähemaks jääb ajaloolasi, kes püüavad ajaloosündmusi rekonstrueerida, tõlgendada ja mõtestada, ning üha populaarsemaks muutuvad nn mälu-uuringud, mis uurivad ajaloosündmuste hilisemat mäletamist, esitamist ja kasutamist.

Otsustasin säilitada külma närvi ning lähtuda sellest, et „mis tegelikult juhtus“ on jätkuvalt adekvaatne uurimisprogramm. Julgen oma monograafiale viidates väita, et ajaloolase töö juurde kuulub jätkuvalt mitte ainult uute perspektiivide pakkumine teada-tuntud materjalile, vaid ka avastamisrõõm uute faktide üle. Muidugi ei ole faktide avastamine arhiividest (või sõltuvalt teemast intervjuudest, avalikest allikatest vms) eesmärgiks iseeneses, vaid see aitab paremini aru saada teatud pöördeliste arengute põhjustest. Analüütilisel narratiivil, mis vaatleb sündmusi kronoloogilises järjestuses, arvestades tuleviku põhimõttelist ettemääramatust, on jätkuvalt oma koht ajalooteaduses. Narratiivne ajalugu demonstreerib, kuidas ettemääramatuse, jõuliste isikute, sündmuste, ideede, struktuursete tingimuste virvarrist sünnivad uued institutsioonid ja süsteemid, mis võivad püsida aastakümneid või aastasadu. Narratiivne ajalugu seega interpreteerib ja iseloomustab teatavate sündmuste ja tulemuste loogilist jada.³ Minu eesmärgiks oli anda senisest täpsem ja tõetruum selgitus, miks Teise maailmasõja lõppedes loovutati Balti riigid ilma lääneriikide protestita Nõukogude Liidule.

Et narratiivse ajaloo kokkuvõte on üldjuhul kondenseeritud narratiiv, lähenen seekord oma raamatule teisiti. Lähtun huvidest, väärtustest ja ideedest, kasutades nimetatud mõisteid pigem heuristlikult kui range teadusliku meetodina. Nende kontseptsioonide tõstmine teooria staatusse oleks ekslik. Prantsuse rahvusvaheliste suhete teoreetik Raymond Aron märkis rahvuslikele huvidele viidates, et tegu on pseudoteooriaga, mida tavaliselt kasutatakse post factum mingi poliitilise otsuse seletamiseks või õigustamiseks. Tavaliselt ei suuda ajaloolised isikud rahvuslikke huvisid määratleda ega sõnastada ning tegutsevad pigem intuitsiooni, ebamääraste ideede ja uskumuste ajel.

Ideede mõju analüüsimiseks pakkus kontseptuaalse raamistiku välja Max Weber ligi sada aastat tagasi. Weber oli veendunud, et ideed ei pane inimesi vahetult tegutsema, selleks on ikkagi huvid, mis on tegutsemise mootoriks. Kuid Weber ei lahutanud ideesid huvidest. Ideedest ehitatud maailmavaated – Weltbilder – olid tema arvates kui rööpaseadjad, mis seadsid tegusid suundadesse, milles huvide dünaamika neid tagant tõukas. Hilisemad interpreteerijad on Weberi käsitlust natuke laiendanud, väites, et ideed ei ole mitte ainult rööpaseadjad – sest see eeldaks juba ettelaotud rööbaste olemasolu –, vaid pigem rööpaladujad, mis muudavad tegutsemise teatavas suunas võimalikuks. Näiteks idee majanduse riiklikust planeerimisest oli olemas enne natsionaliseerimisi, rassipuhtuse idee enne holokausti, idee suveräänsusest enne Vestfaali rahu jne.

Lisaks materiaalsetele huvidele on Weberi arvates olemas ideelised huvid, mis lähtuvad inimese sisemisest, religioossest vajadusest mõtestada lahti oma eksistentsi üksikisikuna kui ka sootsiumi liikmena. Weber oli veendunud, et ideelised huvid on sama tõelised ja otsustavad kui „välised“, materiaalsed huvid (nt klassipositsioon). Kui me tänapäeval räägime kollektiivse identiteedi rollist välispoliitikas, lähtudes näiteks sotsiaalse konstruktivismi teooriast (Alexander Wendt), siis näeme, et teoreetilised eeldused taoliseks aruteluks olid olemas juba sada aastat tagasi.

