juuli 1, 2008

Aserbaidžaani uus naftarikkus: õnnistus või needus?

Äkki saabunud jõukus on loonud olukorra, kus ühest allikast laekuv raha loob sõltuvuse, mis takistab teiste valdkondade arengut.

Äkki saabunud jõukus on loonud olukorra, kus ühest allikast laekuv raha loob sõltuvuse, mis takistab teiste valdkondade arengut.


Paul Goble

Aserbaidžaani uus naftarikkus: õnnistus või needus?

Äkki saabunud jõukus on loonud olukorra, kus ühest allikast laekuv raha loob sõltuvuse, mis takistab teiste valdkondade arengut.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti, mis ei pruugi kattuda Aserbaidžaani Diplomaatiaakadeemia seisukohtadega.
Nagu paljudes riikides, on ka Aserbaidžaanis hiljutine naftarikkus olnud küll õnnistuseks – aga mitte ainult. Ühelt poolt on nafta muutnud Aserbaidžaani rahvusvahelisel tasandil olulisemaks, kui ta võiks muidu olla, ning nafta müügist ja transiidist saadav tulu on taganud riigile enneolematult suured ressursid. Teiselt poolt on see aga suurendanud välist sekkumist Aserbaidžaani siseasjadesse, süvendanud radikaalselt kasvanud sissetulekute erinevuse tõttu ühiskondlikke pingeid ning võimaldanud valitsusel tegutseda piiranguteta, mida vältimatult tekiksid, kui vahendeid hangitaks maksude tõstmise kaudu.
Kuna ei positiivsed ega negatiivsed tagajärjed pole veel lõplikult avaldunud, on praegu vara öelda, kas Aserbaidžaani naftarikkus on rohkem õnnistuseks kui needuseks või vastupidi. Vastus sõltub nii Aserbaidžaani valitsuse ja rahva edasistest otsustest, naftatootmise ja transiidi arengust Aserbaidžaanis kui ka rahvusvahelisest majanduslikust ja geopoliitilisest keskkonnast.
Kindel on siiski see, et naftarikkus etendab Aserbaidžaani elus järgmise põlvkonna vältel väga suurt osa, millest olulisemaks võivad vahest osutuda ainult riigi geograafilisest asukohast tingitud tagajärjed. Seepärast on see ka olulise tähendusega teema ning juba nüüd võib välja tuua tegurid, mis mängivad oma osa selles, kas naftarikkusest saab Aserbaidžaanile pigem tulu või kahju tõusma. Käesoleva artikli eesmärk ongi nende tegurite esitamine, pidades mõistagi silmas kogu ebakindlust, mis kaasneb tuleviku ennustamisega.
Veel 25 aasta eest teenis Aserbaidžaan rohkem veini- kui naftamüügist. Aga Mihhail Gorbatšovi alkoholivastane kampaania, tõik, et Armeenia on okupeerinud viiendiku riigist, ning naftahinna plahvatuslik kasv on loonud olukorra, kus see Lõuna-Kaukaasia riik teenib tohutult palju enam Kaspia mere energiakandjate müügist ja transiidist kui kogu ülejäänud kaubaartiklite ja teenuste müügist kokku. Juba käesoleva kümnendi algul hakkasid paljud analüütikud nimetama Aserbaidžaani «petrodollaririigi» näiteks.
Selline areng, mida viimasel paaril aastal on kiirendanud naftahinna järsk tõus ning Aserbaidžaani edukas lõimumine Lääne vajadusi rahuldavate naftavoogude pakkumisse Bakuu-Ceyhani torujuhtme kaudu, on toonud kaasa kolm kahetahulist tagajärge.
Esiteks on sellega kaasnenud enneolematu jõukus. Ehkki Bakuu oli juba 125 aasta eest ühe esimese naftabuumi kese, ei osanud varem keeg ei linnas ega kogu riigis isegi ette kujutada nii tohutut tulu ja tagajärgi, mida äkiline rikkusepuhang avaldab Aserbaidžaani ühiskonnale, poliitikale ja rahvusvahelistele suhetele.
Teiseks tuleb öelda, et kuigi Bakuu on alati olnud turgi maailma intellektuaalne keskus ning Aserbaidžaan on nii oma elanikkonna suuruse kui ka väga suure kaasmaalaste arvu tõttu Iraanis ja mujal etendanud väga paljude inimeste jaoks tähtsat osa, sõltuvad riigi tänased positsioonid maailmas otseselt naftast, mida ta välja pumpab, vahendab ja välismaale müüb. Seda kajastavad nii Aserbaidžaani ja teiste riikide juhtide avaldused kui ka sammud, mida astuvad Aserbaidžaan ja asjahuvilised välisriigid.
