Arthur Leveque: Prantsusmaa vaade ELi laienemisele – tajudes ajaloolist ja geopoliitilist pööret
Peale külma sõja lõppu on Prantsusmaa Kesk- ja Ida-Euroopas palju usaldusväärsust kaotanud: alates François Mitterandi poolele teele jäänud poliitikast kuni Jacques Chiraci kurikuulsate kommentaarideni ja Emmanuel Macroni küsitavate seisukohtadeni eelmise aasta kevadel. Prantsusmaal on vaja palju ära teha, et heastada Kesk- ja Ida-Euroopale tekitatud suurt pettumust ja tunnistada ajaloolist reaalsust. Macroni hiljutine kõne GLOBSECil oli enam kui lihtsalt oma sarmi abil idarinde riikide moosimine. See tähistab olulist pööret – vähemalt ELi tulevase laienemise küsimuses.
Sorbonne Nouvelle'i ülikooli Euroopa uuringute magistrant
Enne 24. veebruari 2022 oli Euroopa Liidu strateegiaks eitada oma Ukraina-poliitika geopoliitilist tähtsust. Tõepoolest, EL ei tahtnud sekkuda Ukraina–Venemaa konflikti ega andnud Ukrainale liitumise perspektiivi. Ometigi suurendati samal ajal toetust riigi reformidele. Täiemahuline sissetung Ukrainasse oli aga äratuskellaks, mis viis otsejoones kandidaatriigi staatuse andmiseni Ukrainale ja Moldovale. Selles uues geopoliitilises reaalsuses nägid liikmesriigid, et nende tähtsus laienemisprotsessi edasi utsitamisel on kasvamas.
Prantsusmaad on kaua kritiseeritud nii leige suhtumise pärast ELi laienemisse kui ka naiivse Venemaa-poliitika tõttu. Paljud Kesk- ja Ida-Euroopas – ning eriti Ukrainas – võivad meenutada mõningaid kohmakaid ja strateegiliselt nõrku seisukohti, mida Emmanuel Macron väljendas täiemahulise invasiooni esimesel aastal. Vahel Kremli diskursuse lõksu sattudes kõhkles Macron iseloomustamast käimasolevaid sündmusi genotsiidina. Ta näis uskuvat, et rahuni jõudmine nõuab lõppkokkuvõttes läbirääkimisi Vladimir Putiniga ja et Venemaale tuleks anda julgeolekugarantiid.
Täiemahuline sissetung Ukrainasse oli Euroopa Liidu jaoks äratuskellaks, mis viis otsejoones kandidaatriigi staatuse andmiseni Ukrainale ja Moldovale.
Ehkki hiljavõitu, sillutas Macroni visiit Ukrainasse 16. juunil 2022 teed Ukrainale kandidaatriigi staatuse andmisele (ehkki veel veebruaris ei soovinud Prantsusmaa seda teha). Tol ajal võis jääda mõtlema, kas see oli vaid sümboolne žest. 31. mail 2023 Bratislavas GLOBSECil peetud kõnes väitis president Macron aga, et EL peab laienema ning selle juhtimine ja eesmärgid vajavad uuesti läbivaatamist. Tema sõnutsi on see ainus viis vastata ELiga ühinevate Lääne-Balkani riikide, Moldova ja Ukraina õiguspärastele ootustele.
Seetõttu tuleb küsida, mis on ja mis võib-olla ei ole muutunud Prantsusmaa seisukohtades ELi laienemise suhtes.
Prantsusmaa ja Euroopa Liidu laienemine: ettevaatlikkusest …
Prantsusmaa on kaua aega tajunud Euroopa Liidu laienemist võimaliku ohuna, kuid olnud ELi süvendamise vankumatu pooldaja. François Mitterrand pakkus juba 1990. aastatel Kesk- ja Ida-Euroopa riikide integreerimiseks välja kesktee poliitika, millesse suhtuti kahtlustavalt. Seejärel nihkus Pariisi poliitika „otstarbeka laienemise“ poole, survestatuna Prantsusmaa ärihuvidest, Kopenhaageni kriteeriumide vastuvõtmisest ja soovist takistada Saksamaa domineerimist piirkonnas.1
Kuni täiemahulise sissetungini jäi selline suhtumine valdavaks. Prantsusmaale tegi muret siseturu ja hoolekandesüsteemi vaheline tasakaal, mida ilmestas kõige paremini narratiiv „Poola torumehest“, kes tuleb ja võtab prantslaste töökohad. Pariis tundis samuti muret, et liikmesriikide üha kasvav arv paneb surve alla ELi otsustusmehhanismide toimimise.
2005. aastal otsustas Prantsusmaa isegi, et kõik uued laienemised peale Horvaatia liitumist 2013. aastal tuleb heaks kiita rahvahääletusel (nüüdseks on parlamendil küll võimalus sellest mööda minna).2 Prantsusmaa laienemisväsimus saavutas haripunkti 2019. aastal, kui Emmanuel Macron sulges ukse Albaaniale ja Põhja-Makedooniale, viidates vajadusele sisereformide järele. Paljud vaatlejad nimetasid seda ajalooliseks veaks.
… täieliku omaksvõtuni?
Kuigi kohati jääb Prantsusmaa seisukoht laienemise suhtes ikka veel ambivalentseks, siis on see alates täiemahulise invasiooni algusest selgelt liikunud pooldavama seisukoha suunas, eriti Ukraina suhtes. Nii on Prantsusmaa valitsuse esindajad korduvalt rõhutanud, et Ukraina ühineb kunagi ELiga.
Nii Clément Beaune (endine Euroopa asjade riigisekretär, kuni Macroni tagasivalimiseni) kui ka tänane välisminister Catherine Colonna usuvad, et Ukraina muutub ise tugevamaks ja tugevdab ka Euroopat ning nad on positiivselt meelestatud Ukraina edusammude suhtes.
Prantsusmaa on tunnistanud Euroopa Liidu laienemise geopoliitilist vajalikkust.
Seega ei ole praeguse valitsuse jaoks Ukraina liitumine ELiga küsimus. Nagu Prantsuse Euroopa Liidu asjade riigisekretär Laurence Boone hiljuti rõhutas, on ELi liikmesriigid ühel nõul: küsimus ei ole mitte selles, kas, vaid selles, kuidas ja millal.
Need seisukohad vihjavad, et Prantsusmaa on tunnistanud Euroopa Liidu laienemise geopoliitilist vajalikkust. Bratislavas rõhutas Emmanuel Macron, et see on otsustav hetk „Euroopa Liidu teoreetilise ja geopoliitilise selguse jaoks“. Ta läks veelgi kaugemale, öeldes, et ELi laienemine peab toimuma „mida kiiremini, seda parem“. See viitab, et Prantsusmaa hakkab lõpuks mõistma tungivat vajadust, mida Venemaa naabrid on juba ammu tundnud.
Prantsusmaa seisukoht ja Euroopa Liidu ummikseis
Ehkki Prantsusmaa ja Saksamaa on hakanud laienemise ideesse soojemalt suhtuma, nõuavad nad sellele eelnevalt sisereforme, näiteks välispoliitika ja maksustamise valdkonnas kvalifitseeritud häälteenamusest (QMV) kasutusele võttu. Selle taga on ühine hirm 36 riigile laieneva Euroopa projekti n-ö lahjenemise ees.
Selles suhtes on Prantsusmaa seisukoht jäänud endiseks. Näiteks Laurence Boone usub, et on vaja mõelda „diferentseeritud“ integratsioonile. Pealegi ei ole lahendatud küsimus, kas laienemisele peaks eelnema Euroopa Liidu lepingu muutmine.
Selle aasta jaanuaris alustas Saksamaa-Prantsuse eksperdirühm tööd ELi institutsiooniliste reformide kallal, mis viitas, et laienemise teema on Lääne-Euroopas päevakorras kõrgel kohal. Sisereformid jäävad aga liidu sees lahkarvamusi tekitavaks küsimuseks. Näiteks Poola ja Balti riigid ei soovi loobuda ühehäälsusest välispoliitika ja maksustamise küsimustes.
Ehkki Prantsusmaa ja Saksamaa on hakanud laienemise ideesse soojemalt suhtuma, nõuavad nad sellele eelnevalt sisereforme.
Kuigi aluslepingu muutmine ei pruugi olla vajalik, et minna välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes üle kvalifitseeritud hääleenamusele, on Prantsusmaa seisukoht seni selgesõnaliselt välja ütlemata.
Saksamaa soovib muu hulgas selles küsimuses asutamislepingu muudatusest mööda minna ja pooldab muid võimalusi (nagu konstruktiivne hääletamisest hoidumine – ELi lepingu artikli 31 lõige 1 – või läbipääsuklausel kvalifitseeritud hääleenamuse laiendamiseks – ELi lepingu artikli 31 lõige 3). Liikmesriikide elulisi huve ei ohustataks, kuna Euroopa Liidu lepingu artikli 31 lõikes 2 sätestatud kaitsemeetmeid (nn hädapidurit) tugevdaks see, mida kirjeldatakse „turvavõrgu mehhanismina”.
