Armeenia küsimus: kas igavene lahtine haav?

Intervjuus Diplomaatiale räägib Kesk-Florida ülikooli ajalooprofessor ja Lähis-Ida uuringute keskuse direktor Hakan Özoğlu Armeenia küsimuse raskustest Türgi ja Armeenia vahel.

Özoğlu uurimisvaldkondade hulka kuuluvad võimuvõitlus Türgi Vabariigis pärast Esimest maailmasõda, USA sekkumine Türgi kaudu Lähis-Ida asjadesse pärast Esimest maailmasõda ning kurdi rahvuslus Osmani riigis. Temalt on ilmunud järgmised raamatud: „Dewleta Osmanî û Neteweperwerên Kurd” (2012), „Cumhuriyetin Kuruluşunda İktidar Kavgası” (2011), „From Caliphate to Secular State: Power Struggle in the Early Turkish Republic” (2011), „Osmanlı Devleti ve Kürt Milliyetçiliği” (2005, 2006, 2007), „Kurdish Notables and the Ottoman State: Evolving Identities, Competing Loyalties and Shifting Boundaries” (2004, 2007). Hakan Özoğlu veebilehekülg asub aadressil http://hakanozoglu.com/ Me kõneleme ülitundlikust teemast, nimelt armeenlaste massilisest tapmisest kokku varisevas Osmanite riigis 1915. aastal, mis on löönud seniajani püsiva kiilu Türgi ja Armeenia vahele ning millesse on tänini ühel või teisel moel segatud veel palju riike. Pole sugugi hõlpus analüüsida nii sügavalt poliitiliseks muutunud teemat, aga meie eesmärk on siiski püsida analüütilise, mitte normatiivse käsitluse juures ning arutada selle üle, mis viis nende kohutavate sündmusteni ja kuidas seda suurt tragöödiat kasutatakse tänase päevani päevapoliitilistel eesmärkidel.

Et anda tänastele suhetele kontekst, tuleb meil heita pilk massimõrvadele eelnenud aega. Palun kirjeldage toonase kokku variseva Osmanite riigi geopoliitilist olukorda ja ohtu, mida kujutasid „Euroopa haigele mehele” mitmesugused maailma suurjõud.

Osmanite riik hõlmas ulatuslikke alasid Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Ajalooliselt paiknesid need alad muistse Siiditee marsruudil. Osmanite riik suutis sellelt makse koguda, mistõttu piirkond oligi nii edukas.

Kui me jõuame 19. sajandisse, siis oli impeerium juba suremas. See oli pikk ja valulik surm. Osmanite riik oli sajandeid ilmutanud ülbust ja arvanud, et on määratud valitsema kogu maailma ega pea seepärast midagi õppima nõndanimetatud uskmatutelt või teistelt impeeriumidelt. Nad jätsid tähele panemata, et see pisike ala, mida nimetati Euroopaks, arenes mitmel moel kiiresti edasi. Euroopa hankis Ameerikast tohutus koguses kulda, rikastus tunduvalt ja kujunes võimsaks ohuks. Kui Osmanite riik viimaks seda taipas, oli juba hilja midagi ette võtta.

Me näeme 19. sajandil, kuidas Osmanite riik üritab püsima jääda oma suurima ohu, venelaste ees – need kaks impeeriumi olid olnud vaenlased juba sajandeid.

Ka teised impeeriumid, näiteks Suurbritannia ja Prantsusmaa, soovisid oma osa Osmanite aladest, mistõttu nad kõik samal ajal konkureerisid üksteisega. See oligi nõndanimetatud idaküsimus: kui lasta suurel impeeriumil surra, siis kes saab mida? Selline oli nende koloniaalriikide, täpsemalt Venemaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa mõttelaad ja põhjendus, samal ajal kui Osmanite riik üritas kõigest väest edasi püsida.

Osmanite riigil oli ka tõsiseid sisemisi probleeme. Kas võiksite neid kirjeldada?