Kolmandaks on uus rikkus tohutult mõjutanud riigi sisemist olukorda. See võib tekitada tohutu sissetulekute erinevuse ja nakatada ühiskonna niinimetatud hollandi haigusega; see võib aidata kaasa uue infrastruktuuri loomisele, mis lubaks Aserbaidžaanil õitseda ka siis, kui nafta otsa saab; see võib panna aluse laialdasele korruptsioonile ja vastutustundetute valitsuste esilekerkimisele. Aga kõik kolm tagajärge võivad avalduda ka samaaegselt ja üksteist mõjutades, nagu ongi väga sageli samalaadses olukorras juhtunud.
Kõik kolm tegurit väärivad lähemat vaatlemist.
Naftarikkuse puhul on kindlasti vaja meeles pidada kolme asja. Esiteks on naftast tulenev rikkus kujutlematult suur, suurem kui mis tahes jõukuse kasv, mida ükspuha milline riik on nii lühikese aja kestel näinud. Seepärast ei ole ka võimalik kuidagi planeerida, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Tänase Aserbaidžaani elu üks huvipakkuvamaid tahke on see, et valitsus kohendab igal kuul riigieelarvet, sest sellesse laekub palju enam raha, kui keegi oskab ette näha.
Teiseks on tegemist nii-öelda rantjeerahaga. See langeb ootamatult osaks inimestele ja valitsustele, kes geograafilise juhuse läbi valdavad ressurssi, mitte ei ole pikaajalise töö ja investeeringute tulemus. Rantjeeraha tulv loob omamoodi kullapalaviku ja tekitab inimestes tunde, et asjast peab otsekohe kasu lõikama, sest keegi ei saa olla kindel, kui kaua õnnistatud seisund kestab. Kestus ongi tõepoolest ettearvamatu. Mitmete ennustuste kohaselt – enamik neist on pärit väga pessimistliku meelestatusega inimeste sulest – tundub siiski üsna usutav, et Bakuus viimasel paarikümnel aastal sündinud näevad veel oma silmadega aega, mil nafta lõpeb. Siis lõpeb ka naftajõukuse kasv – ning see võimalus, mida praegu tahavad üsna vähesed siiralt tunnistada, ripub Damoklese mõõgana ka tänase rõõmupuhangu kohal.
Kolmandaks – et see jõukus on puhas õnnemäng, ei pea isegi paljud aserid (aga veel enam välismaalased) selle tänaseid valdajaid nendeks päris õigeteks naftarikkuse omanikeks. See tekitab aseri ühiskonnas pingeid, muutes paljud neist, kes ei ole jõukuse kasvamisest veel kasu saanud, radikaalsete muutuste pooldajaks. Samuti tekitab see pingeid välismaal, sest kadedus on inimsuhetes etendanud alati arvatust suuremat osa ning määrab väga oluliselt, kuidas suhtutakse neisse, kellele on langenud sülle tohutu õnn ja rikkus.
See toob meid teise punkti juurde, milleks on tähtsus, mille Aserbaidžaan on omandanud teiste silmis. Kõigi välisriikide ühise arvamuse kohaselt on Aserbaidžaan vaieldamatult Lõuna-Kaukaasia tähtsaim riik. Põhjuseks ei ole mõistagi külalislahked inimesed, muistsed traditsioonid ega kultuuriline mitmekesisus ja avatus. Põhjuseks on ikka nafta.
Lääs, sealhulgas nii Euroopa Liit kui ka Ühendriigid, pühendavad Aserbaidžaanile palju enam tähelepanu kui sama piirkonna teistele riikidele, sest nad vajavad seda, mida Aserbaidžaanil on müügiks pakkuda. Venemaa Föderatsioonile on Aserbaidžaani nafta praegu isegi tähtsam kui riigi geopoliitiline asukoht sillana Iraani ja islamimaailma. Üks Aserbaidžaani kommentaator sõnas hiljaaegu, et Venemaa juhtkonnale on «Gruusia tee, Armeenia tööriist ja Aserbaidžaan auhind». Sellega ei saa nõustumata jätta, ehkki vähesed söandaksid seda nii selgelt välja öelda.
Huviga kaasneb nii sügavam tähelepanu kui ka suurem osalus, mida Bakuu sõltuvalt olukorrast hindab heaks või halvaks. Välisriigid pühendavad lihtsalt palju enam tähelepanu Aserbaidžaanis toimuva jälgimisele kui sellele, mis toimub majanduslikult ja seeläbi ka strateegiliselt vähemolulisemates riikides. Kuid sageli lähevad nad jälgimisest ka kaugemale. Välismaise sekkumise määr majandustegevuse, luure ja muu tegevuse kujul on Aserbaidžaanis palju suurem kui paljudes teistes riikides ning suhteliselt noore riigi valitsusel on sellega päris keeruline toime tulla.
Naftarikkuse mõju kolmas tahk on ühtlasi kõige tähtsam: jõukuse tagajärjed Aserbaidžaani sisemisele olukorrale. Siin võib välja tuua viis olulisemat tegurit.
Esiteks on naftarikkus tekitanud tohutu sissetulekute ebavõrdsuse, nii et Gini koefitsient on kaks või isegi kolm korda kõrgem kui enamikus arenenud riikides. Rikkus saabus üleöö, kusjuures mõned said sellest kasu ja teised jäid ilma põhjustel, mis pole kaugeltki selged ja läbipaistvad. Seetõttu on korruptsioonikahtlused laialt levinud. Kõige otsustavama tähendusega on vahest see, et jõukuse tekitatud majanduslik lõhe on kõigil väga selgelt silme ees: Bakuus kõrguvad uued pilvelõhkujad lagunevate agulite kohal, kusjuures mõlema elanikud põrkavad iga päev kokku. See ei ole sugugi hea retsept kodanikurahu tagamiseks.
Teiseks on jõukus lausa revolutsiooniliselt suurendanud ootusi. Ajal, mil nende kätte on jõudnud nii palju raha, on aserid käitunud ja õhutanud ka oma juhte käituma nii, nagu ei lakkaks rahavood kunagi. Lõpuks see siiski juhtub – 20 aasta pärast või ka 50 aasta pärast, selles ei ole keegi kindel –, aga juba enne seda muutub aseri eliidil aina raskemaks toime tulla kõrgenenud ootustest tingitud nõudlusega. Kui nad seda ei suuda, tekib reaktsioon, mis võib nad ka minema pühkida, kui nad just ei oska väga targalt talitada või kui neil tõesti tohutult ei vea.
Kolmandaks on jõukus tekitanud nähtuse, mida mõned nimetavad hollandi haiguseks: olukorra, kus ühest allikast laekuv raha loob sõltuvuse, mis takistab teiste asjade arengut. See muudab sellistel riikidel nagu Aserbaidžaan ülemineku naftajärgsesse keskkonda palju raskemaks ja pole isegi välistatud, et peaaegu võimatuks.
Neljandaks süvendab tohutu sissetulekute kasv vältimatult korruptsiooni. Kui liikvel on nii palju raha, riiklikud struktuurid on endiselt nõrgad või vähemalt ebakindlad ning ühiskonna kõlbelist palet rikub jätkuvalt pikaajalise nõukogude okupatsiooni mõju, võivad rahamehed osta kõike, mida hing ihkab. Sellel on ohtlikud tagajärjed nii mikro- kui ka makrotasandil.
Toome vaid ühe, aga siiski äärmiselt ilmeka näite. Möödunud aasta lõpul korraldatud küsitluse põhjal maksavad 75 protsenti Aserbaidžaani tudengitest õppejõududele paremate hinnete saamiseks altkäemaksu. Kui see on õige – mõned on küll küsitluse tulemused kahtluse alla seadnud –, siis kujutab see riigile intellektuaalses mõttes surmaotsust, sest nii tekib terve põlvkond inimesi, kes on saanud diplomi ja sellega kaasnevad kvalifikatsiooniootused ilma tegelike oskusteta. Võib isegi öelda, et see on kõige hullem korruptsiooniliik, mis võib ühiskonda tabada.
Viiendaks loovad uus jõukus ja tõik, et suur osa sellest jõuab valitsuse taskusse, äärmiselt ohtliku poliitilise olukorra. Ehkki on õige, et maksude kehtestamise võim tähendab hävitusvõimu, on õige ka see, et valitsus, kes ei tõsta oma programmide rahastamiseks makse, riskib sattuda edaspidi väga ohtlikku olukorda. Kui valitsus palub rahvalt maksude kujul raha, muudab ta end otsekohe vastutavaks selle kulutamise eest ning kaasab ka rahva riigi elu mõjutavate otsuste langetamisse. See kehtib sõltumata sellest, kas riigis valitseb demokraatia või mitte. Aga kui valitsusel on piisavalt raha, et makse mitte tõsta, siis tekib väga tõsine vastutustundetu käitumise levimise oht.
Parimal juhul talitab valitsus vastutustundlikult ning loob mõne erifondi, millest rahastatakse infrastruktuuri ja hariduse edendamist. Seda on püüdnud teha ka Aserbaidžaan, ehkki nii riigis endas kui mujal väidavad paljud, et see on olnud palju tagasihoidlikum kui teistes riikides, näiteks Araabia Ühendemiraatides. Kui rahvas peab lootused paremale tulevikule rajama „vedamisele“, siis tuleb muret tunda, sest alati lihtsalt ei pruugi „vedada.“ Praegu võib öelda, et Aserbaidžaan on uuest naftarikkusest rohkem kasu kui kahju saanud, aga on päris selgusetu, kas seda võib öelda ka 50 või isegi viie aasta pärast – ja see on küsimus, millest sõltub rohkemgi kui ainult Aserbaidžaani ja aserite saatus.
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar