Arvamusfestivali arutelu: teaduskoostöö võimalikkusest julgeolekukriisis

Juurik: Mis on viimase pooleteise aasta jooksul muutunud koostöös Venemaaga?

Leete: Viimase pooleteise aasta jooksul on teadlase jaoks, kes uurib või tahab käia Venemaal, toimunud palju muutusi. Pidevalt on olnud vaja nuputada, kuidas uurimist läbi viia. Juba enne sõda olid Covid-19 pandeemia tõttu kehtestatud reisipiirangud, aga see jättis ikkagi alles telefoni ja interneti teel kommunikatsiooni pidamise võimaluse. Sõda pärssis koostööd veegi, sest meil on nüüd üldine poliitika, et institutsionaalset koostööd ei tee. Aga kuhu tõmmata piiri institutsionaalse suhtluse ja individuaalse suhtluse vahel, kui mu Venemaa kolleegid esindavad ka mõnda asutust? Me alles tegeleme selle piiri määramisega.

Rosend: Turvariskid pole uus teema. Kui me räägime andmekaitsest, intellektuaalomandi kaitsest, teadustulemuste rakendamisest ja kommertsialiseerimisest, siis see kõik hõlmab ka turvariske. Lihtsalt viimased geopoliitilised sündmused on seda teemat rohkem esile toonud ning nii teadlased kui avalikkus teadvustavad võimalikke riske enam. Oleme tundlikus olukorras, mis nõuab tähelepanu, aga teisalt on huvitav avastada, kuhu see välja viib. 

Euroopa Liidu tasandil töötatakse praegu intensiivselt Euroopa teadusdiplomaatia raamistiku tugevdamise nimel. Selle raamistiku abil saame toetada Euroopa Liidu ja liikmesriikide välis- ja julgeolekupoliitikat ning kujundada põhimõtteid punktides, mis puudutavad teadust ja rahvusvahelist koostööd. See hõlmab nii teaduspõhise poliitika kujundamist kui ka diplomaatia panust teaduse arengusse. See raamistik annab meile reaalse ettekujutuse, kuidas üldse saame ühiselt kavandada edasist koostööd. 

Kuhu tõmmata piiri institutsionaalse suhtluse ja individuaalse suhtluse vahel, kui mu Venemaa kolleegid esindavad ka mõnda asutust? Me alles tegeleme selle piiri määramisega.

Art Leete

Saks: Kogu olukord Venemaa suhtes on muutunud üsna mustvalgeks, mis varem nii selgelt esil ei olnud. Kui meenutada, siis sõda Ukrainas hakkas juba 2014. aastal, sellele eelnes agressioon Gruusias 2008. aastal. Need sündmused siiski mustvalget hinnangut kaasa ei toonud. Nüüd on varjundid kadunud ning aina raskem võib olla selgitada, miks üldse Venemaaga koostöö tegemist jätkata. 

Samas ei arva ma, et Venemaad võiks olla võimalik täielikult isoleerida või see oleks praktiliselt kasulik. Aga südamlik koostöö Venemaa teadlastega ei ole eetilises plaanis põhjendatav. See võib olla dilemma inimestele, kes praegu suhtlevad edasi oma Venemaa tuttavatega: mis siis, kui need inimesed osutuvad tulevikus mingi definitsiooni järgi kurjategijateks? Selle üle tasub mõelda.

Eesti kontekstis puudutab Vene kolleegidega koostöö tegemise küsimus vanemat põlvkonda, nooremat märksa vähem. See pole proovikivi mitte ainult teadlaste jaoks, vaid ka laiemalt, sest lisaks ametlikele koostööprojektidele on paljudel vanematel inimestel varasemal ajal tekkinud sotsiaalsed suhted Venemaal elavate inimestega. Need on nüüd omandanud teistsuguse tähenduse. 

Väga palju suhtlust on katkenud, mis on ka loomulik, sest Venemaale jäänud inimesed ei saa avalikult Kremli otsuseid kritiseerida. Näiteks David Vseviov on esile toonud, kuidas tema head sõbrad-tuttavad Venemaal nüüd mõne küsimuse peale viivad jutu kõrvale või teatavad, et neil hakkas kiire ja lõpetavad jutu ära. Seda olukorda tagasi painutada ja suhtlust taastada on võimalik ainult siis, kui sõda lõppeb ja sellest on õigeid järeldusi tehtud.

 

Venemaa plaan võibki olla kasutada rahvusvahelisi koostööprojekte suhete silumiseks ehk teadust hakatakse rakendama julgeolekupoliitika tööriistana.

Märt Volmer

Volmer: Kui võtta lai vaade ajaloole, siis on näha, et kui riigid tahavad omavahelisi halbu suhteid parandama hakata, siis esimesena alustataksegi väikestest sammudest kultuuri- ja teaduskoostöös, sest need on pehmed ja meeldivad teemad, millele on justkui raske vastu olla. Samas ei maksa unustada, et sellistes riikides nagu Venemaa või Hiina on selliste projektide taga tihtipeale hoolikalt valitud tegelased, kes suudavad projekti läbi viia nii, nagu riik soovib. Venemaa plaan võibki olla kasutada rahvusvahelisi koostööprojekte suhete silumiseks ehk teadust hakatakse rakendama julgeolekupoliitika tööriistana. See erineb demokraatlikest riikidest, kus kontseptsioon teadlaste sõltumatusest on hoopis teine. 

Rosend: Rõhutada tuleb, et riikidevahelise koostöö aluseks on usaldus, aga usaldus Venemaa suhtes praegu täiesti puudub. Usalduse taasehitamine võtab aastaid ka juhul, kui Venemaal toimuvad demokraatial ja rahvusvahelised õigusel põhinevad muutused.

Juurik: Milliseid soovitusi või juhiseid anda Eestis elavatele inimestele, kes tahavad individuaalsel tasandil suhteid hoida?

Volmer: Need küsimused olid teravalt esil nii Arktika nõukogus kui CERNis. Minu nõuanne on kaheosaline: kus saab koostööd vältida, seda tuleb vältida. Seda on Euroopa Liit teinud näiteks Horisondi projektis. Kus saab, tuleb teaduskoostöö lõpetada. Kus aga mõistlik, seal koostöö peatada ja külmutada. Praegune olukord ei ole lühiajaline, seega on vaja strateegilist kannatlikkust ja tasakaalupunkti otsimist. Isiklikke suhteid kohe ja lõplikult purustada ei maksa. Ka Ukraina enda seisukoht on, et totaalne suhete katkestamine pole mõistlik. Tuleb olla kannatlik ja sõja lõpp ning sellele järgnev olukord ära oodata.

Saks: Autoritaarsetes süsteemides nagu Venemaal, aga ka paljudes teistes riikides üle maailma, pole ükski teadus- või kultuuriinstitutsioon sõltumatu, vaid on riigi osa ja riigi käepikendus. See ei tähenda, et inimesed on automaatselt riigi kaastöötajad. Mõnes mõttes nad on küll, aga kui näiteks kõrvutada Eestit ja Nõukogude okupatsiooni, siis on näha, et isegi nii selge kaasus nagu Juhan Smuuli küsimus tekitab ühiskonnas väga vastakaid arvamusi. 

Teame, et Venemaal praegu väljaspool neid institutsioone inimesed töötada ei saaks, nad on sõltuvad riiklikust toetusest. Seetõttu ei tahaks hakata üldistatult rääkima, et iga inimese puhul on võimalik ühtmoodi lähendada. Tuleb teada tema tausta ja iseloomu, et sobiv suhtumine valida. Samuti tuleb meeles pidada, et Venemaa on teistsugune ühiskond. Paljud inimesed, kes tahavad olla ausad ja sõltumatud, on Venemaalt lahkunud või lahkumas, aga kõigil ei ole see võimalik. Sinnajäänud on väga halbade valikute ees.

 

Autoritaarsetes süsteemides nagu Venemaal, aga ka paljudes teistes riikides üle maailma, pole ükski teadus- või kultuuriinstitutsioon sõltumatu, vaid on riigi osa ja riigi käepikendus.

Rainer Saks

Leete: Teadlased on pandud praegu olukorda, kus nad peaksid olema üksiti ka julgeolekueksperdid ning iga kontakti selle pilguga hindama. Selle puhul on olnud teatavat naiivsust, aga mis parata, julgeolekualast nutikust ei saa inimestele pähe panna ning see ei peakski olema teadlaste esimene ülesanne. 

Kruvide kinni keeramine ja inimeste kontrollimine hakkas Venemaal pihta juba enne sõda. Näiteks etnograafiauuringute puhul Põhja-Venemaal käis lõpuks mõni julgeolekutöötaja kogu aeg kaasas, kes tegi raporteid ja aruandeid, ühtegi sammu ei saanud iseseisvalt teha. Moskvas või Peterburis poleks see reaalne olnud, sest välismaalasi oli liiga palju, et neid niimoodi karjatada, aga põhjas olin ma julgeolekuorganitele heaks kingituseks. Niimoodi aga ei saa andmeid koguda, sest siis saab ka FSB kõikidele andmetele ligipääsu. 

Rosend: Inimesed, kes põgenevad autoritaarse süsteemi eest, ei ole alati sellele korrale põhimõtteliselt vastu, vaid võib-olla lihtsalt ei taha elada sanktsioonide all. Meie peamine väljakutse ongi teha vahet, mis on autoritaarsest riigist lahkuja tõeline motivatsioon. See ülesanne ei ole kerge.

Juurik: Julgeolekuhuvid on laiemad kui ainult Venemaa. Kui meenutada, siis 2021. aastal mõisteti Eestis süüdi Tallinna Tehnikaülikooli teadur Tarmo Kõuts, kes töötas Hiina sõjaväeluure jaoks. Kas sellel juhtumil oli ka mõju Eesti teadlastele või teaduskoostööle?

Saks: Tehnilise poole pealt saan seletada, et kui teete koostööd riikidega nagu Venemaa, Hiina või Iraan, siis sealne julgeolekusüsteem hindab teie väärtust: kas teie töö valmistab neile ohtu või vastupidi, kas teid on võimalik ära kasutada. Kõige kurvem on see, kui hinnatakse, et teadlane või mõne muu elukutsega inimene on kergesti ärakasutatav ja naiivne. Need inimesed ei saa tihtipeale aru, et nad satuvad mingite mängude keskele ning neid kasutatakse kellegi või millegi diskrediteerimiseks. Värbamise puhul ei järgne tavaliselt aktiivne ja nähtav tegevus, vaid vaikne kaasamine: inimese jaoks nihutatakse eetilist piiri kogu aeg edasi, et ta kaasa tuleks. 

Kui ettevalmistamata üksikisiku vastas on selliselt tegutsevad eksperdid, on väga raske neile vastu seista nii, et samal ajal oma professionaalset tööd jätkata saaks. Need on keerulised juhtumid. Kui keegi kohtus süüdi mõistetakse, peab kohus olema täiesti veendunud, et ta tegi teadlikku kaastööd. Hiina lugu oligi õpetlik, sest esiteks polnud tegemist Venemaaga – me oleme harjunud alati kõike paigutama Venemaa konteksti, aga tegelikult on ohtlikke riike teisigi. Teiseks näitab see, et riigile väärtuslikku informatsiooni on enam kui ainult riigisaladusega kaetud teave ning sellest tuleb teadlik olla, mitte alati kõike avaldada. Tuleb siiski tunnustada, et teadlasi ja spionaaži puudutavad kaasused on Eestis erandlikud, Eesti teadlased on suutnud luuret vältida.

Volmer: Eestis on naiivsuse tase olnud madalam, sest meil on põlvkond, kes veel isiklikult mäletab KGB 1. osakonda ja välisluuret. Ka nooremate seas on teadlikkus kõrge. Iga juhtumiga saame paremini aru, mis on riskid, kuidas varjatud huve ära tunda ja neid vältida. 

Mõttekohaks on ka riikide kategoriseerimine ja selle alusel sobiva taktika valimine. Vaenulike riikide puhul võib olla see lihtsamgi, aga kuhu paigutada näiteks Araabia riigid? Nad ei ole otseselt meie vastu vaenulikud, aga lähtuvad välispoliitikas teistest alustest ning seda tuleb arvesse võtta. 

Juurik: Kui tegemist pole otseselt riigisaladusega kaetud infot omava inimesega, siis kuidas võib teadlasel tekkida arusaam, et ta võib välisluurele huvi pakkuda? 

Rosend: Ma laiendaks küsimust nii palju, et see ei puudutada ainult teadlasi, vaid ka ettevõtlust, mis teeb rahvusvaheliselt palju koostööd nii teiste ettevõtetega kui ka teadus- ja arendusasutustega. Turvariskide olemasolu pole enam valdkonnaga otseselt seotud, sest kuigi mõned valdkonnad on tundlikumad, ei pea enam olema tegu strateegiliselt või sõjanduslikult olulise valdkonnaga. Ükskõik mis lahendust saab kohandada vastavalt vajadustele ning lahenduste võimalik ülekanne valdkondade vahel ei pruugi ilmselge olla. Näiteks mõned aastad tagasi oli Norras juhtum, kus Hiina päritolu teadlane uuris tuulikulabade aerodünaamikat. Hiljem selgus, et sama teadlane rakendab oma tulemusi Hiinas raketitööstuses. Kunagi ette ei tea.

Saks: Selliste riikide eriteenistustele on püstitatud ülesanne varastada teadustehnoloogia saavutusi ja uurimistulemusi, nii et ei otsita ainult riigisaladusi, vaid ka intellektuaalset omandit, mida saaks oma riigis kasutada nii militaar- kui ka täiesti tavalistel elulistel otstarvetel. 

Turvariskide olemasolu pole enam otseselt seotud valdkonnaga, sest ükskõik mis lahendust saab kohandada vastavalt vajadustele ning lahenduste võimalik ülekanne valdkondade vahel ei pruugi ilmselge olla.

Julia Rosend

Volmer: Euroopa riikides on kontrolli all, kuidas andmeid hoitakse ja kasutatakse. Aga teiste riikide puhul ei ole see kindel, nii et tuleb endalt küsida, kas ma tahan, et minu kogutud andmeid ja teadustöö tulemusi kasutatakse ära mittedemokraatlike süsteemide tugevdamiseks. 

Saks: Võrdluseks, kui Eesti riik hakkas agaralt pakkuma oma X-tee lahendusi, siis oli märgata, et selle vastu hakkasid huvi tundma sellised poliitilised süsteemid, kellega ei tahaks kõige lähemaid suhteid arendada. Nad tabasid ära, et X-tee lahendusega on võimalik riigihaldust tõhustada. Aga milleks seda riigihaldust kasutatakse? Samasugune küsimus eesmärkidest ja vahenditest on laual nii teadlastel kui ka Eesti ettevõtetel. Näiteks töötan praegu ettevõttes CybExer Technologies, mis tegeleb küberharjutusväljakute arendamisega. Paljudele potentsiaalsetele klientidele ära ütlemine on meil lausa igapäevane tegevus.

Leete: Mind on päästnud paljudest hädadest Venemaal see, et mul lihtsalt pole suurt sõjalist väärtust. Üht tuleb siiski arvesse võtta: praegu on Venemaal huvi saada eetrisse igasuguseid positiivseid uudiseid, et enda kuvandit parandada. See mõneti rikub etnograafiaalast tööd, sest üldiselt proovib etnograafia teiste rahvaste kommetest hästi arvata, mitte kultuurinähtusi hukka mõista. Nüüd olen olukorras, kus selline hoiak võib hakata kätte maksma. See puudutab ka teisi teadusvaldkondi. 

Juurik: Teaduse aluseks ongi koostöö ja tulemuste jagamine. Kuidas selline vaikimisi usaldus ja avatus julgeolekukriisi jooksul on teisenenud?

Leete: Ongi üldine põhimõte, et avaliku raha eest tehtud teadustöö tulemused peaksid olema avalikud. Meil on siiski ka erijuhtumid, millele on seatud piirangud, näiteks delikaatsete isikuandmete avaldamise suhtes. Selles mõttes ei ole nii lihtne, et automaatselt on kõik avalik. Need piirangud aitavad ka küsimusi reguleerida ja niimoodi kaudselt probleeme lahendada. 

Volmer: Põhimõtteline suund avaandmete suurema avalikustamise suhtes on õige, aga iga vabadus pole absoluutne. Eesti ettevõtted tahaks väga rohkem andmeid, öeldakse lausa, et andmed on uus nafta, nende põhjal saab välja töötada uusi tehnoloogilisi lahendusi. Enamus andmeid on lihtsalt kusagil kinni. Samas on Eesti ka lihtsalt väga väike, tihtipeale ainult meie andmetest ei piisa.

Põhimõtteline suund avaandmete suurema avalikustamise suhtes on õige, aga iga vabadus pole absoluutne.

Märt Volmer

Saks: Riigiaparaadile on väljakutse, et kuidas oma seadusandlust kaasajastada vastavalt sellele, et uued võimalused ei põhjustaks enam skepsist ja ühiskondlikke takistusi, mis ei lase vabalt areneda. Riik peab tagama, et tema kodanike privaatsus poleks ohustatud. Teistpidi on andmete vabadus tugeva ühiskonna tunnus. Täielikku üksmeelt pole võimalik leida, aga usun, et meil on võimalik välja kujundada enam-vähem konsensus, mida võib avalikustada, mis peaks olema privaatne. 

Sealt edasi on teemaks intellektuaalne omand, mis on teadlaste töö suur väärtus. Jällegi tuleb vaadata, mida saab avalikustada, mida tuleb peita, kuidas rohkem väärtust genereerida. Tegemist on poliitilise küsimusega ning keegi peab diskussiooni vedama, sest kui seda ei tehta, jäädakse ajale lootusetult jalgu.

Rosend: Tänapäeva globaalsete väljakutsetega toime tulemiseks peab tegema rahvusvahelist koostööd, see pole üksi võimalik. Tuleb siiski teadvustada, et avatusega kaasneb teatud risk, neid riske tuleb ennetada ning oskusi selleks tuleb arendada.

Juurik: Tuleb teha vahet, kas salajasus on inimeste kaitseks või riigi julgeoleku kaitseks. Naljaga pooleks võib lausa öelda, et kui kõik oleks avalik, siis varastamishuvi kaob ära. Kas rohkem teavet võiks olla avalik?

Saks: Riigisaladus tulebki paljuski isikuandmete kaitsest. Eestis on väga palju andmeid siiski avalikud, raskem on isegi nende seast midagi üles leida. Tuleb siiski arvestada, et teine süsteem kasutab su nõrkusi ära. Tuleb hinnata, mida vastasel vaja on ning kuidas seda talle keelata, et ta ei saaks sinu vastu tegutseda. 

Volmer: Ettevõtlussaladus, ärisaladus, intellektuaalne omand – alati jääb midagi, mida pole mõistlik avalikustada. Eestis ei ole intellektuaalse omandi varguse kohtuvaidlusi olnud.

Kui me kõik teeme avalikuks, siis hakkame ise teiste riikide kaastöölisteks. 

Art Leete

Saks: Mis omakorda näitab, et õiguskaitsesüsteem ei ole nii arenenud. 

Leete: Kui me kõik teeme avalikuks, siis hakkame ise teiste riikide kaastöölisteks. 

Rosend: Lisaks kaoks kohe konkurentsivõime ning tekib küsimus, kuidas toimiks rahvusvaheline turg. Seda pole võimalik ennustada või ette kujutada.

Juurik: Julgeolekukontekstis asendub uude valgusesse ka teadlaste rändlus ehk töötamine välisriigis, talentide ülemeelitamine või enda teadlaste saatmine teistesse ülikoolidesse kogemuse omandamiseks. Kuidas selliste probleemidega teadus võiks toime tulla?

Rosend: Meil, kui väiksel riigil, on inimkapitalist teaduses puudu. Peamegi ostma teatud kompetentse ja teadmisi sisse, aga seda tuleb teha ettevaatlikult ja riskidega arvestades.

Saks: Väga üheselt ei saa sellisele küsimusele vastata. Tasub analüüsida, miks teatud ülikoolid tõmbavad ning mis vigu me teeme, et konkurentsis püsida. Mulle tundub, et edukad on need ülikoolid, kes suudavad oma niši välja valida ning selles tugevad olla, mitte üle platsi mängida. Aga kas me suudamegi Eestis ära defineerida, mis võiksid meie tugevused olla? 

Teine pool on see, et üldtuntud teadlased on muutunud prestiiži küsimuseks ning neid üritatakse üle meelitada. Euroopas on omaks võetud, et teadus- ja arendustegevusse tuleb investeerida, sellega uhkustatakse ja kaubeldakse endale mõjuvõimu. Võib-olla need tegevused polegi kõige tõsisemad. Oleme näinud, et näiteks Põhjamaad on välja käinud suuri teadusprojekte, aga kui süvitsi uurida, siis on tegemist alles esimese eskiisiga, millest peab veel midagi suurt sündima. Soolapuhumist ja kommunikatsiooniprojekte on teadusmaailma natuke liiga palju tulnud. 

Mainet vaadataksegi esmajoones julgeolekukontekstis. Pole olemas sellist juhtumit, kus öeldakse, et selles riigis on väga ohtlik, aga muidu on seal tore.

Rainer Saks

Juurik: Kui palju loeb teadlaste jaoks see, mis riigiga tegu on, kui nad oma tööprojekte plaanivad?

Saks: Ikka loeb. Eestissegi on inimesed tulemata jäänud, sest meil on viimase 15 aastaga mitu korda sõjahüsteeria üle käinud – välismaalased ei pruugi julgeda siia oma peredega pikaks ajaks tulla ja hakata elu üles ehitama. Paljud riigid vaevlevad selle käes, et nende prestiiž on madal ning ostavad rahvusvahelises meedias reklaami, et inimeste peades tekiks teisi seoseid. Näiteks Hispaania tegi seda enne Barcelona olümpiamänge, sest turistid ei pidanud seda turvaliseks sihtkohaks. Mainet vaadataksegi esmajoones julgeolekukontekstis. Pole olemas sellist juhtumit, kus öeldakse, et selles riigis on väga ohtlik, aga muidu on seal tore.

Juurik: Mis suunas hakkab rahvusvaheline teadus- ja arendustegevuse koostöö arenema?

Rosend: Järgib teaduseetika printsiipe, nagu seda praegu teeb. Tänane olukord on meile palju õpetanud, oskame paremini riske ennetada, aga põhimõtted pole muutunud.

Leete: Rahvusvaheline koostöö on kasvufaasis. Kobame piire, aga läheme edasi. 

Volmer: Kriis on edasiviiv jõud. Sõjašokk lõi mõned valdkonnad segamini, aga sellest on õpitud, kuidas teaduskoostööd teha ohutult ja kõikidele kasulikult. 

Saks: Sõjal on olnud suur kainestav mõju koostööle agressiivse agendaga riikidega. See kehtib näiteks Hiina kohta, mille puhul on näha sarnaseid mustreid Venemaaga. See hakkab mõjutama teadlasi ja nende valikuid. Oluline on, et Euroopas ja Ameerikas suudetaks koostööd edasi arendada riikidega, millega meil juba on head ja lähedased suhted. Kehtib ka teine maksiim: riske võtmata edu ei saavuta. Euroopas soodustab koostööd rahvusvaheline tudengivahetus ja see on positiivne.

Juurik: Mida oleks lähiajal Eestis mõistlik ära teha, et teadlaste elu lihtsustada? 

Saks: Julgeolekuasutused arvavad alatihti, et neil on juba liiga palju tööd – ja tihtipeale ongi –, nii et nende esimene instinkt millegi potentsiaalselt kahtlase osas on, et ära tee mitte midagi, siis ei ole ka probleemi. Aga see pole ka alati jätkusuutlik. Ennekõike ülikoolid peavad aitama teadlastel luua sobivat ökosüsteemi, näiteks arutelude korraldamise kaudu, et teadlikkus ohtudest kasvaks.

Volmer: Kõrvalt vaadates tundub, et Eestis on olukord hea. Ei maksa loota, et keegi poleks proovinud Eestis halbu asju korraldada, aga suurem jama on ära hoitud. Paljud rahvusvahelise süsteemi ja korralduse protsessid on praegu muutumises, senised struktuurid on laiali vajunud või ebaefektiivsed ning nüüd otsime rahvusvahelistes suhetes uusi teid, et edasi liikuda. Selleks on ka akadeemilises elus vaja vastastikust avatust, dialoogi ja kontakti ülikoolide ning välisluureameti vahel. 

Tasakaalu leidmine avatud ja usaldusel põhineva teaduse ning ennetusmeetodite vahel on ülikeeruline. Ülikoolidel on olemas teadmine, millised valdkonnad on rohkem haavatavad, avalik sektor peab pakkuma tuge.

Julia Rosend

Leete: Üldiselt naiivsust ei ole, aga oleks ebareaalne oodata teadlastelt tohutut pädevust kõikmõeldavate ohtude suhtes. Samamoodi poleks reaalne massiline koolitamine, sest kõikidele pole see isegi vajalik. Iga konkreetne teadlane ei peagi olema julgeolekuekspert. Ülikoolides on hakatud viimasel ajal juhte rohkem instrueerima, et nemad oleksid ohtudega kursis. Ülikooli sees pole ka võimalik, et teadlane teeb midagi, millest teised teada ei saa, nii et süsteem on piisavalt läbipaistev.

Rosend: Tasakaalu leidmine avatud ja usaldusel põhineva teaduse ning ennetusmeetodite vahel on ülikeeruline. See on kahesuunaline tee. Ülikoolidel on olemas teadmine, millised valdkonnad on rohkem haavatavad, avalik sektor peab pakkuma tuge. Hea, et avalikkuses nendest teemadest rohkem räägitakse, siis saame ka kõik koos edasi liikuda. Oluline on, et iga lahendus jätaks alles paindlikkuse, mustvalge ja jäik arusaam ei ole siinkohal sobilik.