Samal ajal olid eurooplased avastanud tee, kuidas Osmanite riigist mööda minnes India ja Hiinaga kaubelda, nii et Osmanite riik hakkas tulu kaotama. Ainuke viis seda kompenseerida oli tõsta inimeste makse, kes muidugi hakkasid mässama. Kui rahvustunne nagu kulutuli Osmanite riigis levis, haarasid esimesena sellest kinni kristlikud kogukonnad. Nii oligi suurim siseprobleem kindlustada kodanike lojaalsus ja säilitada püsiarmee, millest piisaks välise ohu tõrjumiseks.

Millised armeenlaste teod vallandasid saatusliku vastasseisu?

Ka armeenlased tundsid hirmu. Arvestage sellega, et Osmanite riik oli multietniline, multinatsionaalne, multireligioosne impeerium, mida juhtisid sunniitidest türklased. Kui sa ei olnud sunniidist türklane, siis oli su julgeolek, eriti Esimese maailmasõja ajal, tõsises ohus. Paljude armeenlaste meelest ei suutnud kokku varisev Osmanite riik enam neid kaitsta. Nii hakkasid nad otsima võimalusi end ise kaitsta. Mida on enese kaitsmiseks tarvis? Kõigepealt on tarvis relvi. Kui tegu on väikese rahvaga, siis on vaja välist toetust. Kes on valmis sellist toetust pakkuma? Keegi, kes on huvitatud Osmanite riigi nõrgestamisest. Siin tekkis tõeline allakäiguspiraal: soovid end kaitsta, mitte tingimata Osmanite riiki reeta, aga astud liitu Venemaaga, sest teil on ühine piir. Niipea kui seda teed, muutud Osmanite riigile veel suuremaks ohuks. Venemaa keisririik kasutas ära mõningaid armeenlasi, kes ründasid muslimite külasid. Sellest sai Osmanite riigile peamine tõukepunkt, millelt lähtudes alustada antud piirkonna tühjendamist armeenlastest.

Minu arvates ei olnud türklastel kavas mitte kogu elanikkonda tappa, vaid nad iga hinna eest minema toimetada. See ei olnud nii nagu Natsi-Saksamaal, kus püüti üles leida viimne kui üks juut ja nad maamunalt ära hävitada. Algne siht ei olnud hävitamine, vaid rahustamine. Aga kõige selle käigus läks asi käest ära ning noortürklaste eliit otsustas tappa nii palju armeenlasi kui võimalik. See oli valitsuse väikesearvulise, aga masendunud kliki meeleheitlik samm, kel paraku olid vahendid, millega seda mõrva läbi viia. Tuleb kindlasti arvestada, et seda tegu ei saa laiendada kogu türgi elanikkonnale: kõiki türklasi ei saa süüdistada selles, mida tegi see väike grupp.

Euroopa hankis Ameerikast tohutus koguses kulda, rikastus tunduvalt ja kujunes võimsaks ohuks. Kui Osmanite riik viimaks seda taipas, oli juba hilja midagi ette võtta.

Kuid Armeenia Revolutsiooniline Föderatsioon ehk dašnakid ja noortürklased tegutsesid algul märkimisväärses koostöös Abdülhamit II režiimi vastu, taotlesid üheskoos konstitutsioonilist monarhiat ja astusid sultani absoluutse võimu vastu. Kui see siht saavutati, tugevnesid noortürklased oluliselt ja tõusid võimule. Miks muutus noortürklaste ja dašnakkide koostöö?

Osmanite riigis valitses süsteem, mis nägi ette etniliste ja usuliste rühmade koostöö. On äärmiselt usutav, et noortürklased soovisid tugevdada oma võimu, jagamata seda teiste opositsiooniliste jõududega. Viimaste hulka kuulusid dašnakid ja veel nii mõnedki. Kui noortürklased olid võimule saanud, hakkasid nad nägema ohtu kõigis teistes revolutsioonilistes jõududes. Lisaks toetas ARF vankumatult armeenia rahvuslust, mis sattus vastuollu noortürklaste türgi rahvusliku ideoloogiaga. Ühtegi muud rahvuslust riigis ei lubatud. Kaht organisatsiooni ühendas ainult eesmärk kukutada Anbülhamit II. Selle osas, mis järgnema pidi, erinesid nende sihid väga tugevalt. Seepärast ei tasu imestada, et nende koostöö lõppes siis, kui noortürklased võimule kerkisid.

Te mainisite, et armeenlasi peeti ohuks Osmanite riigi idapoolsetes provintsides, aga massiline küüditamine ja tapmine hõlmas ka läänepoolsete provintside armeenlasi. Kuidas tuleks seletada toonast armeenlaste väljaajamist Istanbulist, Edirnest, İzmitist, Aydinist, İzmirist ja mujalt?

Osmanite riigi lääneprovintside armeenlasi peeti riigile sama suureks ohuks nagu idaprovintside armeenlasigi. Näiteks kahtlustati, et armeenlased kavatsevad mõrvata sultani. Neis linnades elas armeenia eliit, kel olid tihedad sidemed lääneriikidega. Umbusaldus valitsuse ja armeenlaste vahel aina süvenes. Aga ma usun ühtlasi, et need tapmised olid osa heidutusest ja võib-olla ka Osmanite riigi kättemaksupoliitikast. Võib-olla soovisid nad lisaks kõigile – näiteks kurdidele – selgeks teha, mis võib juhtuda.

Miks see teie arvates nii ulatuslikuks konfliktiks kasvas? Armeenlasi peeti üha enam „võõraiks”, kes olid üldiselt jõukamad, mis tekitas sõjast räsitud piirkonnas mõistagi kadedust. Või oli siin tegu religioosse, poliitilise, välispoliitilise vastasseisuga või lojaalsusküsimusega, sest sultan Abdülhamit II oli juba enne seda, kui 1915. aastal algas ulatuslik tapmine, võtnud ette mõningaid väiksemaid armeenlaste tapmisi?

Kõik mainitud põhjused kokku. Kõige sügavamal algas asi sellest, et riik tervikuna tundis end ebakindlana, nagu ma juba ütlesin, kui konkureerivad impeeriumid, näiteks Venemaa, muudkui laienesid ja meelitasid armeenlasi enda poolele. Minu arvates kõigist neist teguritest, mida te mainisite, seisis esiplaanil majandus. Religiooni kasutati ainult abivahendina. Juba 19. sajandi teisest poolest alates ei peetud armeenlasi enam lojaalseks. Osmanite riik üritas teha seda, mida impeeriumid ikka teevad, kui tunnevad, et teatav konkreetne elanikkonna rühm neid ohustab: kõigepealt üritasid nad armeenlasi mujale paigutada, vähemalt asja esitati nõndamoodi. Hiljem otsustati, et armeenlasi tuleb nii palju tappa, et nad enam ohtu ei kujutaks.

1915. aasta oli siin murdepunkt. Armeenlasi sunniti minema sellistesse kohtadesse nagu Süüria, teades, et enamik ellu ei jää. Järgnesid igasuguse kahtluseta õõvastavad teod ja nad tapeti tee peal. Palgati eraldi jõuke, mis koosnesid türgi omakaitseväelastest, pisikurjategijatest ja kohalikest kurdidest. Need jõugud valdavalt tapmisega tegelesidki. Me teame, et neid jõuke organiseeris väike rühm noortürklaste valitsuse valitseva eliidi sees. Tapmised pandi toime kõrgete valitsusametnike korraldusel, kuid siiski ei tohiks neile ääretult kurvastavatele sündmustele anda sellist konfrontaalset etnilist sisu, nagu see kõlab väites „türklased tapsid armeenlasi”.

Tegelikult päästsid paljusid armeenlasi nende türklastest naabrid, armeenia lapsi võeti oma perre ja nii edasi. Selliseid näiteid leiab palju. Probleemi uurides ei tohi ka seda tähele panemata jätta. Siin ei ole mustvalget pilti, siin on rohkelt halli. Ajaloolased peavad samuti seda halli ala uurima ja innustama seeläbi edasisi uuringuid, mitte aga blokeerima seda väitega „juhtus, mis juhtus, nüüd on see minevik ja asi lõpetatud”, nagu on kombeks poliitikutel.

Miks ei ole see probleem juriidiliselt Türgi Vabariigile üle kandunud?

Paljud teemad, eriti mis puudutab territoriaalset terviklikkust, pandi paika pärast Esimest maailmasõda Lausanne’i lepinguga. Selles osas on Türgi Vabariik raudkindel ning vabariik võttis vastavalt omaks ka rahalise vastutuse ja sõjaga seotud reparatsioonid. Türgi Vabariik on Osmanite riigi järglane, selle pärandi ja mälu edasikandja. Armeenia küsimust läbirääkimistel ei tõstatatud, nii et see probleem võib-olla mitte kõige inimlikumalt, aga juriidiliselt igatahes on tänase Türgi Vabariigi valitsuse silmis lahendatud. Armeenlaste poolt vaadates ei ole siin muidugi midagi veel lahendatud.

Palun kirjeldage lähemalt 20. sajandi alguses kujunenud türkluse ideoloogiat. See on oluline, sest osaliselt põhjustas kogu toimunu tugevnev rahvuslik ideoloogia. Religioon püsis identiteedi olulise komponendina, see oli ja jäi tähtsaks osaks kultuurist. Võõrad pidid assimileeruma või kaduma.

Etnilisus ei etendanud Osmanite riigi ajaloos peaaegu kunagi märkimisväärset rolli, küll aga religioon. Et religioon ei suutnud tagada kodanike lojaalsust, pöördus Türgi Vabariik nõndanimetatud etnilisuse poole. Türklane hakkas tähendama isikut, kes on riigile lojaalne. Nii et selles mõttes lõid nad määratluse, mille alla sai haarata kõiki, isegi kurde. Sel maal elab segiläbi inimesi, kelle juured ulatuvad aastatuhandete taha, ja oleks õige raske kujundada poliitilist identiteeti bioloogiale tuginedes.

Paljude armeenlaste meelest ei suutnud kokku varisev Osmanite riik enam neid kaitsta. Nii hakkasid nad otsima võimalusi end ise kaitsta.

Armeenlased ja kreeklased ei sobinud sellesse pilti religiooni tõttu ning neid ei saanud siduda türklastega sellest hoolimata, et nad olid sama palju türklased kui nende naabrid. Riigi ühtlustamiseks rahvusluse alusel tuli neist rahvastest vabaneda. 1915. aasta järel ei jäänud Türgi alale kuigi palju armeenlasi. Kreeklaste küsimus lahendati elanikevahetusega pärast 1922. aasta lepingut. Ühtlustamisega püüti kindlustada julgeolekut, sellele järgnesid haridus- ja assimileerimispoliitika. Türkluse idee kilbile tõstmine oli igati uue riigi huvides. Minu enda vanaema, kes oli sündinud Osmanite riigi ajal, ei öelnud kunagi, et on türklane, ta oli ikka osman, sest osmanlus kandis endas teatavat õilsust. Türklane tähendas maakat, harimatut talupoega. Kemalistid tegid sellest taas uhkuseasja – „Ne mutlu Türküm diyene” (türgi keeles „Milline õnn on nimetada end türklaseks”) –, aga pingutasid sellega üle.

Kas tänane Türgi kannab ikka samu väärtusi?

Türgi identiteet on just selline, nagu parajasti võimul olev valitsus tahab. Võimukandjad on identiteedipoliitikat alati ära kasutanud ja ka väärkasutanud. Tänapäeval on AKP (Õigluse ja Arengu Partei) arusaam türklusest üsna teistsugune, kui oli Mustafa Kemal Atatürgi oma. Poliitiline identiteet on paindlik, see võtab sellise kuju, millise annavad talle parajasti võimul olevad jõud. Rahva mäluga manipuleeritakse ja nii areneb ka rahva identiteet, et vastata poliitiliste jõudude vajadustele. Tänases türgi identiteedis on rohkem sunniitliku islami värvingut kui näiteks veel 30–40 aasta eest. Demokraatiat peetakse Türgis heaks seni, kuni see toetab võimul olijaid.

Rahvusvahelisel tasandil on kaks radikaalselt vastandlikku leeri: ühed ütlevad, et armeenlaste tapmine oli esimene tänapäeva genotsiid, vastuarvamuse kohaselt on aga selle nimetamine genotsiidiks hoopis Türgi-vastane vandenõu. Kreeka, Küpros ja Šveits on seadusega keelanud eitada genotsiidi, kuid USA ja Iisrael on olnud oma avaldustes väga ettevaatlikud. Aserbaidžaan on selgelt Türgi poolel ja väidab, et mingit genotsiidi pole kunagi toimunud. Millal muutus see diskussioon nii poliitiliseks, selmet olla juriidiline või ajalooalane probleem?

Kuna Türgi pool eitas ja eiras paljusid armeenia küsimuse fakte väga pikka aega, surusid armeenlased läbi seisukoha, et nende versioon kujutab endast normi ja asja polegi vaja rohkem uurida. Ent ilma selleta ei ole võimalik isegi arvata, mis oleks võinud selguda süstemaatilisel uurimisel. Võib-olla leidub tõendeid, mis toetavad türklaste väiteid. Võib-olla osutab ka armeenia poole dokumentatsioon sellele, et armeenlased reetsid Osmanite riiki ja et tapmine oli vastastikune. Vaieldamatult kannatasid armeenlased küll tohutult rohkem.

Ma pean kogu maailma ajalugu võimuvõitluse ajalooks. Armeenlaste tapmisestki on saanud kauplemisobjekt, mille abil suurriigid rahvusvahelisel areenil jõudu katsuvad. Armeenia küsimus on valitsustele kena toetuse kogumise teema, see on sisepoliitiline teema. AKP näiteks toob armeenia ja kurdi teema esile tavaliselt enne valimisi, et saada endale rahvuslikult meelestatud inimeste hääli.

Peaks valitsema õhustik, milles surve ajaloolastele või ka teistele teadlastele, näiteks lingvistidele, arheoloogidele, psühholoogidele, kes selle teema kallal töötavad, oleks minimaalne.

Minu isiklikku arvamust mööda on armeenia küsimus arenenud millekski palju enamaks kui ainult kuritegude tunnistamine. Paljud riigid üritavad sellest poliitilist kasu lõigata. Kuid tegelik lahendus on veritsevate mäluhaavade parandamine ja teineteise valu tunnistades edasi liikumine.

Aga kas seda aega on piisavalt uuritud? Türgi kutsub endiselt üles mõlemal poolel rohkem arhiive läbi kammima, aga me teame, et noortürklaste valitsus piiras nende sündmuste pildistamist ja neist kirjutamistki. Ehkki samal ajal eriti paljud Ameerika misjonärid ja diplomaadid nägid küüditamist pealt ja andsid teada massimõrvadest, kas meie käsutuses on ikka piisavalt palju teavet?

Ajaloolasena ei saa ma loomulikult ühegi teema kohta öelda, et jah, vaat nüüd võib selle teema lukku panna. Me ei tea seda, mida me ei tea. Leidub usaldusväärseid dokumente, mis tõestavad, et armeenlastest tsiviilelanikke mõrvati massiliselt. Leidub ka dokumente, mis tõestavad, et armeenlased tapsid muslimitest elanikke. Mitte küll samas ulatuses, aga see pole oluline.

Ummikseisu ületamiseks peaksime hoopis õhutama rohkem uurima. Türgis ja Armeenias, Venemaal ja Saksamaal on arhiivid jäänud poliitilistel põhjustel süstemaatiliselt läbi uurimata. Kõik pooled on selle keelanud või vähemalt seda takistanud.

Näiteks ei tea me täpselt, kui palju inimesi tapeti. Armeenlased kõnelevad 1,5 miljonist. Ameerika diplomaat, admiral Mark Lambert Bristol, kelle tegevusest Türgis kirjutan ma raamatut, intervjueeris tol ajal üht armeenia vaimulikku – armeenlased taotlesid nimelt Ameerika mandaati. Ta küsis vaimulikult: „Te soovite oma riiki, aga kas teil on inimesi selle riigi jaoks?” „Jah, neid meil on,” kõlas vastus, „600 000 tapeti, aga meil on neid veel küllaga.” 600 000 ja 1,5 miljoni vahel on päris suur vahe. Ma ei hakka seda viimast vähendama ega väitma, et kuussada tuhat on õige, aga igatahes on veel üllatavaid dokumente, mis alles ootavad avastamist, ja me peaksime neid kindlasti kasutama. Akadeemilises mõttes ootab meid veel palju tööd ees ja me ei saa seda teemat kuidagi lõpetatuks lugeda.

See ei tähenda loomulikult sugugi, et armeenlastel või kellelgi teisel ei oleks õigust väljendada oma valu ja piina või nimetada seda genotsiidiks. Neil on selleks täielik õigus. Aga samal ajal on teisel poolel õigus öelda: „Jah, tapmised olid massilised, neid pani toime kunagine riik”, ja ühtlasi võtta kõne alla ka armeenlaste korda saadetud kuriteod.

Saksamaa ei ole avalikustanud salastatud korrespondentsi Saksamaa valitsuse ja tollal Osmanite riiki teeninud Saksa kõrgete sõjaväelaste vahel. Sellel võiks olla oluline osa, sest Saksamaa ja Osmanite sõjaline koostöö käis riiklikul tasandil ning 1913. aastal saabus Türgisse sakslaste missioon ülesandega reorganiseerida Osmanite sõjavägi. Saksa sõjalise missiooni ohvitserid võtsid Türgi sõjaväe juhtimise enda kätte, alludes toonasele sõjaministrile Enver Pashale. Saksa-Türgi suhted pandi paika 1914. aasta augustis sõlmitud sõjalise liiduga. Kas Saksamaa osa protsessis on piisavalt hinnatud ja kui palju on sellest üldse teada?

Jah, arhiividest peaks olema võimalik veel palju teada saada, mis seni ei ole uurijate silme ette jõudnud, sealhulgas Saksamaa rolli kohta. Naiivne oleks arvata, et Saksa sõjaväelased neist tapmistest ei teadnud. Kuid milline oli nende osa, seda me lihtsalt ei tea, enne kui pole saanud neid dokumente uurida.

Üks mu Türgis elav armeenlasest sõber tegeleb kannatanute mälestuste ja muude lugude kogumisega. Ta ütles kunagi, et soovib, et teised riigid hülgaksid selle teema ja lõpetaksid Türgi survestamise. Ta põhjendas seda sellega, et riik, selle rahvas peab ühiskonnana jõudma punkti, mil nad võtavad oma mineviku omaks, ja et selleks läheb vaja aega ja teadlikkust. Tema hinnangul võttis Saksamaa parlamendi hääletus Türgilt õieti võimaluse kunagi üldse sellist vastutust kandma hakata, sest sellele reageeriti kohe väga raevukalt. Kas väline surve sunnib Türgit veel rohkem kõike eitama?

Üzüm yemek mi, bağcıyı dövmek mi?¹ Kui tahetakse probleemi lahendada, siis jah, nii tuleb seda teha. Aga kui tahetakse talupoeg läbi peksta, siis hakkab Türgi käituma nagu hirmunud kilpkonn, tõmmates jalad ja pea kilbi alla peitu. Sellisel juhul jääb see probleem veel sajaks aastaks lahenduseta ja kõik kaotavad. Kui tahetakse ausat tulemust, ei tohi küsimust politiseerida. Ma ei ole loomulikult nii naiivne, et usuks, et see on täielikult võimalik. Aga kui ma oleksin armeenlane, ei laseks ma Saksamaa parlamendil seda enda eest poliitiliseks küsimuseks muuta, sest see hirmutab Türgi inimesi isegi kaaluma alternatiivset käsitlust.

Välisriikidel võiks olla oma osa rahvusvahelise toetuse suurendamisel sellele, et asutaks uurima otseselt sündmusi käsitlevaid seni varjul olnud dokumente. Nad võiksid uurimist ja debatti õhutades aidata meil mõista, mis ja miks juhtus. Ma olen täiesti nõus teie armeenlasest sõbraga, sest ta üritab probleemi lahendada, „üzüm yemek”, mitte talupojaga kakelda. Minu arvates on nii, et kui praegu avaldada survet millekski muuks kui uurimiseks, siis ikkagi näeb see välja nagu viinamäevahi tümitamine.

Peaks valitsema õhustik, milles surve ajaloolastele või ka teistele teadlastele, näiteks lingvistidele, arheoloogidele, psühholoogidele, kes selle teema kallal töötavad, oleks minimaalne. Näiteks Türgi valitsus võib rahastada ajaloolasi, et nad leiaksid dokumente, mis toetavad valitsuse positsiooni. See ei ole õige tee. Kui tegemist on tõsise küsimusega, rahvusvahelise tasandi küsimusega, siis oleks pigem tulus leida vajalikud teadlased, rahastada neid ja lasta neil uurida seda, mida me veel ei tea.

Kas te olete nõus arvamusega, et seisukohad on hakanud Türgis tasapisi muutuma? Varem oli keelatud kasutada väljendit „armeenia genotsiid”. Nüüd võib näha seda teemat Türgi ajakirjanduses ja ka poliitikud arutavad selle üle. Ametlikult on Türgi siiski eitanud igasugust genotsiidi. Milline võiks olla teie meelest selle teema tulevik?

Ma ei näe vähimatki probleemi selles, et armeenlased nimetavad seda genotsiidiks. Ent see on juriidiline termin ja sellise sildi peaks omistama rahvusvaheline kriminaalkohus. Ma usun siiski, et isegi ratsionaalne kahtlemine selle mõiste ranges rakendamises tollele ajale lükkaks kogu asja ümber, nii et genotsiidi-mõistest tuleks loobuda, ja et see ongi põhjus, miks Armeenia ei ole Türgi peale ametlikku kaebust esitanud.

Armeenia poolele on otsustava tähtsusega nimetada seda genotsiidiks, aga türklastele on tähendanud juba praegusse seisu jõudmine hiiglaslikku teekonda. Selles mõttes on Türgi edenenud kiiremini kui armeenlased.

Kuid ajaloolasena ei ole mul õigust selle kohta juriidiliselt siduvat otsust langetada. Ajaloolased tegelevad faktide kogumisega, me käime välja tõendid, me hindame neid. Ebaõiglane oleks jätta selles küsimuses viimase juriidilise otsuse tegemine ajaloolaste kätte. Nad ainult koguvad tõendeid ja esitavad need rahvusvahelisele kogukonnale ning samal ajal peaksid nad need tõendid viima armeenia ja türgi rahva silme ette. Mõlemad pooled peaksid õppima empaatiavõimet.

Kui ma käisin koolis, õpetati meile, et armeenlased reetsid meid, mispeale nad mujale viidi ja surid. Massimõrvast ei räägitud sõnakestki. See vaimulaad on muutunud. Isegi kõige rahvuslikumalt meelestatud rühmad tunnistavad nüüd, et valitsusel oli tohutu roll nende inimeste vägivaldses mujale toimetamises ja traagilises surmas. Nad ei võta siiski veel omaks arvu 1,5 miljonit ega ole nõus nimetama seda genotsiidiks.

Armeenia poolele on otsustava tähtsusega nimetada seda genotsiidiks, aga türklastele on tähendanud juba praegusse seisu jõudmine hiiglaslikku teekonda. Selles mõttes on Türgi edenenud kiiremini kui armeenlased. Kui armeenia diasporaa samuti kiirelt liiguks, leiaksid mõlemad pooled ühise keele. Oluline on siinjuures see, et mitte ühelegi osapoolele ei tohi lubada manipulatsioone ja lühinägelikke poliitilisi samme. Türgi pool on küsimusest eemale hoidnud suuresti tunde pärast, et praegused osapooled tümitavad vahimeest, mitte ei söö viinamarju. Ma kardan, et kui see edasi kestab, siis oleme tõepoolest silmitsi igavese probleemiga.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.