Balti iseseisvus 2011

Kakskümmend aastat! Tundub peaaegu uskumatu, et juba on möödas tervelt kakskümmend aastat hetkest, mil Eesti, Läti ja Leedu võitlesid de facto kätte oma iseseisvuse taastamise. Meile, kes me elasime neil vaimustavatel aegadel pool eluiga tagasi, tundub, nagu oleks see olnud ühtaegu eile ja samas terve igaviku kaugusel.

Ent nüüd on ümmargune tähtpäev käes ja aeg teha kokkuvõtteid, mida on selle aja jooksul saavutatud ja mida mitte kas siis raskuste tõttu või seepärast, et see on  olnud võimatu, ning mida tuleb veel teha nii kolme riigi elanikel endil kui ka nende sõpradel mujal maailmas.

Selline hinnang on eriti vajalik seepärast, et aastapäev tuletab paratamatult meelde üht teist aastapäeva: kolme Balti riigi esimese iseseisvusaja 20. aastapäeva möödunud sajandil. Nonde aastate jooksul saavutasid Eesti, Läti ja Leedu väga palju, aga ometi kadus nende iseseisvus Stalini ja Hitleri vahel sõlmitud kuritegeliku kokkuleppe tõttu.

Mõistagi ei soovi ma tõmmata paralleeli 1940. ja 2011. aasta vahele. Selleks on maailmas liiga palju muutunud. Aga meelespidamine, et isegi kakskümmend aastat ei muuda veel midagi pöördumatuks, peaks olema täiesti loomulik nii Balti riikide elanikele kui ka nende sõpradele ja toetajatele mujal maailmas. Vähemalt peaks selline mõttearendus saama jagu meie enesenautlemisest ja tundest, et tulevik on niigi kindel.

Eriti aastapäevade ajal on liigagi kerge jätta tähele panemata või vähemalt tõrjuda tagaplaanile probleemid ning tunda rõõmu selle üle, kui palju on saavutatud. Seepärast, enne kui pöörduda praeguste ja tulevaste probleemide ning selle juurde, mida me peaksime nende suhtes ette võtma, tahan minagi rõõmustada kõige saavutatu üle. Parim viis selleks on meelde tuletada, milline olukord valitses Eestis, Lätis ja Leedus kahekümne aasta eest, ning võrrelda seda tänapäevaga.

Kahekümne aasta eest elasid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude okupatsiooni all, nende territooriumil paiknes kümneid tuhandeid Nõukogude sõdureid. Kommunistid olid kas võimul või mõjukatel positsioonidel ning tundus, et NSV Liit suudab ennast muuta selliseks, mis lubaks lääneriikide valitsustel veel pikka aega toetada selle olemasolu.

Kahekümne aasta eest ei tunnustanud ükski riik Balti riikides võimul olevaid valitsusi.

Kahekümne aasta eest ei tunnustanud ükski riik Balti riikides võimul olevaid valitsusi. Ühendriigid ja veel mõned lääneriigid ei pidanud Nõukogude okupatsiooni legitiimseks, aga nad hoidsid sidemeid pigem sõjaeelsete valitsuste esindajatega kui võimulolevate valitsustega, mis on väga põhimõtteline ja väga kergesti ununema kippuv erinevus.

Kahekümne aasta eest elasid eestlased, lätlased ja leedulased ühtlasi kõduneva Nõukogude majandussüsteemi tingimustes, milles majanduse kõige hullemad tahud kombineerusid meelevaldse, autoritaarse ja sageli jõhkra poliitilise režiimiga, mis avalikult ülistas okupeerijate ülimust okupeeritavate ees.

Kuidas on lood täna? Nõukogude sõjavägi kadus koos Nõukogude Liiduga, kommunistid on võimult tõrjutud ja täielikult diskrediteeritud, isegi kui nende kuritegude üle pole seni õiglaselt kohut mõistetud; kolm Balti riiki kuuluvad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, neid tunnustab valdav enamus maailma riikidest ja nad on nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesriigid ning eestlased, lätlased ja leedulased elavad demokraatia ja vabaturu tingimustes, nautides täiel määral mõlema pakutavaid hüvesid.

Pole siis üllatav, et nii märkimisväärne, õieti lausa enneolematu pöörang asjade käigus on süvendanud omamoodi „ajaloo lõpu” mentaliteeti nii Balti riikides kui ka nende sõprade seas mujal maailmas. Kolme Balti riigi juhid ja inimesedki kiidavad järjepidevalt ja õiglaselt kõike, mida nad on saavutanud. Balti riikidega tegelevad Lääne ametiisikud lähtuvad samuti sageli põhimõttest „lõpp hea, kõik hea”, mis ühtaegu vabandab välja Lääne varasemad tegematajätmised kui annab ka mõista, et ega rohkem polegi suurt midagi vaja teha.

Aga nagu Lääs vapustatult 11. septembril teada sai ja nagu ei tohiks Balti riikides minevikku arvestades keegi kunagi unustada, ajalugu ei lõpe, kultuuri ja geograafiat ei saa arvestamata jätta ning välised muudatused ei muuda veel inimeste olemust. Et see on just nii, riskin sirtsutada tilga tõrva aastapäeva pidulikku meepotti ning pühendada käesoleva essee probleemidele, neile asjadele, mida ei ole veel saavutatud kas seepärast, et see on raske, või seepärast, et see on võimatu.

Selgelt torkavad silma kolm võimatust ja kolm raskust. Kolm võimatust on loomulikult suurus, asukoht ja demograafia, kolm raskust aga siseriiklik lõimumine, mäletamine ja unustamine ning üleilmastumise ja rahvusvahelise lõimumise tekitatud probleemid.

Ütleme otse välja: Eesti, Läti ja Leedu on väikeriigid. Nad on pisemad kui enamik USA osariike ning nende elanikkond jääb alla paljudele USA maakondadele. Sellel on kolm selget tagajärge. Esiteks on neil vähe eksimisvõimalusi. Teiseks nad reeglina sõltuvad teistest. Kolmandaks, teised riigid sageli eiravad neid või toovad nende huvid ohvriks kokkuleppe nimel suuremate ja „tähtsamate” riikidega.

Kui ma ligemale kahekümne aasta eest veetsin palju aega Balti riikides, märkisin sageli, et kui tähtsad ka siinsed inimesed ei ole ja kui tähtsaks nad ka ennast ei pea, peavad nad mõistma, et juba suuruse tõttu on väga oluline, et nad elaksid targalt. Ma sõnasin sageli eestlastele (aga oleks võinud sama öelda ka lätlastele ja leedulastele), et nende ja USA põhimõtteline vahe seisab järgmises: kui Eesti teeb vea, siis kannatab Eesti, aga kui vea teeb USA, siis kannatab Eesti.

(Traagilisel kombel on esimene pool õige tänagi, aga teine enam mitte. Ameerika veapiiri ületamise tõttu on nüüd nii, et kui USA teeb vea, kannatab Eesti, aga kannatab ka USA – ning sellega puutume me sedamööda üha enam kokku, mida enam USA suhteline võim järgnevatel aastakümnetel kahaneb.)

Meil kõigil tuleb tunnistada, et ajalugu on järjepidev, et see ei ole läbi ja et ka edaspidi võib halbu asju juhtuda sama tihti nagu seni.

Sellega on seotud üks teine tähelepanek, mida nii minul kui mõnel teisel on olnud põhjust teha. Väiksuse tõttu meenutavad Balti riigid 40-kilost mehikest rannas. Kui mööda tuhiseb 120-kilone kuri vetelpäästja, on tal kaks head ja üks halb valik. Head valikud on kaevuda liiva ja loota, et teda ei märgata, või siis tõmmata relv välja ja tulistada teda esimesena otse pähe. Halb valik on talle liiva näkku visata.

Paraku on Balti riikide juhid, nagu paljud teisedki väikeriikide juhid – kohe meenub Gruusia Mihheil Saakašvili – sageli just professionaalsed liivaviskajad, nähes selles võimalust saavutada tähelepanu ja isegi toetust. Kuid nad eeldavad vääralt, et tähelepanu hankimine võrdub toetuse hankimisega. See pole sugugi alati nii: õigupoolest paljastavad nad teisi riike enda poole tõmmata püüdes vastastele oma nõrkuse.

Teine muutumatu tingimus on geograafia.  Eesti kadunud president Lennart Meri armastas öelda, et talle meeldiks olla Kanada naaber. Jah, selge see. Ent Eestil, Lätil ja Leedul pole naabreid valida ja kui otse öelda, elavad nad kohutavalt halvas piirkonnas, kus teised kipuvad nende huve eirama või lausa jalge alla tallama.

Paraku pole kahekümne aasta tagustest lootustest hoolimata erilisi märke, et piirkond kuidagi etemaks muutuks. Ühelt poolt on mõned eurooplased, keda Balti riikide juhid ja elanikud on nii väga usaldanud, ilmutanud ükskõiksust või isegi vahel avalikult välja öelnud, et baltlastel ja teistel idaeurooplastel tasuks suu kinni hoida, ning väga sageli on nad üritanud järgida enda rahvuslikke huve Baltimaade arvel, eriti kui tegemist on Venemaa Föderatsiooni energiatarnetega.

Teiselt poolt on Venemaa olukord halvenenud, ja halvenenud väga kiiresti. Venemaa Föderatsioonis leidub üpris vähe neid, kes peavad 1991. aasta järel tekkinud olukorda legitiimseks ja lõplikuks ning lisaks tõmbab paljusid enda poole radikaalne rahvuslus, mis mõnelgi juhul jõuab lähedale fašismile, eriti kui muutub selgeks, et Venemaa Föderatsiooni ähvardab lähitulevikus kokkuvarisemine ja lagunemine. Just sel põhjusel tõotab Venemaa lagunemine tulla palju vägivaldsem ja verisem kui NSV Liidu lõpp. Ning sel on tõsine ja hirmuäratav mõju ka nende naabritele.

Venemaa sissetung Gruusiasse 2008. aasta augustis ja Lääne mitte kuigi tõsine vastuseis sellele jättis Venemaa pealinnas paljudele mulje, et „hea väike sõda” on just selline asi, millega koguda sisemaist toetust ja lükata edasi või ehk isegi takistada lagunemist. Pole mingit kindlust, et Moskva ei püüa sama edaspidi korrata, eriti kui naaberriigid annavad talle näiliselt vettpidava casus belli – ja seda isegi siis, kui see peaks lõpuks tähendama katastroofi Venemaale endale.

Ma ütlen otse: Saakašvili käitus rumalalt, aga Vladimir Putin käitus kuritegelikult. Seda tuleb tunnistada. Paraku on Läänes paljude silmis rumalus suurem kuritegu, eriti kui tegemist on tugeva jõudude tasakaalutusega. Seda peavad väikeriigid alati meeles pidama.

Kolmas niisugune tingimus on demograafia. Kui räägitakse demograafilistest probleemidest Balti riikides, keskendutakse peaaegu eranditult ainult ühele neist: raskustele, mis kaasnevad Nõukogude okupatsiooni tagajärgedega Baltimaade etnilisele ja keelelisele situatsioonile. Leedu puhul on need olnud minimaalsed, aga Eesti ja Läti puhul äärmiselt tõsised. Kindlustamine, et kõik elanikud räägiksid riigikeeles ning okupatsiooni ajal siia sattunud inimesed läbiksid lõimumisprotsessi nii juriidiliselt kui ka psühholoogiliselt, on olnud keeruline, aga tegelikult on Tallinn ja Riia teinud lausa imet, eriti kui arvestada survet, mida Venemaa ja Lääs on avaldanud, et nad eiraksid okupeeritud riikide fundamentaalset, rahvusvaheliselt tunnustatud õigust mitte anda kodakondsust inimestele, kes on nende maale sattunud okupatsioonivõimude tahtel.

Ajalugu ei lõpe, kultuuri ja geograafiat ei saa arvestamata jätta ning välised muudatused ei muuda veel inimeste olemust.

Eesti või Läti – st riikide, mille majandusel läheb suhteliselt hästi vähemalt Venemaaga võrreldes ning mille kodakondsus tähendab nüüd ühtlasi kodakondsust Euroopa Liidus ja kõiki sellega kaasnevaid hüvesid – kodanikuks olemise staatuse tõttu valib üha enam venelasi Eesti ja Läti kodakondsuse, isegi kui nad tingimata ei loobu oma etnilisest identiteedist. See tekitab mitmeid tõsiseid probleeme, mille juurde ma pöördun tagasi allpool. Kuid ometi on selge, et praegu, kakskümmend aastat pärast Balti riikide iseseisvuse taastamist, ei ole elanikkonna etniline koosseis kaugeltki tähtsaim demograafiline probleem.

Vähemalt kolm probleemi on palju olulisemad. Esimene on maapiirkondade tühjenemine. Külad jäävad inimtühjaks, üha suurem osa inimesi elab pealinnades. See muudab keerulisemaks riigi kaitsmise, aga lisaks sellele muudab see ka identiteediallikaid sellisel moel, et need ei toeta enam niivõrd etnilis-rahvuslikku identiteeti, kuivõrd rõhutavad pigem kosmopoliitseid väärtusi. See ei ole iseenesest paha, küll aga tähendab, et eestlaseks, lätlaseks või leedulaseks olemine tähendab midagi muud kui varem ja  paljud ei pruugi sellega kergelt leppida.

Teine probleem on noorte lahkumine. Nüüd, mil Balti riigid kuuluvad Euroopa Liitu ja Läände, otsustab üha enam noori asuda tööle ja elama välismaale. Paljud tulevad tagasi või vähemalt ütlevad seda, aga paljud ei tule. See tekitab tõsise ajude äravoolu ja muudab Balti riikide püsimajäämise väljavaated märksa küsitavamaks. Kui noori ei suudeta kinni hoida, ootab neid ees ebakindel ja väga tõenäoliselt ebameeldiv tulevik.

Kolmandat probleemi olen ma varem nimetanud „keskealiste kättemaksuks”. Kõik, kes mäletavad 1991. aastat, mäletavad ka, et Balti revolutsioonide eesotsas sammusid kõigis kolmes riigis kõige vanemad ja kõige nooremad inimesed, need, kes veel mäletasid oma riiki enne seda, kui Nõukogude Liit 1940. aastal sisse marssis, ja need, kes olid jõudnud täisikka Nõukogude süsteemi allakäigu ajal ja seepärast olid sellest vähim puudutatud. 1990. aastate algul valitses sestap olukord, kus Eestis oli ühel ja samal ajal kogu Euroopa vanim president ja noorim peaminister.

Vahepealsetel aastatel on asjad muutunud. Vanim põlvkond on nüüdseks lahkunud kas eluratta viimase pööraku tõttu või siis soovist minna  väljateenitud puhkusele ning noorim põlvkond, olles omandanud kogemusi poliitikas ja tõusnud sageli kõrgesse ametisse palju varem, kui see võinuks juhtuda normaalsetes oludes, on lahkunud poliitikast ärimaailma, mis tõotab palju enamat. Seepärast annavad kõigi kolme riigi poliitikas praegu tooni keskealised ehk täpselt see rühm inimesi, keda on Nõukogude okupatsioon kõige enam puudutanud ja kes sageli on kõige rohkem Nõukogude väärtustest läbi imbunud.

See ei tähenda, et need inimesed järgiksid kuidagimoodi Nõukogude väärtusi, küll aga tähendab see, et nad käsitavad ka selgelt nõukogudevastaseid väärtusi sageli nõukogulikul moel. Mõningaid neist võib sestap ehk nimetada „nõukogudevastasteks enamlasteks”. Ilmselgelt ei ole see Balti riikides paljudele meeltmööda, mis aitab selgitada ka seda, miks kõigis kolmes riigis on viimastel aastatel otsitud presidendiametisse pagulasi. Kuid see ei saa kahtlemata enam kaua jätkuda ning selle minevikuvarjuga tegelemine on kindlasti miski, mida ei saa tulevikus vältida.

Neile kolmele võimatusele liitub kolm äärmiselt suurt raskust: siseriiklik lõimumine, mäletamine ja unustamine ning reageerimine üleilmastumise tekitatud probleemidele. Mõneski mõttes on siseriiklik lõimumine neist raskeim. Ei piisa ainuüksi sellest, et kõik kõnelevad üht ja sama riigikeelt, kannavad taskus ühesugust passi ja saavad hakkama ilma topeltkodakondsuseta. Äärmiselt tähtis on kindlaks määrata, mida kujutab endast rahvus ja milliseks see peaks kujunema. See ei tähenda, et identiteedimäärajad peaksid kõik suruma Prokrustese sängi, küll aga nõuab see ühiseid väärtusi ning hinnanguid mineviku, oleviku ja tuleviku kohta, mille raames saaks poliitiline süsteem tegutseda.

Kui noori ei suudeta kinni hoida, ootab Balti riike ees ebakindel ja väga tõenäoliselt ebameeldiv tulevik.

Kui suur osa elanikest ei saa aru ega võta omaks, et aastad 1940–1991 oli okupatsiooniperiood, ning ei usu, et 1991. aastal lahendati kõik lõplikult, siis ei ole poliitika mitte niivõrd lausvõimatu, kuivõrd toksiline. Seda võib näha Euroopa poliitika põhjal pärast 1945. aastat. Üks NATO suurimaid panuseid oli juba varakult välispoliitika kõrvaldamine Euroopa riikide poliitikast. See hävitas kommunistide toetusbaasi suure hulga prantslaste ja itaallaste seas ning muutis lõppkokkuvõttes võimalikuks Euroopa Liidu tekke.

Paraku ei paista uus NATO, millest me nii palju kuulnud oleme, etendavat sama osa Balti riikide suhtes. Kõigis kolmes riigis leidub palju inimesi, kes arvavad, et 1991. aasta ei olnud ajaloo lõpp, vaid rohkem selline areng, mida saab ja võib-olla tulekski tagasi keerata. See arvamus on mürgitanud ühiskondlikku ja poliitilist elu ning muutnud siseriikliku lõimumise veelgi raskemaks. Õieti on see isegi veel ohtlikum, sest praegu tundub, et paljud ei soovigi okupatsiooni kohta tõde tunnistada.

See viib iseenesest järgmise raskuse juurde, milleks on mäletamine ja unustamine. Ammugi on tõdetud, et „eritlemata elu ei vääri elamist”, ent samas ei saa ka elada elu, mida lakkamatult analüüsitakse. Sellest lähtudes võib öelda, et rahvas, kes ei mäleta oma ajalugu, lakkab peagi olemast rahvas, kuid rahvas, kes elab minevikus, jääb peagi tulevikuta. See omakorda tähendab, et mäletamise ja unustamise küsimus seisab kesksel kohal kõigil rahvastel, eriti aga sellistes riikides nagu Eesti, Läti ja Leedu, mis on pidanud üle elama nii suuri traumasid.

On äärmiselt tähtis, et selliste asutuste nagu Okupatsioonimuuseum tähendus ei kahaneks ja  et nad ei känguks. Liigagi paljud Balti riikide noored ei tunne oma maa ajalugu ning Venemaa meedia pakutavad versioonid on lihtsalt valed. Pealegi on igas mõttes hädavajalik, et ajaloo ja selle loojate kohta langetataks otsus, mitte aga, nagu Läänes sageli tehakse, ei üritataks tagasivaatamise asemel ainult edasi vaadata.

Kõik kolm Balti riiki peavad tagama, et kasvav põlvkond teaks, mis ja milline oli okupatsioon ning miks oli mittetunnustamispoliitika nii tähtis. See viimane ei tähenda õigupoolest ainult okupatsiooni rahvusvahelist tunnustamata jätmist, vaid on omamoodi sünnitunnistus, mis hõlbustab Balti riikide taasülesehitamist, tagades kodakondsusele ja muule seadusandlusele juriidilise baasi. Kui see ära võtta, jäävadki Balti riigid selliseks, nagu venelastele meeldib neid esitada: kolm endist Nõukogude vabariiki.

(Lubage mul teha isiklik kõrvalepõige: üks mu suurimaid pingutusi kahekümne aasta eest oli tagada, et Balti riikide iseseisvuse taastamise ja Nõukogude Liidu lagunemise vahele jääks võimalikult palju aega. Kui need sündmused oleksid toimunud samaaegselt, oleks Lääs pigem soovinud käsitleda Balti riikides toimuvat laiema protsessi osana, mitte aga omaette arenguteena. Selle tulemused oleksid olnud kohutavad.)

Samal ajal ei pea teadmise alalhoidmine minevikust kivistuma mingiks „lühikursuseks”, mis labastaks mineviku või takistaks inimestel sellest edasi minemast nende enda valitud teel. Niisuguse tasakaalu leidmine on keeruline, aga mitte võimatu, nagu on näidanud mitmed riigid, sealhulgas ka väikesed.

Ning lõpuks tuleb tegelda ka üleilmastumise probleemidega. Ma keskenduksin siinkohal ainult kahele aspektile. Ühelt poolt sooviti kangesti Euroopaga taasliituda ihkavalt Eestilt suveräänsuse loovutamist paljudes valdkondades, kus seda ei olnud pärast okupatsiooni lõppu veel täielikult jõutud kehtestadagi, ning Eesti oli sellega nõus. See tekitas mitmeid tõsiseid juriidilisi probleeme, veel enam aga psühholoogilist ebakindlust, millega ükski kolmest riigist pole väga hästi suutnud toime tulla. Kuidas näiteks institutsionaliseerida demokraatia riigiülesel tasandil veel enne, kui seda on täiel määral tehtud riiklikul tasandil? Kui nende vahel tekib konflikt, siis kuidas vältida toetuse kahanemist demokraatlikele protseduuridele riiklikul tasandil?

Teiselt poolt ähvardab üleilmastumine, mis ju iseenesest tähendabki nii inimeste kui ka kaupade ja kapitali vaba liikumist, üha tõsisemalt rahvuslikku identiteeti ja isegi rahvusriiki kui sellist. Kõige suurem on see oht just väikeriikide, näiteks Eesti, Läti ja Leedu puhul.

Hea võrdlus on see, kui lasta tilgal sinisel tindil kukkuda suurde veepudelisse. Jah, vesi võib võtta kergelt teistsuguse tooni, aga sinine kui selline kaob täielikult. Seepärast on hiiglaslikus maailmameres väikeriigid ohus – ja on tõenäoline, et mõned nende liikmed suhtuvad sellesse väga negatiivselt, eriti tingimustes, kus mõned suurriigid, sealhulgas nende traditsioonilised vaenlased, soovivad igati kasutada nii põhjalikke murranguid ära oma kasuks.

Äärmiselt tähtis on kindlaks määrata, mida kujutab endast rahvus ja milliseks see peaks kujunema.

Kõik see tähendab, et eestlased, lätlased ja leedulased peavad kõvasti vaeva nägema, et lisaks pelgalt rahvuslikule ellujäämisele kindlustada enda ellujäämine selgelt eristuva rahvusena. See tähendab, et Balti päritolu inimestel ja Baltimaade sõpradel seisab ees palju tööd, lausa nii palju, et keegi neist ei tohiks lubada, et praegune aastapäevapuhune  juubeldamine takistaks selle tõsiasja tunnistamist.

Lubage mul välja pakkuda kolm sammu, mida tuleks praegu ette võtta kindlustamaks, et meie järeltulijad võiksid tähistada neljakümnendat ja kuuekümnendat aastapäeva sama suure rahuloluga nagu meie praegu. Esiteks tuleb meil kõigil tunnistada, et ajalugu on järjepidev, et see ei ole läbi ja et ka edaspidi võib halbu asju juhtuda sama tihti nagu seni. 1991. aasta sündmused ei anna mingit garantiid, et tulevik ei võiks olla teistsugune. See peaks olema ilmselge ajal, mil kolm Balti riiki tähistavad oma iseseisvuse teist kahekümnendat aastapäeva, aga traagilisel moel liigagi sageli seda ei mõisteta.

Teiseks peame kõik mõistma ka seda, et suundumused Balti riikide naabruses ei ole kaugeltki soodsad: Venemaa on taas liikumas kohutavas ja hirmuäratavas suunas ning Lääs on leplik ja kindel, et kuidagi saab ikka kokkuleppe sõlmida ja olukorra lahendada. Sõnaga, Lääne suhtumine on täpselt samasugune nagu see, mis võimaldas seitsmekümne aasta eest Balti riikide allaneelamist. Selle vastu saavad kõige paremini võidelda need, kes armastavad Balti riike ja elavad Läänes. Me teame seda ja me peame seda välja näitama.

Kolmandaks tuleb meil endale tunnistada sedagi, et ees seisab palju raskem töö kui see, mis on juba seljataga. See ei pruugi näida just nii glamuursena ja ülesanded nii dramaatilisena, ent nad on olulised. 13. jaanuaril 1991. aastal, mis on juhtumisi mu sünnipäev, ostis abikaasa mulle sünnipäevakaardi, mille sõnum peaks minema korda meile kõigile. Sellele oli kirjutatud: „Kriisi võivad kõik üle elada, meid matavad enda alla igapäevamured.” Nüüd ongi meil tegemist igapäevamuredega ja kui me nendega korralikult toime tuleme, siis suudame ehk vältida katastroofe ning oleme võimelised pühitsema veel paljusid täie tõsidusega Balti imeks nimetatavate sündmuste aastapäevi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane