Uus oht Läänemerel?

Kaua aega Eestis elanud Soome ajakirjanikud Kaja Kunnas ja Marjo Näkki on kirjutanud toreda raamatu selgitamaks põhjanaabritele, miks ikkagi Eesti käitub välis- ja kaitsepoliitikas teistmoodi kui Soome.

Soome ajaloolane Jukka Tarkka jõudis oma Helsingin Sanomates ilmunud raamatuarvustuses juba nentida, et Kunnas ja Näkki ei ennusta rünnakut Eesti vastu. Võib-olla tundub see Soome lahe teiselt kaldalt oluline, aga seda on ennustanud ka teised. Kui võtta kasvõi kõikvõimalikud raportid Läänemere julgeoleku kohta, siis otsest Venemaa rünnakut ei soovi väga keegi pakkuda. Pigem räägitakse, et seda võimalust ei saa sajaprotsendiliselt välistada.

Minu meelest tuleks alustada raamatu pealkirjast „Suomenlahden suhdekirja. Uudet vaaran vuodet“ („Soome lahe suheteraamat. Uued ohuaastad“). Pealkiri pole juhuslik. Soomes on hakatud ohuaastateks nimetama aastaid 1944–1948, mil Soome oli Andrei Ždanovi juhitud järelevalvekomisjoni kontrolli all, rahulepingut Nõukogude Liiduga polnud veel sõlmitud ja oli lahtine, kas Soome jääb kapitalistlikuks riigiks või keerab punaste võimuletuleku korral kommunismi teele. See oli teatavasti periood, mil Ida-Euroopa riigid läksid kommunismi rüppe, seda mõistagi Punaarmee kaasabil. Soomes Punaarmeed polnud, kuid Jossif Stalin oleks võinud Soome okupeerida. Nimetus „ohuaastad“ tuleb Lauri Hyvämäki samanimelisest teosest „Vaaran vuodet 1944–1948“, mis ilmus juba 1954. aastal.

Niisiis on tekkinud uus oht. Aga mis see on? Pärast seda, kui Venemaa oli okupeerinud ja annekteerinud Krimmi ning mahitanud sõjategevust Ida-Ukrainas, ei jäänud Lääs, käed rüpes, istuma.

Soomele teevad muret siia saabuvad USA väed. Põhimõtteliselt muudab see täiesti Läänemere julgeolekuolukorda, seda võib-olla isegi radikaalsemalt kui Nõukogude Liidu lagunemine seda tegi. Sest nõukogude paradiisi kokkukukkumine ei tähendanud siin USA vägesid. Ka Baltimaade saamine NATO liikmeks 2004. aastal ei tähendanud siin USA vägesid, isegi Gruusia sõda 2008. aastal ei tähendanud seda.

USA vägede saabumine aga andis Soomele signaali, et senine pimesikumäng julgeoleku osas tuleb lõpetada. Baltimaadele tähendas see tugevnevaid suhteid Ameerika Ühendriikidega, Soomele aga lootust parandada suhteid Venemaaga.

Siinkohal astub mängu Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kes on raamatu ühe peatüki järgi kodus seebiooperitäht, aga välismaal moraali hääl. Ilves panustab headesse suhetesse USAga, Soome juhid aga rõhutavad häid suhteid Venemaaga. Raamatust leiabki ka naginat Eesti ja Soome juhtide vahel, mis niigi ajakirjanduses nii siin kui ka Soome lahe põhjakaldal laialt kajastamist on leidnud.

Kuid nüüd peab Soome selgemini kui kunagi varem läbi mõtlema, kas soovib NATOga liituda või mitte. Suhe Eestiga, sh arusaamine, miks Eesti soovis NATOga liituda, on osa võtmest, millega keerata lahti Soome julgeolekupoliitika roostes lukud. Välis- ja kaitsepoliitikas ei toimu samas kiireid muutusi. Kes tahab lugeda, kui keeruline oli Soomel võtta tee ette Euroopa Liitu pürgimiseks pärast külma sõja lõppu, on soovitatav sirvida Soome endise suursaadiku Eestis Jaakko Blombergi raamatut „Vakauden kaipuu. Kylmän sodan loppu ja Suomi“. Just soov säilitada stabiilsust on põhjus, miks välis- ja kaitsepoliitika ei kipu väga kiiresti muutuma. Mõttekoht ongi, kas praegu tuleks midagi muuta. Ohuaastate silt viitab justkui sellele, et midagi muuta tuleks.

Raamatu üks väärtusi ongi näidata, kuidas ajalooline kogemus on tekitanud täiesti erineva arusaama julgeolekugarantiidest. Kunnase ja Näkki raamat on kirjutatud väga Eesti-põhiselt, aga olnuks ehk rohkem vaja kirjutada lahti ka Soome kontekst. Seda, et Soomes on alles palju hard-core kommuniste ja antiamerikanismi juured on seal sügavad.

Teisalt on arusaadav, et raamat on mõeldud peamiselt Soome publikule ja arvestades ilmselt etteantud mahtu ja tähtaega poleks Soome konteksti lahtikirjutamine olnud kuigi otstarbekas. Sestap üritavad autorid lahti kirjutada Eesti konteksti.

Nii ongi võetud ette ekskurss Narva. Linna, mille kohta rahvusvaheline meedia küsis pärast Krimmi sündmusi, kas Narva on järgmine. Praegu paistab nii, et ei ole, ja siinkohal ongi küsitav, kas Narvast ikka peab nii palju kirjutama. Narvalased on ise välismaalaste huvist enda suhtes väsinud. President Ilves tõi intervjuus Diplomaatia Lennart Meri konverentsi erinumbrile ära seiga, kus Wall Street Journali ajakirjanik Matt Kaminski oli Narvas välja võtnud diktofoni, mispeale oli kohe talle hakatud karjuma, et ei, me ei taha ühineda Venemaaga…

Teisest küljest taas pole Narva Soome publiku jaoks ilmselt esimene sihtkoht, ehkki tegemist on suuruselt Eesti kolmanda linnaga. Pole kahtlust, et Narva ja Ida-Virumaa laiemalt koos sealse venekeelse elanikkonnaga on mõjutanud Eesti arusaamu julgeolekust. Sestap võib Narvast kirjutamist mõista mitte kui sensatsioonijanus automaatset Krimmi stsenaariumi projitseerimist Eestisse, vaid kui püüet selgitada soomlastele eestlaste julgeolekualase mõtlemise juuri.

Siis on muidugi Edgar Savisaar. Temast ei saa Eestist kirjutades vist ei üle ega ümber. Samas taas – kui tahta soomlastele rääkida Eesti poliitikast, peab rääkima ka Savisaarest. Sest Savisaar moodustab Eesti poliitikas millegi, mille ümber keerleb kõik. Ning tõepoolest hääletab enamik venekeelseid valijaid Keskerakonna poolt.

Raamat lõpeb küllalt karmi tõdemusega, et Eestist vaadatuna on Soome suurriik. Autorid toovad välja, et Soome on elanike arvult neli ja pindalalt seitse korda Eestist suurem. Soomlaste palgad on kolm ja pensionid neli korda suuremad kui Eestis. Aga see tõdemus ei tähenda siiski vastandamist – pilt muutub helgemaks, kui Soome viiele ja poolele miljonile inimesele lisatakse Eesti rahvaarv – kokku tuleb seitse miljonit. Ning kõiki seitset läheb vaja, on raamatu ilus lõppjäreldus.