juuli 28, 2008

Balti ajaloo 100 tähtsaimat päeva

Tänu varasemale iseseisvumisele õnnestus Balti riikidel näidata, kui suurel määral erinevad nad teistest liiduvabariikidest, ja kui rängalt eksivad need, kes arvavad, et mittetunnustamispoliitika põhimõtted huvitavad veel ainult ajaloolasi.

Tänu varasemale iseseisvumisele õnnestus Balti riikidel näidata, kui suurel määral erinevad nad teistest liiduvabariikidest, ja kui rängalt eksivad need, kes arvavad, et mittetunnustamispoliitika põhimõtted huvitavad veel ainult ajaloolasi.


Paul Goble

Balti ajaloo 100 tähtsaimat päeva

Tänu varasemale iseseisvumisele õnnestus Balti riikidel näidata, kui suurel määral erinevad nad teistest liiduvabariikidest, ja kui rängalt eksivad need, kes arvavad, et mittetunnustamispoliitika põhimõtted huvitavad veel ainult ajaloolasi.

Sada päeva, mis kulus Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse de facto taastamisest 1991. aasta augustis kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni kaheteistkümneks iseseisvaks riigiks sama aasta detsembris, määrasid ja määravad seniajani selle, kuidas need riigid ennast näevad ning, mis veel olulisem, kuidas näevad neid riike teised maad.
Selle lühikese ajavahemiku tagajärjed on õieti olnud nende maade kodumaistele ja välismaistele saavutustele nii tähenduslikud, et neid võib pidada lausa kolme Balti riigi ajaloo sajaks kõige tähtsamaks päevaks.
Sellisele järeldusele viib meid kolm olulist asja. Esiteks jäädvustasid Balti riigid, kui taastasid oma iseseisvuse enne Nõukogude Liidu lagunemist, ennast lääne suurriikide teadvusse maadena, mis seisavad lahus neid okupeerinud NSV Liidust. Teiseks püsisid nad õigusliku järjepidevuse rajal, mis oli olnud mittetunnustamispoliitika tuum ja mis pakkus baasi Balti riikide põhiseadusliku ja õigusliku korra taastamiseks. Kolmandaks õnnestus Eestil, Lätil ja Leedul tagada nende kiire vastuvõtmine Euroopa Liitu ja NATOsse, mis ei ole seniajani õnnestunud ühelgi teisel endisel liiduvabariigil.
Kõik kolm põhjust väärivad lähemat käsitlust, kuid nende kogumõju saab arvatavasti kõige paremini aduda, kui mõelda sellele, mis oleks juhtunud Eesti, Läti ja Leeduga juhul, kui nad oleksid oma iseseisvuse taastanud samal ajal, kui selle said, sageli üldse esimest korda, teised liiduvabariigid.
Balti riigid oleksid sel juhul olnud märksa nigelamas olukorras. Ühelt poolt oleks nende õiguslik eripära kippunud paljudes maailma riikides tähelepanuta jääma ning kolmele riigile oleks avaldatud tohutut survet võtta vastu samalaadne kodakondsusseadus, mis hakkas kehtima ülejäänud tosinas riigis, ning ühineda mingil moel Sõltumatute Riikide Ühendusega, kus Venemaa oli domineerival positsioonil. Mõlemad sammud oleksid ELi ja NATO liikmesuse vähemalt põlvkonnaks edasi lükanud.
Teiselt poolt poleks nad pälvinud lääne valitsuste silmis sellist tähelepanu, nagu nad pälvisid 1991. aasta sügisel, sest Lääs poleks pidanud sel juhul mõtlema mitte ainult sellele, kuidas suhelda Balti riikidega, vaid ka sellele, kuidas suhelda Venemaa Föderatsiooni ja teiste endiste liiduvabariikidega. Kui Balti riigid oleksid sattunud sellisesse seisundisse, poleks neil arvatavasti olnud võimalik pidada lääne esindajatega nii kõrgetasemelisi kohtumisi ning tõenäoliselt poleks ka Lääs saatnud Tallinna, Riiga ja Vilniusse nii silmapaistvaid diplomaate.