Kuidas edasi?
Prantsusmaa üritab praegust pöördepunkti ära kasutada ja toetab nii laienemist kui ka sisereforme. Samal ajal on Prantsusmaa seisukohad sisereformide asjus (mis puudutab kohtade ümberjaotamist Euroopa Parlamendis; häälte kaalukuse ümberkujundamist Euroopa Ülemkogus; ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika vältimatut ümberhindamist) alles välja kujundamata.
Peale selle peaks Prantsusmaa selgitama, millised reformid mõjutavad läbirääkimiste alustamist ja millised uute liikmete liitumist. Prantsusmaa on juba kaua aega toetanud etapiviisilist ühinemist, ent nüüd on neil võimalus täpsustada üksikasju ja võtta selles küsimuses initsiatiiv.
Prantsusmaa ei saa endale lubada, et nad tõmbavad ELi laienemisele taas pidurit.
Oma seisukohtade avalik väljaütlemine toob hädavajalikku selgust ja seega palju kasu Prantsusmaale, ELile tervikuna ja laienemisprotsessile üldisemalt. See võib olla viis leevendada hirme, tõestada protsessile pühendumist, taasvõita Kesk- ja Ida-Euroopa riikide usaldust ja hoida ülal hoogu, mis Ukraina jaoks on praegu eksistentsiaalne küsimus.3
Prantsusmaa ei saa endale lubada, et nad tõmbavad laienemisprotsessile taas pidurit. Tuleb leida tasakaal laienemise ja reformide vahel ning Prantsusmaa võib selles protsessis olla esirinnas, haarates mõlemas küsimuses initsiatiivi ja püüdes saavutada konsensust viisil, mis seda ajaloolist ja geopoliitilist murrangut mõistab ja arvestab.
1 Natasha Wunschi 2017. aasta artikkel annab huvitavat teavet Prantsusmaa ajaloolisest seisukohast laienemise kohta.
2 2005. aasta põhiseaduse muudatus Bulgaariat, Rumeeniat ja Horvaatiat ei puudutanud. Alates 2008. aasta põhiseaduse muudatusest ei ole rahvahääletus enam automaatne, sest parlament võib sellest mööda minna.
3 Michael Emerson ja Steven Blockmans tõstavad esile ELi mittelaienemise maksumust ja rohkeid ohte.
Seotud artiklid
Steven Blockmans: Ukraina ülesehitustööd ja ühinemine Euroopa Liiduga
Ligi kaks aastat on Euroopa Liit korduvalt teatanud, et võtab Ukraina ülesehitamisel põhirolli endale. Mitmeid samme, mis hõlbustavad Ukraina taastamist ning aitavad teda lähemale Euroopa Liiduga liitumisele, on juba tehtud. Paraku on endiselt ebaselge, kuidas EL kõiki neid töid finantseerib. Suureks küsimärgiks on Ungari vastasseis.
Merili Arjakas: Poola valimiste tulemus mõjutab kogu Ida-Euroopat
Homme Poolas toimuvatel parlamendivalimistel, kus selgub seni riiki juhtinud Õiguse ja Õigluse partei saatus, on Kesk- ja Ida-Euroopa tuleviku jaoks märgiline tähendus. Kui Ukraina toetamine ei olegi niivõrd löögi all, siis peamiste parteide vahel on suur erimeelsus, millised peaksid olema suhted Euroopa Liidu ja Saksamaaga. See aga mõjutab Poola püüdlusi võtta endale Euroopa Venemaa-poliitika kujundamises liidrikoht.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Sõja tempel Tšehhi Euroopa Liidu eesistumisel
Ukraina ja sõjaga seotud küsimused on olnud igal moel Tšehhi Euroopa Liidu Nõukogu lõppeva eesistumisaja põhiteemad.
Mis läks valesti Emmanuel Macroni Vene-diplomaatias?
Kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron soovib Euroopa välispoliitikas, sealhulgas Venemaaga suhtlemisel rohkem silma paista, siis kesk- ja idaeurooplastes võõristuse tekitamine pole selleks jätkusuutlik lahendus. Euroopa ühtsuse tugevdamiseks tuleks hüljata ebarealistlik eesmärk jõuda Vladimir Putiniga kokkuleppele uues Euroopa julgeolekukorralduses.
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.