Balti kolmainsus
Eestit, Lätit ja Leedut ühe ning sarnasena käsitlevale, enamasti välisvaatleja peast ja sulest pärit mudelile oponeeriva mõtteloogika kohaselt pole Balti riikidel õigupoolest kuigi palju ühist. Ühised on geograafiline asukoht, kunagine annekteerimine Nõukogude Liidu poolt ning iseseisvuse taastamine pärast Nõukogude Liidu varisemist – suurem osa ülejäänust on pigem eristav kui liitev ja ühisosaline. Isegi termin “Baltimaad” on erinevatel ajalooperioodidel omanud erinevat sisu, hõlmates mitte nii ammusel ajal näiteks ka Poolat ja Soomet.
Kõik see peab paika ja seda ka vaadeldes Eesti lähinaabreid vähemolemuslikuma, hetkeolukorrale keskenduva prisma läbi. Läti ja Leedu sisepoliitika ja parteimaastik, avaliku arvamuse nüansid, rahvastiku etniline koosseis, majandusolukord erinevad nii teineteisest kui ka Eestist. Meie lõunapiiri ning Poola põhjaraja vahele jäävas ruumis pulbitseb vitaalne ja muutlik sisepoliitiline elu, mille kõrval Eesti erakonnamaastikul toimuvad skandaalid ning ümberrivistumised võivad ajuti näida vagura vaikeluna.
Välispoliitiliste ambitsioonide ulatus, nende teostamist teeniva diplomaatia stiil ja selle stiili rõhuasetused – needki on meie lähinaabrite juures olnud muutumises.
Kuid välis- ja julgeolekupoliitikavalla põhilised mured, püüdlused ja alused on vaatamata erisustele valitud stiilis ning vahendites siiski samad ja ühised. Ning see sarnasus hoovab kõigest sellest “piskust”, mis meil sarnast. Ehk siis ühisest lähiminevikust, geograafilisest asukohast ning üsna samasest kaalukategooriast väikeriikidena. Ajalooküsimused, identiteet, etniliste vähemuste kaal ja roll sisepoliitikas ning kõige selle peegeldumine välispoliitilises mõõtmes – ka juhul, kui kõneldakse meist, mitte ei kõnele meie – on nii Eesti kui ka Läti ja Leedu puhul 20. sajandi objektiivne pärand. Elektrienergia tootmise ja maagaasi transpordiga seonduv oleks meie jaoks eelkõige majandus- ja keskkonnaküsimus, kui geograafiline asukoht oleks praegusest erinev või praegune Venemaa midagi muud kui oma ajaloo viimase 300 aasta sündmuste summa.
Ehk on avatud väikeriikide peamine jagatud suurus nende väiksus – suurem vastuvõtlikkus ning madalam absorbeerimisvõime väliskeskkonnast pärinevate mõjutuste-muutuste osas. Läti ja Leedu on Eestile mitmeski mõttes lähim keskkond.
Ning veel: Eestit, Lätit ja Leedut nii ühiselt kui eraldivõetuna ei saa jätta puudutamata vähem kui nädala eest Smolenski lähistel toimunud katastroof. Kõige esmaselt ja vahetumalt on see puudutus emotsionaalse loomuga. Poola on olnud meie kõigi sõber. Tema juhtide hukkumine on kurb ja traagiline. Poliitiliste tagajärgede osas annab aeg arutust.
Seotud artiklid
Benjamin Tallis: Eurooplased, õppige tippmeeskondadelt, kuidas võitjaks tulla!
Ehkki Euroopal on olemas tugevad asutuslikud sidemed ning sõnades rõhutatakse ühtsust ikka ja jälle, on ta iseenda ja oma liitlaste õnnetuseks geopoliitiliselt oma osade summast endiselt märksa väiksem. Nii ei saa jääda. Selleks, et Ukrainas võita, Euroopa demokraatiale turvaliseks muuta ning et vaba maailm jääks peale konkurentsis autoritaarsete režiimidega, peavad eurooplased hakkama tegutsema tippvõistkonnana.
Martin Herem: Küsimus ei ole NATO võidus, vaid selles, kui inetu see võit on
Ukrainast rääkimine on moodne, Vene ohust rääkimine on veelgi moodsam. Kuid endiselt peamiselt räägitakse, aga tegusid napib. Paljud protsessid kulgevad täna täpselt samamoodi kui kolm aastat tagasi, aga meil on vaenlase tõrjumiseks valmisoleku saavutamisega kiire, tõdes Eesti Kaitseväe ülem, kindral Martin Herem intervjuus Diplomaatiale.
Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Tony Lawrence: Kuidas kiirendada Balti riikide kaitsevõime kasvu
Venemaa sõda Ukrainas on Eestile, Lätile ja Leedule andnud tõuke relvajõude kiiremini arendada. Balti riigid paluvad ka NATO liitlastel rohkem teha, aga ei kavatse jääda ise käed rüpes istuma. Samal ajal peaksid nad omavahel praktilist kaitsekoostööd tõhustama.
Emilija Pundziūtė-Gallois: Kõnelda Venemaaga või mitte kõnelda
Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on diplomaatialaval nähtud palju kollektiivseid väljamarsse rahvusvahelistel kohtumistel, kui agressorriigi esindajad hakkavad sõna võtma. See on sümboolne protesti ja vastikuse väljendamise žest Venemaa poliitika ja nende vastu, kes seda toetavad.