Võib-olla mõne jaoks tunduvad nii ammused asjad ebaolulisena, kuid eestlased, lätlased ja leedulased teavad vahest paremini kui ükski teine rahvas Euroopas, et minevik, olgu tegu aastaga 1920, 1940 või 1991, ei haihtu lihtsalt selle tõttu, et aastad tulevad peale. Kõigi kolme riigi elanikud mäletavad veel, et 1940. aasta sai seda tähtsamaks, mida lähemale jõudis 1991. aasta. Ning seesama kehtib ka nende saja päeva kohta, mis jäävad Balti riikide iseseisvuse taastamise ja Nõukogude Liidu lagunemise vahele.
Baltimaade eripära taaskinnitamine
Nii Balti riikide elanikud kui ka enamik lääne valitsusi oli alati seisukohal, et Balti riigid erinevad fundamentaalselt Nõukogude Liidust, mis oli need okupeerinud Teise maailmasõja ajal. Vabanenud de facto sellest okupatsioonist 1991. aasta augustis, kinnitasid Eesti, Läti ja Leedu taas oma eripära – seekord ajal ja viisil, mis suutis vastu seista mõningatele avaldustele, mis seadsid selle eripära kahtluse alla.
Kui Eesti, Läti ja Leedu taastasid 1991. aasta augusti lõpul de facto iseseisvuse, arvasid mõned lääneriikide juhid, kes olid keeldunud tunnustamast nende okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, avalikult, et väiksema või suurema innuga viiekümne aasta kestel aetud mittetunnustamispoliitika on nüüd oma sihi saavutanud. Sellised rõõmsad avaldused andsid märku, et mittetunnustamispoliitika on ajalukku vajunud.
Kui kolm riiki oleksid saavutanud iseseisvuse koos teiste liiduvabariikidega, oleksid sellised Lääne avaldused võinud kahandada erinevusi okupeeritud Balti riikide ning Nõukogude Liidu teiste vabariikide vahel nii lääne valitsuste ja avalikkuse silmis kui ka isegi teatud osa Balti riikide elanikkonna seas.
Kuid nüüd oli Eesti, Läti ja Leedu diplomaatidel kolm kuud aega vaeva näha, et kinnistada traditsioonilist toetust, mis oli läänes nende riikide suhtes valitsenud okupatsiooni ajal. Nii suutsid kolm riiki 1991. aasta sügise saja päeva ajal püsida maailma tähelepanu keskpunktis ning Tallinnal, Riial ja Vilniusel õnnestuski näidata, kui suurel määral erinevad nad teistest liiduvabariikidest ja kui rängalt eksivad need, kes arvavad, et mittetunnustamispoliitika põhimõtted huvitavad veel ainult ajaloolasi.
Õigusliku järjepidevuse taaskinnitamine
Selgitamine, et Eesti, Läti ja Leedu erinevad teistest liiduvabariikidest, polnud väga raske, eriti kui arvestada Balti rahvaste kangelaslikke pingutusi 1990.-1991. aastal. Kuid 1991. aasta sügise sada päeva andsid nii neile kui ka nende toetajatele läänes võimaluse mitte lihtsalt kinnitada seda üldist arusaama, vaid ka õigusliku järjepidevuse printsiipi, mis on sellest ajast alates olnud nende kolme riigi poliitika kindel alus.
Vabanedes Nõukogude okupatsiooni alt just sel ajal ja just sel moel, suutsid kolme Balti riigi valitsused tagada rahvusvahelise tunnustuse ning toetuse ideele, et nad ei loo midagi uut, vaid pigem taastavad varem olnut. Seetõttu said nad taastada seadusliku valitsuse märksa kiiremini ja tõhusamalt kui teistes liiduvabariikides ning lisaks tähendas õigusliku järjepidevuse põhimõtte rahvusvaheline tunnustamine seda, et kolm riiki võisid oma kodakondsuse määratleda just nii, nagu nad seda ise soovisid.
Kui 1991. aasta sügisel poleks õigusliku järjepidevuse põhimõtet uuesti kinnitatud, oleksid kolm Balti riiki sattunud väga suure surve alla ning pidanud võib-olla omaks võtma niinimetatud nullvariandi, nagu tegid hiljem teised liiduvabariigid. Arvestades vähemalt kahe Balti riigi poliitilist ja demograafilist tegelikkust, oleks see veelgi süvendanud neid poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme, millega nad iseseisvuse taastamise järel nagunii silmitsi seisid.
Veel olulisem on see, et 1991. aasta sügisel õigusliku järjepidevuse põhimõttele rahvusvahelise toetuse tagamisega olid Eesti, Läti ja Leedu võitnud endale palju paremad positsioonid, millelt vastu seista Venemaa Föderatsiooni hiljem esitatud nõudmistele, et nad käituksid samamoodi nagu – kui kasutada Moskva kõnepruuki – teised “endised liiduvabariigid”. Lääs toetas õiguslikku järjepidevust kui mittetunnustamispoliitika osa, aga ehkki lääne valitsused olid arvamusel, et mittetunnustamispoliitikat on saatnud edu, ei loobunud nad tänu Baltimaade juhtide ja nende lääne toetajate pingutustele toetamast õigusliku järjepidevuse põhimõtet ka edaspidi. Kui poleks olnud äärmiselt sobivat sajapäevast intervalli, on võimalik ja isegi usutav, et lääs oleks võinud sellest loobuda.
Euroopas, aga mitte Euraasias
Kuigi Balti riikide eripära ja õigusliku järjepidevuse põhimõtte taaskinnitamine oli väga oluline, tagas Eesti, Läti ja Leedu kerkimine maailmakaardile 1991. aasta augustis suurel määral selle, et nad kaasati Euroopa ja Atlandi institutsioonidesse, mitte aga Euraasia omadesse (näiteks SRÜ). Kui Balti riigid oleksid iseseisvaks saanud koos teiste liiduvabariikidega, oleks neil olnud märksa raskem saavutada olukorda, kus nende taasliitumine Euroopa ja läänega oleks enesestmõistetav.
Tegelikult ütleski üks Ameerika kõrgem diplomaat hulk aastaid hiljem Balti riikide juhtidele, et parim asi, mida Baltimaad on teinud, on mitteühinemine SRÜga. Need sõnad pidid osutama, kui erinevalt käsitleb Lääs Balti riike, aga samal ajal annavad need märku, et vähemalt Washingtonis ja mõnes teises lääne pealinnas ei olnud välistatud just nimelt sellise sammu toetamine, kui Eesti, Läti ja Leedu oleksid maailmakaardile ilmunud koos teiste liiduvabariikidega.
SRÜ loomise ajaks tegutsesid Balti riikide pealinnades juba lääneriikide saatkonnad, Euroopa Ühenduses ja NATOs olid loodud töögrupid nendega tegelemiseks ning üha rohkem kõlas üleskutseid kaasata kolm riiki kiiresti lääne kahte põhiinstitutsiooni. Nõukogude juhtkond nägi samal ajal vaeva impeeriumi kooshoidmisega ega suutnud sellistele sammudele tõhusalt vastata. Selleks ajaks kui Nõukogude Liit kokku varises ja selle asemele tekkis Venemaa valitsus, mis oli valmis seisma vastu lääne institutsioonide laienemisele ida poole, oli õige aeg Moskva jaoks juba möödas. Ent aeg püüdlusi teoks teha ei olnud möödas Eesti, Läti ja Leedu jaoks, keda saatiski edu.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar