Armida van Rij: Trump, Silicon Valley ja Euroopa paremäärmuslus

Euroopa seisab nii või teisiti pöördepunktis. Venemaa sõjas Euroopa vastu tuleb võidelda Ukrainal. Euroopa riikide majandus on visa kasvama ning maailmajao konkurentsivõime jätab muretseda. Hiina ja USA näol on Euroopa innovatsioonitegevusel tugevad rivaalid. President Trumpi valimisvõit annab regioonis endas ja sellest väljaspool indu juurde liidreile, kes tahavad Euroopa projekti täienisti ümber kirjutada.

Kolmas rinne

Trump valiti uuesti presidendiks keset Venemaa sõda Ukraina vastu. Kummalgi sündmusel on potentsiaali osutuda Euroopale eksistentsiaalseks ohuks – üheskoos ähvardavad nad võimendada üksteise halvimaid tagajärgi. Idakaarest on vahetuks julgeolekuohuks Venemaa imperialistlikud taotlused Ukraina suveräänsust hävitada ja rinnet maailmajaos üha edasi nihutada. Läänekaarest saabuv MAGA ideoloogia on Euroopas leidnud vastuvõtliku publiku paremäärmuslike populistide näol. See innustab neid liidreid Euroopas, kes peavad Euroopa Liitu pigem rahamasinaks kui rahuprojektiks Euroopale ega pelga nõrgestada institutsioone, mis on pärast Teist maailmasõda maailmajaos heaolu säilitanud.

Liberaalse demokraatia kaitsel ohustab Euroopa Liitu otsetuli kolmandalt rindelt: radikaallibertaarsete tehnoloogiamiljardäride ja riskikapitalistide rühmituselt ning USA asepresidendilt JD Vance’ilt.

Läänekaarest saabuv MAGA ideoloogia on Euroopas leidnud vastuvõtliku publiku paremäärmuslike populistide näol.

Euroopa paremäärmuslikud liidrid on loonud tehnoloogiamiljardäride ning USA Vabariikliku Partei MAGA-tiivaga tihedaid sidemeid. Trump mainis presidendivalimiste eel debateerides Ungari peaministrit Viktor Orbáni. Itaalia peaminister Giorgia Meloni, kes sõbrustab Elon Muskiga,[1] viibis Trumpi ametissevannutamisel. Nad saavad korrapäraselt konservatiivide konverentsidel (CPAC) kokku. USA-st alguse saanud kokkutulekuil käivad nüüd paremäärmuslikud liidrid mõlemalt poolt Atlandi ookeani arutamas sisserännet, kristlikke väärtusi ja muid teemasid.

Kõik MAGA eurooplastest sõbrad pole samast mastist. MAGA ideoloogiaga pole nõus kõik populistlikud, äärmusparempoolsed liidrid ega sea Euroopale samu eesmärke. Mitmed toetavad Ukraina võitlust Venemaa vastu (Õigus ja Õiglus Poolas, põlissoomlased Soomes), teised mitte (Austria Vabaduspartei, Itaalias Lega). Viimastele on president Trumpi uue administratsiooni natsionalistlik hoiak välispoliitikas, „Ameerika ennekõike”, loomuldasa lähedane.

Laias joones on ultrakonservatiivsed väärtused siiski ühised: traditsiooniliste heteronormatiivsete perekondade kaitse, vähemuste õiguste tühistamine ning immigratsiooni tajumine eksistentsiaalse ohuna rahvusriigile ja läänele tervikuna.

Demokraatia tagasilangus

Sellise Atlandi-ülese liikumise esilekerkimine käib käsikäes demokraatia tagasilangusega riikides, kus selle liidrid tegutsevad. Raamatus „Kuidas demokraatiad surevad”[2] kirjeldatakse, kuidas seda protsessi teostavad rahva poolt valitud ametnikud, kes „harilikult demokraatia ettekäändel poliitilist süsteemi aeglaselt, kuid visalt õõnestavad”.

Trumpi administratsioon peab Orbáni nüüdisaja edukaima populistina eeskujuks, kuidas võimule tulla ja jääda. Kõigest paar kuud pärast tagasivalimist 2010. aastal nõrgestas Viktor Orbán parlamentaarseid ja kohtulikke kitsendusi täitevvõimule. Paar aastat hiljem lasi ta usaldusväärsetel partneritel osta enamiku meediaväljaandeid ning seadis ametisse režiimi suhtes sõbralikud kohtunikud. Ta on järjepidevalt rünnanud LGBTI ja muude vähemuste õigusi. Riigi kaaperdamine sai teoks õlg õla kõrval kodanikuühingute liikumisega, illiberaalse demokraatia eesmärke taotlevate kodanikuühiskonna rakukestega, kes on 2010. aastast peale aidanud Orbánil valimisi võita.

Trumpi administratsioon peab Orbáni nüüdisaja edukaima populistina eeskujuks, kuidas võimule tulla ja jääda.

Kõige ilmsemalt korratakse seda stsenaariumi Itaalias, aga puutumata ei jää ka ülejäänud Euroopa. Giorgia Meloni, keda sageli ei peetagi paremäärmuslikuks liidriks, on pragmaatilise poliitikuna esinedes pälvinud kolleegide lugupidamise. Ta on rändehalduses Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni ja Briti peaministri Keir Starmeri hea liitlane. Võimule tulles loobus Meloni Vene-meelsetest ning NATO-t ja Euroopa Liitu vastustavatest hoiakutest ning nüüd on ülejäänud Euroopa Liiduga sama meelt Ukraina toetamises ja meetmete rakendamises Venemaa vastu.

Siiski kirjeldab Natalie Tocci sõnaosavalt, kuidas Trumpi tagasivalimisest julgust ammutades kaldub Meloni välispoliitikas, sealhulgas Ukraina küsimustes, nüüd paremale. Sisepoliitikas on samuti selge, et ta järgib Orbáni stsenaariumi. Ta on kohtuvõimu kahjustanud, kritiseerides kohtunike otsuseid oma plaani vastu varjupaigataotlejate saatmiseks Albaaniasse. Põhiseadusliku reformi teel püüab Meloni peaministri volitusi laiendada. Meloni valitsus on rünnanud naiste õigusi, pooldades meedet, mis soodustaks abordivastaste rühmituste ligipääsu perenõustamiskeskustele, ning LGBTI õigusi, tüsistades samasoolistel paaridel laste sünni registreerimist. Üksikuid nimetatud meetmeist kordab USA-s Trump. Olles võimul olnud alla 4 kuu,[3] liigub Trump juba piiramatu täitevvõimu suunas.

Ränioru MAGA-tiib

Valge Maja peremehega peaaegu võrdselt olulised on Euroopale tema toetajad Silicon Valley’s. Rahaline toetus radikaallibertaarsetelt tehnoloogiamiljardäridelt ja riskikapitalistidelt, nagu Elon Musk, Marc Andreessen ja David Sacks, oli tähtsamaid põhjuseid, miks Trump jälle presidendiks sai, ning selle ajel valis ta asepresidendikandidaadiks just Vance’i, kes kunagi oli nende sekka kuulunud. Musk moodustas Trumpi kampaania rahastamiseks isikliku sihtfondi (PAC), mis kulutas ligi 200 miljonit dollarit ning tegutses demokraatianormidega täielikus vastuolus, näiteks pakkudes raha kaalukeeleosariikide valijaile, et nad kirjutaksid alla petitsioonile sõnavabaduse ja relvakandmisõiguse kaitseks.

Kandidaadi toetamises tema tõekspidamiste pärast pole igatahes midagi uut. 2022. aasta vahevalimiste eel annetas libertaar Peter Thiel – kes oli varem nentinud, et ta enam ei pidanud demokraatiat vabadusega ühitatavaks – vabariiklaste kandidaatidele peaaegu 30 miljonit dollarit. Teda jättis varju filantroop George Soros, kes sama valimiskampaania käigus annetas demokraatidele 128 miljonit dollarit.

Silmatorkav on siiski see, et toetatakse ebademokraatlike kandidaatide osavõttu demokraatlikest protsessidest. 2022. aastal toetas Thiel sihilikult kandidaate, kes ei tunnustanud 2020. aasta presidendivalimiste tulemust, kellest Vance pääseski USA senatisse.

Musk ja Euroopa paremäärmuslus

Kuigi enamikule Silicon Valley MAGA-lastele Euroopa eriti korda ei lähe, siis ühele neist küll. Musk on seni olnud nende esireas, kes kiidavad Euroopa paremäärmuslikke parteisid ja osutavad neile toetust. Kõige enam väärib märkimist, et mõni nädal enne Saksamaa föderaalvalimisi pidas ta X-s vestluse Alice Weideliga, paremäärmusliku AfD (Alternative für Deutschland) kaasesimehega. Ta nimetas Weidelit „juhtivaks kandidaadiks Saksamaa etteotsa” ning AfD-d ainsaks parteiks, kes suudab riiki päästa. Samuti väljendas Musk poolehoidu Briti paremäärmuslikule aktivistile Stephen Yaxley-Lennonile, keda teatakse paremini Tommy Robinsoni nime all, ning Rumeenia presidendikandidaadile Călin Georgescule.

Pärast seda, kui Musk omandas 44 miljardi dollari eest Twitteri ja nimetas selle X-ks ümber, on platvormil levitatava eksiteabega (misinformation) võitlevad tiimid laiali saadetud ning vaatlejad täheldavad paremäärmusliku sisu olulist esiletõusu.

See pole üksnes poliitika, vaid ka äri. Kui paremäärmuslike liidrite esiletõstmine torkab teravasti silma, siis sügavam küsimus on suurte tehnoloogiafirmade (Big Tech: Alphabet, Amazon, Apple, Meta, Microsoft) rahulolematus EL eeskirjadega. Iseäranis Euroopa Liidu digitaalteenuste aktiga (DSA), millega muuseas taotletakse eksi- ja võltsteabe (disinformation) vähendamist ühismeediaplatvormidel – seda eeskirja on Meta tegevjuht Mark Zuckerberg nimetanud tsensuuri institutsionaliseerimiseks. DSA ja iseäranis võltsteavet käsitlev käitumisjuhend (Code of Conduct on Disinformation) ei meeldi tehnoloogiafirmadele, kuna selle täitmine nõuab olulisi ressursse ning rikkumisel ähvardab ränk trahv. Trumpi arvates on tegu „meretaguse väljapressimisega” ning Vance loeb seda kallaletungiks sõnavabadusele.

Kui paremäärmuslike liidrite esiletõstmine torkab teravasti silma, siis sügavam küsimus on suurte tehnoloogiafirmade rahulolematus EL eeskirjadega.

Igatahes tõid Chatham House’i kolleegid äsja esile, et võltsteabe vohamist ja välismaist sekkumist veebis peetakse „tõsiseks ohuks Euroopa väärtustele” ning riskiks euroopalikule liberaalsele demokraatiale. Ühismeedia innukas kasutamine Euroopa paremäärmuslaste poolt, millele Musk annab kõlavust juurde, ning võõrriikidest toimijate sekkumine Euroopa asjadesse eksiteabe levitamise näol tekitavad ühismeediafirmadele tõsiseid raskusi.

Muski toetussõnad AfD-le ei avaldanud küll Saksamaa parlamendivalimiste tulemusele erilist mõju. Ometi tärkas terves Euroopas mure. Suurbritannias on kuuldused Muski heldest rahalisest annetusest Reform UK-le andnud poliitikutele alust arutada välismaalt saabuvatele annetustele karmimaid piiranguid.

Kampaaniarahastuse reeglid on Euroopa riikides isesugused ja Euroopa Parlamendi valimistel on jällegi oma reeglid. Valimistel Euroopa Parlamenti on rahalised toetused parteidele või nende sihtasutustele piiratud 18 000 euroga aastas ühelt annetajalt – USA praktikaga võrreldes on summad pisikesed. Äsjastel europarlamendi valimistel toetasid suured tehnoloogiafirmad eeskätt liberaalseid erakondi.

Ent vasturääkivused reegleis, mida võõrriikide toimijad saavad ära kasutada, tähendavad Euroopa riikidele tõsist välissekkumise ohtu, kui Musk või teised Silicon Valley MAGA-lased tahaksid ebademokraatlikele kandidaatidele anda finantstoetust samamoodi, nagu USA-s.

Tagajärjed julgeolekupoliitikale

Vastavalt sellele, kuidas Atlandi-ülese partnerluse reegleid ümber kirjutatakse, revideeritakse ka julgeolekupakti USA ja Euroopa vahel. Trump on üheselt selgeks teinud, et ta tahab Euroopa julgeolekut ja heaolu nõrgestada; ta alustas küll Euroopa Liidust, aga kahtlemata ei rahuldu sellega. Seda aimab tollimaksude kehtestamisest ja Putiniga Ukraina sõja üle kõneluste alustamisest, ilma et ta oleks kõigepealt ukrainlaste või eurooplastega aru pidanud.

Trumpi administratsiooni ja Euroopa paremäärmusluse vahel on märgatavaid lõhesid. Ehkki Euroopa Liidu liikmesmaadest on USA-ga suurim kaubandusülejääk Saksamaal, Iirimaal ja Itaalial, on Saksamaa ja Itaalia paremäärmuslaste liidrid hakanud Trumpi ja Vance’i poolehoidjaiks. Mis puutub kaitseküsimustesse, siis Trumpi lähimad liitlased Euroopas pole kõik jõudnud sihttasemeni 2% SKT-st ning enamik neist seisab väga kaugel 5 protsendist, mida Trump nõuab.

Mõrade teke Euroopa Liidu ühtsusse Ukraina suhtes kujutaks topeltvõitu Trumpi poliitikale seada Ameerika esikohale.

Arvatavasti suurim risk Euroopale puudutab ühtsust julgeolekupoliitikas. Orbán pole väitnudki, et ta Ukrainat toetab, ja temaga on ühinenud Slovakkia valitsusjuht Robert Fico. Itaaliat valdavad kõhklused. Saksamaal läks hiljutistel parlamendivalimistel enneolematult hästi sõjavastastel vasak- ja paremäärmuslikel parteidel. Olemas on risk, et sel aastal tulevad Rumeenias[4] ja Tšehhimaal võimule venemeelsed poliitikud. Rahvuslik Liikumine (Rassemblement National), Prantsuse parlamendis tugevasti esindatud Marine Le Peni partei, on alati olnud Putini lähikondlastega heades suhetes.

Kuigi igal poliitikul, erakonnal ja riigil on omaenda poliitiline dünaamika, siis kokku tähendab see mõrade teket Euroopa Liidu ühtsusse Ukraina suhtes — see kujutaks topeltvõitu Trumpi poliitikale seada Ameerika esikohale: Kiiev saaks vähem abi ja Euroopa Liit nõrgeneks.

Oportunism või ideoloogia?

Et suurte tehnoloogiafirmade pretensioonikusele lisandub julgeolekumõõde, seab Euroopa liidrid mitmetahulise probleeme ette. Big Tech’i kavatsused Euroopa suhtes pole tingimata samad, mis Silicon Valley MAGA-tiival — pole selge, kas viimane üldse Euroopast midagi arvab peale Muski, kes avaldab ülemaailmsele paremlibertaarsele liikumisele iseäranis valju toetust. Arvatavasti kasutavad suured tehnoloogiafirmad juhust, et regulatoorset koormat kergendada, ning Trumpi tagasivalimisest peale on nad suhtunud Euroopa Komisjoni järjest riiakamalt. Euroopa jääb USA tehnoloogiafirmadele siiski tähtsaks turuks ning üleskutsed Euroopa tehnoloogiasuveräänsuse rajamiseks põhjustavad Silicon Valley peakorterites hämmastust.

Nii nagu Vance’i ja Silicon Valley MAGA-laste seisukohad lähenevad, õhutavad nad üha enam Atlandi-ülest kultuurirevolutsiooni, mis rajaneks nativistlikel väärtustel.

Vastuseta jääb küsimus, kuivõrd Trumpi administratsioon juhindub oma tegevuses ideoloogiast. Ehkki Vance on minevikus kritiseerinud suuri tehnoloogiafirmasid ja nende monopolistlikke püüdlusi, seob ta juba USA toetust NATO-le sellega, kuidas Euroopa Liit suhtub X-i reguleerimisse.

Igatahes saab üldistada, et nii nagu Vance’i ja Silicon Valley MAGA-laste seisukohad lähenevad, õhutavad nad üha enam Atlandi-ülest kultuurirevolutsiooni, mis rajaneks nativistlikel väärtustel, unustamata seejuures Euroopa Liidu institutsioonide killustamist ja võib-olla isegi hävitamist. Siin ei saa loiuks jääda, kuna see tähendab katset murendada Euroopa liberaalseid demokraatiaid, mida kaitsevad ja turvavad mitte ainult EL institutsioonid, vaid ka NATO.

Vastusammud

Mitmeharuline rünnak nõuab igakülgset reageeringut. Kõigepealt tuleb koostada laitmatud kampaaniate rahastamise seadused. Euroopa Liidus tehakse seda liikmesmaade tasemel, nii et 27 riigi vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused. Euroopa Parlament võib liikmesmaadele soovitada vaid miinimumi, millest piisab valimistesse annetuste teel toimuva välissekkumise ärahoidmiseks.

Teiseks, nagu Euroopa Poliitikakeskuse analüütikud hiljuti kirjutasid, on saabunud aeg, et Euroopa Liit tõeliselt asuks tehnoloogiat reguleerima ning Euroopa tarbijaid vaenukõne, eksi- ja võltsteabe eest hoidma, et need ei ohustaks Euroopa demokraatiat ja vabu valimisi. Euroopa poliitilised otsustajad, kellele teeb peavalu Hiina digiplatvormide mõju Euroopa demokraatiale, ei tohiks USA platvormide puhul sama riski tähelepanuta jätta.

Kolmandaks on vaja Euroopa demokraatlikke institutsioone tugevdada. Ungari ja Poola õppetunnid näitavad, et kui illiberaalsed liidrid on võimuohjad haaranud, ei kulu neil palju aega demokraatia nõrgestamiseni oma maal. Iga riigi praktika on erinev, ent erilist tähepanu tuleks osutada kohtuvõimu sõltumatusele ning vaba ja iseseisva meedia heale käekäigu tagamisele keeruliste olude saabudes.

Uus Atlandi-ülene partnerlus suhtub Euroopa Liidu väärtustesse ja otstarbekusse suure skepsisega.

Viimasena tuleb julgeolek. Kuna Trumpi administratsioon pole USA ja Euroopa julgeolekupakti ümberkirjutamisel järjekindel, on Euroopa valitsustel raske ettearvamatu presidendi ja tema lähikondlaste kavatsusi mõista ja vajaduse korral reageerida ajal, mil maailmajao julgeolek on reaalses ohus. Eriti Komisjonil on vahendeid, millega tagada liikmesmaade ühtsust, ehkki Ungari on näidanud, et need ei anna alati tulemust. Lühikeses perspektiivis on tahtekoalitsioon Ukraina parim võimalus saada sõjalist ja rahalist toetust. Keskmises või pikas perspektiivis tuleb see asjakorraldus siiski institutsionaliseerida (kõige paremini sobib arvatavasti NATO).

Võrdselt oluline on, et USA-ga räägitaks uue Euroopa julgeolekupakti üle läbi, et see teostuks alles üleminekuperioodi järel. USA peab leppima sellega, et kaitsevõime suurendamiseks ehitab Euroopa üles oma kaitsetööstuse. USA administratsioonilt tuleb nõuda selgust ja järjepidevust julgeolekuvihmavarju ja tavavägedele pandavate kohustuste suhtes.

Üldistades võib öelda, et Euroopal seisavad ees rahutud ajad. Uus Atlandi-ülene partnerlus suhtub Euroopa Liidu väärtustesse ja otstarbekusse suure skepsisega. Silicon Valley MAGA-tiiva ja Euroopa paremäärmuslike poliitikute lähenemine kujutab EL-le eksistentsiaalset ohtu. Need, kes ei kuulu Euroopa Liitu, peavad sarnaseid ohte oma demokraatiale ja selle institutsioonidele väga ettevaatlikult tõrjuma. Aeg on käised üles käärida.

---

[1] Musk lahkus 30. mail Trumpi administratsioonist pärast erimeelsusi presidendi eelarve-eelnõu üle.
[2] Steven Levitsky, Daniel Ziblatt, “Kuidas demokraatiad surevad”. Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders. Postimehe Kirjastus OÜ, 2024.
[3] Artikkel ilmus esmakordselt Lennart Meri konverentsi Diplomaatia erinumbris mai keskel.
[4] Rumeenia presidendivalimiste teise vooru 18. mail võitis läänemeelne Nicușor Dan.