Tulles 1940. aastate Nõukogude, Briti ja Ameerika poliitikute, diplomaatide ja teiste välispoliitika kujundajate juurde, oleks ekslik arvata, et need ajaloolised tegutsejad eespool nimetatud kategooriates arutlesid. Üldistatult võib väita, et Nõukogude poliitikud kõnelesid ajaloolistes, strateegilistes ning maailmarevolutsiooni terminites. Nii teatas Nõukogude välisasjade komissar Vjatšeslav Molotov Eesti välisministrile Karl Selterile 24. septembril 1939: „20 aastat tagasi sundisite meid sellesse Soome lompi [= lahesoppi]. Kas arvate, et see saab igavesti kesta?“ 28. septembril teatas Molotov Läti välisministrile Vilhelms Muntersile: „Juba Peeter Suur oli mures väljapääsu pärast merele … me ei saa lubada väikeriikide kasutamist Nõukogude Liidu vastu. Neutraalsed Balti riigid – see on liiga ohtlik.“ Siin on selgelt näha sõjalis-strateegilisi kaalutlusi. Väljamurdmine Soome lahe „lukust“, mis jättis Nõukogude Balti mere laevastiku ilma võimalusest mõjutada sündmusi Läänemere põhiakvatooriumis, näiteks võimalusest ära hoida vaenulike vägede toomist Soome või Eestisse, oli põhjuseks, miks Moskva avaldas 1939. aasta septembris Balti riikidest esimesena survet just Eestile. Laevastikule laiema tegevusvabaduse võitmine vastas Stalini soovile panna alus Nõukogude Liidu merevõimule; sellega käis kaasas ulatuslik ookeanilaevastiku ehitamise programm.⁴

Leedu vasakpoolse asepeaministri Vincas Krėvė-Mickevičiuse väitel teatas Molotov talle 1940. aasta juulis, et Saksamaa variseb kokku ning Euroopa nälgivad massid tõusevad oma rõhujate vastu üles. Kui Punaarmee tõttab revolutsioonile appi, ei saa kodanlikud režiimid jääda Nõukogude vägede selja taha.

Mis puutub strateegilistesse huvidesse, siis polnud ei Churchillil ega Rooseveltil raske leida Staliniga ühist keelt. Churchill teenis laevastikuministrina nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas, Roosevelt oli laevastiku aseminister peaaegu kaheksa aastat, 1913–1920. Juba 1939. aasta suvel oli Churchill opositsioonipoliitikuna peale käinud, et Inglismaa tunnistaks Moskva strateegilisi huve Balti riikides. Kui ta sügisel laevastikuministriks sai, teatas ta, et Nõukogude baasid Balti riikides on igati Suurbritannia strateegilistes huvides, kuna Nõukogude Liidu mõju kasv Läänemerel kahjustab Saksamaad. Sama seisukoha võttis 1939. aasta sügisel ka Briti valitsus.

Samas on selge, et Nõukogude Liidu huvid olid läbi põimitud ideoloogiast, võib-olla oli isegi tegu ideeliste huvidega Weberi mõttes. Leedu vasakpoolse asepeaministri Vincas Krėvė-Mickevičiuse väitel teatas Molotov talle 1940. aasta juulis, et Saksamaa variseb kokku ning Euroopa nälgivad massid tõusevad oma rõhujate vastu üles. Kui Punaarmee tõttab revolutsioonile appi, ei saa kodanlikud režiimid jääda Nõukogude vägede selja taha.

Kui Stalin põhjendas oma liitlastele, miks on vaja tunnistada Balti riike Nõukogude Liidu alla kuuluvaiks, kasutas ta peamiselt kaht argumenti. Esiteks ajaloolist, näiteks teatas Stalin Rooseveltile Teherani konverentsil 1. detsembril 1943, et Balti provintsid kuulusid Venemaa alla juba tsaaririigi ajal ning siis ei protestinud selle vastu keegi. Teine argument oli õiguslik: Balti riikides toimus 1940. aastal rahvahääletus ja rahvas valis Nõukogude Liidu. Nüüd kuuluvad Balti riigid Nõukogude konstitutsiooni järgi Nõukogude Liitu – sama kindlalt, kui California või Texas kuuluvad USAsse. Nende näidete varal on näha, et Stalin oli osav kasutama ajaloolisi ja õiguslikke argumente ehk keelt, mis oli mõistetav Lääne partnerile; samas ei maksnud ajalooline õigus või konstitutsioon Nõukogude sise- ja välispoliitikas punast krossigi.

Kõneldes väärtustest ja neile tuginevatest identiteetidest, siis selline keelekasutus oli tollastele diplomaatidele võõras. Küll aga avaldati oma sümpaatiaid ja antipaatiaid, aga seda vaid äärmisel juhul, sest diplomaadid pidid oma kõnepruugis jääma n-ö objektiivseks – edastama välisministeeriumile ilma liigsete emotsioonideta informatsiooni, et pealinnas oleks võimalik jõuda „ratsionaalsetele“ otsustele. Nii tuleb diplomaatide suhtumine välja pigem poolametlikes või lausa erakirjades, mida tublimad kirjutasid ametlikele raportitele ja memorandumitele lisaks. Ühed värvikamad kirjeldused leidsin Roosevelti raamatukogus Hyde Parkis talletatud Ameerika konsuli John Wiley kirjadest oma kolleegidele välisministeeriumis. 1939. aasta novembris avaldas Wiley imetlust Nõukogude diplomaatia osavuse suhtes, lisades, et varem oli ta veendunud, et Kremlis elavad vaid „ahvid ja rahvakomissariaadis nende alandlikud parasiidid“. Ametlikes raportites jäi ta vaoshoituks, isegi 1940. aasta juunis, kui kirjeldas Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni.

Kuigi diplomaadid seda otsesõnu välja ei öelnud, võib siiski näha, et nad suutsid end identifitseerida Balti rahvaste elukorralduse ja eluviisiga, mistõttu bolševike süsteem tundus neile ka äärmiselt tülgastav.

Kõige emotsionaalsemad kirjeldused pärinevad Briti konsuli Thomas Prestoni sulest. 1940. aasta suvel kirjutas ta Leedu okupeerimise kohta: „Jõukas ja korralik väikeriik on kahe nädalaga muudetud stseeniks, mida tunneme üle terve Venemaa: järjekorrad leivapoodide ees, tühjad poed, räpased tänavad ja kaltsudes inimesed.“ 1942. aasta oktoobris juba Inglismaal olles kirjutas ta oma ülemustele välisministeeriumis memorandumi, milles hoiatas, mis võib juhtuda, kui Punaarmeel lubatakse tulla üle Nõukogude Liidu piiride. Muidugi ei võetud Prestoni hoiatusi arvesse, sest liitlaste strateegia nägi ette Punaarmee kasutamist „aururullina“, mis pühib Wehrmachti enda ees lükates Berliinini välja. Ka Tallinnas resideerinud Briti konsul Wilfred Gallienne ei jätnud oma suhtumist väljendamata, lisades okupeerimist käsitleva aruande lõppu pisut vabandava märkuse: „Kui minu jutt kõlab natuke kibestunult, siis see tuleb sellest, et pean eestlasi peeneks rassiks ning tunnen, et meetodid, millega nad niisama hästi kui hävitati, oleks võinud olla vähem nurjatud.“

Kuigi diplomaadid seda otsesõnu välja ei öelnud, võib siiski näha, et nad suutsid end identifitseerida Balti rahvaste elukorralduse ja eluviisiga, mistõttu bolševike süsteem tundus neile ka äärmiselt tülgastav. Ometi ei olnud positiivne suhtumine universaalne. On säilinud ka teistsuguseid arvamusi. Üheks näiteks on Riias resideerinud Briti konsuli Douglas MacKillopi irooniline sõnum: „Läti rahvuslus, see romantiline püüdlus, lahinguhüüd ja ristikäik, on oma viimastes eluvormides muutunud millekski maffiataoliseks.“ Läti riigi sisemiste lõhede ja majanduslike raskuste tõttu ei saanud ta Läti kadumist maakaardilt vähimalgi määral kahetseda.

Briti diplomaatiline teenistus oli sel ajal veel üsnagi homogeenne, sinna pürgijalt eeldati Oxfordi või Cambridge’i haridust, mis tähendas ka kindlustatud varanduslikku seisu. MacKillopi vaateid nimetati ülemuste poolt Londonis totalitaarseiks – sest konsul pidas väikese rahvusliku „räkitiriigi“ allaneelamist suurriigi poolt progressiks – ning tema raport pandi välisministeeriumis kalevi alla. Hoopis raskem oli tsenseerida aga kedagi, kes seisis väljaspool välisministeeriumi süsteemi. 1940. aasta juunis, just Balti riikide likvideerimise ajal, sai Briti saadikuks Moskvas Stafford Cripps, kes oli Nõukogude-meelse isikuna 1939. aastal leiboristide ridadest välja visatud. 1940. aasta septembris korraldas Cripps Balti riikidest lahkuma sunnitud konsulitele Gallienne’ile ja Prestonile õhtusöögi. Õhtul märkis Cripps oma päevikusse: „See universaalne vihahümn venelaste suunas, mida on alati kuulda, kui paar inglast kokku saavad, muudab mind depressiivseks ja tigedaks. Enamikul neist on sidemed Vene valgetega ning kogu see diplomaatilise teenistuse traditsioon ja eelarvamus on vihaselt ja ebamõistlikult Vene-vastane.“ Oma päevikusissekannetes tunnistas Cripps vigasid „Vene meetodites“: pidev koosseisude vahetumine ja paljude intelligentsemate inimeste likvideerimine. Vaatamata sellele, ja isegi nähes tohutuid järjekordi iga poe ees, leidis Cripps ikkagi, et Nõukogude inimene oli „tervem ja paremini toidetud kui [ta liigikaaslane] Lancashire’i tööstuslinnas“. Kuigi olukord riietusega oli Crippsi sõnul „väga halb“, ei leidnud Cripps „peaaegu kedagi“, kes oleks külma all kannatanud.⁵

Cripps seega ei jaganud diplomaatide väärtusi. Tõenäoliselt püüdis ta olla venelaste suhtes õiglane, olles seisukohal, et inglastel ei tasu venelasi hukka mõista, kui nende oma ühiskonna probleemid on lahendamata. Ta küll märkas Nõukogude elu varjukülgi, kuid ei pidanud heaks tavaks „Vene meetodeid“ kritiseerida, eeldades, et venelased teavad ise paremini, mis on Venemaa oludes õige. Kui tuleb intelligente „likvideerida“, küllap siis on vaja. Nõukogude Liitu ja Natsi-Saksamaad pidas ta uut tüüpi efektiivsemateks riikideks, kellele kuulub tulevik. Seega ei identifitseerinud ta end mitte Briti ühiskonnaga, mida pidas kodanlikult dekadentlikuks, vaid vähemalt osaliselt nn uue tsivilisatsiooniga, mille tähte nägi tõusvat Saksamaal ja kaugemal idas.

Kuna Cripps ei olnud mitte tavaline diplomaat, vaid poliitiline saadik, oli tal keskmisest karjääridiplomaadist tugevam mõju. Soovitades kiiresti tunnustada Nõukogude anneksiooni Balti riikides, läks ta kohe vastuollu väliministeeriumi pealiiniga, kuid teda ei ignoreeritud. Mis peamine, tal olid otsesidemed poliitilise juhtkonnaga, ja see hakkas oma mõju avaldama eriti pärast 1941. aasta algust, kui välisministriks oli tõusnud Anthony Eden.

Julgen oma monograafiale viidates väita, et ajaloolase töö juurde kuulub jätkuvalt mitte ainult uute perspektiivide pakkumine teada-tuntud materjalile, vaid ka avastamisrõõm uute faktide üle.

Milline oli ideede roll Balti küsimuse käsitlemises? Judith Golstein ja Robert E. Keohane eristavad oma raamatus „Ideas and Foreign Policy“ kolme tüüpi ideesid.⁶ Esiteks ideed kui maailmavaated – laenatud Weberilt –, mis hõlmavad vaateid kosmoloogiale, ontoloogiale ja eetikale. Sel tasandil on ideed seotud inimeste identiteetidega ja seega puudutavad sügavaid emotsioone ja lojaalsustundeid. Teiseks ideed kui põhimõttelised uskumused (principled beliefs), mis koosnevad kriteeriumidest, mis aitavad vahet teha heal ja halval. Siia alla võib liigitada näiteks arvamuse, et haritlaste likvideerimine või väikeriikide vallutamine progressi nimel ei ole õige. Kolmandaks, ideed kui põhjuslikud uskumused – uskumused, mis annavad inimestele juhiseid, kuidas saavutada oma eesmärke. Siia alla võib paigutada arvamuse, et Nõukogude laevastiku opereerimine väljaspool Soome lahte tugevdab Nõukogude Liidu sõjalist positsiooni.

Tulles tagasi Briti ja Ameerika suhtumise juurde Balti küsimusse, võib öelda, et suurem osa diskussioonist toimus viimati mainitud ehk põhjuslike uskumuste tasandil. Inimesed, kelle maailmavaates ei olnud suuri erinevusi, arutlesid selle üle, milline oleks kõige parem taktika Staliniga toimetulemiseks. Kas teha Stalinile järeleandmisi, et saavutada tema sõprus ja tagada liitlaste koostöö Hitleri Saksamaa alistamiseks, või tuleks hoopis olla karmim, et teenida välja Stalini lugupidamine ning järeleandmised Läänele olulistes küsimustes (näiteks Poola ja Balti küsimused)? Samas nägime maailmavaatelist ja põhimõttelist konflikti ühelt poolt diplomaatide ja teiselt poolt Stafford Crippsi vahel (kelle vaadetele oli pooldajaid nii Inglismaal kui ka USAs).

Mulle tundub, et sarnane maailmavaateline lõhe oli USAs presidendi ning välisministeeriumi vahel. Nagu Cripps, arvas ka president Franklin D. Roosevelt, et Nõukogude Liit on vaatamata bolševike režiimi mõningasele jõhkrusele põhimõtteliselt siiski progressiivne nähtus tsivilisatsiooni arengus. Ta oli üks neist konvergentsiteooria pooldajaist, kes arvasid, et Nõukogude plaanimajanduse ja Lääne turumajanduse vahel on leitav kesktee (kriitikud seevastu pidasid Roosevelti new deal’i totalitaristlikuks).

Analüüsides ideede mõju Balti küsimusele, leidsin, et kõige selgemini väljendus see suhtumises rahvaste enesemääramisõigusse ja väikestesse riikidesse. Kas tegu oli maailmavaatelise, põhimõttelise või põhjusliku ideega, on teisejärguline: ühe jaoks võis see olla maailmavaateline või põhimõtteline küsimus – väikesed riigid on toredad! –, teisele aga põhjuslik ja täiesti pragmaatiline, näiteks et väikeriigid kindlustavad stabiilsema maailmakorra. Teise maailmasõja ajal sattus rahvaste enesemääramisõigus ja wilsonlik idealism terava kriitika alla. Suurbritannias arendasid seda eriti E. H. Carr ja ajaleht The Times, USAs üks mõjukamaid poliitilisi kommentaatoreid Walter Lippmann. E. H. Carri marksistlikuks lähtepunktiks oli, et efektiivne majandus vajas suuri turge ja mastaape ning seega ei saanud väikeriigid majanduslikult edukad olla. Lippmann lähtus pigem geopoliitikast: väikesed riigid on sõjaliselt liiga nõrgad, pealegi loodi Balti riigid sanitaarkordonina, mis ei saa ega peagi Venemaale meeldima.

Leidsin oma doktoritööd ja seejärel monograafiat kirjutades, et Balti küsimuse roll Teises maailmasõja oli suures osas läbi uurimata. Hoolikas sündmuste rekonstrueerimine avas seni varjatud põhjusi, miks Balti riigid sõja lõppedes Nõukogude Liidu koosseisu jäid.

Ideede otsest mõju kriitilistele otsustele on tavaliselt keeruline tuvastada, küll aga kaudset. Uurisin Briti ja USA ametlike think-tank’ide soovitusi, millistele alustele rajada sõjajärgne maailmakord. Briti peamine mõttekoda, mida juhtis Oxfordi ajaloolane Arnold Toynbee, lähtus veendumusest, et Versailles’ rahu järgne süsteem ei olnud ennast õigustanud. Rahvuslikku enesemääramisõigust peeti Lääne kontseptsiooniks, mida ei olnud võimalik üle kanda Ida-Euroopa konteksti. Sarnaselt Briti rahuplaneerijatega jõuti USAs seisukohale, et rahvaste enesemääramisõiguse osas tuleb teha kompromisse. Näiteks nõustas Balti küsimuses USA välisministeeriumi John V. A. MacMurray, kes oli nimetatud saadikuks Balti riikidesse 1933–1936. Ta väitis, et Balti riigid ei olnud elujõulised, sest olid Venemaa turgude kadudes kaotanud oma majandusliku positsiooni. Lähtudes MacMurray informatsioonist, et Balti rahvad soovivad naasta Venemaa koosseisu, võttiski planeerimiskomisjon seisukoha, et Balti riigid tuleb tagastada Nõukogude Liidule.

Leidsin oma doktoritööd ja seejärel monograafiat kirjutades, et Balti küsimuse roll Teises maailmasõjas oli suures osas läbi uurimata. Hoolikas sündmuste rekonstrueerimine avas seni varjatud põhjusi, miks Balti riigid sõja lõppedes Nõukogude Liidu koosseisu jäid. Loomulikult ei ole avastatud faktid väärtuslikud iseeneses, vaid osaks sündmuste käiku interpreteerivast ja iseloomustavast narratiivist. Nii mõnegi teoreetiku jaoks iganenud ajalooteaduse meetodid on seega jätkuvalt kasutuskõlblikud. Veelgi enam, need on põhimõtteliselt ülekantavad nüüdisaega, kas või praeguste Ukraina sündmuste analüüsimiseks.